Möödunud aasta novembris ilmus välguna selgest taevast viiest laulust koosnev Foo Fightersi uus EP, mis on bändi vokalisti ja eestvedaja Dave Grohli sõnul austusavaldus fännidele.Fännidele, kes on neid 20 pika tegutsemisaasta jooksul igal moel toetanud. Lisaks tähistatakse EP-ga möödunud aastaid ja muusikat. Ja mis teeb selle eriti võrratuks: albumit on võimalik alla laadida TASUTA! EP võib veel leida iTunes-ist, Spotify-st ning eriti hardcore hipsterile ka limiteeritud koguses vinüülil!

Margaritamarinaadis lärmakas album sõprade seltsis loojuva päikese taustal

Albumil esinevad laulud on kõik lindistatud Austini linnas Saint Cecilia hotellis, kus EP-d sissejuhatava tekstikese kohaselt “tehti Margaritasid, kutsuti sõpru külla, päike loojus ja lühikese aja pärast oldi piisavalt lärmakad, et tõmmata naabrid endaga jooma”. Margaritamarinaadis lärmakas album sõprade seltsis loojuva päikese taustal – pole just esimene pilt, mis tuleb pähe seda albumit kuulates, aga see töötab. Kui vaid nende viimane album, Sonic Highways, oleks valminud sellistes tingimustes, oleks see ehk mõjunud veidi jõulisemalt, jäämata vaieldamatult nõrgimaks Foo Fightersi albumiks. Seega soe soovitus, Dave ja sõbrad: vähem möla, rohkem margaritasid ja müra!

Laulud pole küll uued

Album koosneb vaid viiest laulust: “Saint Cecilia“, “Sean“, “Savior Breath“, “Iron Rooster” ja “The Neverending Sigh“. Viis, aga väga-väga toorelt võimast laulu. Albumit kuulates unustasin end tihti lihtsalt kinnisilmi headbangima. Laulud pole küll uued, “The Neverending Sigh” on lausa aastast 1995, kuid mis tähtsust sellel on? Kui nüüdne rock’n’roll on võrdlemisi magedaks jäänud, siis 20 aasta tagune toores viha on just see, mida kõrvad vajavad kuulda.

Kui millegi kallal võtta ning küsimusi küsida, on selleks albumi kaanepilt, mis meenutab Arizona maantee ääres oleva Harley meesteklubi silti. Samas poleks kuldne ja särav 20 parem olnud. Kuid kammoon, mehed, must ja lilla silt tähtedega FF? Austusavaldus muusikale või Femme Fatale’ile?

Avalugu “Saint Cecilia” on üsna traditsioonilise Foo Fightersi kõlaga laul. Traditsioonilisus ei ole siinkohal üldsegi mitte halb, sest jalg tatsub juba esimesest värsist alates ning laul voolab nagu kevadine jõgi pärivoolu. Laulusõnad toetuvad suures osas möödunud aastatele ning küsimisele, kas tema muusikal on üldse mingit mõju:

“/…/I know no matter what I say, days will come and go, no matter what I say, nothing’s set in stone, no matter what I say, days go by /…/“.

Teisena tuleb “Sean“, millel on tugev varasemate albumite mekk küljes. Just see, kuidas muusika noodilt noodile liigub, võimaldab selle helilist külge võrrelda selliste suurte hittidega nagu näiteks “Learn to Fly”. Tõsiselt tugev ja nostalgitsema panev lugu.

Kui kellelegi mõne loo saatel peksa tahta anda, siis see on lugu, mida võiks kaaluda

Järgneb “Savior Breath“. Tõenäoliselt kõige toorem lugu kogul albumil, mis meenutab väga tugevalt bändi omanimelist debüütalbumit, mille Grohl üksi 1995. aastal valmis ketras. Põhiline kitarririff meenutab osaliselt “Ace of Spades’i”, tegelikult on tervel palal sarnane energia. Kui tavaliselt laidaks ma selle maha, siis siinkohal ma seda ei tee, kuna teostus on sedavõrd võimas ja hardcore punk. Kui kellelegi mõne loo saatel peksa tahta anda, siis see on lugu, mida võiks kaaluda.

Neljas lugu on “Iron Rooster“, mis on tõenäoliselt EP must lammas. Ballaad, uinutav, rahulik. Tegu ei ole halva loo või halva ballaadiga ̶  kindlasti mitte. See on paras suveõhtu laul, mis tõenäoliselt lindistatigi Saint Cecilia hotellis päikeseloojangu ajal, kuid ülejäänud albumi energilisuse kõrval mõjub see pigem rahustavana.

Kõige agressiivsem ja näljasem lõvi safaril

Lõpetab “The Neverending Sigh“. Ja püha jumal, mis lugu on valitud punkti panema! See on selle albumi “White Limo” (albumilt Wasting Light). Kui “Savior Breath” on tiiger, siis “The Neverending Sigh” on kõige agressiivsem ja näljasem lõvi safaril. Vaimusilmas näen ennast autos, kus juht on gaasipedaali surunud unustusse, rallides läbi pimedate linnatänavate. See on laul, mille peale pea lihtsalt hakkas õõtsuma. Dave Grohli kärisev vokaal, vihased kitarrid ning trummid kui peksukott – sellest laulust peab saama set closer.

Püha müristus. Kui enamik bände ei suuda peale esimest kahte-kolme albumit enam midagi suuremat toota, siis Foo Fighters võib tühjast kullakaevandusest leida teise kaevanduse. Sügav kummardus tagasi nende poole selle võrratu albumi eest.