Kui kana pissib…

Published On: February 21, 2020By

…rääkisid mulle vanavanemad, kui ma laps olin. Ja kui ma hiljem teada sain, et kogu see jutt oli üks suur tillikas, sest kanad ei pissigi, kadus igasugune isu sõna võtta. Nüüd, kus mõni aasta ja peale on lapse-staatusest möödas, võiks ju maailmast midagi arvama hakata, kuid meedias näeb vähe noorte arvamusi. Tekib küsimus – millal me oleme piisavalt vanad, et midagi arvata?

Vaadates suurte meediamajade arvamuskülgede autorite loetelu, pole pilt väga kirju. Vaid paari nädala võrra arvamusrubriigi ajaloos tagasiminnes hakkavad autorid korduma. Samad nimed, samad väited, samad vanad arvajad. Näiteks EPLi arvamusautorite keskmine vanus viimase kolme kuu (10.11.2019–10.02.2020) näitel on 46,5. Selle aja jooksul oli umbes 260 individuaalset arvajat. Vanim arvaja oli 84 ning noorim 16, kuid kokku oli alla kolmekümneaastaseid 33. Olles teadlik ka faktist, et vaatluse all olnud ajavahemikku jäi arvamusartiklite konkurss “Mis saab homme?”, mille autorite sekka jäid nii mõnedki nooremad kirjutajad. Kas need autorid oleks ka ilma konkursita Delfi/EPLi uudisvool sõna võtnud, ei oska öelda. 

Seega võib väita, et olukord paistab päris troostitu. Ei, kolmekümneaastane ei ole vana inimene, kuid minu praeguse definitsiooni järgi ei kuulu see vanus arvamisvältimise riskigruppi. Veel murettekitavam on see, et minu eakaaslased ja erialakaaslased on öelnud, et nemad ei julge kirjutada arvamusi enne kui nad on kolmekümneaastased. Ehk ongi 30 mingi maagiline vanus, mil tarkus majja maandub. Kuid kahtlen. See kartus tuleb kuskilt mujalt. Kuskilt kohast, mida numbritega seletada ei saa. 

Hirm tekib vaadates, kuidas meie tervet põlvkonda ühesuguselt lendlevateks nimetatakse. Hirm tekib lugedes, et me peaks vaid koolipinki nühkima, mitte muutusi ärgitama. Hirm tekib mõeldes, et suur osa Eesti ühiskonnast ei tea, kui normaalsed noored inimesed on. Ausalt, väga normid oleme, vaid kuulake. 

Kuid selleks on vaja nõuda kuulmist. Karm tõde on, et ei ole hetke või vanust või sündmust, mis inimese arvamiskõlbulikuks muudab. Keegi ei ole kunagi “valmis”, et kirjutada arvamust ja põhjus kirjutamiseks erineb suuresti. Osal on tõesti midagi öelda, kuid suur osa tahab lihtsalt olla osa vestlusest, tunda end kaasatuna. Kuid lõpp-kokkuvõttes on see kõik lihtsalt üks tühjusse karjumine lootuses, et keegigi meid kuuleks. Ja kui kuuleb, saab selle eest autasuks ehk mõne Facebooki jagamise või vastuartikli, kuid sedagi ei juhtu tihti. 

Võib-olla ei peakski meie, noored, end kohandama, et sulanduda praegusesse arvamuskultuuri. Äkki peaks muutuma arvamuskultuur. Praegu kirjutavad suured inimesed suurte sõnadega suurtest asjadest. Peaasjalikult on arvamuskülg “lihtinimese” kanal otsustajatega suhtlemiseks ning otsustajad saavad neil veergudel justkui asuda “lihtinimesega” samale tasemele. See on nagu foorum, demokraatia alge, kuid veidi lebom. Selline arvamuskultuur aga ei julgusta rääkima lihtsatest igapäeva-asjadest, millest tahavad äkki lugeda ka noored. Arvamusküljed ei peaks olema reserveeritud vaid poliitdebatiks. Maailmas toimub nii-muudki. 

Probleem seisneb osalt ka selles, et noored ei kipu lugema uudismeediat. Kas põhjus on selles, et nad ei leia sealt samastuvat häält – võib-olla. Aga tõsi see on, et keskmine Postimehe lugeja pole sama, mis on näiteks Müürilehe oma. Äkki peaks suured meediamajad aktiivsemalt paluma noori kirjutama. EPL tegi seda (“Mis saab homme?” konkursi näol) ja see oli tore, aga kardan, et konkursi raames kirjutajaid motiveeris rohkem võimalik võiduraha kui vajadus võtta sõna. Ma tean, et minul käis sellise motivatsiooniga mõte peast läbi. 

Nagu õnn, ei kuku ka tarkus ja enesekindlus taevast. Fake-it-‘til-you-make-it-mõtteviis on selliste asjade puhul üks suur abimees. Niisiis, noored, kirjutame! Kirjutame tüdimusest praeguse korra ees, kirjutame vihast, kirega ja nõudlikult. Kõlab naiivselt, aga meie ju tõesti oleme tulevik. Kui me praegu kirjutama ei hakka, ei kirjuta lõpuks enam keegi. Nõuame oma õigust kuulda võtmisele, kuni ei saa mitte vaiki olla.

