ARVUSTUS: Vaklade pulss – Slipknoti plahvatuslik live

Published On: January 24, 2016By

12633366_1136504369717582_100260269_o

23. jaanuari varahommikul leian end Tallinna bussijaamast suunaga Vilniuse poole. Miks? Tegu oli parima sünnipäevakingiga, mida ma oleks võinud oodata — pilet Slipknoti kontserdile Siemensi Arenale Vilniuses. Slipknot on viimased viis aastat minu lemmikbänd olnud, nii et võib eeldada, et emotsioonid on laes ja ootusärevus suur.

Tõestamaks, et ma olen ikka tõeline Slipknoti fänn aka maggot, olen tõmmanud selga bändi t-särgi. Teel Vilniusesse kuulan läbi võimalikult palju lugusid, et end vaimselt ärkvele peksta. Sellele aitab kaasa eelnevate Euroopa tuuri kontserdikavade vaatamine, mis on algusest saati samad olnud. Veidi kõhklen eelnevate setlistide osas, kuna Knotfestil esitatud jõuline lugude nimistu on märksa võimsam, kuid kuna suurimad hitid ning ka mõned tõsiselt kickass lood on esindatud, siis mis seal ikka — üsna bangin’.

Kasutan ära võimaluse, et olen esimest korda Leedus ja lähen kontserdipaika jala. Ligikaudu seitse kilomeetrit hiljem leian end Siemens Arena eest, kus hingematvad inimsabad on moodustanud ussilaadse keti. But all isn’t bad, mul on kaasas hea selts ning sabas tutvun kahe eestlasega, kellega teemakohast juttu puhuda saab.

Turvamehed otsivad läbi seljakoti ning kompavad mu paksult riietesse mähitud keha, veendumaks, et minu puhul ei ole tegemist mõne terroristiga. Bataclani rünnaku valguses ei saa lisaturvameetmeid kuidagi pahaks panna. Kuigi õhtu lõpuks olid emotsioonid nii positiivsed, et oleksin olnud nõus seal ka surema. Kärmelt lippan suurde saali, et leida endale hea seisukoht.

Enesetaputendentsid mõjusid kui defibilaator

Tunnise seismise järel alustab soojendusesineja Suicide Tendensies (edaspidi ST). Olen täiesti aus, olin varem kuulnud sellisest grupist, kuid kuulamiseni kordagi jõudnud ei olnud. Trummikomplekti taga varjab poolt lava suur must kardin, millel on ST plakat: jätab üsna niru mulje, tüüpiline skateriks riietatud luukere ning, mis kõige hullem, sponsoriteks Monster Energy. Tõesti eeldasin, et lavale astub segu Bedwettersist ja Bring Me The Horizonist, aga võta näpust: oma 40ndates ameeriklased Venice beachilt, kelle tegevusaeg läheb tagasi 80ndatesse. Ja siis algab nende etteaste. Rahvas hakkab möirgama ning muusika, mida mehed mängivad, on minu kõrvade meelest segu Rage Against The Machine’ist ja thrash metalist. Minu eelmine märkimisväärne kontsertelamus jäi aastasse 2012, kui Red Hot Chili Peppers Tallinna Lauluväljakul esines. Kuna see etteaste jäi väheke nõrgaks, siis ma ei osanud ette oodata, et ST trummikomplekti vali kõla töötab kui defibilaator. Hetkeks ehmatan ära, aga see vaibub ja sulandun muusikasse. Võin siiralt öelda, et minu jaoks oli see soojendusesineja positiivne üllatus ning ma olin tõesti adrenaliinist peaesineja jaoks täis pumbatud.

12596942_1136504386384247_501167342_o

Mis aga tõesti häiris, seda ka Slipknoti ajal, olid mõned pealtvaatajad, kes minu selja taga või läheduses olid – purupurjus ja agressiivsed, tormasid kõigile otsa ning ajasid nii minu kui ka mu seltsilise närvi. Jäi mulje, et mehed olid varem kuulanud vaid mõnda Slipknoti laulu ning leidnud, et kuna stuudioversiooni saatel kodus naise ja laste peksmine enam ei toida, siis nüüd oleks õige aeg Siemens Arenal koguneda ning seal kõigile selga hüpata. Kuid see on universaalne probleem kõigil karmima muusika kontsertidel.

