Sõda Ukrainas on nüüdseks kestnud üle kolme aasta, kuid selle mõju ulatub lahinguväljast palju kaugemale – ka meie kodusesse Eestisse. Üha enam kuuleme eestlastest, kes on otsustanud minna vabatahtlikuna Ukrainasse sõdima. 

Käesolev intervjuu on vestlus ühe sellise mehega. Eestlane, kutsungiga “Mongol”, valis endale parameediku ameti Ukraina regulaararmees. Ta räägib ausalt sellest, miks ta otsustas sõdima minna, milline oli igapäevane elu rindejoone lähedal ning millised olid tema kokkupuuted droonide, stressi ja koduigatsusega. Intervjuust saab aimu mitte ainult sõja reaalsusest ja lähedusest, vaid ka sellest, mida see tähendab üksikisiku jaoks – moraalselt, vaimselt ja inimlikul tasandil.

Mis ajendas sind minema Ukrainasse sõdima?
Peamiselt see, et me oleme järgmised. Lihtsam on see sõda võita seal. Tundus moraalselt õige tegu.

Kui kaua sa seda otsust kaalusid, kui üldse?
Lühidalt, kõigest mõned nädalad.

Kuidas su lähedased suhtusid sinu otsusesse Ukrainasse sõdima minna?
Toetasid, kui aus olla.

Kas läbisid ka mingi spetsiifilise väljaõppe enne Ukrainasse minekut?
Spetsiifilist väljaõpet ei olnud, mitte midagi. Ukrainas kohapeal tegime omi asju.

Milline nägi välja su igapäevane elu sõjarindel?
Mina olin kompanii parameedik, seega istusin meie juhtimispunktis ja ootasin kannatanuid. Kui ma väljas käisin, mõnel operatsioonil, siis kandsin parameediku kotti, aga enamasti tegime luuret või lendasime droonidega. Meie üksus tegeles droonidega, aga mina ise operaator ei olnud.

Kas ja kui palju aega viibisid aktiivses lahingutegevuses? 

Pidevalt, aga mul oli toetav roll. Mina kellegi pihta ei tulistanud ega vajutanud päästikut. Aga lahinguruumis olin pidevalt sees.

Kuidas sa neid hetki kirjeldaksid?
Huvitav oli (muigab). Tegelikult ma ei mäleta, ei jälginud oma tundeid ega mõelnud selle peale. Mõtlesin ainult sellele, mis mu ülesanne on ja kuidas seda kõige paremini täita. Et mul oleks kõik vajalik korras ja minu poolt oleks kõik tehtud.

Kuidas pidasid vastu väsimusele, stressile ja pidevale ohutundele?
Alguses oli lihtne, isegi tore. Aga kusagil lõpupoole, kui otsustasin ära tulla, siis oli päris raske. Ma olin ainult ukrainlastega ja mul tekkis väga tugev koduigatsus.

Kui suur roll oli droonidel, suurtükiväel ja moodsatel tehnoloogiatel?
Väga suur. Droonid olid kõige suurem oht ja samas meie kõige suurem abimees, kõige enam kasutatav vahend. Drooni häält kuuldes pidi kiiresti peitu pugema, sest see võis olla vastaste oma. Droonide vaatlus oli tähtis, et tellida kaudtuld või anda eelhoiatus vastase manöövri kohta. FPV-droonid (First Person View) olid väga oluline osa vastase rünnakute peatamisel. 

HIMARS – kindlasti, seda nägime. Hommikuti algasid põhimõtteliselt raketiduellid. Kui seisid õiges kohas, nägid, kuidas venelased lasid meie pihta ja ukrainlased nende pihta. Tol hetkel FPV-droonidega üksikuid inimesi ei rünnatud, pigem masinaid, aga sõja kulgedes suutsid ukrainlased droonide tootmise ise käima saada ja siis hakati ka üksikvõitlejaid sihtima.

Kas miski üllatas sind seal viibides, heas või halvas mõttes?
20 kilomeetrit rindest müüdi A. Le Coq Premiumit täiesti suvalises Ukraina külas. Nullprotsendine, sest Donbassis on alkoholi müük keelatud, aga olemas oli. Nulline Tankeri Sauna Lager oli ka olemas. Ilma naljata! See oli päris huvitav.

