Eile avaldas Eesti Ekspress loo pealkirjaga “Tartu Ülikool keelas ajakirjanikul Huawei-teemalise artikli avaldamise”. Tartu Ülikooli ajakirja Universitas Tartuensis toimetaja Mari Eesmaa kirjutatud artikkel “Koostööleppel Huaweiga on mitu tahku” jäeti algselt avaldamata näiliselt selleks, et säilitada koostööd tehnoloogiahiiuga. Teisalt oli avaldamata jätmise põhjuseks ajakirja rolli erinev mõistmine. Artikkel siiski avaldati eile õhtul Universitas Tartuensise kodulehel. Milles seisneb koostöö Huaweiga, mis ikkagi telgitagustes juhtus ja mis on UT ajakiri, arutles Erik Puura.

 

Mida kujutab endast Tartu Ülikooli koostöö Huaweiga?
Eelkõige on see selline n-ö vastastikuse mõistmise memorandum. Esimesena sõlmis Eesti ülikoolidest selle Tallinna Tehnikaülikool. See sai kriitilist kajastust, aga meie hindasime ja leidsime, et see memorandum on piisavalt mittemidagiütlev. Kindlasti kui koostöö läheb detailsemaks, siis me oskame igasugu ohumärke ja sensitiivseid teemasid tõlgendada ja vastavalt käituda. Samas esimese asjana on Huawei välja pakkunud seda, et juulis liituksid kaks Tartu Ülikooli tudengit rahvusvahelise programmiga, mille nimi on “Seeds for Future”, kus varem on osalenud Eestist ka Tehnikaülikooli tudengid. Üliõpilastele üle maailma antakse võimalus kõigepealt tutvuda Hiinaga ja siis ka selle ettevõttega. Selline pakkumine on laual. Hetkel konkreetset hindamist ei ole läbi viidud ja ei tea, kas meie tudengid seal osalevad.

 

Kui Huawei hakkab mingisuguseid konkreetsemaid plaane koostööks välja pakkuma, siis kas te võtate iga asja üksipulgi ette ja vaatate, kas see on natuke üle piiri või ei?
Absoluutselt, jah, sest Tartu Ülikool on kindlasti ka vastutav riikliku julgeoleku eest, nii et seda vastutust me ju peame kandma ja me ei saa teha mitte midagi sellist, mis seda kahjustaks.

 

Kust need piirid võiksid teoreetiliselt enam-vähem joosta?
Me kõik teame praegu, et see peamine piir on 5G võrkudega ja igasugu võimalike telefonidega, luurega ja tarkvaraarendusega seonduv. Mina olen ajakirjandusest aru saanud, ilma väga otseste süütõendideta, et Hiina võib, hüpoteetiliselt, teha selliseid arendusi luuretegevuses, et murda telefonidesse sisse või võrkude kaudu saada ligipääsu sensitiivsele infole. See asi on juba meediast korduvalt läbi jooksnud. Aga ettevõte tegeleb ka väga palju muude asjadega, kasvõi virtuaalkeskkondade arendusega.

 

Aga kus on Tartu Ülikoolile oht, mida peaks kaaluma?
See on riiklik oht. See pole Tartu Ülikooli oht. Riiklikud küsimused tulevad siia sisse. Tõenäoliselt siin peab siis selliseid teemasid hindama, kui nad ükskord lauda tulevad. Kui nad üldse tulevad.

 

Novembris avaldatud pressiteates on kirjas, et Huawei soovib panustada tööstusmagistrantuuri ja -doktorantuuri programmidesse. Mida see tähendab?
Tööstusmagistrantuur tähendab seda, et ettevõte maksab kinni üliõpilase stipendiumi ja juhendamise tasu. Näiteks Eesti ettevõtetega on olnud süsteem, kus ettevõte maksab umbes 1000 eurot kuus, millest 500 läheb stipendiumina üliõpilasele ja 500 juhendajale. Siit jookseb joon sealt, et mis teemal see tööstusmagistrantuuri koostöö on.

