Maailma rikkaim bomš Mac DeMarco ei jätnud kedagi külmaks

Published On: August 24, 2017By

Mac DeMarco on Kanada artist ja multiinstrumentalist, kes viljeleb laiska ja õrna indie suunda ning paistab silma oma lihtsuse ja vaba olekuga. Neljas Dimensioon käis Viinis kaemas, kuidas DeMarco kontsertlaval kõlab.

Tavaline mees: Mac DeMarco on hingestatud muusik, kes elab lihtsat elustiili. (Foto: Kathrin Mayerl)

Mac oli noormees suure unistusega: teha muusikat ja lihtsalt chillida. Pärast keskkooli ei olnud tema elu just lillepidu – raha pärast ehitas ta teid, teenindas kiirtoidurestoranis ja osales katsejänesena meditsiinilistes eksperimentides. Muusikat mees oma hinges maha ei jätnud. 2012. aastal lindistas ta neljarajalisele analooglindile oma esimese mini LP. Plaadifirmale Captured Tracks avaldas see muljet, mille tõttu sai Mac oma esimese plaadilepingu. Sealt edasi on ta lennanud ainult tähtede poole ning saavutanud ülemaailmse kuulsuse.

Mac DeMarco võlub oma lihtsusega ning karismaatilisusega. Lihtne kutt, kellel ei ole piire ega tunne häbi. Ta elab lihtsalt elu ning ei priiska oma rahaga. Ta on härra, kes joob odavat heledat õlut ja suitsetab paki sigarette päevas, sõidab odava autoga, elab tagasihoidlikus majas ning kannab kaltsukast pärit riideid, mille alt paistab õllekõht. Oma pohhuistliku ja lihtsa elufilosoofiaga on ta tavalisele kodanikule suur eeskuju. Tavanoor samastub pigem temaga kui mõne mega superstaariga. Rolling Stone ajakiri nimetas teda maailma rikkaimaks bomšiks. Igal juhul vastandub ta spordisuperstaaridele nagu Cristiano Ronaldo ja Floyd Mayweather.

Kõigele lisaks on ta ka suurepärane muusik. Nõrkade trummide, kitarri kaja, madala sagedusega bassi, John Lennonlikkude vokaalide ja üleüldise laisa atmosfääri kombinatsioon moodustab kokku väga mõnusa Kalamaja-maigulise õhkkonna, milles ei saa jalga tatsumata viibida. Kõik kolm stuudioalbumit on ta lindistanud üksi kodus WC-poti peal, selle asemel et kasutada uhkeid stuudioid.

Õhus on DeMarcot: Palav päev tõi Doonau kanali äärde kokku noored üle Euroopa

Austria hipsterite meka: Kontserdipaik sarnanes stiililt Telliskivi Loomelinnakule

Poealkoga sisse ei saa: Värava ees äärekivi peal on sajameetrine rida noori, kelle eesmärk oli saada võimalikult odavat alkoholi oma vereringlusesse

 

Live on veel parem

Sellel suvel tuuritab Mac DeMarco Euroopas. Tänavu toimus kaks kontsert-ettekannet, kuhu oli soodne Põhja-Euroopa kandist minna: Kopenhaagenis ja Viinis. Mina ja ka paljud teised regioonikaaslased läksime Viini, sest esimene variant oli juba varakult väljamüüdud.

Klassikalise muusika mekasse Viini kogunesid terve hunnik noori indie-entusiaste kogu Euroopast, nagu oli nende vestluseid pealt kuulates aru saada. Wien Arena meenutab meile tuttavat Telliskivi loomelinnakut, kuhu oli saabunud taevane preester Mac DeMarco isiklikult oma sõnumit edastama. Rahvas oli väga ärevil. Enne kontserdi algust oli areeni värava ees umbes sajameetrine rida noori, kes istusid tänavakivil ja jõid oma odavat poest soetatud alkoholi (artikli autor kaasaarvatud – toim.). Kui õlled ja veinid joodud, oli aeg kuulama minna.

