Õhtuti Genialistide Klubi poole kõndides võib märgata, et Magasini tänaval käivad kaevetööd. Lähemal vaatlemisel võib platsil olevate telkide alt paista isegi skelette. Mida täpsemalt tehakse, käisime uurimas osteoarheoloogia asjatundjalt Martin Malvelt. 

Mis siin täpsemalt toimub?

Siin käivad arheoloogilised päästekaevamised, kuna siia soovitakse rajada uut Bigbanki pangahoonet. Kaevetööde käigus on siit välja tulnud nii linna keskaegne kultuurikiht kui ka kahe kiriku varemed. See kultuurikiht ehk inimeste elutegevuse kiht koosneb pinnasest, kus leidub rohkesti looma-, kala- ja linnuluid ning toidujäätmeid. Inimesed on ühes kohas kaua elanud ja need leiud on nendest aegadest maha jäänud. Kõik leitud luud lähevad uuringutele, mille põhjal saab öelda, mida inimesed keskajal enim sõid. 

Kaevetöid teevad korraga kolm asutust: Arheox OÜ, MTÜ Arheoloogia ja ehitusajaloo grupp AEG. Lisaks osalevad töös Tartu Ülikooli arheoloogia osakonna arheoloogid ja tudengid. Nii et arheoloogia tuleb arheoloogiatudengitele otse nii-öelda koju kätte. Bakalaureuse- ja magistritudengid ning isegi mõned doktorandid kaevavad meil siin. 

Siin on praegu päris sügav auk kaevatud, kuidas see kõik üldse alguse sai?

Kaevamised algasid septembri alguses. Tegemist on muinsuskaitsealuse vanalinna alaga, mis tähendab, et igasugune ehitustegevus peab toimuma koostöös arheoloogidega. Enne ehitustegevust peavad arheoloogid ala nii-öelda puhtaks tegema. Alles siis saab hakata hooneid ehitama, kui arheoloogid on eemaldanud ära skelettid ja kultuurkihi. 

Kuna siin on nii palju matuseid ja ka kaks kirikut tuli välja, siis on see juba palju muutnud seda ehitust, sest nii sügavale pole müüride tõttu võimalik enam minna. Enamik matuseid säilitatakse ning ka kirikumüürid jäävad alles, sest muinsuskaitseamet ei luba neid lammutada. Need jäävad paraku siia uue pangahoone alla. Loodame, et need säilivad ka tulevikus ja kui näiteks saja aasta pärast tuleb siia pangahoone asemele mõni muu hoone, on siin võimalik uuesti neid müüre vaadata.

Millised siin on kirikud ja millised müürid?

Need, mis on kaetud kattega, on kirikud. Rohelise katte all on jesuiitide kirik, sinise all on teine Püha Nikolai kirik. Varemed, mis me pragu näeme (varemed, mis ei ole katte all – toim.) on hilisemad. See on maja, mis hävis 1944. aastal linna pommitamises.

Siin telkide all on näha kolme luukere. Kas need on pärinevad siitsamast?

Jah, kõik luustikud on siitsamast. Oleme leidnud kaks eri aegset kalmistut: ühe varauusaegse ja teise, tõenäoliselt keskaegse kalmistu. Tegelikult on siin, kui ringi vaadata, igal pool luukered väljas. Ja muide, me ei kasuta sõna luukere, me kasutame erialaterminit luustik või skelett. 

Miks need skeletid siia on maetud? 

Kaardimaterjal näitab, et siin paiknes keskajal Püha Nikolai kirik ehk Pihkva kaupmeeste kirik. Meil on nii rootsiaegseid kui ka tsaariaegseid kaarte, mille peal on näha Tartu linnaplaani koos hoonetega. Seega oli oodata, et siit võib leida matmiskohti. Üllatusena avastasime aga ka varauusaegseid matuseid, mis pärinevad 16. sajandi lõpust ja 17. sajandi algusest. See on hilisem Nikolai kirikust ja võiks olla seotud jesuiitide matmispaiga ja kirikuga. Ühesõnaga me ei teadnud, et kiriku varemeid kasutati ka hilisemal ajal matmispaigana.

Kas on ka teada, kellele need skeletid kuuluvad?

Ilmselt osa on Nikolai koguduse liikmed, kuigi neil ei olnud kaasas esemeid, mis viitaksid, et nad on õigeusklikud. Küll aga teame varauusaegsete puhul, et nad olid ilmselt kõik kohalikud inimesed. Neil on hauas kaasas olnud sõled ja nende juurest on leitud ka sõrmuseid. Ühe juurest on leitud ka näiteks nõelakoda, kus olid nõelad veel sees. Sõled pärinevad arvatavasti riietusest, sõrmused lihtsalt ongi jäänud sõrme ja nõelakoda võidi kaasa panna mõttega, et teispoolsuses võib seda vaja minna.

Kuidas teie töö siin toimub?

Päästame nii palju leide ehituse eest kui on võimalik. Seda eriti luustike puhul – need on väga haprad, seega toimub töö põlvili ja katused on pea kohal. Kõik luud ja leiud peame siit eest ära saama, et mitte midagi ei hävineks.