Milline oli sinu kokkupuude teiste välisvõitlejatega ja kui palju neid Ukrainas üldse oli?
Mina ei kohanud ühtegi. Olin Ukraina regulaararmees. On kaks võõrleegioni: üks territoriaalkaitse alluvuses, teine luureteenistuse alluvuses. Mingi hetk kirjutati mulle luureteenistusest, et tule meile üle, aga mõtlesin, et “meh”, jään oma sõprade juurde edasi.

Mis on Ukraina sõja suurim õppetund eestlastele?
Peamine on kaudtuli. Ka droonid, nii vaatlus- kui FPV-droonid. Ja elektroonilised sõjavahendid: jammer’id, detektorid, igasugune muu “mudru”. Tuleb mõelda, et logistiliselt on palju lihtsam omada hunnikut Toyota Hiluxeid, mida saab parandada suvalises töökojas ja millele on palju varuosi. Mitte nagu on CV90 lahingmasinate või K9 liikursuurtükkidega. Mida lihtsam ja kättesaadavam on logistika, seda lihtsam on tagada jätkusuutlikkus. Meie sõitsimegi ainult Hiluxitega. Nägin tanki ainult ühe korra. Droonipildis nägin vastase tanke palju – neil ei lõppenud hästi. Aga jah, Hiluxit saab lihtsalt asendada, ta on odav.

Kui raske oli kohaneda tsiviileluga pärast sõjast naasmist?
Üldse mitte raske. Lihtsalt jätkasin sealt, kus asjad pooleli jäid. Isegi mind ennast üllatas, kui lihtsalt see tuli. Võib-olla ka seetõttu, et olin toetavas rollis. Minu kõige suuremad ohud olidki droonid ja kaudtuli. Nulljoonel olen olnud ainult korra, enamasti olin paarisaja meetri kaugusel, näiteks kui liikusin snaipritega.

Kas sinu hinnangul on Eesti meediakajastus Ukraina sõjast korrektne?
Pigem küll. Inimesed muidugi kahtlevad, et ukrainlastel ei ole kaotusi. Tegelikult haavatuid on väga palju, aga kuna meditsiiniabi ja varustus on väga head, saavad inimesed kiiresti abi ning nende taastumise ja ellujäämise protsent on palju kõrgem kui venelastel, kellel on meditsiinikett väga halb. Sellele võiks ka Eestis rohkem mõelda, et individuaalne ja allüksuse meditsiinivarustus ning väljaõpe oleksid paremad. See tagab, et inimene suudab ellu jääda, taastuda ja lahingusse tagasi pöörduda.

Ukrainlastel on palju pihtasaamisi, aga nad tulevad sellest tavaliselt välja ja lähevad rindele tagasi. Nad on väga motiveeritud. Eelkõige tänu heale meditsiini- ja sõjavarustusele. Venelaste jäädavad kaotused on palju suuremad. Kõik teavad, et kui see sõda kaotada ja venelased peaksid üle võtma, on lõpptulemus palju hullem kui praegune kannatus sõjatandril.

Kui kaua sinu hinnangul see sõda veel kestab?
Kurat teab. Ma arvan, et aastaid. Isegi kui venelased peaksid riigi üle võtma, algab sisesõda. Seda riiki pole võimalik okupeerida!

Kas sinu hinnangul tehakse täna piisavalt, et Ukraina võidaks ja konflikt ei laieneks?
USA vist väga midagi ei tee. Tundub, et Euroopa, kuigi aeglaselt ja läbi bürokraatia, hakkab lõpuks piisavalt panustama. Hiljuti ütles Ukraina vägede ülem, et peamine abi tuleb Euroopast, USA abi on marginaalne. Ju siis Euroopa on suutnud toetust suurendada. Ukrainlased suudavad ka kodus ise palju sõjatehnikat toota. Alati saab rohkem teha. Aga tundub, et praegu saavad hakkama.

Illustreeris: Daria Taranzhina