Kui Mac Demarco koos bändiga lavale tuli, läks eriline möll lahti. Ümberringi oli meeletu energia ja siiras rõõm ning seda jätkus terveks kahetunniseks etteasteks. Oma kehasid ei hoitud tagasi ei lava peal ega ka publikus. Salakavalad indie-võnked resoneerusid mööda kõikide saalisolijate kehasid. Kuulsamad lood lauldi eranditult kaasa, isegi kitarripartiide kohad.

Palju rahvast: Live oli väljamüüdud (Foto: Kathrin Mayerl)

 

Tobi ees on au sees

Kontsert toimus sisesaalis, kus hapnik sai otsa esimese viie minutiga ning õhustik meenutas poiste garderoobi pärast kehalise tundi. Kuigi ruumis oli suitsetamine rangelt keelatud, siis reeglid ega turvamehed ei suutnud kedagi suitsetamast takistada. Laulu “Ode to Viceroy” (Armastuslaul sigarettidele) ajal oli minu vaateväljas 12 hõõguvat koni. Tobi ees oli reaalselt au sees. Higihaisu täis ruum täitus ebameeldiva lääne sigareti vinguga. Mittesuitsetajad olid väga pahased ning ei jäänud muud üle, kui välja minna.

Kontserdi lõppedes hakkas rahvas räuskama, karjuma ja hoogselt plaksutama. Seda ligi 3–4 minutit järjest. DeMarcot nõuti tagasi. Ta tuli ning tegi veel ühe loo. Kõik olid läbi, higist nõrgunud ja õnnelikud. Publikul ei jäänud muud üle, kui öelda tugeva briti aktsendiga: “What a great tune!”. Lausealgatus tuli DeMarcolt endalt ja seda fraasi hõigati hommikuni välja.

 

Lootus ei sure eal

Pärast musikaalse osa lõppu hakkas ootamine. Ootamine, et härra uuesti välja ilmuks ja et saaks temaga paar sõna vahetada. Istusime kõik areeni piirides varahommikuni. Oleks olnud veel aasta 2016, siis ilmselt oleks Mac end näole andnud, ajanud fännidega juttu ja koos nendega end sodiks joonud. See on tema puhul täiesti tavaline käitumine. Seda siiski ei juhtnud, kuna ta on viimase aastaga ülipopulaarseks saanud, mille tõttu oleks tema tavaline käitumine talle üle jõu käinud. Rahvamassi arvestades poleks Mac ilmselt puhkama saanudki. Lisaks oli vaja ruttu tuuriga ka edasi sõita.

Oodates päevakangelast: Andunud fännid ootasid varahommikuni, et DeMarco’ga selfie teha

 

Pole põhjust kurvastada

Kuigi päevakangelast ei näinud, siis sain selle asemel väga elujõuliste fännidega rääkida. Nagu mainitud, oli kohale tulnud rahvast üle Euroopa, eriti palju põhja poolt. Isegi Eestist oli veel teisi kuulajaid kohale tulnud, emakeele kuulmine võõral maal soojendab alati südant. Üle 1600 kilomeetri kodust kaugel Viinis leidsid eestlased omavahel momentaalse vendluse, mida Linnahalli Statoilis ei suudetaks kunagi saavutada. Erik ja Hanna Tallinnast, kes olid samuti suured Mac DeMarco austajad, ütlesid, et neile meeldis kõige rohkem publiku atmosfäär ning DeMarco ägedad improvisatsioonid.

Kell kolm hommikul istusin huvitavas laudkonnas, kus oli minule lisaks kaks soomlannat, kaks norrakat ja üks leedulanna. Enda tungival soovil palusin kõigil sõnastada, miks nad tulid Viini. Kõigi vastus oli sama – Mac DeMarco.