Stuudioversioonid jäävad livele alla

Kahe esineja vahel oli pool tundi. Vahetult enne mängima hakkamist eraldati lava seisuplatsist suure punase kardinaga, kus asetses kaks punast Slipknoti logo. Aga mitte miski ei valmistanud mind ette selleks, kui saal pimedaks läks ning kardinad eest tulid. Introtrack “Be Prepared for Hell” ning lava taga asetseval ekraanil olev video tõi mulle tõsised külmavärinad, mida ma ei osanud oodata. Seda saab võrrelda selle tundega, kui Sa hoiad esimest korda füüsiliselt käest kinni inimesel, kes Su südamele armas on. Ja siis see algas. Mehed tulid õrna valguse varjus lavale ning algas “The Negative One”. Mu pea hakkas iseenesest edasi-tagasi vappuma ning mu keha valdas eufooria. Kuid kuna ei arvestanud, et võrdlemisi raske seljakotiga pole kuigi mugav muusikaga rütmis hüpata ning moshpitist osa võtta, pidin oma lavaesisest seisukohast loobuma ning liikuma veidike avaramasse kohta, kus oli ruumi headbangida ja kaasa karjuda. Laule leidus igalt stuudioalbumilt, kõige enam näiteks 2001. aasta albumilt “Iowa” ning ka viimaselt, 2014. aastal ilmunud albumilt – mõlema puhul kokku viis lugu.

Mida ma ei osanud aga ette kujutada oli see, et stuudioversioonid jäävad livedele alla. Need kõlasid niivõrd sarnaselt stuudios valminud lugudega, ehkki rütmikitarristil Mick Thompsonil ja soolokitarristil Jim Rootil tuli kaks-kolm rütmilist apsakat sisse. Aga see, mida mehed laval korraldasid… DJ Sid Wilson unustas end kohati maast üles tõstetud platvormil tantsima, Clown ning Chris Fehn peksid oma terastrumme jõulisemalt kui mõni sepp rauda ja laulja Corey Taylor vokaal suutis laulude vahel rahva üles kütta, andes edasi kuuma oma utsitavate sõnavõttudega, tõdedes “jahmatusega”, et miks kurat pole nad varem Leetu jõudnud? Tulge Eestisse ka, näitame, kuidas meie siin seda teeme.

Ma tõesti jõudsin omadega kuhugi mujale maailma, karjudes oma häälepaelad lõhki, meenutades veidi varasemate albumite vokaalesitusi ning visates oma pikka tukka küljelt küljele. 17 laulu, krampis selg ja kadunud hääl ja ma ei kõhkleks hetkekski selle kordamisele.

Kui bänd, kelle debüütalbum tuli välja 1999. aastal, olles varasemalt tegutsenud erineva koosseisu all juba neli aastat, suudab ka aastal 2016 jätta rahva rohkemat anuma ja betoonpõranda vappuma panna, siis miks peakski endas kõhklema? Tuleks unustada ekslik mulje, et Slipknot on emotsionaalselt ebastabiilsete psühhopaatide muusika ning lihtsalt näha mõnd nende unustamatutest etteastetest. Saali valdav energia paneb ka kõige tuimema tüki inimliha tundma end kui peatamatu tank. Ja mehed pole isegi veel lõpetanud, nad on vaid oma 40ndatesse kas jõudmas või neid magusalt läbi elamas. Seega, pane käima nende debüütalbum “Slipknot” (1999) või sel aastal 15. sünnipäeva tähistav platinum-certified vihapomm “Iowa” (2001) ja mine nende kontserdile. Usu mind, Sa ei pettu.

