Me viskame ära palju toitu, kuid keegi ei tea kui palju

Published On: March 22, 2020By
  • Üks kolmandik kogu maailmas toodetavast toidust läheb raisku 
  • Me ei tea, kui palju Eestis ja Euroopas toitu ära visatakse
  • Lahenduste kallal töötamine on aeglane ja lapsekingades

On raske leida inimest, kes poleks restoranis toitu alles jätnud, sest see ei olnud maitsev või portsjon osutus liiga suureks. Ning kes meist poleks visanud prügikasti hallitama läinud saia või vanaks läinud hapukoort. Kiire elutempo juures juhtub suhteliselt tihti, et miski läheb külmkapis riknema. Kahjuks oleme jõudnud sinnani, et toidu raiskamisest on saanud normaalsus, sest ÜRO Toidu- ja Põllumajandusorganisatsiooni andmetel läheb üks kolmandik kogu maailmas toodetavast toidust raisku.

Kõige enam tekib toidukadu ehk raisatud toitu* just kodustes tingimustes. 2014. aasta SEI Tallinna (Stockholmi Keskkonnainstituudi Tallinna Keskus) uuringu andmetel tekitab Eestis üks inimene aasta jooksul kodumajapidamises keskmiselt 54 kilo toidujäätmeid, millest lausa 36 protsenti moodustab toidukadu. See tähendab, et koduses prügikasti jõudvast toidust rohkem kui üks kolmandik oleks tegelikult olnud veel täiesti söömiskõlblik. Suure tõenäosusega on need arvud vahepeal suurenenud, sest majanduskasvust tingitud elatustaseme tõus on küllap muutnud inimesi toidu suhtes veelgi hoolimatumaks.

Sisuliselt võeti suvalised numbrid ja pandi need uuringusse kirja, kuna päris uuringuid tehtud ei ole.

Laest võetud numbrid

Kui aga hakata otsima eraldi infot, kui palju Euroopa Liidu liikmesriikides valdkonniti toidujäätmeid- ja kadu tekib, laiutab ees suur tühjus. Viimane ülevaatlik raport pärineb aastast 2010. Selleks hetkeks oli vaid kaheksa liikmesriiki viinud läbi riiklikuid uuringuid, sealhulgas Eesti, Rootsi ja Taani. Samas tähendab see enamasti vaid üht-kaht uuringut. Ülejäänud liikmesriikide andmed on äärmiselt hinnangulised ja optimistlikud. Näiteks kodumajapidamistes tekkivate toidujäätmete puhul on märgitud n-ö minimaalne stsenaarium, milleks on 8% kogu olmejäätmetest protsentarv põhineb Bulgaarias saadud andmetel, kus täheldati kõigi uuringuriikide seas kõige väiksemat toiduraiskamist. Seega puudub meil adekvaatne ülevaade Euroopa Liidus ja kitsamalt liikmesriikides tekkivast toidukaost- ja jäätmetest. Sisuliselt võeti suvalised numbrid ja pandi need uuringusse kirja, kuna päris uuringuid tehtud ei ole. Lisaks, selles samas 2010. aastal avaldatud raportis ennustatakse, et kui aastal 2006 oli ELi toidujäätmete aastane kogus 89 miljonit tonni, siis selleks aastaks on see 126 miljonit tonni. 

Toiduring. Autor: Berta Kisand. 

Lahendusi on, aga meie neid ei taha

Teine suur toidukao tekitaja on toitlustussektor. SEI uuringu andmetel tekib Eesti toitlustussektoris hinnanguliselt 10 000 tonni toidujäätmeid aastas, millest umbkaudu 7000 tonni on toidukadu ehk raisatud toit. See võrdub umbes 1,4 miljoni keskmiselt 5-kilose kodukassi massiga. Kui suurema osa sellest moodustab klientide järele jäetud toit, siis teisel kohal on valmistoit, mida ei suudeta maha müüa. Eesti toitlustusasutused viskavad aastas ära hinnanguliselt 2100 tonni valmistoitu. SEI uuringu kohaselt jääb bistroo tüüpi söögikohtades müümata lausa 40% kogu valmistoidust. Selle toidu päästmiseks on meie lähinaabrid loonud kolm mobiilirakendust (Taani – TooGoodToGo; Rootsi – Karma; Soome – ResQ Club), mis kõik pakuvad võimalust järgi jäänud toitu soodsama hinnaga osta. Praegusel hetkel saab nende rakenduste abil valmistoitu päästa viieteistkümnes Euroopa riigis. 

