Iisraeli nimetatakse tihti Lähis-Ida ainsaks demokraatlikuks riigiks. Kuigi piibellik konflikt araablastega ja Palestiinaga on juurutanud juudiriigis poliitikaid, mis lääneliku demokraatia mõistega ei klapi, püsis süsteem siiski valdavalt usutavalt ning kindlalt. Nüüd on Iisrael sattunud aga nii karmi sisepoliitilise kriisi keskmesse, et käivad jutud kodusõja võimalikkusest. Selle taga on pikaaegse peaministri veetud vastuoluline justiitsreform.

Peaminister Benjamin Netanyahu valitsuse plaanile on antud eri nimesid: õigussüsteemi kapitaalremont, justiitsreform, õiguslik riigipööre. Selle käigus tahab võimul olev koalitsioon muuta Iisraeli ülemkohtu rolli. Esiteks peaks selle liikmete nimetamise komitees minema enamus parlamendi ehk Knesseti kätte. Samuti saaks parlament õiguse vaid 61 hääle ehk minimaalse lihtenamusega ülemkohtu otsused tühistada. Lisaks jääksid kohtunikud ilma õigusest valvata riigi baassedaduste järgimist.

Paraku näevad väga paljud selles otsest ohtu Iisraeli õigusriigile. Nimelt ei ole riigil ametlikku põhiseadust, seepärast mängivad ülemkohtu otsused parlamendi võimu tasakaalustamisel väga olulist rolli. Reaalsuses ongi tegemist peamise Knesseti võimu piirajaga. Ülemkohtu liikmed jälgivad seda, et poliitikute demokraatliku enamusega kinnitatud seadused ei sõidaks üle inimõigustest. Põhiseaduse puudusel on need tagatud 13 baasseadusega. Selleni jõudis Iisrael 1990. aastate niinimetatud õigusliku revolutsiooni käigus, kui ülemkohus normaliseeris olukorra, mille järgi täitsid baasseadused de facto põhiseaduse rolli.

Kuigi lihtsustatult öeldes tahab Netanyahu reformiga tagada, et rahva esinduskogu seadusloome ei oleks kohtu poolt “häiritud”, toob see endaga kaasa hulgaliselt riske ning lõhub võimude tasakaalu. Ülemkohus on viimase kolme aastakümne jooksul tagasi lükanud 22 Knesseti eelnõud. Uue süsteemi järgi ei oleks aga ühtegi jõudu, mis suudaks parlamenti ohjes hoida, kui seal mõned äärmuslikud jõud lihtenamuse saavad.

Iisraeli ühiskond võttis asja äärmiselt tõsiselt. Netanyahu on oma Likudi partei eesotsas täitnud Iisraeli peaministri rolli üle 15 aasta, esimene ametiaeg oli tal juba 1990ndate lõpul. Pikaaegse ning äärmiselt mõjuka poliitiku renomeed on viimasel ajal samas räsinud korruptsioonisüüdistused. Episoodid käsitlevad näiteks kallihinnaliste kingituste vastuvõtmist ning arutamist ühe meediaväljaande juhiga, kuidas nende konkurendi elu seadusandlusega raskemaks teha. Peaministri kohuseid täidab ta käimasolevast kriminaalasjast hoolimata.

Juudiriik läheb barrikaadidele

Juba aasta alguses alanud protestid paisusid märtsis tohututeks. Näiteks tuli märtsi viimasel nädalavahetusel üle riigi tänavatele 600 000 inimest. See on üle kuue protsendi riigi rahvastikust. Kuigi pretsedendid eksisteerivad, ei visku kohus araablaste kaitseks tihti dzotile, seepärast on ka meeleavaldused suures enamuses juutide “eralõbuks” jäänud. Araablastel on omad mured. Iisraeli kriisiga paralleelselt on etniline vägivald samuti järjest teravamaks muutunud. Seda veavad palestiina terroristide ning juudi äärmuslaste vastastikused kättemaksurünnakud.

Igal juhul õnnestus justiitsreformi vastu protestijatel riik paljuski halvata. Tegemist oli ometigi suurimate meeleavaldustega riigi ajaloos. Märtsi alguses hakkasid meeleavaldajad Tel Avivi piirkonna kiirteid blokeerima. Ühel hetkel suutsid mereväe veteranid väikestel veesõidukitel takistada ka ligipääsu olulisse Haifa kaubasadamasse. Ametiühingud korraldasid järjest üleriigilisi streike. Häiriti ja takistati konverentse, kus osalesid ministrid. Murti läbi politsei barrikaadide, kusjuures viimased olid paljudes kohtades patrullimas hobustel või kasutasid veekahureid ning šokigranaate. Vahistati üle 400 inimese.