 —

Fotod: Eva Mallene

+ posts

Leave A Comment

Sarnased artiklid

ARVUSTUS: Vaklade pulss – Slipknoti plahvatuslik live

Published On: January 24, 2016By

12633366_1136504369717582_100260269_o

23. jaanuari varahommikul leian end Tallinna bussijaamast suunaga Vilniuse poole. Miks? Tegu oli parima sünnipäevakingiga, mida ma oleks võinud oodata — pilet Slipknoti kontserdile Siemensi Arenale Vilniuses. Slipknot on viimased viis aastat minu lemmikbänd olnud, nii et võib eeldada, et emotsioonid on laes ja ootusärevus suur.

Tõestamaks, et ma olen ikka tõeline Slipknoti fänn aka maggot, olen tõmmanud selga bändi t-särgi. Teel Vilniusesse kuulan läbi võimalikult palju lugusid, et end vaimselt ärkvele peksta. Sellele aitab kaasa eelnevate Euroopa tuuri kontserdikavade vaatamine, mis on algusest saati samad olnud. Veidi kõhklen eelnevate setlistide osas, kuna Knotfestil esitatud jõuline lugude nimistu on märksa võimsam, kuid kuna suurimad hitid ning ka mõned tõsiselt kickass lood on esindatud, siis mis seal ikka — üsna bangin’.

Kasutan ära võimaluse, et olen esimest korda Leedus ja lähen kontserdipaika jala. Ligikaudu seitse kilomeetrit hiljem leian end Siemens Arena eest, kus hingematvad inimsabad on moodustanud ussilaadse keti. But all isn’t bad, mul on kaasas hea selts ning sabas tutvun kahe eestlasega, kellega teemakohast juttu puhuda saab.

Turvamehed otsivad läbi seljakoti ning kompavad mu paksult riietesse mähitud keha, veendumaks, et minu puhul ei ole tegemist mõne terroristiga. Bataclani rünnaku valguses ei saa lisaturvameetmeid kuidagi pahaks panna. Kuigi õhtu lõpuks olid emotsioonid nii positiivsed, et oleksin olnud nõus seal ka surema. Kärmelt lippan suurde saali, et leida endale hea seisukoht.

Enesetaputendentsid mõjusid kui defibilaator

Tunnise seismise järel alustab soojendusesineja Suicide Tendensies (edaspidi ST). Olen täiesti aus, olin varem kuulnud sellisest grupist, kuid kuulamiseni kordagi jõudnud ei olnud. Trummikomplekti taga varjab poolt lava suur must kardin, millel on ST plakat: jätab üsna niru mulje, tüüpiline skateriks riietatud luukere ning, mis kõige hullem, sponsoriteks Monster Energy. Tõesti eeldasin, et lavale astub segu Bedwettersist ja Bring Me The Horizonist, aga võta näpust: oma 40ndates ameeriklased Venice beachilt, kelle tegevusaeg läheb tagasi 80ndatesse. Ja siis algab nende etteaste. Rahvas hakkab möirgama ning muusika, mida mehed mängivad, on minu kõrvade meelest segu Rage Against The Machine’ist ja thrash metalist. Minu eelmine märkimisväärne kontsertelamus jäi aastasse 2012, kui Red Hot Chili Peppers Tallinna Lauluväljakul esines. Kuna see etteaste jäi väheke nõrgaks, siis ma ei osanud ette oodata, et ST trummikomplekti vali kõla töötab kui defibilaator. Hetkeks ehmatan ära, aga see vaibub ja sulandun muusikasse. Võin siiralt öelda, et minu jaoks oli see soojendusesineja positiivne üllatus ning ma olin tõesti adrenaliinist peaesineja jaoks täis pumbatud.

12596942_1136504386384247_501167342_o

Mis aga tõesti häiris, seda ka Slipknoti ajal, olid mõned pealtvaatajad, kes minu selja taga või läheduses olid – purupurjus ja agressiivsed, tormasid kõigile otsa ning ajasid nii minu kui ka mu seltsilise närvi. Jäi mulje, et mehed olid varem kuulanud vaid mõnda Slipknoti laulu ning leidnud, et kuna stuudioversiooni saatel kodus naise ja laste peksmine enam ei toida, siis nüüd oleks õige aeg Siemens Arenal koguneda ning seal kõigile selga hüpata. Kuid see on universaalne probleem kõigil karmima muusika kontsertidel.