Kuidas on võimalik, et ükski neist rakendustest pole Eestis kanda kinnitanud? Soomlaste rakendus ResQ Club küll tuli 2016. aastal Eesti turule, kuid ei jäänud siia kauaks. Olles sel teemal suhelnud kümnete ja kümnete Eesti toitlustajatega, on jäänud kõlama tõsiasi, et söögikohad ei pea toidu raiskamist suureks probleemiks. Põhilised põhjused, miks ettevõtjad potentsiaalsest lahendusest huvitatud pole, on järgmised: 

  • neil on toimiv lahendus valmistoidust lahti saamiseks (näiteks annavad töötajatele); 
  • neil pole tahtmist ega aega lahendusse süveneda; 
  • neil ei teki enda sõnul valmistoidu näol toidukadu (kuigi minuni on jõudnud infot, et tegelikult tekib).

Seetõttu usun, et ResQ Clubi lahkumise põhjus võis olla lihtsalt toitlustajate vähene huvi. Samas on ka ettevõtteid, kes soovivad probleemiga tegeleda, nagu näiteks Reval Café. Kohvikuteketi toidukvaliteedijuhi Margit Kaselo sõnul on nad küll välja arvutanud optimaalse päevapraadide koguse, kuid täiesti võimatu on alati kogu valmistatud toitu maha müüa ja seetõttu on nad huvitatud toidupäästmise mobiilirakenduse kasutamisest. Ta on veendunud, et ka Reval Café kliendid soovivad vähendada raisatud toidu hulka ning oleksid valmis taolist mobiilirakendust kasutama. 

Söömiskõlblik või päästmiskõlblik?

Kolmas toidukao allikas on toidupood. SEI uuringu kohaselt jääb ühes aastas Eesti toidupoodides müümata umbes 12 000 tonni toiduaineid. Sama palju kaaluvad 12 miljonit liitrit piimapakki. Või 26 000 isast jääkaru. Euroopa Komisjoni tellitud uuringu kohaselt visatakse müümata toit enamasti prügikasti. Vaid väikese osa moodustab toidupankadesse annetatud toit. Positiivne näide toidupoodide toidukao vähendamisest on Prantsusmaa, kus toidupoodidel on seadusega keelatud söömiskõlblikku toitu ära visata . Poed peavad toidu kas annetama heategevuseks või andma toidupankadele. Eestis aga täituvad igal õhtul toidupoodide prügikastid söömiskõlbliku toiduga. Kuid loodus tühja kohta ei salli ning mõned inimesed on asunud prügikastidest seda toitu päästma ehk dumpster dive’ima.

Üks neist on Margus Menert, kes on nüüdseks üle aasta elanud vaid prügikastitoidust. Tema sõnul on poodide prügikastid täis söödavat toitu näiteks seetõttu, et “parim enne” või “kõlblik kuni” kuupäevale lähenevad tooted hinnatakse alla liiga hilja ning inimesed ei julge neid enam osta. Menerti hinnangul on probleemi võimendanud ka see, et Eestist on saamas heaoluühiskond alles viimasel neljal aastal on ta täheldanud prügikastide ohtrat täituvust.

Prügikastist päästetud toidust valmistatud hommikusöök. Allikas: Margus Menert.

Lisaks aktivistidele ja äpiloojatele on viimaks tegutsema hakanud ka Euroopa Komisjon. Liikmesriikidele on seatud eesmärgiks vähendada aastaks 2030 ühe inimese kohta tekkivaid toidujäätmeid 50 protsendi võrra ning toidujäätmete tekke mõõtmine ja aruandlus on nüüdsest kohustuslik. Euroopa Liidu survel on esimesi samme astumas ka meie riigisektor. Nendest olulisim on esmakordselt läbiviidav ulatuslik uuring Eesti toidutarneahelas tekkivate toidujäätmete ja -kadude kohta. Esimest vahearuannet võib oodata juba selle aasta septembris ning lõplikke tulemusi järgmise aasta aprillis. 

Paljud meist on unustanud esivanemate tarkused marineerimisest, soolamisest, hapendamisest, kuivatamisest ja suitsutamisest. See-eest oskame me wolt’ida ja bolt’ida.