Äärmiselt kriitilised on Netanyahu reformi osas olnud ka paljud opositsiooniliidrid, kes julgustasid oma toetajaid tänavale suunduma ning häält kuuldavaks tegema. Retoorika on kohati läinud äärmiselt teravaks, kusjuures endised peaministrid Benny Gantz ning Yair Lapid süüdistasid Netanyahut riigi kodusõtta tüürimises. Viimase sõnul “ähvardab reform hävitada kogu konstitutsioonilise süsteemi”.

Ka toetajad näitavad hambaid

Loomulikult ei ole kriitikud ainus häälekas seltskond. Ametisolevad ministrid nimetasid meeleavaldajaid anarhistideks ning süüdistasid neid katses riiki destabiliseerida. Käremeelselt paremäärmuslikku rahvuslikku parteid Otzama Yehudit’it juhtiv siseminister Itamar Ben-Gvir teatas opositsioonijuhtide avalduste peale, et nad peaks riigireetmise eest vahistatama.

Lapid sai aga USA juutide ühenduselt Am Echad terava avaliku kirja, milles nahutati teda väidetavalt Iisraeli kahjustavate sõnavõttude eest. “Retoorika, mis kirjeldab ametisolevat valitsust kui ekstremistlikku ning ebademokraatlikku, kahjustab Iisraeli ja diasporaa suhteid,” viidati Lapidi sõnavõtule New Yorgis. Ühendus tõdes, et opositsiooniliidri töö ongi valitsuse tegevust kritiseerida. “See aga ei laiene valitsuse jalgealuse õõnestamisele väljaspool Iisraeli piire.”

Samuti tegid end üleriigiliste protestide tuules vägagi nähtavaks valitsuse tulisemad toetajad. Märtsi lõpus hakkasid seesuguse meelsusega organisatsioonid ühismeedias oma toetajaid meeleavaldustele ärgitama, kuna vastaspool kaaperdas nende sõnul demokraatia. Muuhulgas kutsuti reformi toetajaid üles kasutama bensiini, lõhkeaineid, traktoreid, relvi ja nugasid.

Kuigi valitsuse toetajate protestid kujunesid valdavalt väiksemaarvulisteks, tõid nad endaga kaasa arvestatava vägivalla. Enim paistis silma jalgpalliultrate grupp La Familia, mille esindajad ründasid paaril juhul ka ajakirjanikke ning kõrvalseisjaid. Israelis järgnes sellele terav arutelu, kas ühendus terroriorganisatsiooniks kuulutada.

Rahva enamus kahtleb

Vaatamata üldrahvalikule vastuhakule hoidis koalitsioon pikalt väga ranget joont. Näiteks teatas koalitsioonipartei Otzama Yehudit korduvate üleskutsete peale justiitsreform peatada, et selle toetajatel on rahva enamuse toetus. “Meil ei ole mandaati õigusreformi osas järele anda ning vägivallale alla vanduda,” kirjutas käremeelselt rahvuslik erakond pöördumises. “Rahva enamus toetas meie valitsust.”

Omaette küsimus on siiski see, kui paljud parempoolsete koalitsiooniparteide valijatest ülemkohtu iseseisvuse vähendamist ka reaalselt toetavad. Erinevad veebruarikuised arvamusküsitlused jõudsid selles osas suhteliselt sarnaste tulemusteni. Näiteks arvas 60 protsenti iisraellastest, et reformi läbi surumine võib viia riigi vägivaldsete vastasseisudeni.

Plaanitud reformiga oli aga täielikult nõus alla veerandi küsitletutest. Praeguse ülemkohtu formatsiooniga jätkamist toetas samuti 60 protsenti, samas kui 43 protsendi arvates oli kogu plaanitud reform väga halb idee. Seda on märgatavalt enam, kui reformi kindlameelseid toetajaid, keda leidus alla kolmandiku vastanutest. Valdavalt nõustuvad kriitikud vajadusega süsteemi reformida, samas nähakse vajadust läbirääkimisteks ja ühiskondlikuks kompromissiks.

Siseopositsioon teeb häält

Turbulentsid ühiskonnas ei jätnud ühtseks ka valitsust ennast. Nimelt tuli kaitseminister Yoav Gallant välja küllaltki sirgjoonelise sõnavõtuga justiitsreformi vastu. Seda kanti teles üle samal ajal, kui Netanyahu ise Ühendkuningriigis visiidil oli. “Kaitseametkondade ja sõjaväe vahel süvenev lõhe on selge ning otsene oht Iisraeli julgeolekule,” teatas minister avalduses.