+ posts

Leave A Comment

Sarnased artiklid

Kui kana pissib…

Published On: February 21, 2020By

…rääkisid mulle vanavanemad, kui ma laps olin. Ja kui ma hiljem teada sain, et kogu see jutt oli üks suur tillikas, sest kanad ei pissigi, kadus igasugune isu sõna võtta. Nüüd, kus mõni aasta ja peale on lapse-staatusest möödas, võiks ju maailmast midagi arvama hakata, kuid meedias näeb vähe noorte arvamusi. Tekib küsimus – millal me oleme piisavalt vanad, et midagi arvata?

Vaadates suurte meediamajade arvamuskülgede autorite loetelu, pole pilt väga kirju. Vaid paari nädala võrra arvamusrubriigi ajaloos tagasiminnes hakkavad autorid korduma. Samad nimed, samad väited, samad vanad arvajad. Näiteks EPLi arvamusautorite keskmine vanus viimase kolme kuu (10.11.2019–10.02.2020) näitel on 46,5. Selle aja jooksul oli umbes 260 individuaalset arvajat. Vanim arvaja oli 84 ning noorim 16, kuid kokku oli alla kolmekümneaastaseid 33. Olles teadlik ka faktist, et vaatluse all olnud ajavahemikku jäi arvamusartiklite konkurss “Mis saab homme?”, mille autorite sekka jäid nii mõnedki nooremad kirjutajad. Kas need autorid oleks ka ilma konkursita Delfi/EPLi uudisvool sõna võtnud, ei oska öelda. 

Seega võib väita, et olukord paistab päris troostitu. Ei, kolmekümneaastane ei ole vana inimene, kuid minu praeguse definitsiooni järgi ei kuulu see vanus arvamisvältimise riskigruppi. Veel murettekitavam on see, et minu eakaaslased ja erialakaaslased on öelnud, et nemad ei julge kirjutada arvamusi enne kui nad on kolmekümneaastased. Ehk ongi 30 mingi maagiline vanus, mil tarkus majja maandub. Kuid kahtlen. See kartus tuleb kuskilt mujalt. Kuskilt kohast, mida numbritega seletada ei saa. 

Hirm tekib vaadates, kuidas meie tervet põlvkonda ühesuguselt lendlevateks nimetatakse. Hirm tekib lugedes, et me peaks vaid koolipinki nühkima, mitte muutusi ärgitama. Hirm tekib mõeldes, et suur osa Eesti ühiskonnast ei tea, kui normaalsed noored inimesed on. Ausalt, väga normid oleme, vaid kuulake. 

Kuid selleks on vaja nõuda kuulmist. Karm tõde on, et ei ole hetke või vanust või sündmust, mis inimese arvamiskõlbulikuks muudab. Keegi ei ole kunagi “valmis”, et kirjutada arvamust ja põhjus kirjutamiseks erineb suuresti. Osal on tõesti midagi öelda, kuid suur osa tahab lihtsalt olla osa vestlusest, tunda end kaasatuna. Kuid lõpp-kokkuvõttes on see kõik lihtsalt üks tühjusse karjumine lootuses, et keegigi meid kuuleks. Ja kui kuuleb, saab selle eest autasuks ehk mõne Facebooki jagamise või vastuartikli, kuid sedagi ei juhtu tihti. 

Võib-olla ei peakski meie, noored, end kohandama, et sulanduda praegusesse arvamuskultuuri. Äkki peaks muutuma arvamuskultuur. Praegu kirjutavad suured inimesed suurte sõnadega suurtest asjadest. Peaasjalikult on arvamuskülg “lihtinimese” kanal otsustajatega suhtlemiseks ning otsustajad saavad neil veergudel justkui asuda “lihtinimesega” samale tasemele. See on nagu foorum, demokraatia alge, kuid veidi lebom. Selline arvamuskultuur aga ei julgusta rääkima lihtsatest igapäeva-asjadest, millest tahavad äkki lugeda ka noored. Arvamusküljed ei peaks olema reserveeritud vaid poliitdebatiks. Maailmas toimub nii-muudki. 

Probleem seisneb osalt ka selles, et noored ei kipu lugema uudismeediat. Kas põhjus on selles, et nad ei leia sealt samastuvat häält – võib-olla. Aga tõsi see on, et keskmine Postimehe lugeja pole sama, mis on näiteks Müürilehe oma. Äkki peaks suured meediamajad aktiivsemalt paluma noori kirjutama. EPL tegi seda (“Mis saab homme?” konkursi näol) ja see oli tore, aga kardan, et konkursi raames kirjutajaid motiveeris rohkem võimalik võiduraha kui vajadus võtta sõna. Ma tean, et minul käis sellise motivatsiooniga mõte peast läbi. 

Nagu õnn, ei kuku ka tarkus ja enesekindlus taevast. Fake-it-‘til-you-make-it-mõtteviis on selliste asjade puhul üks suur abimees. Niisiis, noored, kirjutame! Kirjutame tüdimusest praeguse korra ees, kirjutame vihast, kirega ja nõudlikult. Kõlab naiivselt, aga meie ju tõesti oleme tulevik. Kui me praegu kirjutama ei hakka, ei kirjuta lõpuks enam keegi. Nõuame oma õigust kuulda võtmisele, kuni ei saa mitte vaiki olla.

+ posts
+ posts