Elu enne sügavkülmutamist 

Euroopa Liit andis liikmesriikidele ka ülesande inimeste teadlikkust suurendada. Näiteks on Keskkonna- ja Maaeluministeeriumil plaanis läbi viia kampaania, mis tutvustab tarbijatele “parim enne” ja “kõlblik kuni” tähendusi. Kui energiasektorile ja selle muutustele kaasa aitamine võib tunduda tavainimesele hoomamatu, siis toidu raiskamise vähendamisele saab igaüks meist igapäevaselt kaasa aidata. Lisaks teadlikkuse tõstmisele aitaks toidukadu vähendada inimeste harimine toidu säilitamise kohta. 2014. aasta SEI uuringust selgus, et Eesti inimeste teadmised toidu säilitamisest on üpris kesised, kuna peale sügavkülmutamise ei osanud paljud uuringus osalejad muud välja tuua. Paljud meist on unustanud esivanemate tarkused marineerimisest, soolamisest, hapendamisest, kuivatamisest ja suitsutamisest. See-eest oskame me wolt’ida ja bolt’ida.

Me küll räägime targalt toitumisest, aga mitte targalt toidu tarbimisest. Paljud teavad täpselt, millistes toiduainetes on kui palju rauda või millist toitu on hea süüa enne trenni. Kuid selle kõrval, et toit on meie kütus, jääb meil justkui märkamata, et toidu tootmiseks, pakendamiseks ja transportimiseks läheb tohutult energiat ja ressursse. Toit ei ilmu poelettidele iseenesest. Kui peaksime ise vaeva nägema, kartuleid kasvatama ja kala püüdma, suhtuksime ehk toidukaosse teisiti ja pingutaksime rohkem, et täiesti söömiskõlblik toit prügikastis ei lõpetaks.

*Toidukao ehk raisatud toidu all mõistetakse toitu ja toiduaineid, mis mingil põhjusel jääb tarbimata. Toidukadu on kõik toidu koostisosad, mida oleks saanud varem tarvitades või teistmoodi säilitades või käideldes veel süüa.

2 Comments

  1. Heldur March 25, 2020 at 12:30 - Reply

    Selle teksti peaks küll kuskil mujal postitima, vaesem kiht tudengitest on tuntud pigem selle poolest, et süüakse ka kehtivusaja ületanud tooted ära ja minema visatakse võrdlemisi olematu kogus toitu. Kuskil restoranide liidu lehel peaks see tekst olema, aga näe, nii demokraatlik ühiskond meil, et ilma hea rahapakkumiseta sa seda küll seal ei avalda

  2. haha March 25, 2020 at 14:49 - Reply

    meenub see, kuidas Rimi mõned kuud tegi kampaaniat a la viskame vähem toitu ära. küll aga on mul maja ees Rimi ja ka tema prügikastid, kuhu turvamees iga päev 3+ kasti juurikaid jne kuivaineid viskab, selle asemel et poole hinnaga myya ;(

Leave A Comment

Sarnased artiklid

Me viskame ära palju toitu, kuid keegi ei tea kui palju

Published On: March 22, 2020By
  • Üks kolmandik kogu maailmas toodetavast toidust läheb raisku 
  • Me ei tea, kui palju Eestis ja Euroopas toitu ära visatakse
  • Lahenduste kallal töötamine on aeglane ja lapsekingades

On raske leida inimest, kes poleks restoranis toitu alles jätnud, sest see ei olnud maitsev või portsjon osutus liiga suureks. Ning kes meist poleks visanud prügikasti hallitama läinud saia või vanaks läinud hapukoort. Kiire elutempo juures juhtub suhteliselt tihti, et miski läheb külmkapis riknema. Kahjuks oleme jõudnud sinnani, et toidu raiskamisest on saanud normaalsus, sest ÜRO Toidu- ja Põllumajandusorganisatsiooni andmetel läheb üks kolmandik kogu maailmas toodetavast toidust raisku.

Kõige enam tekib toidukadu ehk raisatud toitu* just kodustes tingimustes. 2014. aasta SEI Tallinna (Stockholmi Keskkonnainstituudi Tallinna Keskus) uuringu andmetel tekitab Eestis üks inimene aasta jooksul kodumajapidamises keskmiselt 54 kilo toidujäätmeid, millest lausa 36 protsenti moodustab toidukadu. See tähendab, et koduses prügikasti jõudvast toidust rohkem kui üks kolmandik oleks tegelikult olnud veel täiesti söömiskõlblik. Suure tõenäosusega on need arvud vahepeal suurenenud, sest majanduskasvust tingitud elatustaseme tõus on küllap muutnud inimesi toidu suhtes veelgi hoolimatumaks.

Sisuliselt võeti suvalised numbrid ja pandi need uuringusse kirja, kuna päris uuringuid tehtud ei ole.