 

Ma saan aru, et kui Huawei rahastab üliõpilast ja ka teadustegevust, siis kui see teema on otseselt seotud julgeolekuohtu puudutavate teemadega, siis võib-olla ei peaks seda Huawei rahastama?
Absoluutselt. See ongi joonte tõmbamise küsimus. Kui me ise ei oska otsustada, siis ülikool laseb vahel ka välisekspertiisil otsustada, kuigi ma arvan, et meie arvutiteadlased on piisavalt pädevad, et selliseid otsuseid teha.

 

Ekspressi artikli valguses. Saan aru, et Huawei koostöö kokkuleppe ja selle artikli ilmumata jätmisega teie sõnul mingisugust seost ei ole?
…No selles mõttes on ju. Siin on lihtsalt see, et enne artikli ilmumist ma küsisin mingisuguseid küsimusi. Minu küsimus oli ühesõnaga selles, ja isegi ma ei pea seda seoseks Huaweiga, aga lihtsalt meil on igasuguseid koostööpartnereid. Minu jaoks tegelikult on kogu see asi pigem selline ülikooli partnerlussuhete ja viisakuse küsimus. Minu jaoks ei olnud see üldse Hiina teema. Miks ma selle küsimuse püstitasin? Sest mina ei saanud aru, milline on ülikooli ajakirja roll ülikooli partnerlussuhetes. Pakkusin välja, et seda võiks selle ajakirja kolleegiumiga arutada. On väidetud, et ülikooli ajakiri on mõnes mõttes nagu vaba ajakirjandus, küsimus on, kas on? Kui vastutavaks väljaandjaks on kommunikatsioonijuht, kes teab kõiki ülikooli maineriske ja keerulisi ülikooli lugusid, mis ülikoolis toimuvad, mis on kas rahvussuhete baasil, mingisugused isiklikud konfliktid, mingisugused projektid on veninud või hapuks läinud, siis kui tegemist oleks vaba ajakirjandusega, siis minu hinnangul peaks olema soov ja tung seda avalikkusele paisata. Ometi ülikooli ajakiri ei ole seda sisuliselt kunagi teinud. On olnud küll teatud enesekriitikat, et ülikooli töötajad pole kõik piisavalt arsti juures käinud.

 

Nii et võib lühidalt kokku võtta, et kui ajakiri ikkagi Tartu Ülikoolile ja kommunikatsioonijuhile allub, siis ei oleks viisakas ülikooli mainet kahjustada?
Mul on tunne, et sellest on erinevalt aru saadud, mida see ülikooli ajakiri endast kujutab. Kui keegi väidab, et see ajakiri allub kommunikatsiooniosakonnale ja kommunikatsioonijuht, kes seda välja annab, vastutab samal ajal ülikooli mainekujunduse eest ning see on vaba ajakirjandus, siis mul tekib siin küsimus, et selline sõltumatu ajakiri ei tohiks olla kommunikatsioonijuhi alluvuses. Minu jaoks on seal mingisugune rollikonflikt sisse programmeeritud. See ei olnud isegi Hiina ja Huawei küsimus, minu jaoks oli see puhtalt viisakuse küsimus. See ajakiri läheb välja kõigile partneritele. Kas see on väga viisakas, kui me vaagime meie poolt nähtavaid riske? See teema hakkas kuidagi elama oma elu ja selle asemel, et teha arutelu või vastata sellele küsimusele, toimus selline otsustamine. Mul on olemas kõik kirjalikud materjalid, kus ma olen öelnud, et avaldamise suhtes mina olen neutraalne. Ma olen erapooletu, ma ei saa teistsugusel alal mitte midagi ette deklareerida.

