Toomas Kirss ehk Eesti filminduse allakäik

Published On: May 3, 2018By

Eestlane: „Tere! Palun üks halvasti ja hoolimatult tehtud film populaarse seriaali põhjal, mille eesmärk on vaid raha teenida ja mis toob endaga kaasa jubeda trendi Eesti filmitööstuses.“

Toomas Kirss: „Siin või kaasa?“

Eesti filminduse allakäik. Illustratsioon: Romet Toomas Tiitsaar

Viimaste aastate jooksul on Eesti filmitööstuses toimunud suur kvaliteedi tõus. Me ei pea enam kinost lahkudes teineteisele ütlema: „Ei no muidu oli päris kesine film, aga Eesti kohta päris hea,“ vaid me võime oma filmide üle uhkust tunda. Olgu selleks siis rohkem arthouse-filmid nagu „November“ ja „Mehetapja/Süütu/Vari“ või pigem klassikalisemad mängufilmid nagu „Seltsimees laps“ ja „Mandariinid“. Võib lausa öelda, et me olime väga lähedal kodumaise kino kuldajastule, kuni juhtus midagi. Juhtus „Pilvede all. Neljas õde.“

Toomas Kirss, rohkem nagu Toomas Ma-Teen-Ühe-Kohutava-Filmi-Mis-Inspireerib-Teisi-Sama-Tegema. See tõeline rahvuskangelane sai hakkama ühe linateosega, mille tagajärjed jäävad meid pikaks ajaks kummitama – „Pilvede all. Neljas õde“. Publiku arvamus filmist on sama kirju kui linateose sponsorite valik. Kui filmist teha joomismäng, kus iga tehnilise vea, reklaami või ebaloogilise dialoogi korral võtta lonks midagi kangemat, siis homset päeva ei näeks keegi.

Sponsorite väärkasutus

Filmide tegemine maksab üüratus koguses raha, sellepärast on täiesti loogiline, et otsitakse endale sponsoreid. Samas ei vabanda see välja piinlikult otsekoheseid reklaamklippe, nagu on kasutatud „Pilvede all. Neljas õde“ filmis, mis on erarahade eest toodetud. Stseenid, kus ei toimu muud kui lihtsalt sponsoritoodete näitamine, või maagilised jogurtid, mis keeravad oma logo keset stseeni otse kaamera suunas, et publik ikka saaks aru, mis firma jogurtiga on tegu. Filmil oli vähemalt nii palju eneseaustust, et mõni tegelane ei öelnud otse välja: „Oi, see sponsoreeritud firma piim on tõepoolest väga maitsev.“ Meelde jäi ka üks imeline stseen, kus Omniva auto sõidab maja ette, millest väljub Omniva mees, kes asetab Omniva paki postkasti ning seejärel istub oma Omniva autosse tagasi ning lahkub, jättes maha vaid oma väärikuse. Tundub, et Kirss nägi rohkem vaeva erinevate firmade reklaamimisega kui loogilise süžee üles ehitamisega.

Kõik need vead oleks saanud ära parandada, kui Kirss oleks vähemalt korra pärast filmimist oma materjali üle vaadanud, aga ilmselt oleks see liiga ajakulukas olnud.

Sellist lohakust ja hoolimatust filmimise juures on raske leida. Olgu selleks siis näitlejad, kes vaatavad otse kaamerasse, salapärane auto, mis kaob ja siis tekib järgmises kaadris jälle tegelaste seljataha, kaameramehe peegeldus aknast jne. Kõik need vead oleks saanud ära parandada, kui Kirss oleks vähemalt korra pärast filmimist oma materjali üle vaadanud, aga ilmselt oleks see liiga ajakulukas olnud.

Kuigi see film on kui publikule näkku sülitamine, siis suurem osa vaatajatest ilmselt seda ei arva. Paljud tahtsid lihtsalt oma lemmiktegelasi suurel ekraanil näha. Keda huvitab kriitikute arvamus, kui filmist on saanud üks Eesti ajaloo kõige tulusamaid filme? Toomas Kirssi küll mitte. Mingit probleemi poleks olnudki, sest enamik rahvast jäi ilmselt filmiga rahule, aga kahjuks tõi see kaasa midagi palju hullemat.

Mitmed inimesed said Toomas Kirsist inspiratsiooni. Pärast seda suurepärast „Pilvede all. Neljandat õde“ tahavad mitmed telesarjade tegijad luua oma filme. „Ohtliku lennu“ film on juba tegemisel, „Kättemaksukontori“ peale mõeldakse ja ilmselt toimub sama ka paljudes teistes hämarates teleproduktsiooni tagatubades. Samas on see täiesti arusaadav, sest ainult idioodid ei kasutaks ära sellist võimalust raha teenimiseks. Ilmselt hakkavad varsti Viimsis kerkima uued majad nende rahade eest. Me võime alati loota, et neid linateoseid teevad inimesed, kes päriselt hoolivad filmitegemisest. Inimesed, kes tahavad teha midagi kvaliteetset, mida saaks võrrelda nii meie filmide kui ka välismaa filmidega. Kahjuks on palju mugavam minna kergemat vastupanu teed ja teha midagi lohakat nagu „Pilvede all. Neljas õde“, sest publik tuleb niikuinii kohale. Nii et miks raisata üleliia raha filmi peale, kui sa saad lihtsalt poolteist tundi Marko Matvere nägu näidata ja kinosaalid oleks ikkagi täis. Samas võiksime ikka alati parimat loota, ning võib-olla oli „Pilvede all. Neljas õde“ vaid halb algus uuele trendile.

