Kus on meie Juhan Peegel?

Published On: May 19, 2019By

Ei ole hea tava panna küsimust pealkirja, kuid Juhan Peegli sajanda sünniaastapäevaga seoses see küsimus tekib. Kus on inimene, kelle täielik hingeasi on ajakirjanike õpetamine ja ajakirjandushariduse eest seismine ning kelle hauale me tulevikus küünlaid asetame? Teda pole.

Eestikeelsele ajakirjandusõppele pani Peegel aluse 1954. aastal. Ta ütles 1982. aastal ETV saates “Akadeemikud”, et esimesed üliõpilased said seda ajakirjandust vähe õppida, kuna see oli kõigest väike osa eesti filoloogia õppekavast. Sisuliselt tuli alustada nullist. Ajakirjanduse õpe kasvas aeglaselt, samm-sammult ning see oli väga revolutsiooniline. Arvestades riigikorda oli areng isegi utoopiline.

See revolutsioon tegi Peeglist ka teaduskonnas erakordse autoriteedi, kellest me ei väsi rääkimast tänaseni. Mäletan seda heroiseerimist juba ülikooli sisseastumiskatsete ajal. Juhan Peeglit aga enam elavate seas ei ole ja aeg läheb edasi. Siiski tundub mulle, et Tartu ülikooli ühiskonnateaduste instituudis tegeletakse rohkem tema mälestamisega kui ajakirjandusõppe arendamisega. Kas see Peeglile endale meeldiks? Vaevalt.

Mulle tundub, et meil, praegustel ajakirjandustudengitel, puudub oma Juhan Peegel. Inimene, kes oleks ajakirjandusõppe sümboolne patrioot. Inimene, kes tegeleks ajakirjandusõppe eest võitlemisega ja selle evolutsiooniga, olles samal ajal suurim autoriteet meie teaduskonnas. On küll praktikuid, kes töötavad ülikoolis väikse koormusega, aga püsivat Peegli sarnast kuju pole.

Näiteks võin tuua enda kursuse, kus saab ajakirjanikud üles lugeda kahe käe sõrmedel, kui mitte ühe.

Mis selle kõige tagajärjed on? Kuigi ajakirjanduse valdkond on pidevas muutuses, siis meie ajakirjandusõppe sisu suures plaanis seisab. Kuigi ajakirjandus on infoajastul muutumas aina olulisemaks, lähevad ajakirjanikeks õppima üksikud. Pole patriooti, kes tekitaks indu spetsialiseeruda ajakirjandusele. Viimastel aastatel on ajakirjandustudengite arv olnud rekordiliselt madal. Näiteks võin tuua enda kursuse, kus saab ajakirjanikud üles lugeda kahe käe sõrmedel, kui mitte ühe. Väikese huvi tõttu kadus ära ka ajakirjanduse magistrikava, õigemini lükati see kokku kommunikatsiooni omaga.

Olukorras, kus ajakirjandusvabadus seatakse kahtluse alla ning kus ajakirjanikud satuvad pidevate rünnakute alla, on õigeim aeg ajakirjandusõppele fookus suunata, sinna investeerida ja seda arendada. Toimiva ühiskonna alustala ei tohi jätta unarusse. Seda aga Tartu Ülikoolis ei tehta ning seega pole ka ajakirjandusõppes evolutsiooni. Mentaliteet selleks puudub. Ei ole meil ka oma Peeglit, kes selle eest edukalt võitleks ja kelle hauale me tulevikus küünlaid paneksime.

Peaks tekkima inimene, kes suudab õpetada noori ajakirjanikke toime tulema nende väljakutsetega, õpetada läbi nägema kommunikatsioonivaldkonna püüdest tekitada näiline tegelikkus ja innustada rohkem tudengeid ajakirjandust õppima.

On selge, et Juhan Peeglit on võimatu järele teha, sest nagu iga inimene, oli ka Peegel unikaalne. Küll ei ole aga võimatu seista nende samade asjade eest, mille eest seisis Peegel ja olla sama suur kuju. Need mõtted ei ole mõeldud otsese kriitikana, vaid hoopis mõttekohana ja innustusena. Kus on see mees või naine, kes võtaks initsiatiivi ning hakkaks tegema sama tähendusega tööd, mida tegi Juhan Peegel?

Veebiajakirjandust ja erameedia majanduslikku survet arvestades ootavad ajakirjanikke tööpostil ees väljakutsed, milleks täna ülikoolis ettevalmistust ei pakuta. Peaks tekkima inimene, kes suudab õpetada noori ajakirjanikke toime tulema nende väljakutsetega, õpetada läbi nägema kommunikatsioonivaldkonna püüdest tekitada näiline tegelikkus ja innustada rohkem tudengeid ajakirjandust õppima. Temast saakski uus ajakirjandushariduse sümbol, uus Peegel.

