Kevadise meediapädevuste nädala raames rääkisin gümnasistidele sellest, kui lihtne on sotsiaalmeedias jääda infomulli lõksu. Ometigi pole meil vaja selleks vaid üht nädalat, et rääkida kui oluline on informatsiooni mitmekesisus.

Meil kõigil on see üks toit, mida proovime elus esimest korda. See hakkab meile meeldima ning enne, kui oleme aru saanud, on see osa meie igapäevasest ostukorvist. Mul juhtus säärane asi oliividega. Ma ei olnud elus kunagi oliive proovinud, kui äkitselt sõbranna pakkus ning peagi pruukisin igal õhtul natukenegi oliive süüa. Aga mis siis kui internetis on samamoodi? Me leiame miskit, mille peale pole varem ise tulnud ja järsku on see osa meie elust ja identiteedist. Fenomen, mida välismaiselt on kutsutud ka kui „down the rabbit hole” võib tabada ilmselt igaüht. 

Kord rääkisin sõbrannale, kuidas algoritmid muudavad interneti meie jaoks personaalseks – Facebooki ajajoon on täpselt selline, nagu tehnoloogia arvab, et me tahame, et oleks. Instagram, Twitter, TikTok ja teab-veel-mis-muu on kõik meie nägu. Julgen väita, et kõik, kes vähegi internetti kasutavad, on kokku puutunud sellega, et korra otsivad miskit ja järsku on ka kõik teised platvormi seda otsitut täis. Ja just see ongi algoritmide mõte – vaadata, millest sa huvi tunned ning pakkuda sulle just seda. Ikka ju selleks, et sul kõige parem kogemus oleks! Aga miks see siis halb on? On ju ometigi mugav, kui proovin internetist leida näiteks kingitust emale ning peale otsinguid on kogu mu sotsiaalmeedia täis erinevaid soovitusi, mida emale kinkida – mu elu tehakse ju nõnda palju kergemaks! Kuid lood on teised, kui algoritmide töö läheb edasi headest ideedest ja odavatest hindadest ning jõuab näiteks poliitika ja pseudoteaduseni. 

Teinekord scrollid Facebookis, reageerid postitustele, mõnd äkki kommenteerid, jagad, viskad mõnele lehele äkki ka meeldimise… Ja siis tuleb „suggested” kategooria alla kuuluv postitus. Väga intrigeeriv pealkiri – klikid.

Loed.

Täiesti uus informatsioon, huvitav. 

Loo lõpus on soovitatud sarnaseid lugusid.

Klikid.

Loed.

Klikid.

Loed.

Enne, kui sellest isegi aru oled saanud sisened maailma, mis on uus ja huvitav. Võiks isegi öelda, et urgu, sest kõik ümber on samasugune. Jälgid sarnase sisuga lehti, väljaandeid, suunamudijaid või äkki oled liitunud juba mõne kinnise grupiga, kus ühiseid vaateid jagada. Üsna naiivne on nüüdseks arvata, et lihtsalt kodus üksi arvuti taga istudes sind ei mõjutata – üks hetk on kõik su ümber loodud selliseks, nagu sa oled oma tehnoloogiale näidanud, et sulle meeldib. Ja sa arvad, et sa oled kuidagi woke või ülitark tegelane, kes on ISE informatsiooni otsinud või ISE oma tarkused omandanud.

Kuidas siis käituma peaks? Arvuti kinni panema? Mitte uurima ega otsima? Ei, seda ma ka ei arva. Internet ja tehnoloogia üldse on tänapäeval meie kõige kõvem tööriist, kuid hetkel tundub, et see on ühiskonna nõrgim lüli. Kuid see on nõrkus, mida saab tugevuseks muuta – endale selgeks tehes, kuidas informatsioon inimeseni jõuab, mis on selle eesmärk ja kust see tuleb. 

Vaadake kui õudne oleks, kui peaksime elu lõpuni oliive sööma. Ja ainult oliive, sest me lihtsalt ei ole nõus midagi muud sööma! Kui me ei ole nõus midagi muud sööma, siis ongi lihtne väita, et oliivid on kõige parem toit terve ilma peal ja kõik muu on halb. Aga kuidas saame väita, et miski on halb, kui me ei ole seda uurinud või proovinud? Teadmisi, nagu ka puude vilju, on palju rohkem, kui ainult need, mis lähevad meie endi maailmavaate või põhimõtetega kokku. Neid ei pea mõistma, kuid ei tasu eos ka hukka mõista.