Laest võetud numbrid

Kui aga hakata otsima eraldi infot, kui palju Euroopa Liidu liikmesriikides valdkonniti toidujäätmeid- ja kadu tekib, laiutab ees suur tühjus. Viimane ülevaatlik raport pärineb aastast 2010. Selleks hetkeks oli vaid kaheksa liikmesriiki viinud läbi riiklikuid uuringuid, sealhulgas Eesti, Rootsi ja Taani. Samas tähendab see enamasti vaid üht-kaht uuringut. Ülejäänud liikmesriikide andmed on äärmiselt hinnangulised ja optimistlikud. Näiteks kodumajapidamistes tekkivate toidujäätmete puhul on märgitud n-ö minimaalne stsenaarium, milleks on 8% kogu olmejäätmetest protsentarv põhineb Bulgaarias saadud andmetel, kus täheldati kõigi uuringuriikide seas kõige väiksemat toiduraiskamist. Seega puudub meil adekvaatne ülevaade Euroopa Liidus ja kitsamalt liikmesriikides tekkivast toidukaost- ja jäätmetest. Sisuliselt võeti suvalised numbrid ja pandi need uuringusse kirja, kuna päris uuringuid tehtud ei ole. Lisaks, selles samas 2010. aastal avaldatud raportis ennustatakse, et kui aastal 2006 oli ELi toidujäätmete aastane kogus 89 miljonit tonni, siis selleks aastaks on see 126 miljonit tonni. 

Toiduring. Autor: Berta Kisand. 

Lahendusi on, aga meie neid ei taha

Teine suur toidukao tekitaja on toitlustussektor. SEI uuringu andmetel tekib Eesti toitlustussektoris hinnanguliselt 10 000 tonni toidujäätmeid aastas, millest umbkaudu 7000 tonni on toidukadu ehk raisatud toit. See võrdub umbes 1,4 miljoni keskmiselt 5-kilose kodukassi massiga. Kui suurema osa sellest moodustab klientide järele jäetud toit, siis teisel kohal on valmistoit, mida ei suudeta maha müüa. Eesti toitlustusasutused viskavad aastas ära hinnanguliselt 2100 tonni valmistoitu. SEI uuringu kohaselt jääb bistroo tüüpi söögikohtades müümata lausa 40% kogu valmistoidust. Selle toidu päästmiseks on meie lähinaabrid loonud kolm mobiilirakendust (Taani – TooGoodToGo; Rootsi – Karma; Soome – ResQ Club), mis kõik pakuvad võimalust järgi jäänud toitu soodsama hinnaga osta. Praegusel hetkel saab nende rakenduste abil valmistoitu päästa viieteistkümnes Euroopa riigis. 

Kuidas on võimalik, et ükski neist rakendustest pole Eestis kanda kinnitanud? Soomlaste rakendus ResQ Club küll tuli 2016. aastal Eesti turule, kuid ei jäänud siia kauaks. Olles sel teemal suhelnud kümnete ja kümnete Eesti toitlustajatega, on jäänud kõlama tõsiasi, et söögikohad ei pea toidu raiskamist suureks probleemiks. Põhilised põhjused, miks ettevõtjad potentsiaalsest lahendusest huvitatud pole, on järgmised: 

  • neil on toimiv lahendus valmistoidust lahti saamiseks (näiteks annavad töötajatele); 
  • neil pole tahtmist ega aega lahendusse süveneda; 
  • neil ei teki enda sõnul valmistoidu näol toidukadu (kuigi minuni on jõudnud infot, et tegelikult tekib).

Seetõttu usun, et ResQ Clubi lahkumise põhjus võis olla lihtsalt toitlustajate vähene huvi. Samas on ka ettevõtteid, kes soovivad probleemiga tegeleda, nagu näiteks Reval Café. Kohvikuteketi toidukvaliteedijuhi Margit Kaselo sõnul on nad küll välja arvutanud optimaalse päevapraadide koguse, kuid täiesti võimatu on alati kogu valmistatud toitu maha müüa ja seetõttu on nad huvitatud toidupäästmise mobiilirakenduse kasutamisest. Ta on veendunud, et ka Reval Café kliendid soovivad vähendada raisatud toidu hulka ning oleksid valmis taolist mobiilirakendust kasutama. 

Söömiskõlblik või päästmiskõlblik?

