Kes räägib ülikooli ebaõnnestumistest

Published On: January 21, 2019By

Tartu ülikool on austatud ülikool. Tartu ülikooli üle oleme uhked. See on parim ülikool Eestis ja siit sirguvad tulevased professionaalid. Tegijad aga peaksid suutma oma vigadest ja ebaõnnestumistest rääkida. Tihti on aga tunne, et selleks ei ole ülikool võimeline.

Ajakirjandus ei suuda alati olla oma võimete tasemel ja eksib. Mina pean samuti tunnistama, et ei suuda alati hoida seda professionaalset kvaliteeti, mida mult oodatakse ja mida ma endalt ootan. Julgen väita, et ajakirjandus soovib oma ebaõnnestumistest rääkida. 

Viimasel ajal on palju poleemikat tekitanud Claas Relotiuse juhtum. Auhindadega pärjatud Saksa nädalakirja Der Spiegel reporter Relotius osutus ilukirjanikuks ja mõtles suuremas osas oma lood välja. Der Spiegel suutis väga avalikult juhtumist rääkida ja oma ebaõnnestumisi tunnistada. Sama on teinud ka Eesti ajakirjandus. ERRi teadusportaal Novaator kirjutas, et kajastas hiljem valeks osutunud laia kõlapinnaga uuringut tõepähe ja Postimehe ajakirjanik Tiina Kaukvere rääkis oma blogis, kuidas Eesti ajakirjandus on lasknud kommunikatsioonisektoril endale koti pähe tõmmata. Seetõttu räägivad paljud uudised näilistest probleemidest, sündmustest ja neis võib pahaaimamatult leiduda pooltõdesid.

Tartu ülikooli tudengitel on tore lugeda, kui ülikool on taaskord saavutanud kõrge koha ülikoolide maailma tabelis. Alma mater üritab seda ja ka teisi teadussaavutusi kõikvõimalikes kanalites võimalikult palju reklaamida Braavo! Saame kõik emale ja isale öelda, et vaata, kus me õpime. “Eesti parim ülikool”. Küll aga ei ole mulle, Tartu ülikooli ajakirjandustudengile, meelt mööda, kui ülikool ebaõnnestub ja sellest parema meelega vaikima kipub. Ebaõnnestumistest saame alati kuulda ajakirjanduselt.

Tartu ülikool ei soovi oma ebaõnnestumistest rääkida. Foto: Kiur Kaasik.

 

Taaskord tekitas kõneainet, kui ilmnes, et Tartu ülikool ei suuda valida oma hoonetele head arendajat. Delta hoone ehitaja Rand & Tuulberg ei soovinud maja algset projekti järgida ja tegi projekteerimisvea, mis läks alma mater’ile maksma 400 000 eurot. Raha, mida oleks võinud julgelt teadusesse suunata. Vast kõige tuntum juhtum on raamatukogu endise juhi Martin Halliku vallandamine. Ülikool ei suutnud endist juhti korrektselt töölt lahti lasta ja nüüd on jõudnud asjad selleni, et minnakse kohtusse vägikaigast vedama, mis kindlasti odav ei tule. Samal ajal vaevlevad Tartu ülikooli kolledžid suurtes rahahädades, mida samuti kuulsime mitte ülikooli vaid ajakirjanduse käest. Ilmselt mõtleb ülikool, et teemade maha vaikimine, aitab nende head mainet säilitada. Ka meie alma mater läheb kaasa mainekujunduse ajastuga.

Ülikool ei soovi sellistest ebaõnnestumistest ise rääkida. Teemasid üritatakse vaka alla hoida, võtmetegelased pistavad pead liiva alla ja kriitilistele küsimustele saadetakse vastu advokaadid või suhtekorraldajad. Minu meelest peaks Tartu ülikool suutma seda kõike oma personalile, üliõpilastele ja avalikkusele ise rääkida.

Selleks on vahendid olemas. Näiteks UT ajakiri, mida on üha raskem eristada ülikooli avalike suhete teenistusest, võiks ülikooli tegevust kriitilisemalt kajastada. UT ajakiri ei pea olema kõigest ülikooli teemaleht. Samamoodi võiks ka ülikooli juhtfiguurid oma ebaõnnestumistest rääkida. 

Tartu ülikoolil on ühiskonnas suur vastutus. Meile kõigile on parem, kui Tartu ülikool oleks valmis oma eksimusi analüüsima, mis pikas perspektiivis ainult kasuks tuleb. Vigadest rääkimine ja nende analüüsimine aitab tulevikus neid vältida. Tegijad eksivad ja suudavad neid eksimusi ka tunnistada. Sinu käik, Tartu ülikool.