 

Fotod: Kathrin Mayerl ja Henry-Laur Allik

Viin, Austria

Leave A Comment

Sarnased artiklid

Maailma rikkaim bomš Mac DeMarco ei jätnud kedagi külmaks

Published On: August 24, 2017By

Mac DeMarco on Kanada artist ja multiinstrumentalist, kes viljeleb laiska ja õrna indie suunda ning paistab silma oma lihtsuse ja vaba olekuga. Neljas Dimensioon käis Viinis kaemas, kuidas DeMarco kontsertlaval kõlab.

Tavaline mees: Mac DeMarco on hingestatud muusik, kes elab lihtsat elustiili. (Foto: Kathrin Mayerl)

Mac oli noormees suure unistusega: teha muusikat ja lihtsalt chillida. Pärast keskkooli ei olnud tema elu just lillepidu – raha pärast ehitas ta teid, teenindas kiirtoidurestoranis ja osales katsejänesena meditsiinilistes eksperimentides. Muusikat mees oma hinges maha ei jätnud. 2012. aastal lindistas ta neljarajalisele analooglindile oma esimese mini LP. Plaadifirmale Captured Tracks avaldas see muljet, mille tõttu sai Mac oma esimese plaadilepingu. Sealt edasi on ta lennanud ainult tähtede poole ning saavutanud ülemaailmse kuulsuse.

Mac DeMarco võlub oma lihtsusega ning karismaatilisusega. Lihtne kutt, kellel ei ole piire ega tunne häbi. Ta elab lihtsalt elu ning ei priiska oma rahaga. Ta on härra, kes joob odavat heledat õlut ja suitsetab paki sigarette päevas, sõidab odava autoga, elab tagasihoidlikus majas ning kannab kaltsukast pärit riideid, mille alt paistab õllekõht. Oma pohhuistliku ja lihtsa elufilosoofiaga on ta tavalisele kodanikule suur eeskuju. Tavanoor samastub pigem temaga kui mõne mega superstaariga. Rolling Stone ajakiri nimetas teda maailma rikkaimaks bomšiks. Igal juhul vastandub ta spordisuperstaaridele nagu Cristiano Ronaldo ja Floyd Mayweather.

Kõigele lisaks on ta ka suurepärane muusik. Nõrkade trummide, kitarri kaja, madala sagedusega bassi, John Lennonlikkude vokaalide ja üleüldise laisa atmosfääri kombinatsioon moodustab kokku väga mõnusa Kalamaja-maigulise õhkkonna, milles ei saa jalga tatsumata viibida. Kõik kolm stuudioalbumit on ta lindistanud üksi kodus WC-poti peal, selle asemel et kasutada uhkeid stuudioid.

Õhus on DeMarcot: Palav päev tõi Doonau kanali äärde kokku noored üle Euroopa

Austria hipsterite meka: Kontserdipaik sarnanes stiililt Telliskivi Loomelinnakule

Poealkoga sisse ei saa: Värava ees äärekivi peal on sajameetrine rida noori, kelle eesmärk oli saada võimalikult odavat alkoholi oma vereringlusesse

 

Live on veel parem

Sellel suvel tuuritab Mac DeMarco Euroopas. Tänavu toimus kaks kontsert-ettekannet, kuhu oli soodne Põhja-Euroopa kandist minna: Kopenhaagenis ja Viinis. Mina ja ka paljud teised regioonikaaslased läksime Viini, sest esimene variant oli juba varakult väljamüüdud.

Klassikalise muusika mekasse Viini kogunesid terve hunnik noori indie-entusiaste kogu Euroopast, nagu oli nende vestluseid pealt kuulates aru saada. Wien Arena meenutab meile tuttavat Telliskivi loomelinnakut, kuhu oli saabunud taevane preester Mac DeMarco isiklikult oma sõnumit edastama. Rahvas oli väga ärevil. Enne kontserdi algust oli areeni värava ees umbes sajameetrine rida noori, kes istusid tänavakivil ja jõid oma odavat poest soetatud alkoholi (artikli autor kaasaarvatud – toim.). Kui õlled ja veinid joodud, oli aeg kuulama minna.

