Oled kunagi mõelnud, mis toimub teatris kulisside taga ning milline näeb välja etenduse teekond lavale? Käisime töövarjuks Draamateatri etenduse juhil, Johannes Tammsalul. Uurisime küsimustele vastuseid nii tema enda, grimeerijate kui ka kostümeerijate käest. Õhtul vaatasime ka Rainer Sarneti lavastatud uut versiooni klassikalisest Shakespeare’i „Hamletist”. 

Teatrisse jõudes oli vastuvõtt soe. Veider oli jalutada mööda inimtühje koridore, eriti garderoobis, sest tavapärase mantlite mäsu asemel oli täielik tühjus. Meid juhatati teise korruse looži, kust saime vaadata uuslavastuse „500 aastat sõprust” hommikuse proovi lava mahavõttu. Kõik dekoratsioonid leidsid koha lava all või keldriruumis, mida muuseas hiljem ka külastada saime. 

Pärast lava maha võtmist kohtusime Draamateatri etenduse juhi Johannes Tammsaluga, keda ka ülejäänud päeva varjutasime. Seadsime end teatrikohvikus sisse ja asusime vestlema.

Kes on etenduse juht?

Seda on minu käest tihti küsitud, aga keeruline seletada. Kõige lihtsam oleks öelda, et etenduse juht on nagu projektijuht. Samas on ta justkui dispetšer, kes vaatab, et iga asi toimuks õigel kellaajal. Samas on etenduse juht veidi ka nagu lasteaiakasvataja ja kubjas. Kaks tööd on kokku pandud: etenduse juht ja rekvisiitor. 

Mis on etenduse juhi peamised ülesanded?

Etenduse juht peab kontrollima, et lava oleks korrektselt ja ohutult üles pandud ning kõik rekvisiidid ja näitlejad õigel ajal olemas ning keegi poleks etendust ära unustanud.

Kontrollaeg on kell kuus. Selleks ajaks võiks kõik kohal olla. Juhul, kui näitlejat pole, hakkama helistama, et vähemalt Tallinna piires jõuaks kohale tulla. Selliseid asju juhtub, aga päris harva.

Etenduse ajal, kui igaüks oma tööd teab, hoiab etenduse juht lihtsalt silma peal. 

Keerulisemate tükkide puhul peab asju ette ütlema. Alates sellest, millal publikule märgid anda kuni selleni, millal lava liigutamised toimuva peavad ning millal näitlejad lavale lähevad.

Etenduse juht peab kontrollima, et lava oleks korrektselt ja ohutult üles pandud ning kõik rekvisiidid ja näitlejad oleksid õigel ajal olemas ning keegi poleks etendust ära unustanud.

Kas „Hamlet” on üks nendest keerulistest tükkidest?

Kindlasti! Ei hakka ette ütlema, mis seal täpselt toimub, aga see pole staatilise lavaga tükk, kus on tuba ja inimesed käivad edasi-tagasi. Lava liigub ka. Siiski ei saa öelda, et see kõige keerulisem oleks. 

Pikkust on korralikult – kolm ja pool tundi, kolmes vaatuses. Vaheajad teevad etenduse kindlasti kergemini jälgitavaks, sest kui nii pikk tükk oleks kahe vaatuse vahel jaotatud, oleks see kõigile väsitav.

„Hamlet” on Draamateatri lavastuses kabuki stiilis. Olid Sa enne kabukiga kursis?

*kabuki – Jaapani teater, milles on ühendatud sõnakunst, laul, instrumentaalmuusika ja tants

Mingi teadmine oli varasemalt olemas, näiteks see, et iga žest tähendab midagi ja kõigel on oma tähendus. Aga see pole nii ainult kabuki stiiliga.

Meil on kabuki stiliseeritud ja vaatajast ei saa oodata, et ta teaks kõigi žestide tähendust. Siiski tulevad välja stiili visuaal ja meeleolu.

Tükk põhineb kahel tõlkel: Mati Undi ja Georg Meri omadel, seega pole etendus puhas värss. Sellel on mingid osad värsis ja mingid proosas. Lisaks on veel tänapäevaseid komponente lisatud. Põnev on.

Räägi lähemalt oma rollist proovides.

