On saanud standardiks, et igal aastal pärast põhjalikku verivorstide ja praekapsa seedimist ilmub minu õlale väike kuratlik versioon minust, kes alati ütleb ühte ja sama: „Varsti, maia, nad tulevad“. Surun endas värina alla ja püüan unustada, aga väike saatan ei eksi mitte kunagi.

Jõulude ja aastavahetuse vaheline aeg mõjub teatud kontingendile justkui šamaani trummi põristamine ühe suure lõpuakordini. 31. detsembri paiku hakkab neist kõigist fanfaaride saatel erinevatesse sotsiaalmeedia kanalitesse välja pritsima suurejoonelisi aastakokkuvõtteid, millest mõningad on nii pikad ja põhjalikud, et läheksid esikromaanina arvesse. Kõigil, sealhulgas kunagistel lasteaiakaaslastel, vanaema naabril ja sellel veidral härral, kelle sõbrakutsele polnud kuidagi südant ära öelda, avaneb võimalus koos autoriga risti-põiki läbi võtta selja taha jäänud kalendriaasta suurimad õnnestumised, millest räägitakse toonil justkui oldaks ainuisikuliselt gravitatsiooniteooria välja töötanud, ning suurimad ebaõnnestumised, mille toimumiste põhjused lükatakse kõrgemate jõudude kaela. Ka juhul, kui ainus vinge asi, mis aasta jooksul tehtud sai, oli vorsti-juustu võileib, saab see kajastatud. Pildimaterjaliga.

Aasta vahetumist tähistavat ilutulestikku kuulates ei tasu aga kergendunult ohata. Võib kindel olla, et niipea kui aastavahetuse pidustustest tulenev pohmelus üle on läinud, asub sama kontingent ühtlases taktis rohkem ja vähem teostatavaid uusaastalubadusi tegema ning ka need pole midagi väärt, kui neid kõigi peaaegu-et-tuttavatega ei jaga. „Ma ei joo enam iialgi!“ ja „Kaotan 20 kilo!“ on muidugi kõige populaarsemad, ning hoolimata kõigist võimalikest variatsioonidest, mida on lõpmatuse jagu, hakkavad need üsna pea korduma. Selle vaatuse ajaks on massipsühhoosi mõjul igasugune vastutus elukäigu eest kandunud isiksuselt millelegi nii abstraktsele nagu meie ajaarvamine.

Nii rahulolu kui ka rahulolematus, mis oleks justkui meeleseisundid ja ei saaks seega loogiliselt võttes kuupäevast sõltuda, on järsku ainult ühel viisil defineeritavad: rahulolu on seotud tulevikuga, rahulolematus minevikuga. Seda õndsat valgustushetke jagatakse taaskord kogu maailmaga ning soovides ka teistele oma tutvusringkonnas sama teravat meelt, on vaja hiljemalt 2. jaanuariks vähemalt kahesajale lähimale sõbrale ära mainida, et nüüd oleme meie – inimkond – silmitsi puhta lehega. Minu isiklikuks favoriidiks on rõõmuhüüded avastuse üle, et ees ootab seekord suisa 366 uut päeva. Julgemad arvutasid ka välja, et see teeb kokku 527 040 minutit, ning tegid seejärel rutaka lubaduse kõik need minutid naeratades veeta, kannustades ka kõiki teisi aasta aega jutti naeratama, sest on ju saabunud uus aasta ning isegi inimlikel võimetel pole sellise püha hetkega silmitsi seistes piire.

Nüüd – ja pange hästi tähele – tõuseb varupingilt spektri teises otsas kulm kipras toimunut jälginud kontingent. See on see hunnik skeptikuid, kes kinnitavad käsi südamel ja fooliumist müts peas, kuidas uuele aastale nii suure tähenduse andmine on seotud tarbijakultuuri mürgiste kõrvalmõjudega ja kuidas kõigi kommertspühade traditsioonide taga on Illuminati hallid vanakesed isiklikult, peaeesmärgiga iga Aadu ja Ain poodi liigtarbima saata, et siis raha kenasti nende samuste hallide vanakeste rahakotti jõuaks.

Seda selgitatakse igavestele optimistidele, kes viimased kaheksa aastat on iga jaanuari alguses kogu oma vaba raha jõusaali kuumakse alla paigutanud, et seda siis veebruaris kahetseda, justkui selgitataks väikesele lapsele, kust elekter tuleb. Esmalt enesekriitilise ühiskonna vaatlemisena tunduva filosofeerimise traagika on aga see, et ka siin lükatakse vastutus võõra varna. Sõnum on vastupidine: „Pole mõtet üldse midagi teha, sest nagunii mitte miski ei loe, seega lõpetage olmeliste probleemidega tegelemine ja nähke juba suurt pilti!“. Sellele järgneb üldiselt mõne video link, kus jada juhuslikena tunduvaid esemeid on kurjakuulutavalt mustale taustale ilmuma pandud ning David Attenboroughi sarnane hääl kinnitab taustal, et elu on üks suur vandenõu.

Tegelikult pole ju hullu midagi. Meil on hullumeelne grupp A ja mitte eriti vähem hullumeelne grupp B, kelle vahele jääb aga terve spektritäis pühademeeleolus inimesi, kes vastavalt tujule ja vanusele kas üritavad, šampusepudel hambus, Raekoja platsil asuva kuuse otsa ronida või kingivad oma lemmikule inimesele maailmas soojade soovide kõrval veelgi soorema naeratuse.

Paradoksaalne on see, et uue aasta algusest, mis nooremas eas tähendas lihtsalt seda, et vihiku servale ja kontrolltöö peale kirjutatud kuupäevade aastanumbreid tuleb umbes jaanipäevani maha sodida ja üle kirjutada, on täiskasvanueas saanud kollektiivne kompleks, millega käib kaasas pidev surve, et siiani pole olnud piisavalt hea ja kindel veendumus, et just uue aasta esimesel kuupäeval on aeg hakata seda viga (st elu) parandama.

Seega, mina hääletan selle poolt, et aastavahetust koheldaks sellena, mis ta meie kultuuriruumis on: põhjus pauku teha, olgu selleks siis ilutulestik või šampuse pudeli korgi pealt lennutamine. Päevi seisab meil üldiselt ees rohkemgi veel kui 366, nii et milleks sellest nii olulist numbrit teha? Kui oma elu perioodiline jupitamine rutiini talutavamaks teeb, siis võiks puhtalt lõbu pärast proovida teha lubadusi ja nende täitmist hinnata näiteks 20. aprillist. Päevad on selleks ajaks juba pikad ning tegutsemistahet igal juhul rohkem.

Või siis teha midagi täiesti šokeerivat: proovida järgnevad kuu aega vooluga mitte kaasa minna ja end selle eest vihata, et lubadusi on jälle murtud ja suitsetamist kohe kuidagi maha jäetud ei saa, vaid selle asemel end õlale patsutada iga päeva eest, mil leidsid aega võtta hetk (või 20 hetke – sõltuvalt tubakatarbimise mahust) iseendale. Õnnis reaalsus on see, et igal hommikul, mil silmad avame, on järjekordne võimalus oma elu kardinaalselt muuta… või siis samas taktis edasi elada. Aastanumber on lihtsalt number. Seda ei tasu suures õhinas ära unustada.

Foto: Eva Mallene