Edukultus. Noorte kollektiivne enesetapp
„Kuidas sul läheb?” „Tead, mul on nii kiire! Kalender on hommikust hilisõhtuni täis. Tead ju küll – kool, töö, projektid. Lisaks olen varjupaigas vabatahtlik. Täna hommikul just pakuti mulle uut projekti, mille raames saaksin võimaluse korraldada suure üleriigilise kampaania. Pean ainult mõtlema, kuidas ma selle kalendrisse mahutan. Trennist ei tahaks veel loobuda, kuid ega keraamikatund mind elus edasi ei aita.” Usun, et oled sellist vestlust kuulnud või selles osalenud. Mõtlesid samal ajal, et kuidas ta küll jõuab? Või hoopiski: kuidas sina nii saamatu oled? Miks sina ei jõua nii palju teha? Täielik luuser…
Võta ette punt noori ja küsi neilt, mida nad kardavad. Pakun, et sa ei saa vastuseks, et noored kardavad sõda, nälga või raskeid haigusi. Noor kardab läbi kukkuda, elus põruda. Veel enne, kui ta on teinud esimesed iseseisvad sammud, närib ta hinge soov jõuda kiiremini kõrgemale ja kaugemale. Ühe elu jooksul püütakse meeleheitlikult elada mitut, taipamata, et reaalsuses tapetakse end enne, kui elu algab. Hukatakse oma kirg, sära ja enesekindlus – oma ainulaadne isiksus.
Küsi veel teinegi küsimus. Küsi, mida nad elus ära tahavad teha. Kuhu jõuda? Kahtlen, et vastus hõlmab iseenda avastamist või maailma tundma õppimist. Suurim soov on jõuda haljale oksale. Tagada endale korralik haridus, hea töökoht, ilus maja suure aiaga. Luua reputatsioon ja kujutluspilt endast kui edukast ja võimekast inimesest ning CV, mis on täis rohkem kogemusi ja projekte, kui sinna mahub. Paraku pikeneb paralleelselt CV-ga ka nimekiri erinevates tervisemuredest.
Süüdlane on meie endi mõttemaailm
Eestlane tahab alati näpuga näidata. Kui olukord on halb, siis tuleb leida süüdlane. Kas edukultuse propagandas on süüdi nõudlik haridussüsteem? Vanem generatsioon? Kõige kurja juur – internet? Mina ei taha kellegi pihta näpuga näidata ega oskagi seda teha. Ma arvan, et olukorras ei ole üht kindlat institutsiooni, kes oleks süüdi. Probleem on mõtteviis ja suhtumine, mida me ise endale loome. Alles hiljuti muutsin ise oma käitumist artikli alguses kirjeldatud olukordades. Selle asemel, et kiita ja imestada, soovitan leida aega ka iseendale ja oma lähedastele. Mina ise sobitun üsna hästi taolise noore profiili, kelle kalender on liiga täis. Ma olen selle najal saanud ainult kiitust ja komplimente. Mitte keegi ei ole kunagi normaalse inimese kombel küsinud, mille jaoks ma ometi tõmblen. Miks nii?
Probleemi juur on ka ühes lauses, mida inimesed armastavad endale öelda. Lauses, mida armastatakse ka teistele öelda. Justkui julgustuseks ja motiveerimiseks, mida see kindlasti teatud piirini teebki. „Alati saab paremini!” Kahjuks või õnneks ei ole inimesed kõikvõimsad. Ühel hetkel ei saa paremini, inimlik piir tuleb ette. Kas alati üldse peab paremini? Taoline lause ja mõtteviis ei tee midagi muud, kui tekitab arusaama, et praegune sooritus ei olnud piisav. Noor ja tema tulemused ei ole piisavad. Seda punkti, mil asjad on ideaalsed, ei jõua iialgi kätte. Nii saadavadki noored oma nooruse ja ülejäänud elu mööda tundega, et nad ei ole kunagi piisavalt head.
Värviraamatud ja teleka vaatamine on okei
Üks sõber küsis minult mõned nädalad tagasi, kas oleks väga imelik endale värviraamat osta? Uurisin, miks ta seda arvab. Sain vastuseks, et aega peaks ju kasulikumalt kasutama. Näiteks lugema erialast kirjandust, õppima keeli, läbima mõne koolituse. Päriselt ka! See ei ole välja mõeldud lugu. Värviraamat värviraamatuks –mulle on jäänud mulje, et noored ei julge kõva häälega rääkida, et nad õhtuti telekat vaatavad. Arvutimängudel on veel hullem läbikukkumise märk küljes.
Ma näen enda ümber hulgaliselt noori –ja ilmselt näeb ka selle kirjutise lugeja –, kes seovad enesearendamise haljale oksale jõudmisega. Iga tegevus peab kuidagi kaasa aitama edukale karjäärile ja eramule äärelinnas. Need noored, kes muidu raamatute lugemiseks aega ei leia, leiavad selle hetke, et lugeda investeerimisest. Olgem ausad– isegi koolis käiakse hea töökoha nimel. Vähesed minu tuttavatest noortest õpivad alal, mille vastu neil päriselt kirg on. Vähesed küsisid endalt gümnaasiumi lõpus, mida mulle õppida meeldiks või mis paneb silmad särama. Valdav enamus lähtus sellest, mis on prestiižne, mis tagab hea töökoha ja maja äärelinnas.