Kolmas toidukao allikas on toidupood. SEI uuringu kohaselt jääb ühes aastas Eesti toidupoodides müümata umbes 12 000 tonni toiduaineid. Sama palju kaaluvad 12 miljonit liitrit piimapakki. Või 26 000 isast jääkaru. Euroopa Komisjoni tellitud uuringu kohaselt visatakse müümata toit enamasti prügikasti. Vaid väikese osa moodustab toidupankadesse annetatud toit. Positiivne näide toidupoodide toidukao vähendamisest on Prantsusmaa, kus toidupoodidel on seadusega keelatud söömiskõlblikku toitu ära visata . Poed peavad toidu kas annetama heategevuseks või andma toidupankadele. Eestis aga täituvad igal õhtul toidupoodide prügikastid söömiskõlbliku toiduga. Kuid loodus tühja kohta ei salli ning mõned inimesed on asunud prügikastidest seda toitu päästma ehk dumpster dive’ima.

Üks neist on Margus Menert, kes on nüüdseks üle aasta elanud vaid prügikastitoidust. Tema sõnul on poodide prügikastid täis söödavat toitu näiteks seetõttu, et “parim enne” või “kõlblik kuni” kuupäevale lähenevad tooted hinnatakse alla liiga hilja ning inimesed ei julge neid enam osta. Menerti hinnangul on probleemi võimendanud ka see, et Eestist on saamas heaoluühiskond alles viimasel neljal aastal on ta täheldanud prügikastide ohtrat täituvust.

Prügikastist päästetud toidust valmistatud hommikusöök. Allikas: Margus Menert.

Lisaks aktivistidele ja äpiloojatele on viimaks tegutsema hakanud ka Euroopa Komisjon. Liikmesriikidele on seatud eesmärgiks vähendada aastaks 2030 ühe inimese kohta tekkivaid toidujäätmeid 50 protsendi võrra ning toidujäätmete tekke mõõtmine ja aruandlus on nüüdsest kohustuslik. Euroopa Liidu survel on esimesi samme astumas ka meie riigisektor. Nendest olulisim on esmakordselt läbiviidav ulatuslik uuring Eesti toidutarneahelas tekkivate toidujäätmete ja -kadude kohta. Esimest vahearuannet võib oodata juba selle aasta septembris ning lõplikke tulemusi järgmise aasta aprillis. 

Paljud meist on unustanud esivanemate tarkused marineerimisest, soolamisest, hapendamisest, kuivatamisest ja suitsutamisest. See-eest oskame me wolt’ida ja bolt’ida.

Elu enne sügavkülmutamist 

Euroopa Liit andis liikmesriikidele ka ülesande inimeste teadlikkust suurendada. Näiteks on Keskkonna- ja Maaeluministeeriumil plaanis läbi viia kampaania, mis tutvustab tarbijatele “parim enne” ja “kõlblik kuni” tähendusi. Kui energiasektorile ja selle muutustele kaasa aitamine võib tunduda tavainimesele hoomamatu, siis toidu raiskamise vähendamisele saab igaüks meist igapäevaselt kaasa aidata. Lisaks teadlikkuse tõstmisele aitaks toidukadu vähendada inimeste harimine toidu säilitamise kohta. 2014. aasta SEI uuringust selgus, et Eesti inimeste teadmised toidu säilitamisest on üpris kesised, kuna peale sügavkülmutamise ei osanud paljud uuringus osalejad muud välja tuua. Paljud meist on unustanud esivanemate tarkused marineerimisest, soolamisest, hapendamisest, kuivatamisest ja suitsutamisest. See-eest oskame me wolt’ida ja bolt’ida.

Me küll räägime targalt toitumisest, aga mitte targalt toidu tarbimisest. Paljud teavad täpselt, millistes toiduainetes on kui palju rauda või millist toitu on hea süüa enne trenni. Kuid selle kõrval, et toit on meie kütus, jääb meil justkui märkamata, et toidu tootmiseks, pakendamiseks ja transportimiseks läheb tohutult energiat ja ressursse. Toit ei ilmu poelettidele iseenesest. Kui peaksime ise vaeva nägema, kartuleid kasvatama ja kala püüdma, suhtuksime ehk toidukaosse teisiti ja pingutaksime rohkem, et täiesti söömiskõlblik toit prügikastis ei lõpetaks.

*Toidukao ehk raisatud toidu all mõistetakse toitu ja toiduaineid, mis mingil põhjusel jääb tarbimata. Toidukadu on kõik toidu koostisosad, mida oleks saanud varem tarvitades või teistmoodi säilitades või käideldes veel süüa.