ma vahel kuule pihtisin et sulle suud anda ihkasin oli mingi äng mu lihastes ja kõrvades pinin vastanduvalt peas mul südantlõhestavad karjed siis jälle vahutavad lained otsisin mõnd rahustavat ainet

ma loeks nagu kuu pealt aega ei jõudnud vana kuu veel minna kui meie jõudsime uue tuleku üle naerda naersid sina selle üle et me oleme alles alguses mina uue

kas see ongi elu et ükshetk sa sünnid ja siis ükshetk sured kõigepealt saad jalad alla vahepeal käid koolis enamik ajast tööl

vanaema tekk mul sooja ei anna laua peal jahtunud tee üksildus külmaks teeb toa kripeldab sees ja kraabib konutab külmal tänaval suitsetab lambiposti all eksleb, otsib sa pole igavesti õitsev

on ülioluline ennast tunda veel olulisem olla enda eest ei pimesi saa päevast tükke murda kui tükid tulevad me enda seest

Kellaosuti oli vaevalt ületanud kümne laupäeva hommikul, kui Gabriella silmad lahti lõi, liiga ergas ja ärkvel, et silmapilkugi edasi magada. Ta ei mäletanud, mida oli unes näinud või kas ta

kas sa lubad seal kaugel

olen kuidagi alati mõtetes kaugel niimoodi mu jõud raugebki…

Gabriella ei märganud mõnda aega, et tema telefon helises.

Mõttes koorin sind lahti imetlen iga toorest mälestust iga sinikat su ihul iga naeratust, mille kinkisid mineviku poistele ja tuleviku meestele