Autor: Mirel Laurend

Olin 25. septembri ööl Tartus, kui edutult umbes 80-aastasele ratastoolis meesterahvale abi kutsusin. Oskamata koduteed leida, ületas ta üht ja sama teed edasi-tagasi neli korda. Juustest pigment kadunud, väitis mees, et saab peagi 15-aastaseks.

Esimest korda helistasin 112 kell 3.31. Saabus politsei, kes sõitis paari minuti pärast ära, sest neile tuli uus väljakutse peale. Teist korda võtsin ühendust politseiga kell 3.52. Öeldi, et mu täiendav info antakse edasi. Järeldasin sellest, et keegi saadetakse uuesti kohale, kuid seda ei juhtunud.

Kui viimast korda, kell 4.07, helistasin, oli kõnekeskuses uus töötaja, kes ei teadnud juhtumist mitte midagi. Tekkis küsimus, kas eelmine naisterahvas minu info üldse edasi andiski. Uus töötaja kutsus aga kiirabi, kes teadis täpselt, kellega on tegu. Teati, et mehel pole dokumente kaasas, on alkoholimeelas ning ta kipub olema agressiivne. Kiirabi imestas, et mees mulle näkku ei sülitanud. Mees hoopis nimetas mind kolme-aastase kohta väga tubliks ja tegusaks. Meesterahvas ise oli valmis kiirabiga kaasa minema, kuid kiirabi teatas, et nad pole transportteenus, ning võttis omakorda ühendust politseiga.

Kommunikatsiooniahelas errorid igas punktis

Märkasin, et vahepeal oli mulle kellaaegadel 3.55, 3.56 ja 3.57 lauatelefonilt helistatud. Kui kell 4.25 taas helistati ja ma vastu võtsin, küsiti, kas mina kutsusin ratastoolis mehele politsei. Kinnitasin seda ja vastasin, et kiirabi on juba kohal ja politseid kutsutakse, nii et olukord leiab ehk lahenduse. Inimene sellelt numbrilt ei uskunud, et politsei kohale tuleb, sest kedagi ei saa sunniviisiliselt ära viia. Selgitasin, et ratastoolis mees läks teed ületades sebra piiridest nii välja, et kujutas nii endale kui teistele liiklejatele ohtu. Mulle vastati, et ratastoolis inimesel kulubki tee ületamiseks rohkem aega. Selle peale, et umbes 80aastane ratastoolis meesterahvas end 15-aastaseks peab ja öösel külmas koduteed ei leia, öeldi, et inimene võib mida iganes kokku rääkida. Kui viimaks küsisin, kellega üldse vestlen, vastati, et politseiga ja lõpetati kõne ära.

Nagu hiljem selgus, rääkisin politsei korrapidajaga. Tema eest palus vabandust Tartu ringkonna politseinik, öeldes, et igas olukorras peab inimlikuks jääma. Samuti kinnitati, et kaaskodanikule abi kutsumine on õige tegu.

Antud kõne lõppedes saabus politsei, keda kuulsin ütlevat, et nemad ei saa midagi teha ja tarvis oleks hoopis invaabi. Paraku tellisin seejärel endale takso ja ei tea, kuidas olukord lõpuks lahendati.

Mitmekordne probleem pole kellegi probleem

Pöördudes sündmusele kommentaaride saamiseks politsei kommunikatsioonijuhi Kerly Virki poole, ütles ta, et antud ratastoolis mees on juba aastaid probleemiks olnud, ning talle tehakse iga päev vähemalt kaks väljakutset.

Kui mind aga edasi Tartu ringkonna politseinikuni suunati, teatati, et tegelikult mees igapäevane probleem pole ja väljakutseid tehakse paar korda kuus, mitte päevas. Selgus, et kuigi mehel Eestis pere pole, on tal dokumendid, pension ja oma kodu olemas.

Küsimusele, kes vastutab nende eest, kellel dokumente või pere pole, vastas politsenik, et rahvastikuregistri järgi selgitatakse välja, kelle territooriumil inimene parasjagu viibib ja seejärel läheb see kohaliku omavalitsuse kapsaaeda. Tartus on ratastoolis mehe juhtumi analooge 15–20.

Selle peale, kui tihti seda ette tuleb, et ühele sündmusele niivõrd mitu väljakutset tehakse, sain vastuseks politseilt, et paar korda nädalas. Sellega kaasneva rahalise ressursikulu ütlemisest loobuti.

Küsimusele, miks sellised asjad üldse juhtuvad ja mida plaanitakse ette võtta, ütles politsei, et suurim murekoht on alkohol, sest kohaliku omavalitsuse poolt on kogu aeg abi pakutud, ent linna kodutud lihtsalt on end sellisesse seisu joonud. Tartu ringkonna politseinik viitas ka Tartu abilinnapea Mihkel Leesi Facebooki postitusele. Lees kirjutas, et abi küll antakse, aga inimene peab ka ise tahtma seda vastu võtta, ning varjupaigas kohustuslikus korras kaine olemine pole kõigile meelepärane.

Mina pöördusin tol ööl 112te, kuna ratastoolis mees ütles, et elab ühel aadressil, aga lükkas end siis 180 kraadi teise suunda, ning ületas meeltesegaduses üht teed edasi-tagasi kokku neljal korral. Lisaks kõigele muule väitis ta, et sündis 1940. ja tema tütar 1943. aastal. Ka ütles mees, et tal oli insult, mille tõttu sai kannatada tema jutu soravus. Kui sellest Tartu ringkonna politseinikule rääkisin, küsiti, kas see jutt oli minu arust tingitud vaimsest probleemist või alkoholist. Vastasin, et mees oli täiesti kaine, mille peale lausuti, et nad saavad kõrva taha panna, et tegemist on ikkagi abivajava inimesega.