Käest kinni hoides ootasime aedade taga su sündi
Olid väsind ja tahtsid jahtuda maha
Me ei lasknud
Ümisesime vaikides nukrat hümni

Mesimummud peidus sumisesid
Nad ei tahtnud võõrast võõrustada

Linnud taevasse helisesid hetkel kui
meie neid kuulsime vaid

Sa ei olnud tegelikult vagur kunagi
Ja kui vaikisid, siis selleks, et koguda rammu
Kõik ju kandsime endi rüpes su sammu

Varjus kandsime sammu, keelt, häält, ja
taipu hoidsime salajas

Ning siis, ühel heal hommikul, naasime päikesetõusuga,
mis välgatas elule su hiied
Ja me rinnus hingas isamaa