Minu töö algab isegi natuke enne proove. Kogu töö algab uuslavastuse lavakujunduse kavandite vastuvõtust, kus on näiteks paigas, milline saab olema lavakujundus. Nendest kohtumistest tasub osa võtta. Muidu peaksin olema kohal esimesest lugemisproovist.

Prooviperiood kestab umbes kolm kuni neli kuud ja nende ajal on minu ülesanne kogu tegevuse koordineerimine. Vastutan selle eest, millal, kes ja kus kohal peab olema. Ma pole igas proovis kohal, vahel šlikerdan ära. Tükiga tuleb aga ikka kursis olla, sest pean oskama vaadata, et inimesed oleks olemas ja kõik vajalik omal kohal. Selleks hetkeks, kui tükk lavale läheb, ei saa olla nii, et ma ei tea lavastusest midagi. 

Kõik algab uuslavastuse lavakujunduse kavandite vastuvõtust, kus on näiteks paigas, milline saab olema lavakujundus.

Milline su töökeskkond on? Kus sa etenduse ajal paikned?

Suures saalis olen päriselt laval. Väikses saalis on eraldi hästi pisike ruum lava kõrval. See teeb vajadusel etendusse sekkumise palju keerulisemaks, sest sealt ruumist ei saa väga kiiresti välja. 

Kas su töö lubab ka loomingulisust või pead piiridest kinni pidama?

Meile antakse iga-aastaselt välja kolleegipreemia Ants. Seal on palju kategooriaid, muuhulgas Suur Ants ja Väike Ants. Olemas on ka Abi-Ants, mille alla läheb minu töö. Nimi ise ütleb ka, et olen abiks tüki sündimisel ja lavale jõudmisel. Etenduse juht saab küll alati arvamust avaldada, kuidas midagi paremini teha, aga reeglina olen abiks, et loojate töö jõuaks lõpuks tulemuseni.

Kas su töös on ka kõrvalepõiked? 

Jah, on. Mu töö on päevast päeva erinev. Lavastused, näitlejad ja kõik lood on erinevad ning meeskonna vibe samuti.

Alati on ka ootamatusi. Murphy seadus – kui mängus on tehnika ja midagi saab untsu minna, siis üldjuhul ka läheb. Alles eelmisel nädalal hakkasid etenduse „Vaimude tund Koidula tänavas” teises pooles projektorid vilkuma. Tundus, et keegi teeb välguga pilti. Kuidagi pidin olukorra lahendama ja näitlejatele olukorda selgitama. Teater on meeskonnatöö, mille käigus jõutakse üheskoos tulemuseni.

Lisaks olen ka päris mitmes tükis näitlejana lavale sattunud, aga mul on olnud sõnatud rollid. Mingi lisakoormus on see kindlasti, aga mitte ületamatu.

Murphy seadus – kui mängus on tehnika ja midagi saab untsu minna, siis ta üldjuhul ka läheb.

Mitu etendust sul sellel hooajal juhtida on?

Kuus-seitse.

Mitu korda tavaliselt üht tükki mängitakse?

Reeglina 30–50 korda. „Lehman Brothers” hakkab aga erandina näiteks 200nda etenduseni jõudma.

Oled siin teatris töötanud 40 aastat. Millal käisid viimati lihtsalt külalisena teatris?

Olen periooditi ikkagi kuus päeva nädalas teatris ja vahele tulevad üksikud vabad õhtud. Seda on küll kurb öelda, aga etendus peab väga tõmbama, et veel selle üksiku vaba õhtu ka teatrile annaksin. 

Külalisena käisin teatris viimati sellel talvel „Kuningas Ubut” vaatamas. See on väga hull tükk. Ojasoo lavastus lavaka kursusele. See on täpselt selline, mis kas väga meeldib või üldse ei meeldi. Mulle meeldis. Raju tükk oli. 

Kui lavastaja saab rahvalt tunnustuse ja näitlejad lisaks tunnustusele ka aplausi, siis kuidas sina oma tunnustuse pälvid?

Arvan, et minu tunnustus on see, kui trupp on minuga rahul ja kõik toimib korralikult. Tegelikult saab aplausi ju kogu meeskond.

