Jäneseuru protsess

Published On: March 31, 2016By

12921995_1176185732391834_492465811_o

Neljas Dimensioon avaldab oma nägemuse vastvalmiva sarja “Protsess” esimese osa käsikirjast.

Jäneseuru talu õuel paistis hilissügisene päike. Ümber talu looklev männimets viskas seljast viimseid okkaid ja metsa äärt kaunistavad lilled koolnud õisi. Siiski oli õhus tunda elektrit ja seda kinnitasid talu kohal lendavad kajakad, kellest pooled enam ei lennanud.

Kõige selle sureva looduse keskel eksponeeris ennast närviline Kuningas Sarvik, kes teritas käte vahel jahinuga. Tema seljataga seisis ustav abiline Maarja, keda ta tundis juba kaks nädalat ja kelle lojaalsuses Sarvik ei kahelnud.

„Maarja, vaata, jälle need seenelised oma lapsevankritega metsas,“ täheldas ta.

Sarvik lasi ennast ratastooliga aiavärava poole liigutada, kust tahtis metsaande korjama tulnud üksikisadele öelda, et ta korjas viimased seened ja marjad sellest metsast juba eelmine kuu ära. Oh seda imet, kui oma paarkümmend vankriga lapsevanemat Sarviku lähenedes jooksu panid, nii et paar hälli isegi metsa maha jäeti. Maarja ja Sarvik vaatasid seda võidujooksu värava suudmelt ning taipasid, et targem oleks tuppa minna ja sooja teed juua, sest homme on tähtis päev.

Kuningas Sarvikule meeldis aeg-ajalt Jäneseuru talus oma sõpru võõrustada ja neile pirukaid ning kohvi pakkuda. Praegugi lõikas ta oma jahinoaga pirukate sisse põdravorsti ja Maarja keetis termostesse kohvi. Lõbusat tööolu segas vali koputus välisuksele. Koputus oli justkui kodeeritud ja kuninga treenitud kõrv tundis selle hetkega. See oli tema vana võitluskaaslane Aatos. Veel kuu aega tagasi oleks ta Aatosele kohe ukse avanud, kuid mitte enam. Maarja liigutas kuninga uksele, kus ta laskus vana võitluskaaslasega põgusasse diskussiooni.

„Kulla Sarvik, kuula mind ära,“ lausus Aatos.

Sarvik kuulas, rohkem kui minuti ja siis naeruvääristas väriseva häälega Aatost.

„Tead, Aatos, sa oled ihnusest paksuks läinud. Ma vaatan sulle praegu otsa ja su silmis peegeldub valelikkus, mis õgib sind seestpoolt,“ väitis ta.

Aatos tundis, kuidas kuninga sõnad kiskusid tema luude pealt nahka ja hakkas kiiresti kodu poole jooksma. Kuningas Sarvik naeris selle peale nii kaua, kuniks Aatos Jäneseuru talu piiridest lahkus ja tuppa tagasi vorsti lõikama läks.

Järgmine päev algas fanfaaride saatel, mille taustal sõitsid talu juurde kokku kümned bussid, mis rahvast triiki täis. Rahvas juubeldas ja plaksutas, sest nad teadsid, et näevad varsti oma suur juhti, kuningas Sarvikut. Terve taluõu oli kaetud pikkade laudadega, mida katsid pirukate vaagnad, kohv ning tee. Aga enne, kui külalised nende juurde pääsesid, pidid nad aiaväravas kuningas Sarviku sõrmust suudlema ja talle kõike paremat soovima. Enamik seda ka tegid. Need kes vastu hakkasid said edaspidiseid toiminguid jälgida aia tagant, kust tulihingelisemad kuninga toetajad neid pirukatega pildusid ja ära ajasid.