Toimetuse kolleegium pole viis aastat koos käinud. Miks ta ei ole käinud? Ma arvan, et sellepärast ei olegi koos käinud, et ülikooli ajakiri on selliseid teemasid vältinud. Nüüd meile tuli noor ajakirjanik kommertsväljaandest ja võttis üles selle natukene dualistliku teema, mille käsitlemine on kindlasti oluline, aga mina püstitasin küsimuse, kas see on oluline meie partnerlussuhetele ülikoolis ja kolleegium võiks seda arutada. Võib-olla see niimoodi ongi, et on olnud mingisugune periood, kus ülikooli ajakiri ongi muutunud selliseks igavaks sisekommunikatsiooniks ja uued inimesed tahtsid anda sellele mingisugust värskust. Minu poolt ei olnud tegemist probleemiga. Mina ütlesin, et ma tahan arutelu. Ma tahan ise aru saada, et mis selle asja eesmärk on.

 

Teie seda ei öelnud, et kindlasti ei tohiks ilmuda?
Absoluutselt mitte. Mina jään erapooletuks, see pole minu haldusala ja midagi ei oleks katki olnud, kui ta oleks nüüd ilmunud eelmises numbris, siis me oleksime äkki ka selle kolleegiumi kokku kutsunud ja teinud arutelu. Selle asemel ajakirjanik otsustas, et kõige õigem viis edasi minna, on teha sellest ettekanne Eesti Ekspressile. Minu poolt ei ole mingit solvumist või viha. Samas kui ma nüüd loen kommentaare, kus sisuliselt ühe päevaga püütakse üles puua, siis ma tunnistan küll, et antud juhul on ka minule tehtud üüratu mainekahju. Mina saan sellest üle, aga küsimus vajab ikkagi kahte tüüpi lahendust. Üks on see, et peaks kolleegiumi tööle saama ja natukene lahti mõtestama, mis on selle ajakirja missioon. Teine asi on see, et ilmselt peaks lahti saama ka tulevase kommunikatsioonijuhi (uus juht tuleb 1.märtsil –toim.) sellisest dualistlikust rollist, kus ta peab samal ajal vastutama ülikooli mainekujunduse ja samal ajal ka kriitilise vaba ajakirjanduse eest, kuna need asjad ei saa käia kokku ühe inimese vastutuse piires. Praegu on mul küsimus, et kas meie partnerid, kes saavad selle ajakirja oma laua peale, näevad seda ajakirja pigem kui vaba ajakirjanduse väljaannet või kui Tartu Ülikooli kui organisatsiooni korporatiivset väljaannet. Minu küsimus UT toimetusele oleks see, et kui te ise oma kodulehel kirjutate, et teil on kolleegium, kes nõustab, jälgib ja aitab õigele teele jne, siis kuidas suhtuda sellesse, et see kolleegium pole viis aastat koos käinud? See kolleegium ongi mõeldud selleks, et kui kellelgi tekib mingi küsimus. Selle artikli juures tehti intervjuu ka Jaak Vilo ja Urmas Varblasega ja nad mõlemad ütlesid, et nad ei saa aru selle kirjutise eesmärgist. Siis ma küsin, et kelle ajakiri see UT ajakiri siis on? Kas ta on töötajate ajakiri, juhtkonna ajakiri, üliõpilaste ajakiri, üleüldse mingi vaba ajakirjandus või on näiteks Postimehe analoog, aga kui ta on Postimehe analoog, siis miks ta nimi on UT? Ma ei saa lihtsalt aru nendest asjadest ja ma tahtsin, et sellel teemal tekiks mingi arutelu ja ilmselt nüüd tekib.

 

Loe täispikka Universitas Tartuensis artiklit nende veebilehelt: https://www.ajakiri.ut.ee/artikkel/3543

Loe täispikka Eesti Ekspressi artiklit nende veebilehelt: https://ekspress.delfi.ee/kuum/tartu-ulikool-keelas-ajakirjanikul-huawei-teemalise-artikli-avaldamise?id=89042773