Tegelikult saab aplausi ju kogu meeskond.

Kui nüüd mõnel lugejal peaks tekkima soov avastada lavatagust maailma, siis kas ja millised võimalused selleks on?

Aeg-ajalt tehakse meie teatris tavainimestele lavataguseid ekskursioone ja kooliõpilastel on võimalus töövarjuks tulla.

Kui midagi teatriga haakuvat õppida, saab ennast smuugeldada ka praktikale. Teater on väga lai, seega tegelikult ei pea õpitav ala olema sugugi otseselt teatriga seotud. Siin on näitlejad, kunstnikud, inimesed, kes ehitavad konstruktsioone ja inimesed, kes tegelevad muusika, helitehnika, videoga. Lisaks on inimesed, kes tegelevad valgus- ja heliefektidega ning siis veel päris tehnilised töötajaid, näiteks insenerid. Tegelikult on päris suur hulk erinevaid erialasid, mis on teatriga seotud.

Teater on meeskonnatöö.

Jah, teater on meeskonnatöö. Teater on nagu ühiskonna ja maailma mudel – siin on kõike ja ka võimalusi lõputult. 

Teater on nagu ühiskonna ja maailma mudel – siin on kõike ja ka võimalusi on lõputult.

Peale intervjuud saime võimaluse avastada Draamateatrit. Johannes viis meid nii väiksele kui ka suurele lavale ning lava taha. Lisaks saime näha kõiki saale, etenduse juhi ja teiste töötajate tööruume ning grimmituba, kostüümiladu, näitlejate garderoobe ja puhketuba.

Ühel hetkel leidsime end tornist, mis asub suure pöördlava kohal. Olge hoiatatud, et kontsad võite sellises olukorras koju jätta, sest liikuda stange toel metallvõrel, mis oli silma järgi vähemalt 20 meetri kõrgusel, polnud just kõige stabiilsem kogemus.

Leidsime tee ka pöördlava alla, kus nägime rekvisiitide ja dekoratsioonide ladu ning saime heita pilgu lavatehnikale. Lisaks saime Johannest aidata ning ise mõned rekvisiidid lavale valmis panna. Etenduse ajal kasutasid neid Ivo Uukkivi ja Guido Kangur. Koridoride peal trehvasime paljude näitlejatega, kes õhtusteks etendusteks end ette valmistasid.

Seejärel jõudis kätte aeg vestelda grimmi meeskonnaga. Kohal olid grimmiala juhataja Siiri Lauri, grimmikunstnik Kristel Kärner ja grimmeerijad Reet Raul, Marit Pruul ning Lore Sõerunurk, kes olid kõik lahkelt valmis meie küsimustele vastama.

Mis rolli mängib grimm teatris?

Väga suurt. Protseduur kui selline on nagu rituaal. Üks näitleja just ütles, et juba siia ruumi tulek käib etenduse sissemineku juurde. Näitleja tuleb siia ja kas harjutab teksti või jutustab teiste näitlejatega. Enne etendust on tegelikult terve ruum rahvast täis. 

Aga on ka visuaalne pool, mis on oluline ja aitab rollile kaasa. Mõni näitleja läheb juba grimmitoolis rolli sisse, aga mõni suudab siin ka veel nalja visata ja muutub alles lavale astudes. Natukene oleneb muidugi ka grimmist.

Mõni näitleja läheb juba grimmitoolis rolli sisse, aga mõni suudab siin ka veel nalja visata ja muutub alles lavale astudes.

Kui palju kulub aega „Hamleti” ühe näitleja grimmiks?

Kõige tugevam on vist Taavi Teplenkovi grimm, mis võtab umbes 45–50 minutit. Selle aja sisse jäävad ka vaheprotsessid ja pisikesed nüansid, nagu näiteks mõne asja kuivamine. Samuti on Taavil kombeks kohvi võtta. Grimmi tegemisel pole kogu aeg kiire. Enamasti alustame grimmi tegemist kella viiest, keerulisematega poole viiest. 

Millised on keerulisemad grimmid?

Lisandid, näiteks kiilakamütsi panemine, võtavad palju aega. Lavastuses „Solaris” oli Teplenkovil ja Markus Luigel keeruline grimm. Luigel olid nina, tissid ja parukas.

