Vaimselt haige argipäev

Published On: March 25, 2019By

Ligikaudu 90% kõigist enesetappudest on toimunud vaimse haiguse tagajärjel.* Just, lugesite õigesti: haiguse tagajärjel.

Alustuseks ütlen, et kuigi mu enda psühholoogiakraad on veel omandamisel, olen viimase kolme-nelja aasta jooksul ise vaimse haiguse keerises olnud ja pidevat ravi saanud. Ravi depressiooni vastu. Eestlaste seas näen suure probleemina tugevaid stereotüüpe ja jätkuvat vähest teadlikkust vaimsest tervisest. Just vaimsetest haigustest räägitakse avalikkuses vähe ja info, mis rahvani jõuab, on tihti kahjulik või stereotüüpe kinnistav. Avalikkus ei oska näha vaimsetes probleemides päris haiguseid. Kui meeleolu-, psüühika-, käitumis- ja paljusid muid vaimseid häireid haigustena nägema ei hakata, ei kao ka neid ümbritsevad ebatervislikud stigmad.

Kurb iroonia

Igapäevases elus austan ma irooniat väga. Ometi kurvastab mind käsitletava probleemi iroonilisus. Üks levinud stereotüüp on, et depressioonis inimesed on eemaletõmbunud, vaiksed, teadmatuses. Kritiseeritakse, sest depressiooni põdev inimene ei otsi abi ja tõmbub lähedastest eemale. Samas, avastades kellegi randmel lõikearmid või kuuldes enesetapukatsest, on kiire tekkima arvamus, et ohver otsib tähelepanu. Kui keegi päriselt julgeb oma murest või valust rääkida, arvatakse, et ta manipuleerib või mõtleb probleemi välja.

Olen kuulnud arvamust, et vaimselt haiged inimesed ei saa ise aru, et nad haiged on, kuidas nad saavad siis ise tunnistada, et neil on depressioon? Kindlasti mõtlevad välja. Kahe nädala jooksul, mil ma olin psühhiaatriahaiglas, puutusin kokku paljude haigetega, kellest enamik olid oma probleemist teadlikud. Näiteks oli patsientidel, kes üksi väljas käia ei tohtinud, kord päevas võimalus tegevusjuhendajaga õue jalutama minna. Üks mees ütles pakkumisele alati ära, tuues põhjuseks, et ta ei usalda ennast piisavalt. Ta oli väga teadlik, et välja saades on suur tõenäosus, et ta üritab põgeneda või endale haiget teha, kuid tema eesmärk haiglas oli siiski terveneda.

Keegi ei oska mõtteid lugeda

Mind hämmastab inimeste julgus öelda kellelegi või kellegi kohta, et ta teeskleb, mõtleb välja või manipuleerib. Te eirate vististi haige inimese appikarjeid. Kuidas te suudaksite endaga elada, kui see inimene oma elu lõpetaks? Te ei tea teise tundeid, ei loe mõtteid. Miks siis arvatakse, et ollakse piisavalt pädevad otsustamaks, kui tõetruud on teise emotsioonid, mõtted, sõnad?

Teine üllatav reaktsioon teiste tunnetele on hindamine, kas inimese põhjused nutta, hirmu tunda, ärrituda jne, on piisavad. “Mida sa halad, olukord võiks palju hullem olla!” on lihtne reaktsioon, kui näiteks ärevushäirega inimene reageerib sulle täiesti mugavas olukorras teisiti. Eriti viimasel ajal olen mõelnud, et kui kellelgi on nutu-, ärevushoog või miski muu taoline, ei ole mul vaja teada põhjust, et kaasa tunda, lohutada või aidata. Ma ei tea, mis kõne all oleva inimese peas tegelikult toimub, milline oli ta nädal, kus ta üles kasvas. On tohutult palju väikeseid faktoreid, mis mõjutavad inimese tundeid ja emotsioone.

Eelnevaga meenub mul olukord haiglas, kus üks noor neiu põdes ilmselt lapsepõlvest kogetud trauma tõttu psühhootilist depressiooni. Neiul oli olnud just üks psühhoosi episood ja pärast seda jäime kahekesi istuma. Mind tegi kurvaks, et ta kõigepealt palus vabandust, et ma seda nägema pidin – nagu see oleks tema otsustada, kus või millal tal psühhoos tekib. Ma ei palunud selgitust, aga üks mõte, mille ta vestluses välja tõi, on minuga siiani. Täpset sõnastust ma ei mäleta, aga tema jutu iva seisnes selles, et ta ei tahaks, et keegi teine haiglas tunneb tema sümptomite tõttu, et neil ei ole piisavat põhjust seal ravil olla. Minu meelest oli see mõte väga armas, kuid samas näitas vestlus temaga mulle ka meie ühiskonnas levinud kahjustavaid eelarvamusi.