Leave A Comment

Sarnased artiklid

Toomas Kirss ehk Eesti filminduse allakäik

Published On: May 3, 2018By

Eestlane: „Tere! Palun üks halvasti ja hoolimatult tehtud film populaarse seriaali põhjal, mille eesmärk on vaid raha teenida ja mis toob endaga kaasa jubeda trendi Eesti filmitööstuses.“

Toomas Kirss: „Siin või kaasa?“

Eesti filminduse allakäik. Illustratsioon: Romet Toomas Tiitsaar

Viimaste aastate jooksul on Eesti filmitööstuses toimunud suur kvaliteedi tõus. Me ei pea enam kinost lahkudes teineteisele ütlema: „Ei no muidu oli päris kesine film, aga Eesti kohta päris hea,“ vaid me võime oma filmide üle uhkust tunda. Olgu selleks siis rohkem arthouse-filmid nagu „November“ ja „Mehetapja/Süütu/Vari“ või pigem klassikalisemad mängufilmid nagu „Seltsimees laps“ ja „Mandariinid“. Võib lausa öelda, et me olime väga lähedal kodumaise kino kuldajastule, kuni juhtus midagi. Juhtus „Pilvede all. Neljas õde.“

Toomas Kirss, rohkem nagu Toomas Ma-Teen-Ühe-Kohutava-Filmi-Mis-Inspireerib-Teisi-Sama-Tegema. See tõeline rahvuskangelane sai hakkama ühe linateosega, mille tagajärjed jäävad meid pikaks ajaks kummitama – „Pilvede all. Neljas õde“. Publiku arvamus filmist on sama kirju kui linateose sponsorite valik. Kui filmist teha joomismäng, kus iga tehnilise vea, reklaami või ebaloogilise dialoogi korral võtta lonks midagi kangemat, siis homset päeva ei näeks keegi.

Sponsorite väärkasutus

Filmide tegemine maksab üüratus koguses raha, sellepärast on täiesti loogiline, et otsitakse endale sponsoreid. Samas ei vabanda see välja piinlikult otsekoheseid reklaamklippe, nagu on kasutatud „Pilvede all. Neljas õde“ filmis, mis on erarahade eest toodetud. Stseenid, kus ei toimu muud kui lihtsalt sponsoritoodete näitamine, või maagilised jogurtid, mis keeravad oma logo keset stseeni otse kaamera suunas, et publik ikka saaks aru, mis firma jogurtiga on tegu. Filmil oli vähemalt nii palju eneseaustust, et mõni tegelane ei öelnud otse välja: „Oi, see sponsoreeritud firma piim on tõepoolest väga maitsev.“ Meelde jäi ka üks imeline stseen, kus Omniva auto sõidab maja ette, millest väljub Omniva mees, kes asetab Omniva paki postkasti ning seejärel istub oma Omniva autosse tagasi ning lahkub, jättes maha vaid oma väärikuse. Tundub, et Kirss nägi rohkem vaeva erinevate firmade reklaamimisega kui loogilise süžee üles ehitamisega.

Kõik need vead oleks saanud ära parandada, kui Kirss oleks vähemalt korra pärast filmimist oma materjali üle vaadanud, aga ilmselt oleks see liiga ajakulukas olnud.

Sellist lohakust ja hoolimatust filmimise juures on raske leida. Olgu selleks siis näitlejad, kes vaatavad otse kaamerasse, salapärane auto, mis kaob ja siis tekib järgmises kaadris jälle tegelaste seljataha, kaameramehe peegeldus aknast jne. Kõik need vead oleks saanud ära parandada, kui Kirss oleks vähemalt korra pärast filmimist oma materjali üle vaadanud, aga ilmselt oleks see liiga ajakulukas olnud.

Kuigi see film on kui publikule näkku sülitamine, siis suurem osa vaatajatest ilmselt seda ei arva. Paljud tahtsid lihtsalt oma lemmiktegelasi suurel ekraanil näha. Keda huvitab kriitikute arvamus, kui filmist on saanud üks Eesti ajaloo kõige tulusamaid filme? Toomas Kirssi küll mitte. Mingit probleemi poleks olnudki, sest enamik rahvast jäi ilmselt filmiga rahule, aga kahjuks tõi see kaasa midagi palju hullemat.

Mitmed inimesed said Toomas Kirsist inspiratsiooni. Pärast seda suurepärast „Pilvede all. Neljandat õde“ tahavad mitmed telesarjade tegijad luua oma filme. „Ohtliku lennu“ film on juba tegemisel, „Kättemaksukontori“ peale mõeldakse ja ilmselt toimub sama ka paljudes teistes hämarates teleproduktsiooni tagatubades. Samas on see täiesti arusaadav, sest ainult idioodid ei kasutaks ära sellist võimalust raha teenimiseks. Ilmselt hakkavad varsti Viimsis kerkima uued majad nende rahade eest. Me võime alati loota, et neid linateoseid teevad inimesed, kes päriselt hoolivad filmitegemisest. Inimesed, kes tahavad teha midagi kvaliteetset, mida saaks võrrelda nii meie filmide kui ka välismaa filmidega. Kahjuks on palju mugavam minna kergemat vastupanu teed ja teha midagi lohakat nagu „Pilvede all. Neljas õde“, sest publik tuleb niikuinii kohale. Nii et miks raisata üleliia raha filmi peale, kui sa saad lihtsalt poolteist tundi Marko Matvere nägu näidata ja kinosaalid oleks ikkagi täis. Samas võiksime ikka alati parimat loota, ning võib-olla oli „Pilvede all. Neljas õde“ vaid halb algus uuele trendile.