Milline näeb teie koostöö välja?

Oleme töö jaganud nii, et kõik valdavad kõikide etenduste grimme. On olnud ka SOS hetki, kus näitleja hilineb ja tegutseme kolmekesi ühe inimese kallal. Üldiselt on kiiretel vahetusel teada, kes mida võtab ja kes kuhu astub. „Hamletis” leppisime kokku, kes võtab põsepuna, kes paneb ripsmed, kes paneb kaelakee. Seda selleks, et kõik toimiks sujuvalt ja kiiresti ning ei tekiks omavahel mingit segadust.

Grimeerija töö pole siis rahulik istumine?

Pigem mitte. Ootamatusi võib ikka ette tulla ning SOS olukordades oleme just meie näitlejatele kõige lähemal ja esimesed reageerijad. Näiteks ühel etendusel läks näitlejal vahetult enne lavale minekut püksinööp katki ega jõudnud enam kostüümitöötajaid kutsuda. Me lahendasime olukorra kahepoolse teibiga. Samamoodi oleme kingataldu kinni liiminud. 

Foto: Gabriela Järvet / Draamateater. „Hamlet”

Kui palju on teil sõnaõigust ja võimalust olla loominguline, kui tuleb uus lavastus?

Omalt poolt võime ideid lisada ja üldjuhul võetakse soovitusi ka kuulda ning näitlejad saavad samuti sõna sekka öelda. See on ikkagi kõigi koostöö.

Grimmitöö eeldab ka parukate haldamist. Kuidas te tagate, et näitlejatel parukad peast ei tuleks?

Kõik parukad on meie tehtud. Kui teame, et on suured liikumised, kinnitame parukad hästi tugevalt. Näiteks „Hamletis” on Teplenkovi puhul vajalik, et parukas tuleks mingil hetkel laval ära ja teisel hetkel oleks väga tugevalt kinni. „Hamleti” puhul on veel huvitav, et näitlejatel on laval intensiivsed liikumised ja samas väga mahukad parukad. Nad peavad saama tehniliselt oma liikumisi teha, mis on veel omakorda koostöö liikumisjuhiga. 

Kas parukad hoiate alles?

Taaskasutame ikka. Teeme uued soengud, lõikame, värvime. „Amadeusi” parukad olid nii toredad, et liikusid teatrimuuseumisse. Kusjuures Teplenkovi „Hamleti” parukas on üks „Amadeusi” parukate alustest, mille me Siiri Lauriga uuesti üle kuumutasime ja Teplenkovile tema peakuju järgi pähe surusime. 

Luige „Amadeusi” parukas läks näiteks „Solarise” paruka aluseks. „Amadeusis” oli selline roosa ja hästi armas parukas. Värvisime heleda värviga üle ja lisasime raastad. Peale vaadates ei saagi aru, et on sama parukas. 

Taavi parukast jäid näiteks alles tukad, mida saame samuti kasutada. Seega on päris mitmeid viise, kuidas parukaid uuesti kasutada ja kõik karvad kasutame ka ära. Vahel palub rekvisiit meilt abi ja siis saame mõned vanad parukad lavale kaunistuseks panna.

Foto: Gabriela Urm / Draamateater. „Amadeus” 

Etenduse juht ütles, et üks prooviperiood kestab 3–4 kuud. Mis hetkel hakkate teie valmistuma?

Kohe alguses, kui kunstnik räägib ideedest, otsime neid parukaid. Selleks, et asjad kohale jõuaks, läheb mitu kuud. Grimmi katsetamine on umbes kaks nädalat enne etendust. „Hamletiga” alustasime isegi varem ja grimmiproovi tegime juba novembris.

Kas „Hamletis” on grimm keerulisem kui teistes lavastustes?

Jah, see on päris keeruliste grimmidega lavastus. Enamikes etendustes on lihtsalt soengud ja meigid. Mõned etendused sarnanevad ka tänapäevale ja kui näitlejad ongi näiteks tavainimesed kodus, siis polegi meil seal palju möllata.  

Mis on teie töö juures kõige meeldivam osa?