Tervenemine algab mõistmisest

Viimasel ajal on mind lause “See kõik on su peas kinni” naerma ajanud. Miks? Kujutage ette olukorda, et näiteks kroonilise astma all kannatavale inimesele öeldakse, et asi on ta kopsudes või lonkavale inimesele, et probleem on ta jalas. Kõlab üsna jaburalt, eks? Täpselt nii jaburalt kõlab mulle lause “See kõik on su peas kinni”. On jah mu peas kinni, selles see probleem seisnebki. Mu ajus on puudus teatud ainest või on aju struktuur muutunud, mistõttu ei toimi mõned bioloogilised protsessid, nii nagu peaks. “Mõtle positiivselt” on üks kõige kasutumaid nõuandeid. Kuidas ma peaksingi teisiti mõtlema hakkama kui organ, mis mõtete eest vastutab, toimib valesti? Samamoodi nagu luumurdu ei saa ravida mõttejõuga, ei piisa ka vaimsete haiguste raviks ainult mõtlemise muutmisest. Vaja on professionaalsete psühhiaatrite ja psühholoogide abi.

Ravi võib hõlmata teraapiat ja/või ravimeid. On olukordi, kus võib olla kasu ka paarist nädalast haiglas. Vaimselt haigel on vaja tunda, et teda usutakse ja vähemalt üritatakse mõista. Oluline on ka haige seisundi normaliseerimine, mida mina saan just teraapia kaudu. Mõistmine, et mu mõtted, tunded, emotsioonid ja käitumine on inimeste seas tavalised, annab võimaluse uskuda, et paranemine – või vähemalt toime tulemine krooniliste haiguste puhul – on võimalik. Need ei ole põhjustatud minu oskamatusest mõelda või elada, vaid need on tingitud bioloogilistest protsessidest. Mu haigus ei ole mina. Samuti nagu gripp või diabeet ei ole iseloomuomadused, ei ole seda ka depressioon, skisofreenia või buliimia.

Ometi on vaja ravini jõudmiseks probleemist rääkida. Siin tulevadki mängu ühiskond ja kasvatus: kuidas inimene ise ning tema lähedased suhtuvad vaimsetesse haigustesse. Minul vedas, sest mu ema on alati olnud väga huvitatud psühholoogiast ja elu jooksul palju teraapias käinud. Seega olen algusest peale olnud positiivselt meelestatud psühhiaatrite ja psühholoogide suhtes. Samuti õpetas ta mind oma muredest rääkima, kas talle või kellelegi teisele. Ometi ei ole kõigi kasvatus selline ja ka ühiskond meie ümber ei ole alati kõige toetavam. Vaimsetesse probleemidesse suhtutakse tihti skeptiliselt. Alustatakse alati uurimisega, miks inimesel tegelikult probleemi ei ole, kui võiks otsida, mis tal selle tekitada võis ja kuidas teda aidata.

Kõik kuulevad, aga keegi ei kuula

Jõuan nimme tagasi mulle veidi arusaamatu süüdistuseni, et vaimselt haiged inimesed tahavad lihtsalt tähelepanu. Ma ausalt ei mõista, mida selle lausega tõestada tahetakse. Ütlen otse välja: loomulikult ma otsin tähelepanu. Kui kellelgi pea valutab ja ta seda mainib või kui keegi lonkab, ei süüdistata neid tähelepanu otsimises, sest see on normaalne, et valu korral inimene otsib abi. Tihti oskab inimene end ise aidata, aga mõnikord jääb tema oskustest väheks. Muidugi ma otsin tähelepanu, kui ma näiteks nutan, mul on valus, mõtlen enesetapule ja vihkan ennast. Need ei ole õiged asjad, mida tunda ja minu teadmised-oskused enam ei aita.