Jah, kõike tuleb teha õigetes piirides. Samamoodi nagu ei peaks päevad läbi arvutimänge mängima, ei peaks päevad läbi tööd tegema ja end läbipõletama. Kõik inimesed, ka noore, vajavad vahel puhkust. Värvimine, üldse kunst, arendab loovust, mida koolitöödes või projektides ära kasutada. Arvutimängude mängimine arendab strateegilist mõtlemist, mitte ei ole ajaraisk. Ajaraisk on teha midagi, mis närib hinge ja sööb tervist. Vastasel korral on sul päeva lõpus laual pikk ja ilus CV, kuid laua taga ei istu peale sinu mitte kedagi. Ja ise istud seal samuti värisevate kätega ning rütmist väljas südamega, sest enda ja tervise jaoks pole aega leidunud .
Lahendus ei ole Marsil
Probleemi teadvustamine on esimene samm lahenduseni jõudmiseks. Saada aru, et edukultus on kollektiivne enesetapp, on esimene,vajalik samm. Vahet pole, kas sa usud, et üks inimene saab maailma muuta või ei – sina saad muuta oma elu ja mma mõtteviise. Järgmine kord, kui keegi otsib oma täiskirjutatud kalendriga heakskiitu ja tunnustust – ära anna seda! Soovita parem võtta hetk, et mõelda ja prioriteete seada. Kõigile noortele, kes ennast selles loos ära tundsid: üks lihtne nipp enda abistamiseks. Samamoodi, nagu sa planeerid hoolikalt oma kalendrisse kõiki oma hulgalisi kohustusi, planeeri ka aega iseendale ja oma lähedastele. „Aeg puhkamiseks”, „lähen jalutama”, „vaatan oma lemmikfilmi” – need tuleb samuti oma kalendrisse mahutada. Keskendu sellele, mis päriselt su südame hõiskama paneb – see on see, millega oma päevi täita.
Ma siiralt usun, et kui muutub ühe inimese mõtteviis ühes sõprusringkonnas, siis aja jooksul mõjutab see ka tema kaaslasi ja kes omakorda mõjutavad oma tuttavaid. Ja võib-olla! Võib-olla elame ühel päeval ühiskonnas, kus ei ole edukultust, vaid väärtustataksee suhteid, tervist ja naerul suid.
Autor: Christina Värno.
Sarnased artiklid
Edukultus. Noorte kollektiivne enesetapp
„Kuidas sul läheb?” „Tead, mul on nii kiire! Kalender on hommikust hilisõhtuni täis. Tead ju küll – kool, töö, projektid. Lisaks olen varjupaigas vabatahtlik. Täna hommikul just pakuti mulle uut projekti, mille raames saaksin võimaluse korraldada suure üleriigilise kampaania. Pean ainult mõtlema, kuidas ma selle kalendrisse mahutan. Trennist ei tahaks veel loobuda, kuid ega keraamikatund mind elus edasi ei aita.” Usun, et oled sellist vestlust kuulnud või selles osalenud. Mõtlesid samal ajal, et kuidas ta küll jõuab? Või hoopiski: kuidas sina nii saamatu oled? Miks sina ei jõua nii palju teha? Täielik luuser…
Võta ette punt noori ja küsi neilt, mida nad kardavad. Pakun, et sa ei saa vastuseks, et noored kardavad sõda, nälga või raskeid haigusi. Noor kardab läbi kukkuda, elus põruda. Veel enne, kui ta on teinud esimesed iseseisvad sammud, närib ta hinge soov jõuda kiiremini kõrgemale ja kaugemale. Ühe elu jooksul püütakse meeleheitlikult elada mitut, taipamata, et reaalsuses tapetakse end enne, kui elu algab. Hukatakse oma kirg, sära ja enesekindlus – oma ainulaadne isiksus.
Küsi veel teinegi küsimus. Küsi, mida nad elus ära tahavad teha. Kuhu jõuda? Kahtlen, et vastus hõlmab iseenda avastamist või maailma tundma õppimist. Suurim soov on jõuda haljale oksale. Tagada endale korralik haridus, hea töökoht, ilus maja suure aiaga. Luua reputatsioon ja kujutluspilt endast kui edukast ja võimekast inimesest ning CV, mis on täis rohkem kogemusi ja projekte, kui sinna mahub. Paraku pikeneb paralleelselt CV-ga ka nimekiri erinevates tervisemuredest.