Kui Mac Demarco koos bändiga lavale tuli, läks eriline möll lahti. Ümberringi oli meeletu energia ja siiras rõõm ning seda jätkus terveks kahetunniseks etteasteks. Oma kehasid ei hoitud tagasi ei lava peal ega ka publikus. Salakavalad indie-võnked resoneerusid mööda kõikide saalisolijate kehasid. Kuulsamad lood lauldi eranditult kaasa, isegi kitarripartiide kohad.

Palju rahvast: Live oli väljamüüdud (Foto: Kathrin Mayerl)

 

Tobi ees on au sees

Kontsert toimus sisesaalis, kus hapnik sai otsa esimese viie minutiga ning õhustik meenutas poiste garderoobi pärast kehalise tundi. Kuigi ruumis oli suitsetamine rangelt keelatud, siis reeglid ega turvamehed ei suutnud kedagi suitsetamast takistada. Laulu “Ode to Viceroy” (Armastuslaul sigarettidele) ajal oli minu vaateväljas 12 hõõguvat koni. Tobi ees oli reaalselt au sees. Higihaisu täis ruum täitus ebameeldiva lääne sigareti vinguga. Mittesuitsetajad olid väga pahased ning ei jäänud muud üle, kui välja minna.

Kontserdi lõppedes hakkas rahvas räuskama, karjuma ja hoogselt plaksutama. Seda ligi 3–4 minutit järjest. DeMarcot nõuti tagasi. Ta tuli ning tegi veel ühe loo. Kõik olid läbi, higist nõrgunud ja õnnelikud. Publikul ei jäänud muud üle, kui öelda tugeva briti aktsendiga: “What a great tune!”. Lausealgatus tuli DeMarcolt endalt ja seda fraasi hõigati hommikuni välja.

 

Lootus ei sure eal

Pärast musikaalse osa lõppu hakkas ootamine. Ootamine, et härra uuesti välja ilmuks ja et saaks temaga paar sõna vahetada. Istusime kõik areeni piirides varahommikuni. Oleks olnud veel aasta 2016, siis ilmselt oleks Mac end näole andnud, ajanud fännidega juttu ja koos nendega end sodiks joonud. See on tema puhul täiesti tavaline käitumine. Seda siiski ei juhtnud, kuna ta on viimase aastaga ülipopulaarseks saanud, mille tõttu oleks tema tavaline käitumine talle üle jõu käinud. Rahvamassi arvestades poleks Mac ilmselt puhkama saanudki. Lisaks oli vaja ruttu tuuriga ka edasi sõita.

Oodates päevakangelast: Andunud fännid ootasid varahommikuni, et DeMarco’ga selfie teha

 

Pole põhjust kurvastada

Kuigi päevakangelast ei näinud, siis sain selle asemel väga elujõuliste fännidega rääkida. Nagu mainitud, oli kohale tulnud rahvast üle Euroopa, eriti palju põhja poolt. Isegi Eestist oli veel teisi kuulajaid kohale tulnud, emakeele kuulmine võõral maal soojendab alati südant. Üle 1600 kilomeetri kodust kaugel Viinis leidsid eestlased omavahel momentaalse vendluse, mida Linnahalli Statoilis ei suudetaks kunagi saavutada. Erik ja Hanna Tallinnast, kes olid samuti suured Mac DeMarco austajad, ütlesid, et neile meeldis kõige rohkem publiku atmosfäär ning DeMarco ägedad improvisatsioonid.

Kell kolm hommikul istusin huvitavas laudkonnas, kus oli minule lisaks kaks soomlannat, kaks norrakat ja üks leedulanna. Enda tungival soovil palusin kõigil sõnastada, miks nad tulid Viini. Kõigi vastus oli sama – Mac DeMarco.

 

Fotod: Kathrin Mayerl ja Henry-Laur Allik

Viin, Austria