Siin viitas ta eelkõige reformivastaste reservistide lubadusele õppusi ning muid ülesandeid boikoteerida. Seetõttu pidanuks valitsus tema sõnu justiitsreformi peatama. “Ühiskonnas toimuv ei möödu IIisraeli kaitsejõududest märki maha jätmata,” muretses Gallant. “Mulle paistab, et meie sõjavägi nõrgeneb.”

Peaminister vastas omaenda erakonnast lähtunud vastulöögile esialgu karmilt ja lubas kaitseministri vallandada. Netanyahu sõnul oli Gallant tegutsenud valitsuse selja taga. Kuigi kaitseminister oli valmis vabandama pöördumise ajastuse pärast, keeldus ta sõnu söömast ning kinnitas, et riigi turvalisus on olnud tema ülim eesmärk.

Ühismeedias kostitas ministrit omapoolse torkega ka Netanyahu poeg Yair. “Iisraeli turvalisus sõltub eelkõige sellest, et sõjaväes ei hakataks poliitiliselt motiveeritud sõnakuulmatust normaliseerima,” sõnas ta. Siiski pööras peaminister nädala möödudes otsuse tagasi, viidates vajadusele sagenenud terrorirünnakute valguses riigi turvalisus tagada. Reaalsuses põhjustas vallandamise ähvardus ühiskonnas veel omaette protesti ning tõi kaasa ka üldstreigi.

Mossad tõmbab niite?

Iisraeli võimukoridoride vastasseisudele lisab omaette dimensiooni aga ka väide, justkui võinuks luureagentuur Mossad mängida rolli võimuvastaste meeleavalduste õhutamises. Nimelt raporteerisid paljud meediaväljaanded aprilli alguses, et Pentagonist lekkinud autentsete luuredokumentide kohaselt julgustas organisatsioon oma ametnikke ja riigi kodanikke protestima valitsuse justiitsreformi vastu. Pealtkuulamise käigus kuuldud koguni konkreetseid üleskutseid vastuhakuks valitsuse tegevusele.

See põhjustas muidugi tohutu pahameeletormi Iisraeli riigijuhtide seas, kusjuures olukord on sõna sõna vastu. Anonüümse ametniku sõnul olevat tegemist arusaamatusega, mis võrsus sellest, et Mossadi juht David Barnea lubas mõnedel vähemtähtsatel ametnikel meeleavaldustel eraisikutena osaleda. Mõningate väidete kohaselt ajasid ameeriklased omavahel segi erru läinud ning ametisolevad Iisraeli luureametnikud. Mõne päeva möödudes avaldas Netanyahu Mossadi kinnituse, mille väitel oli Pentagoni raport aga täiesti alusetu.

Ainus demokraatia ootusärevuses

Märtsi lõpus pidi aga peaminister Netanyahu vähemaliselt osaliselt järele andma, sest ametiühingute välja kuulutatud lausstreigid oleks riigi majanduse täielikult halvanud. Töö peatas juba ka peamine Ben Gurioni lennujaam Tel Avivis ning mitmed sadamad, rääkimata äridest üle Iisraeli.

Seepärast tegi peaminister ka teatavaks, et lükkab reformi arutamise kuu aega edasi. “Kui tekib võimalus dialoogi abil vältida kodusõda, siis pean mina peaministrina aega võtma dialoogi jaoks,” tegi ta teatavaks. Netanyahu sõnul oli see vajalik laiema ühiskondliku konsensuse saavutamiseks. Tõepoolest, presidendi vahendatud kõnelustel on arutatud plaane ka opositsiooni esindajatega.

Ometi on kriitikud sedagi nimetanud vaid venitamistaktikaks. Omaette pahameelt tekitas otsus, mille Netanyahu allkirjastas koos justiitsreformi peatamisega. Nimelt andis ta kompromissina järele käremeelselt rahvusliku siseministri Ben-Gviri nõudmisele luua eraldi rahvuskaart. Plaani järgi peaks see alluma otse siseministeeriumile, meenutades Venemaa sisevägesid, ning tegelema araablaste protestidega uusasunduste aladel. Üksikasjad pole aga veel kindlad ning organisatsioon võib liikuda ka politsei alluvusse. Samuti ei ole peatunud ka protestid – näiteks kogunes Tel Avivis 15. aprillil taas tuhandeid inimesi, kes nõudsid reformi peatamist.

Kuigi veel pole selge, millises vormis uuendused ellu viiakse, muudab terav vastasseis ühiskonnas võimuvertikaalide vahelisi suhteid juba iseenesest. “Kas ülemkohus tühistaks täna Knesseti otsuse sama varmalt kui pool aastat tagasi? Kõigile peaks ilmselge olema, et ei,” märkis Jerusalem Posti arvamusartikkel eelmisel nädalal, vihjates võimalusele, et ülemkohtunikud üritavad madalamat profiili hoida ning tülisid valitsusega vältida.