Olukorras, kus ise enam aidata ei oska, on kõige õigem rääkimine. Kui selleks julgust pole, annab inimene tihti märku oma käitumisega (nutmine, apaatsus jpm), et midagi on valesti. Täpselt nagu nohu korral hakkad aevastama. Samas kasutatakse ka erinevaid toimetuleku mehhanisme juhul, kui keegi ei märka või ei usu. Kahjuks üks üsna levinud viis oma tunnete või valuga toime tulemiseks on enesevigastamine, näiteks lõikumine. Neid viise on veel, söömishäirete korral oksendamine, obsessiiv-kompulsiivse häire puhul sundtegevused jne. Mulle on kõige tuttavam lõikumine ning seetõttu kasutangi näitena seda. Kahjuks käivad nende tegevustega kaasas ka hinnangud, halb suhtumine, süüdistused ja peaaegu alati on need tingitud mõistmatusest. On loomulik, et inimene ei mõista midagi, mis on tema instinktidega vastuolus – miks ma peaksin tahtma endale haiget teha? Võrdleksin lõikumist (ja ka muud ennast kahjustavat tegevust) nuuskamisega. See tegevus ei lahenda probleemi, ei aita otseselt kaasa paranemisele, aga aitab probleemiga toime tulla ja leevendada kaasnevat ebamugavust. Ma nõustun, et ka enesevigastamine on tihti tingitud tähelepanuvajadusest, see on viimane viis märku anda, et palun aidake mind.

 

Meie ümber on miljoneid inimesi, kes kannatavad vaimsete haiguste käes. WHO andmetel sooritas 800 000 inimest eelmisel aastal enesetapu. Mitte keegi neist ei ole samasugune nagu teine. Oleme tulnud pika tee ajast, mil skisofreenia käes kannatanuid peeti kurjast vaimust vaevatuks ja enesetapu ohvreid ei lubatud päevavalguses matta. Ometi on pikk tee veel minna ühise arusaamani, et haige olemine ei piirdu köhimise või luumurruga. Oluliselt panustaks sellesse vabam ja ausam avalik arutelu, et lisaks teadlikkuse suurenemisele vaimse tervise suhtes väheneksid ka eelarvamused vaimsetest haigustest. Vaja on avatud meelt ning võib-olla ka grammike naiivsust, et kahtlemine asendada usuga.

Kui tunned, et vajad abi, siis esimese asjana pöördu sõbra või kellegi lähedase poole. Kui tuttavaga rääkida ei taha, on võimalus minna suurema psühhiaatriakliiniku EMOsse või otsida abi järgnevatelt lehekülgedelt:

*Frequently Asked Questions (FAQs). (i.a). SAVE. Kasutatud 12.02.2019, https://save.org/about-suicide/faqs/  

+ posts

Leave A Comment

Sarnased artiklid

Vaimselt haige argipäev

Published On: March 25, 2019By

Ligikaudu 90% kõigist enesetappudest on toimunud vaimse haiguse tagajärjel.* Just, lugesite õigesti: haiguse tagajärjel.

Alustuseks ütlen, et kuigi mu enda psühholoogiakraad on veel omandamisel, olen viimase kolme-nelja aasta jooksul ise vaimse haiguse keerises olnud ja pidevat ravi saanud. Ravi depressiooni vastu. Eestlaste seas näen suure probleemina tugevaid stereotüüpe ja jätkuvat vähest teadlikkust vaimsest tervisest. Just vaimsetest haigustest räägitakse avalikkuses vähe ja info, mis rahvani jõuab, on tihti kahjulik või stereotüüpe kinnistav. Avalikkus ei oska näha vaimsetes probleemides päris haiguseid. Kui meeleolu-, psüühika-, käitumis- ja paljusid muid vaimseid häireid haigustena nägema ei hakata, ei kao ka neid ümbritsevad ebatervislikud stigmad.

Kurb iroonia

Igapäevases elus austan ma irooniat väga. Ometi kurvastab mind käsitletava probleemi iroonilisus. Üks levinud stereotüüp on, et depressioonis inimesed on eemaletõmbunud, vaiksed, teadmatuses. Kritiseeritakse, sest depressiooni põdev inimene ei otsi abi ja tõmbub lähedastest eemale. Samas, avastades kellegi randmel lõikearmid või kuuldes enesetapukatsest, on kiire tekkima arvamus, et ohver otsib tähelepanu. Kui keegi päriselt julgeb oma murest või valust rääkida, arvatakse, et ta manipuleerib või mõtleb probleemi välja.

Olen kuulnud arvamust, et vaimselt haiged inimesed ei saa ise aru, et nad haiged on, kuidas nad saavad siis ise tunnistada, et neil on depressioon? Kindlasti mõtlevad välja. Kahe nädala jooksul, mil ma olin psühhiaatriahaiglas, puutusin kokku paljude haigetega, kellest enamik olid oma probleemist teadlikud. Näiteks oli patsientidel, kes üksi väljas käia ei tohtinud, kord päevas võimalus tegevusjuhendajaga õue jalutama minna. Üks mees ütles pakkumisele alati ära, tuues põhjuseks, et ta ei usalda ennast piisavalt. Ta oli väga teadlik, et välja saades on suur tõenäosus, et ta üritab põgeneda või endale haiget teha, kuid tema eesmärk haiglas oli siiski terveneda.