Süüdlane on meie endi mõttemaailm
Eestlane tahab alati näpuga näidata. Kui olukord on halb, siis tuleb leida süüdlane. Kas edukultuse propagandas on süüdi nõudlik haridussüsteem? Vanem generatsioon? Kõige kurja juur – internet? Mina ei taha kellegi pihta näpuga näidata ega oskagi seda teha. Ma arvan, et olukorras ei ole üht kindlat institutsiooni, kes oleks süüdi. Probleem on mõtteviis ja suhtumine, mida me ise endale loome. Alles hiljuti muutsin ise oma käitumist artikli alguses kirjeldatud olukordades. Selle asemel, et kiita ja imestada, soovitan leida aega ka iseendale ja oma lähedastele. Mina ise sobitun üsna hästi taolise noore profiili, kelle kalender on liiga täis. Ma olen selle najal saanud ainult kiitust ja komplimente. Mitte keegi ei ole kunagi normaalse inimese kombel küsinud, mille jaoks ma ometi tõmblen. Miks nii?
Probleemi juur on ka ühes lauses, mida inimesed armastavad endale öelda. Lauses, mida armastatakse ka teistele öelda. Justkui julgustuseks ja motiveerimiseks, mida see kindlasti teatud piirini teebki. „Alati saab paremini!” Kahjuks või õnneks ei ole inimesed kõikvõimsad. Ühel hetkel ei saa paremini, inimlik piir tuleb ette. Kas alati üldse peab paremini? Taoline lause ja mõtteviis ei tee midagi muud, kui tekitab arusaama, et praegune sooritus ei olnud piisav. Noor ja tema tulemused ei ole piisavad. Seda punkti, mil asjad on ideaalsed, ei jõua iialgi kätte. Nii saadavadki noored oma nooruse ja ülejäänud elu mööda tundega, et nad ei ole kunagi piisavalt head.
Värviraamatud ja teleka vaatamine on okei
Üks sõber küsis minult mõned nädalad tagasi, kas oleks väga imelik endale värviraamat osta? Uurisin, miks ta seda arvab. Sain vastuseks, et aega peaks ju kasulikumalt kasutama. Näiteks lugema erialast kirjandust, õppima keeli, läbima mõne koolituse. Päriselt ka! See ei ole välja mõeldud lugu. Värviraamat värviraamatuks –mulle on jäänud mulje, et noored ei julge kõva häälega rääkida, et nad õhtuti telekat vaatavad. Arvutimängudel on veel hullem läbikukkumise märk küljes.
Ma näen enda ümber hulgaliselt noori –ja ilmselt näeb ka selle kirjutise lugeja –, kes seovad enesearendamise haljale oksale jõudmisega. Iga tegevus peab kuidagi kaasa aitama edukale karjäärile ja eramule äärelinnas. Need noored, kes muidu raamatute lugemiseks aega ei leia, leiavad selle hetke, et lugeda investeerimisest. Olgem ausad– isegi koolis käiakse hea töökoha nimel. Vähesed minu tuttavatest noortest õpivad alal, mille vastu neil päriselt kirg on. Vähesed küsisid endalt gümnaasiumi lõpus, mida mulle õppida meeldiks või mis paneb silmad särama. Valdav enamus lähtus sellest, mis on prestiižne, mis tagab hea töökoha ja maja äärelinnas.
Jah, kõike tuleb teha õigetes piirides. Samamoodi nagu ei peaks päevad läbi arvutimänge mängima, ei peaks päevad läbi tööd tegema ja end läbipõletama. Kõik inimesed, ka noore, vajavad vahel puhkust. Värvimine, üldse kunst, arendab loovust, mida koolitöödes või projektides ära kasutada. Arvutimängude mängimine arendab strateegilist mõtlemist, mitte ei ole ajaraisk. Ajaraisk on teha midagi, mis närib hinge ja sööb tervist. Vastasel korral on sul päeva lõpus laual pikk ja ilus CV, kuid laua taga ei istu peale sinu mitte kedagi. Ja ise istud seal samuti värisevate kätega ning rütmist väljas südamega, sest enda ja tervise jaoks pole aega leidunud .
Lahendus ei ole Marsil
Probleemi teadvustamine on esimene samm lahenduseni jõudmiseks. Saada aru, et edukultus on kollektiivne enesetapp, on esimene,vajalik samm. Vahet pole, kas sa usud, et üks inimene saab maailma muuta või ei – sina saad muuta oma elu ja mma mõtteviise. Järgmine kord, kui keegi otsib oma täiskirjutatud kalendriga heakskiitu ja tunnustust – ära anna seda! Soovita parem võtta hetk, et mõelda ja prioriteete seada. Kõigile noortele, kes ennast selles loos ära tundsid: üks lihtne nipp enda abistamiseks. Samamoodi, nagu sa planeerid hoolikalt oma kalendrisse kõiki oma hulgalisi kohustusi, planeeri ka aega iseendale ja oma lähedastele. „Aeg puhkamiseks”, „lähen jalutama”, „vaatan oma lemmikfilmi” – need tuleb samuti oma kalendrisse mahutada. Keskendu sellele, mis päriselt su südame hõiskama paneb – see on see, millega oma päevi täita.
Ma siiralt usun, et kui muutub ühe inimese mõtteviis ühes sõprusringkonnas, siis aja jooksul mõjutab see ka tema kaaslasi ja kes omakorda mõjutavad oma tuttavaid. Ja võib-olla! Võib-olla elame ühel päeval ühiskonnas, kus ei ole edukultust, vaid väärtustataksee suhteid, tervist ja naerul suid.
Autor: Christina Värno.