Leave A Comment

Sarnased artiklid

Kes räägib ülikooli ebaõnnestumistest

Published On: January 21, 2019By

Tartu ülikool on austatud ülikool. Tartu ülikooli üle oleme uhked. See on parim ülikool Eestis ja siit sirguvad tulevased professionaalid. Tegijad aga peaksid suutma oma vigadest ja ebaõnnestumistest rääkida. Tihti on aga tunne, et selleks ei ole ülikool võimeline.

Ajakirjandus ei suuda alati olla oma võimete tasemel ja eksib. Mina pean samuti tunnistama, et ei suuda alati hoida seda professionaalset kvaliteeti, mida mult oodatakse ja mida ma endalt ootan. Julgen väita, et ajakirjandus soovib oma ebaõnnestumistest rääkida. 

Viimasel ajal on palju poleemikat tekitanud Claas Relotiuse juhtum. Auhindadega pärjatud Saksa nädalakirja Der Spiegel reporter Relotius osutus ilukirjanikuks ja mõtles suuremas osas oma lood välja. Der Spiegel suutis väga avalikult juhtumist rääkida ja oma ebaõnnestumisi tunnistada. Sama on teinud ka Eesti ajakirjandus. ERRi teadusportaal Novaator kirjutas, et kajastas hiljem valeks osutunud laia kõlapinnaga uuringut tõepähe ja Postimehe ajakirjanik Tiina Kaukvere rääkis oma blogis, kuidas Eesti ajakirjandus on lasknud kommunikatsioonisektoril endale koti pähe tõmmata. Seetõttu räägivad paljud uudised näilistest probleemidest, sündmustest ja neis võib pahaaimamatult leiduda pooltõdesid.

Tartu ülikooli tudengitel on tore lugeda, kui ülikool on taaskord saavutanud kõrge koha ülikoolide maailma tabelis. Alma mater üritab seda ja ka teisi teadussaavutusi kõikvõimalikes kanalites võimalikult palju reklaamida Braavo! Saame kõik emale ja isale öelda, et vaata, kus me õpime. “Eesti parim ülikool”. Küll aga ei ole mulle, Tartu ülikooli ajakirjandustudengile, meelt mööda, kui ülikool ebaõnnestub ja sellest parema meelega vaikima kipub. Ebaõnnestumistest saame alati kuulda ajakirjanduselt.

Tartu ülikool ei soovi oma ebaõnnestumistest rääkida. Foto: Kiur Kaasik.

 

Taaskord tekitas kõneainet, kui ilmnes, et Tartu ülikool ei suuda valida oma hoonetele head arendajat. Delta hoone ehitaja Rand & Tuulberg ei soovinud maja algset projekti järgida ja tegi projekteerimisvea, mis läks alma mater’ile maksma 400 000 eurot. Raha, mida oleks võinud julgelt teadusesse suunata. Vast kõige tuntum juhtum on raamatukogu endise juhi Martin Halliku vallandamine. Ülikool ei suutnud endist juhti korrektselt töölt lahti lasta ja nüüd on jõudnud asjad selleni, et minnakse kohtusse vägikaigast vedama, mis kindlasti odav ei tule. Samal ajal vaevlevad Tartu ülikooli kolledžid suurtes rahahädades, mida samuti kuulsime mitte ülikooli vaid ajakirjanduse käest. Ilmselt mõtleb ülikool, et teemade maha vaikimine, aitab nende head mainet säilitada. Ka meie alma mater läheb kaasa mainekujunduse ajastuga.

Ülikool ei soovi sellistest ebaõnnestumistest ise rääkida. Teemasid üritatakse vaka alla hoida, võtmetegelased pistavad pead liiva alla ja kriitilistele küsimustele saadetakse vastu advokaadid või suhtekorraldajad. Minu meelest peaks Tartu ülikool suutma seda kõike oma personalile, üliõpilastele ja avalikkusele ise rääkida.

Selleks on vahendid olemas. Näiteks UT ajakiri, mida on üha raskem eristada ülikooli avalike suhete teenistusest, võiks ülikooli tegevust kriitilisemalt kajastada. UT ajakiri ei pea olema kõigest ülikooli teemaleht. Samamoodi võiks ka ülikooli juhtfiguurid oma ebaõnnestumistest rääkida. 

Tartu ülikoolil on ühiskonnas suur vastutus. Meile kõigile on parem, kui Tartu ülikool oleks valmis oma eksimusi analüüsima, mis pikas perspektiivis ainult kasuks tuleb. Vigadest rääkimine ja nende analüüsimine aitab tulevikus neid vältida. Tegijad eksivad ja suudavad neid eksimusi ka tunnistada. Sinu käik, Tartu ülikool.