Stuudioversioonid jäävad livele alla

Kahe esineja vahel oli pool tundi. Vahetult enne mängima hakkamist eraldati lava seisuplatsist suure punase kardinaga, kus asetses kaks punast Slipknoti logo. Aga mitte miski ei valmistanud mind ette selleks, kui saal pimedaks läks ning kardinad eest tulid. Introtrack “Be Prepared for Hell” ning lava taga asetseval ekraanil olev video tõi mulle tõsised külmavärinad, mida ma ei osanud oodata. Seda saab võrrelda selle tundega, kui Sa hoiad esimest korda füüsiliselt käest kinni inimesel, kes Su südamele armas on. Ja siis see algas. Mehed tulid õrna valguse varjus lavale ning algas “The Negative One”. Mu pea hakkas iseenesest edasi-tagasi vappuma ning mu keha valdas eufooria. Kuid kuna ei arvestanud, et võrdlemisi raske seljakotiga pole kuigi mugav muusikaga rütmis hüpata ning moshpitist osa võtta, pidin oma lavaesisest seisukohast loobuma ning liikuma veidike avaramasse kohta, kus oli ruumi headbangida ja kaasa karjuda. Laule leidus igalt stuudioalbumilt, kõige enam näiteks 2001. aasta albumilt “Iowa” ning ka viimaselt, 2014. aastal ilmunud albumilt – mõlema puhul kokku viis lugu.

Mida ma ei osanud aga ette kujutada oli see, et stuudioversioonid jäävad livedele alla. Need kõlasid niivõrd sarnaselt stuudios valminud lugudega, ehkki rütmikitarristil Mick Thompsonil ja soolokitarristil Jim Rootil tuli kaks-kolm rütmilist apsakat sisse. Aga see, mida mehed laval korraldasid… DJ Sid Wilson unustas end kohati maast üles tõstetud platvormil tantsima, Clown ning Chris Fehn peksid oma terastrumme jõulisemalt kui mõni sepp rauda ja laulja Corey Taylor vokaal suutis laulude vahel rahva üles kütta, andes edasi kuuma oma utsitavate sõnavõttudega, tõdedes “jahmatusega”, et miks kurat pole nad varem Leetu jõudnud? Tulge Eestisse ka, näitame, kuidas meie siin seda teeme.

Ma tõesti jõudsin omadega kuhugi mujale maailma, karjudes oma häälepaelad lõhki, meenutades veidi varasemate albumite vokaalesitusi ning visates oma pikka tukka küljelt küljele. 17 laulu, krampis selg ja kadunud hääl ja ma ei kõhkleks hetkekski selle kordamisele.

Kui bänd, kelle debüütalbum tuli välja 1999. aastal, olles varasemalt tegutsenud erineva koosseisu all juba neli aastat, suudab ka aastal 2016 jätta rahva rohkemat anuma ja betoonpõranda vappuma panna, siis miks peakski endas kõhklema? Tuleks unustada ekslik mulje, et Slipknot on emotsionaalselt ebastabiilsete psühhopaatide muusika ning lihtsalt näha mõnd nende unustamatutest etteastetest. Saali valdav energia paneb ka kõige tuimema tüki inimliha tundma end kui peatamatu tank. Ja mehed pole isegi veel lõpetanud, nad on vaid oma 40ndatesse kas jõudmas või neid magusalt läbi elamas. Seega, pane käima nende debüütalbum “Slipknot” (1999) või sel aastal 15. sünnipäeva tähistav platinum-certified vihapomm “Iowa” (2001) ja mine nende kontserdile. Usu mind, Sa ei pettu.

 —

Fotod: Eva Mallene

+ posts
+ posts