+ posts

Leave A Comment

Sarnased artiklid

Kus on meie Juhan Peegel?

Published On: May 19, 2019By

Ei ole hea tava panna küsimust pealkirja, kuid Juhan Peegli sajanda sünniaastapäevaga seoses see küsimus tekib. Kus on inimene, kelle täielik hingeasi on ajakirjanike õpetamine ja ajakirjandushariduse eest seismine ning kelle hauale me tulevikus küünlaid asetame? Teda pole.

Eestikeelsele ajakirjandusõppele pani Peegel aluse 1954. aastal. Ta ütles 1982. aastal ETV saates “Akadeemikud”, et esimesed üliõpilased said seda ajakirjandust vähe õppida, kuna see oli kõigest väike osa eesti filoloogia õppekavast. Sisuliselt tuli alustada nullist. Ajakirjanduse õpe kasvas aeglaselt, samm-sammult ning see oli väga revolutsiooniline. Arvestades riigikorda oli areng isegi utoopiline.

See revolutsioon tegi Peeglist ka teaduskonnas erakordse autoriteedi, kellest me ei väsi rääkimast tänaseni. Mäletan seda heroiseerimist juba ülikooli sisseastumiskatsete ajal. Juhan Peeglit aga enam elavate seas ei ole ja aeg läheb edasi. Siiski tundub mulle, et Tartu ülikooli ühiskonnateaduste instituudis tegeletakse rohkem tema mälestamisega kui ajakirjandusõppe arendamisega. Kas see Peeglile endale meeldiks? Vaevalt.

Mulle tundub, et meil, praegustel ajakirjandustudengitel, puudub oma Juhan Peegel. Inimene, kes oleks ajakirjandusõppe sümboolne patrioot. Inimene, kes tegeleks ajakirjandusõppe eest võitlemisega ja selle evolutsiooniga, olles samal ajal suurim autoriteet meie teaduskonnas. On küll praktikuid, kes töötavad ülikoolis väikse koormusega, aga püsivat Peegli sarnast kuju pole.

Näiteks võin tuua enda kursuse, kus saab ajakirjanikud üles lugeda kahe käe sõrmedel, kui mitte ühe.

Mis selle kõige tagajärjed on? Kuigi ajakirjanduse valdkond on pidevas muutuses, siis meie ajakirjandusõppe sisu suures plaanis seisab. Kuigi ajakirjandus on infoajastul muutumas aina olulisemaks, lähevad ajakirjanikeks õppima üksikud. Pole patriooti, kes tekitaks indu spetsialiseeruda ajakirjandusele. Viimastel aastatel on ajakirjandustudengite arv olnud rekordiliselt madal. Näiteks võin tuua enda kursuse, kus saab ajakirjanikud üles lugeda kahe käe sõrmedel, kui mitte ühe. Väikese huvi tõttu kadus ära ka ajakirjanduse magistrikava, õigemini lükati see kokku kommunikatsiooni omaga.

Olukorras, kus ajakirjandusvabadus seatakse kahtluse alla ning kus ajakirjanikud satuvad pidevate rünnakute alla, on õigeim aeg ajakirjandusõppele fookus suunata, sinna investeerida ja seda arendada. Toimiva ühiskonna alustala ei tohi jätta unarusse. Seda aga Tartu Ülikoolis ei tehta ning seega pole ka ajakirjandusõppes evolutsiooni. Mentaliteet selleks puudub. Ei ole meil ka oma Peeglit, kes selle eest edukalt võitleks ja kelle hauale me tulevikus küünlaid paneksime.

Peaks tekkima inimene, kes suudab õpetada noori ajakirjanikke toime tulema nende väljakutsetega, õpetada läbi nägema kommunikatsioonivaldkonna püüdest tekitada näiline tegelikkus ja innustada rohkem tudengeid ajakirjandust õppima.

On selge, et Juhan Peeglit on võimatu järele teha, sest nagu iga inimene, oli ka Peegel unikaalne. Küll ei ole aga võimatu seista nende samade asjade eest, mille eest seisis Peegel ja olla sama suur kuju. Need mõtted ei ole mõeldud otsese kriitikana, vaid hoopis mõttekohana ja innustusena. Kus on see mees või naine, kes võtaks initsiatiivi ning hakkaks tegema sama tähendusega tööd, mida tegi Juhan Peegel?

Veebiajakirjandust ja erameedia majanduslikku survet arvestades ootavad ajakirjanikke tööpostil ees väljakutsed, milleks täna ülikoolis ettevalmistust ei pakuta. Peaks tekkima inimene, kes suudab õpetada noori ajakirjanikke toime tulema nende väljakutsetega, õpetada läbi nägema kommunikatsioonivaldkonna püüdest tekitada näiline tegelikkus ja innustada rohkem tudengeid ajakirjandust õppima. Temast saakski uus ajakirjandushariduse sümbol, uus Peegel.

+ posts
+ posts