Pidev vaheldus, huvitavad etendused ja see, et loome ei millestki midagi. Kui oled vähegi kunstihingega inimene, siis teater on koht, kus olla. Siin sünnib nii palju kunsti. 

Kui oled vähegi kunstihingega inimene, siis teater on koht, kus olla.

Kas teid on võimalik töövarjutada?

Meil on varjutajaid käinud küll. Kui on huvi, siis muidugi saame välja vaadata mõne põnevama päeva ja selle teoks teha. 

Peale grimmimeeskonnaga jutustamist liikusime edasi kostüümiosakonda. Seal ootasid meid kostüümiala juhataja Piret Tang ja kostümeerija Ragne Tompel. 

Mida teeb kostümeerija?

Piret: Levinud on valearusaam, et kostümeerija valib kostüümid. Tegelikult on kostümeerija teenindav inimene, kes vaatab kostüümid üle, triigib, aitab näitlejatel riietuda, korjab pärast etendust kostüümid kokku, vaatab üle ja vajadusel paneb pessu.

Hästi levinud on valearusaam, et kostümeerija valib kostüümid.

Ragne: Samuti vastutame kostüümide korrasoleku ja etenduse kulgemise eest. On etendusi, kus ei pea midagi tegema, aga ka neid, kus jooksed tohutult ja päevas tuleb 16 000 sammu kokku.

Kui palju peate oma tööd proovide käigus muutma?

Piret: „Hamletis” pidid algselt olema staatilised kostüümid – näitlejad pidid olema nagu nukud ja vähe liikuma. Hiljem selgus, et liikumist tuleb palju. Siis pidime mõtlema, kuidas teha nii, et säiliks kunstniku visioon ja samas saaks näitleja ennast liigutada. „Hamletis” on Rasmus Kaljujärve tegelasel lahtised kaenlaalused, sest nii saab ta kõike teha. 

Praktilisus tulebki mängu alles siis, kui näitleja proovib kostüümi selga?

Piret: Vahel öeldakse kohe, et mängin sellist tegelast, teen laval neid ja neid asju, saan veriseks, mind lohistatakse mööda maad, pean selle kostüümiga saama spagaati teha jne. Üldjuhul tekivad muutused töö käigus.

*Jutule segab vahele vali helin. Kuuleme kõlarist, kuidas Johannes ütleb: „Lavamehed, mis toimub?’’

Paar sekundit hiljem „Lavamehed, miks midagi ei toimu? Valgus tahab ka tööd teha!’’ 

Piret: See käib meil läbi maja. Etenduse juht hõikab, kui on mingisugune probleem või keda tal hetkel vaja on.

„Hamlet” on kabuki stiilis. Kui palju te sellest varasemalt kuulnud olite?

Piret: Kuulnud ja näinud olime, kuid detaile ei tundunud. 

Siin teatris pole varem midagi sellist tehtud?

Piret: Jaapani stiiliga oleme lavale toonud Kristjan Suitsu kujundatud „Väikese jumalanna“ ja „Lohe needuses“ kasutasime aasiapäraseid lõikeid. Kimonod ja hõlstid on erinevate kunstnike lemmikud juba mõnda aega.

Foto: Gabriela Järvet / Draamateater. „Hamlet”

Kostüümimeeskond viib meid kostüümilattu. 

Piret: Meil on asju, mis on ostetud poest, kaltsukast, saadud vanaemade kapist. On ka neid, mille oleme ise õmmelnud. Mõned ülikonnad käivad ei tea mitmendat ringi ja kui on hea materjal ning sobiv suurus, siis miks mitte. 

Aga kui ongi etendus, kus näitlejad kannavad igapäevariideid, nagu näiteks „Skalpellis”, siis kui palju on need riided välja planeeritud?

Piret: Kunstnik andis meile kavandi ette ja pidžaama õmblesime ise. Teiste kostüümide tarbeks läksime lihtsalt poistega (Mait Malmsteni ja Andres Puustusmaaga) poodi ja valisime koos välja. Kui on tavalised igapäevapüksid, siis pole mõtet õmmelda. Kui on ajastutruud riided ja ülikonnad või erilised materjalid ja lõiked, siis teeme ise.