Luustike välja puhastamine käib peenikeste tööriistadega: lusikate, kellude, pintslite ja väikeste puust noakeste ja orgikestega. 

Ma saan aru, et te ikkagi teate enam-vähem, kust skelette otsida?

Jah, haua laudade jääke on näha. Samuti on võimalik näha ka kirstude järgi.

Mis saab luudest ja muudest leidudest edasi?

Need viiakse Tartu ülikooli arheoloogiaosakonna laborisse, kus need pestakse ära ja pannakse karpidesse. Seejärel jõuavad need minu töölauale, kus ma laotan leiud laua peale laiali. Kõik need inimesed (leitud skeletid – toim.) hakkavad justkui rääkima meile, kui vanad nad surma hetkel olid ja mis haigused neil olid. 

Siit on leitud ka mitmeid matuseid, kus on koos maetud täiskasvanu ja laps. See viitab võimalusele, et nad võisid surra mõnda sarnasesse haigusesse, oli kas mõni haiguspuhang, epideemia või isegi katk. Me üritame need surnud panna nii palju rääkima kui võimalik.

Kõik need inimesed hakkavad justkui rääkima meile, kui vanad nad surma hetkel olid ja mis haigused neil olid.

Kuidas te teate surmapõhjuseid?

Kui on vägivalda, tera- või lõikejälgi või muid vigastusi, on see üsna selge. Olen ka mitmel luustikul näinud süüfilise omaseid tunnuseid, seega võime suhteliselt kindlalt öelda, et inimene suri selle haiguse tagajärjel. Näeme selliseid haigustunnuseid koljul, otsmikuluul ja nina piirkonnas, kuna neid piirkondi kahjustab süüfilis kõige rohkem. Samuti on ka jäsemete, õlavarre ja reieluudel näha haiguse kahjustusi. 

On ka lihtsamad patoloogiad, näiteks hambahaigus kaaries, mis põhjustab hammaste lagunemist. See annab muidugi ka infot toitumise kohta. Niimoodi me saamegi kaudseid vihjeid nende inimeste elude kohta. See ongi selle töö mõte – kui luud juba välja võetakse, tuleb neist koguda võimalikult palju teavet minevikus elanud inimeste kohta.

Mis on seni kõige üllatavam leid?

Need kaks kirikut ja kaks kalmistut. Üllatav oli see, et eelinfo järgi pidi siin olema üks kirik, aga tuli välja kaks. Teine kirik, mille leidsime, pärines 16. sajandi lõpust ja 17. sajandi algusajast – see on lühike periood ja sel perioodil maetud räägivad meile hästi suurest katku või isegi näljahäda puhangust. Samast ajast on matuseid leitud ka Toomkiriku juurest, nii et neid võib uurimise käigus omavahel siduda ja saada infot, mis tollal linnas toimus. Ilmselt on siin väga palju inimesi korraga surnud 16. sajandi lõpul ja 17. sajandi alguses.

Ilmselt on siin väga palju inimesi korraga surnud 16. sajandi lõpul ja 17. sajandi alguses.

Kui kaua plaanite siin veel töötada?

Üritame selle nädala (intervjuu tehti 11. novembril – toim.) jooksul läbi saada, aga võib ka minna mõni päev rohkem. Ei oska ennustada, mis maa seest välja tuleb.

Mitu korda on jutust läbi käinud termin päästekaevamised, mis see täpsemalt on?

Kuna tegemist on muinsuskaitsealaga, siis Bigbank kui tellija tahab siia ehitada. See, mida meie teeme ongi siis päästekaevamine ehk me päästame arheoloogilised leiud ära ehituse eest. Nõukogude ajal oli see termin avariikaevamised.

Veel on olemas ka termin teaduskaevamised. See on siis, kui näiteks ülikooli arheoloogia teadlased tahavad uurida pronksiaegset matusekombestikku. Selleks taotlevad nad riigilt raha ja tegelevad selle matmispaiga kaevamisega. Teaduskaevamisi tehakse teadusküsimuse uurimiseks, mitte ehituse tõttu.

Saan aru, et kui tuleb ehitus siis täidetakse kaevatud auk ära?

Jah. Müürid ja matused kaetakse liivaga ja ehitatud hoone tuleb tunduvalt kõrgemale. Alumistest kihtidest tuleb muudkui matusepaiku juurde, sellest paraku läbi minna ei saa. Aga kui on vaja, siis tuleb tagasi tulla ja need luustikud eest ära kaevata. 

Kas see on sel aastal ainus suurem kaevamine Tartus? Kui palju selliseid päästekaevamisi tehakse?

See on teine suuremaid. Esimene oli meil suvel Lillemäe pargis, kus tuli välja üks uuem kalmistu 17.-18. sajandist, see oli nii-öelda Tartu eeslinna kalmistu. 

Tartus pole viimastel aastatel üldse nii suuri kaevandamisi olnud, ainult siin-seal üksikuid luustikke on leitud. Need kaks on olnud üle pika aja ühed suurimad matuste ja päästekaevamised Tartus. Aga muidu Eestis aasta peale üks-kaks suurt ikka on.

 

Illustreeris: Daria Taranzhina

Toimetas: Janella Jugaste