Käest kinni hoides ootasime aedade taga su sündi Olid väsind ja tahtsid jahtuda maha Me ei lasknud Ümisesime vaikides nukrat hümni Mesimummud peidus sumisesid Nad ei tahtnud võõrast võõrustada Linnud

Kui meri tuleks randa, kas kalad ka temaga? Astuks ta sammus või tormijooksul ruttaks ja purustaks mandrimaa?   Mida näeks me tema sees, oleks ta sõbraks või vaenu endas kannaks?

kärbseseen at 22:12  sa mõjud mulle mürgiselt süda hakkab kiiremini lööma külm higi tuleb ihule iga kord kui ma näen seen at 22:12 miks sa ei vasta kui isegi mark

ma vahel kuule pihtisin et sulle suud anda ihkasin oli mingi äng mu lihastes ja kõrvades pinin vastanduvalt peas mul südantlõhestavad karjed siis jälle vahutavad lained otsisin mõnd rahustavat ainet

ma loeks nagu kuu pealt aega ei jõudnud vana kuu veel minna kui meie jõudsime uue tuleku üle naerda naersid sina selle üle et me oleme alles alguses mina uue

kas see ongi elu et ükshetk sa sünnid ja siis ükshetk sured kõigepealt saad jalad alla vahepeal käid koolis enamik ajast tööl

vanaema tekk mul sooja ei anna laua peal jahtunud tee üksildus külmaks teeb toa kripeldab sees ja kraabib konutab külmal tänaval suitsetab lambiposti all eksleb, otsib sa pole igavesti õitsev

on ülioluline ennast tunda veel olulisem olla enda eest ei pimesi saa päevast tükke murda kui tükid tulevad me enda seest

Kellaosuti oli vaevalt ületanud kümne laupäeva hommikul, kui Gabriella silmad lahti lõi, liiga ergas ja ärkvel, et silmapilkugi edasi magada. Ta ei mäletanud, mida oli unes näinud või kas ta

kas sa lubad seal kaugel