Keegi ei oska mõtteid lugeda

Mind hämmastab inimeste julgus öelda kellelegi või kellegi kohta, et ta teeskleb, mõtleb välja või manipuleerib. Te eirate vististi haige inimese appikarjeid. Kuidas te suudaksite endaga elada, kui see inimene oma elu lõpetaks? Te ei tea teise tundeid, ei loe mõtteid. Miks siis arvatakse, et ollakse piisavalt pädevad otsustamaks, kui tõetruud on teise emotsioonid, mõtted, sõnad?

Teine üllatav reaktsioon teiste tunnetele on hindamine, kas inimese põhjused nutta, hirmu tunda, ärrituda jne, on piisavad. “Mida sa halad, olukord võiks palju hullem olla!” on lihtne reaktsioon, kui näiteks ärevushäirega inimene reageerib sulle täiesti mugavas olukorras teisiti. Eriti viimasel ajal olen mõelnud, et kui kellelgi on nutu-, ärevushoog või miski muu taoline, ei ole mul vaja teada põhjust, et kaasa tunda, lohutada või aidata. Ma ei tea, mis kõne all oleva inimese peas tegelikult toimub, milline oli ta nädal, kus ta üles kasvas. On tohutult palju väikeseid faktoreid, mis mõjutavad inimese tundeid ja emotsioone.

Eelnevaga meenub mul olukord haiglas, kus üks noor neiu põdes ilmselt lapsepõlvest kogetud trauma tõttu psühhootilist depressiooni. Neiul oli olnud just üks psühhoosi episood ja pärast seda jäime kahekesi istuma. Mind tegi kurvaks, et ta kõigepealt palus vabandust, et ma seda nägema pidin – nagu see oleks tema otsustada, kus või millal tal psühhoos tekib. Ma ei palunud selgitust, aga üks mõte, mille ta vestluses välja tõi, on minuga siiani. Täpset sõnastust ma ei mäleta, aga tema jutu iva seisnes selles, et ta ei tahaks, et keegi teine haiglas tunneb tema sümptomite tõttu, et neil ei ole piisavat põhjust seal ravil olla. Minu meelest oli see mõte väga armas, kuid samas näitas vestlus temaga mulle ka meie ühiskonnas levinud kahjustavaid eelarvamusi.

Tervenemine algab mõistmisest

Viimasel ajal on mind lause “See kõik on su peas kinni” naerma ajanud. Miks? Kujutage ette olukorda, et näiteks kroonilise astma all kannatavale inimesele öeldakse, et asi on ta kopsudes või lonkavale inimesele, et probleem on ta jalas. Kõlab üsna jaburalt, eks? Täpselt nii jaburalt kõlab mulle lause “See kõik on su peas kinni”. On jah mu peas kinni, selles see probleem seisnebki. Mu ajus on puudus teatud ainest või on aju struktuur muutunud, mistõttu ei toimi mõned bioloogilised protsessid, nii nagu peaks. “Mõtle positiivselt” on üks kõige kasutumaid nõuandeid. Kuidas ma peaksingi teisiti mõtlema hakkama kui organ, mis mõtete eest vastutab, toimib valesti? Samamoodi nagu luumurdu ei saa ravida mõttejõuga, ei piisa ka vaimsete haiguste raviks ainult mõtlemise muutmisest. Vaja on professionaalsete psühhiaatrite ja psühholoogide abi.

Ravi võib hõlmata teraapiat ja/või ravimeid. On olukordi, kus võib olla kasu ka paarist nädalast haiglas. Vaimselt haigel on vaja tunda, et teda usutakse ja vähemalt üritatakse mõista. Oluline on ka haige seisundi normaliseerimine, mida mina saan just teraapia kaudu. Mõistmine, et mu mõtted, tunded, emotsioonid ja käitumine on inimeste seas tavalised, annab võimaluse uskuda, et paranemine – või vähemalt toime tulemine krooniliste haiguste puhul – on võimalik. Need ei ole põhjustatud minu oskamatusest mõelda või elada, vaid need on tingitud bioloogilistest protsessidest. Mu haigus ei ole mina. Samuti nagu gripp või diabeet ei ole iseloomuomadused, ei ole seda ka depressioon, skisofreenia või buliimia.