Busse tuli aga aina juurde. Viimase masina pealt tulnud inimesed said Jäneseuru talu õuele jõudes pettumuse osaliseks, sest kuningas Sarvik oli värskest õhust ära väsinud ja lasi Maarjal ennast paar minutit tagasi tuppa lükata, et saaks natuke vaimu puhata. Külla saabunud inimesed tõstsid selle peale mässu, sest neile lubati, et nad näevad kuningat ja saavad süüa ning juua. Kohale jõudes oli tõsiasjaks see, et kuningat polnud ja pirukad ning kuum jook oli ka ära joodud.

Viimase Jäneseuru talusse tulnud seltskonna etteotsa asus furoori täis memm, kes kamandas rahva tagasi bussi ja käskis juhil suund pealinna võtta.

Buss täitus kiiresti, juht täitis inimeste käsu ning pani mootori tööle. Kuid, oh imet, buss ei liikunud paigast. Bussijuht mõtles, mis jama see on, ja läks õue vaatama. Tuli välja, et bussi rattad olid tüüpilisse sügisesse kinni jäänud. Bussijuht läks bussi tagasi ja teatas reisijatele, et nad peavad õue bussi lükkama minema. Kuid vihased reisijad ei allunud korraldustele ja irvitasid bussijuhule läbi hammaste peenet naeru.

Informatsioon levis kiiresti ja peatselt kuulis sellest ka kuningas, kes tõstis korraks ühe käe üles ja lausus:

„Omasid ei jäeta!“

Seejärel ajas ta kõik temale küll tulnud rahva bussi lükkama ja lasi ennastki sündmuskohale toimetada, et olukorda hinnata.

Olukorda hindasid ka metsaasukad, kes nägid võimalust jäneseuru talusse pääseda nii, et keegi seda ei märka. Lapsevankritega meeste silmad vilasid talusse pääsedes nagu huntidel, kes lähevad karjamaale lambaid murdma. Kümmekond meest võtsid kõik, mis huvitav tundus, isegi kumminuia, millega meeldis Sarvikul enda alamaid hirmutada.

Samal ajal lükati õues buss liikuma ja kuningas näitas bussijuhile näppudega vabaduse märki. Ometi langetas ta talusse tagasi jõudes sõrmed.

Foto: ……………………………

Leave A Comment

Sarnased artiklid

Jäneseuru protsess

Published On: March 31, 2016By

12921995_1176185732391834_492465811_o

Neljas Dimensioon avaldab oma nägemuse vastvalmiva sarja “Protsess” esimese osa käsikirjast.

Jäneseuru talu õuel paistis hilissügisene päike. Ümber talu looklev männimets viskas seljast viimseid okkaid ja metsa äärt kaunistavad lilled koolnud õisi. Siiski oli õhus tunda elektrit ja seda kinnitasid talu kohal lendavad kajakad, kellest pooled enam ei lennanud.

Kõige selle sureva looduse keskel eksponeeris ennast närviline Kuningas Sarvik, kes teritas käte vahel jahinuga. Tema seljataga seisis ustav abiline Maarja, keda ta tundis juba kaks nädalat ja kelle lojaalsuses Sarvik ei kahelnud.

„Maarja, vaata, jälle need seenelised oma lapsevankritega metsas,“ täheldas ta.

Sarvik lasi ennast ratastooliga aiavärava poole liigutada, kust tahtis metsaande korjama tulnud üksikisadele öelda, et ta korjas viimased seened ja marjad sellest metsast juba eelmine kuu ära. Oh seda imet, kui oma paarkümmend vankriga lapsevanemat Sarviku lähenedes jooksu panid, nii et paar hälli isegi metsa maha jäeti. Maarja ja Sarvik vaatasid seda võidujooksu värava suudmelt ning taipasid, et targem oleks tuppa minna ja sooja teed juua, sest homme on tähtis päev.

Kuningas Sarvikule meeldis aeg-ajalt Jäneseuru talus oma sõpru võõrustada ja neile pirukaid ning kohvi pakkuda. Praegugi lõikas ta oma jahinoaga pirukate sisse põdravorsti ja Maarja keetis termostesse kohvi. Lõbusat tööolu segas vali koputus välisuksele. Koputus oli justkui kodeeritud ja kuninga treenitud kõrv tundis selle hetkega. See oli tema vana võitluskaaslane Aatos. Veel kuu aega tagasi oleks ta Aatosele kohe ukse avanud, kuid mitte enam. Maarja liigutas kuninga uksele, kus ta laskus vana võitluskaaslasega põgusasse diskussiooni.