Foto: Heikki Leis / Draamateater. „Skalpell”

Saime tõsta stanget, millel on ühe etenduse riided. See oli tohutult raske. Kõik naersid ja seejärel näitasid meile, kuidas nad selle liftini veavad. 

Mis kell teie tööpäev algab?

Ragne: Sõltub. Kui õnnestub järgmise päeva kostüümid eelmisel päeval korda teha, siis umbes kella neljast. Kui on kaks etendust, kus kostümeerija ei pea lava juures olema, saame korraga teha ka kolme etendust. Sel juhul on ettevalmistus suurem.

Piret: Mina olen siin esmaspäevast reedeni, hommikust kuni mis iganes kellani. Kui on vaja teha tööd, siis ma olen siin ja teen.

Seega tavaliselt ongi kõige kiiremad päevad, kus on kolm etendust korraga?

Piret: Alati ei ole. Need võivad olla hästi kerged – kostümeerijad panevad näitlejad lihtsalt valmis ja ongi kõik… koovad sukka. Samas võib olla ka vastupidi. Peame olema kogu aeg valvel, kuulama krappi tulevaid märksõnu ja tabama hetke, kui peame jõudma kellelegi appi.

Ragne: Näiteks „Maagis” ei saa üldse puhata. Seal ma käin kaks tundi ühest otsast teise. Grimm istub samal ajal rahulikult. Liibanonis („Ükskord Liibanonis” – toim.) teen samuti terve esimese vaatuse tööd. „Kuningas Ubus” olen terve esimese vaatuse lava taga, aga seal ma ei riieta mitte üht näitlejat, vaid kolme korraga.

Piret: Omamoodi on see rutiin, kuigi samas mingit rutiini pole.

Ragne: Hästi koordineeritult ja kiirelt peab tegutsema.

Piret: Jah, kui oled loominguline ja kiire reaktsiooniga, siis on kõva potentsiaal, et teatrisse sa ka jääd. 

*Krapp – reproduktor; kõlar, kuhu tulevad teatri meeskonnale teated. 

Kui oled loominguline ja kiire reaktsiooniga, siis on kõva potentsiaal, et teatrisse sa ka jääd.

Ja tööpäev lõpeb siis, kui näitlejal on kostüüm seljast võetud?

Piret: Jah, oleneb. Näiteks „Antigones” („Vend Antigone, ema Oidipus”) jookseb kostümeerija peale esimest vaatust kohe veriseid riideid likku panema, muidu imbub värv sisse ega tule pärast välja. Järgmise päeva etendusel peab olema puhas kostüüm.

Ragne: Kõik käib passi järgi ja meil on paberil kõik kirjas.

Kas teile saab tulla töövarjuks?

Piret: Jah, muidugi! Kõik saavad, kellel on huvi, aga pigem hooaja alguses.

Lõpuks viiakse meid õmblustöökotta, kus istuvad kaks rätseppa. 

Piret näitab rätsepa poole ja ütleb: „Vana rätsepal on juba neljakümnes aasta tööstaaži,” mille peale rätsep vastab: „Jah, nii laisk, et ei viitsi ära minna.”

Lisasime, et etenduse juht on ka nelikümmend aastat siin olnud.

Rätsep: „Kas saate aru, mida see tähendab? Sellel majal on magnet küljes. Kes läheb ära, see läheb kohe. Kes ei lähe, see näe… (näitab enda poole). Meil on siin perekond. Kõik mured ja rõõmud räägitakse ära. Abielus Draamateatriga.”

Peale intervjuusid jälgisime Johannese tööd ning sellega meie töövarjupäev lõppeski. Seejärel suundusime juba „Hamletit” vaatama. Olenemata klassikalisest näidendist, suutis lavastaja looming koos teatri meeskonnaga üllatada kõiki külastajaid. Tuleb tõdeda, et olles terve päeva etenduse valmimise protsessi pealt näinud, vaatasime seda hoopis teise pilguga. Nägime lavatagustes kõike, mida tavakülastajana muidu ei näe. Meil oli üks tõeliselt erakordne elamus.

 

Illustratsiooni foto: Gabriela Järvet / Draamateater. „Hamlet”

Illustreeris: Daria Taranzhina

Toimetas: Anette Marie Volt