Ometi on vaja ravini jõudmiseks probleemist rääkida. Siin tulevadki mängu ühiskond ja kasvatus: kuidas inimene ise ning tema lähedased suhtuvad vaimsetesse haigustesse. Minul vedas, sest mu ema on alati olnud väga huvitatud psühholoogiast ja elu jooksul palju teraapias käinud. Seega olen algusest peale olnud positiivselt meelestatud psühhiaatrite ja psühholoogide suhtes. Samuti õpetas ta mind oma muredest rääkima, kas talle või kellelegi teisele. Ometi ei ole kõigi kasvatus selline ja ka ühiskond meie ümber ei ole alati kõige toetavam. Vaimsetesse probleemidesse suhtutakse tihti skeptiliselt. Alustatakse alati uurimisega, miks inimesel tegelikult probleemi ei ole, kui võiks otsida, mis tal selle tekitada võis ja kuidas teda aidata.

Kõik kuulevad, aga keegi ei kuula

Jõuan nimme tagasi mulle veidi arusaamatu süüdistuseni, et vaimselt haiged inimesed tahavad lihtsalt tähelepanu. Ma ausalt ei mõista, mida selle lausega tõestada tahetakse. Ütlen otse välja: loomulikult ma otsin tähelepanu. Kui kellelgi pea valutab ja ta seda mainib või kui keegi lonkab, ei süüdistata neid tähelepanu otsimises, sest see on normaalne, et valu korral inimene otsib abi. Tihti oskab inimene end ise aidata, aga mõnikord jääb tema oskustest väheks. Muidugi ma otsin tähelepanu, kui ma näiteks nutan, mul on valus, mõtlen enesetapule ja vihkan ennast. Need ei ole õiged asjad, mida tunda ja minu teadmised-oskused enam ei aita.

Olukorras, kus ise enam aidata ei oska, on kõige õigem rääkimine. Kui selleks julgust pole, annab inimene tihti märku oma käitumisega (nutmine, apaatsus jpm), et midagi on valesti. Täpselt nagu nohu korral hakkad aevastama. Samas kasutatakse ka erinevaid toimetuleku mehhanisme juhul, kui keegi ei märka või ei usu. Kahjuks üks üsna levinud viis oma tunnete või valuga toime tulemiseks on enesevigastamine, näiteks lõikumine. Neid viise on veel, söömishäirete korral oksendamine, obsessiiv-kompulsiivse häire puhul sundtegevused jne. Mulle on kõige tuttavam lõikumine ning seetõttu kasutangi näitena seda. Kahjuks käivad nende tegevustega kaasas ka hinnangud, halb suhtumine, süüdistused ja peaaegu alati on need tingitud mõistmatusest. On loomulik, et inimene ei mõista midagi, mis on tema instinktidega vastuolus – miks ma peaksin tahtma endale haiget teha? Võrdleksin lõikumist (ja ka muud ennast kahjustavat tegevust) nuuskamisega. See tegevus ei lahenda probleemi, ei aita otseselt kaasa paranemisele, aga aitab probleemiga toime tulla ja leevendada kaasnevat ebamugavust. Ma nõustun, et ka enesevigastamine on tihti tingitud tähelepanuvajadusest, see on viimane viis märku anda, et palun aidake mind.

 

Meie ümber on miljoneid inimesi, kes kannatavad vaimsete haiguste käes. WHO andmetel sooritas 800 000 inimest eelmisel aastal enesetapu. Mitte keegi neist ei ole samasugune nagu teine. Oleme tulnud pika tee ajast, mil skisofreenia käes kannatanuid peeti kurjast vaimust vaevatuks ja enesetapu ohvreid ei lubatud päevavalguses matta. Ometi on pikk tee veel minna ühise arusaamani, et haige olemine ei piirdu köhimise või luumurruga. Oluliselt panustaks sellesse vabam ja ausam avalik arutelu, et lisaks teadlikkuse suurenemisele vaimse tervise suhtes väheneksid ka eelarvamused vaimsetest haigustest. Vaja on avatud meelt ning võib-olla ka grammike naiivsust, et kahtlemine asendada usuga.

Kui tunned, et vajad abi, siis esimese asjana pöördu sõbra või kellegi lähedase poole. Kui tuttavaga rääkida ei taha, on võimalus minna suurema psühhiaatriakliiniku EMOsse või otsida abi järgnevatelt lehekülgedelt:

*Frequently Asked Questions (FAQs). (i.a). SAVE. Kasutatud 12.02.2019, https://save.org/about-suicide/faqs/  

+ posts
+ posts