„Kulla Sarvik, kuula mind ära,“ lausus Aatos.

Sarvik kuulas, rohkem kui minuti ja siis naeruvääristas väriseva häälega Aatost.

„Tead, Aatos, sa oled ihnusest paksuks läinud. Ma vaatan sulle praegu otsa ja su silmis peegeldub valelikkus, mis õgib sind seestpoolt,“ väitis ta.

Aatos tundis, kuidas kuninga sõnad kiskusid tema luude pealt nahka ja hakkas kiiresti kodu poole jooksma. Kuningas Sarvik naeris selle peale nii kaua, kuniks Aatos Jäneseuru talu piiridest lahkus ja tuppa tagasi vorsti lõikama läks.

Järgmine päev algas fanfaaride saatel, mille taustal sõitsid talu juurde kokku kümned bussid, mis rahvast triiki täis. Rahvas juubeldas ja plaksutas, sest nad teadsid, et näevad varsti oma suur juhti, kuningas Sarvikut. Terve taluõu oli kaetud pikkade laudadega, mida katsid pirukate vaagnad, kohv ning tee. Aga enne, kui külalised nende juurde pääsesid, pidid nad aiaväravas kuningas Sarviku sõrmust suudlema ja talle kõike paremat soovima. Enamik seda ka tegid. Need kes vastu hakkasid said edaspidiseid toiminguid jälgida aia tagant, kust tulihingelisemad kuninga toetajad neid pirukatega pildusid ja ära ajasid.

Busse tuli aga aina juurde. Viimase masina pealt tulnud inimesed said Jäneseuru talu õuele jõudes pettumuse osaliseks, sest kuningas Sarvik oli värskest õhust ära väsinud ja lasi Maarjal ennast paar minutit tagasi tuppa lükata, et saaks natuke vaimu puhata. Külla saabunud inimesed tõstsid selle peale mässu, sest neile lubati, et nad näevad kuningat ja saavad süüa ning juua. Kohale jõudes oli tõsiasjaks see, et kuningat polnud ja pirukad ning kuum jook oli ka ära joodud.

Viimase Jäneseuru talusse tulnud seltskonna etteotsa asus furoori täis memm, kes kamandas rahva tagasi bussi ja käskis juhil suund pealinna võtta.

Buss täitus kiiresti, juht täitis inimeste käsu ning pani mootori tööle. Kuid, oh imet, buss ei liikunud paigast. Bussijuht mõtles, mis jama see on, ja läks õue vaatama. Tuli välja, et bussi rattad olid tüüpilisse sügisesse kinni jäänud. Bussijuht läks bussi tagasi ja teatas reisijatele, et nad peavad õue bussi lükkama minema. Kuid vihased reisijad ei allunud korraldustele ja irvitasid bussijuhule läbi hammaste peenet naeru.

Informatsioon levis kiiresti ja peatselt kuulis sellest ka kuningas, kes tõstis korraks ühe käe üles ja lausus:

„Omasid ei jäeta!“

Seejärel ajas ta kõik temale küll tulnud rahva bussi lükkama ja lasi ennastki sündmuskohale toimetada, et olukorda hinnata.

Olukorda hindasid ka metsaasukad, kes nägid võimalust jäneseuru talusse pääseda nii, et keegi seda ei märka. Lapsevankritega meeste silmad vilasid talusse pääsedes nagu huntidel, kes lähevad karjamaale lambaid murdma. Kümmekond meest võtsid kõik, mis huvitav tundus, isegi kumminuia, millega meeldis Sarvikul enda alamaid hirmutada.

Samal ajal lükati õues buss liikuma ja kuningas näitas bussijuhile näppudega vabaduse märki. Ometi langetas ta talusse tagasi jõudes sõrmed.

Foto: ……………………………