FOTOD: „Hea diil” ehk Intsikurmul boheemlastega mudas mütates

Published On: August 10, 2017By

Eesti eriskummaline keelesemiootika on meile andnud parkmetsa nimelise festivali, kus nüüd siblivad kultuuritudengid endiste pioneerlaagrite asemel.

Jõudsime teetöödest põrutatuna Põlva küljealusesse metsatukka reede pärastlõunal. Pidu oli juba täies hoos ja eripruulid voolasid ojadena nagu ka taevavesi avakontsertide ajal. Intsikurmu „maagia”, mille pärast siia mõni osaleja tuli tagasi juba viiendat aastat, võttis meid vastu juba telklaalas, kus keskmisest boheemlaslikuma välimusega karvased tuikusid ümber tiigi, et selle muda sisse mitte vajuda.

Telke penetreerimas

„Siin on nii ilusad inimesed ja õige atmosfäär,” rääkis esmakordselt Intsikurmule tulnud Emma. Ka teised telklas lamasklejad kiitsid Intsikurmu vaimu ja eriliselt tänati seda, et polnud neid inimesi, kes parasjagu Weekendil olid. „Siin on vähem kleepuvat siidrit, kui Weekendil,” kostis selle kohta Elisabeth.

Teadagi on Intsikurmu üks olulisemaid elemente selle esteetika. Metsafestivali võlule aitasid kaasa ööpäevaringsed seebimullid ja uhked valguslahendused. Jäätist sai tellida Rapuntseli tornist, kontserte kuulata võrkkiikedest ja mägiste metsatukkade vahel põlesid tulukesed, mis aitasid ehk mõnel metsas pimedusehirmu seljatada.

Esmakordselt Intsikurmu ajaloos oli telklaala festivalile nii lähedale toodud, seda kiitsid ka kõik staažikamad külastajad. Eelmistel aastatel ööbiti jalkaväljakul, kuhu võis olla päris keeruline pärast üht head live‘i oma tee leida. Platsi kõige suurem telk oli rõõmsameelsel Emmil, kes kommenteeris oma telgi suurust uhkete žestidega: „Suure telgiga on hea, ta läheb ruttu püsti ja pärast saab selle taas agresiivselt kotti penetreerida.”

Kõige noorem festivalikülastaja, kellega õnnestus jutule saada, oli 4-aastane Madli, kes tuli muusikat kuulama koos oma isa Taneli ja ema Kadiga. Kuigi Intsikurmu reklaamis sel aastal esmakordselt Lastekurmut, nentisid Kadi ja Tanel, et tegevust jagus pigem suurematele lastele. Kuigi paberi tegemine käis Madlil üle jõu, paistis ta sellegipoolest festivaliga rahulolev.

Veganid kui enamusrahvas

Kõndides festivalialal ringi, jäid silma hipipükstes lehvivad pehmete kunstide tudengid, kelle liigne tatrasöömine kumas välja nende punapalgeist. Kõik nad olid rõõmsad, et festival oli loodussõbralik.  „Siin on nii palju vegan foodi,” ütles üks. „See taarasüsteem on ka nii lahe,” kostis teine. Intsikurmu suhtumine plastikusse tõepoolest väärib eesrindlikku kiitimist – joogi hinnale lisaks maksid topsipandi, mille sai hiljem tagasi. Topsi sai kasutada kõikjal ning teeme-ärakate korrastatud metsaalune jäi puhtaks.

Mahe atmosfäär hõljus festivali kohal terve aja. Erinevalt paljudest teistest suvistest rahvaüritustest polnud märgata ühtki korrakaitsjat ning ei olnud kuulda lugusid ideoloogilistel kaalutlustel algatatud kaklustest. Täistaimetoitlased versus lihasööjad eelistavad nii ehk naa oma sõnavahetusi pidada internetikommentaariumides, mitte Kemmerlingi järjekorras.

Räägime line-up’ist

Kolme lavaga festival oli programmilt tihe ning mitmekesine. Seda lausa nii palju, et lõbutsema tulnud festivalised kurtsid, et telklas kangema manustamiseks pole piisavalt aega. Seda, et eeskujuliku kava peale ringikesi tegeva muusikalemburi päevaprogrammis polnud mahti telgis viina juua, võib vaadata kui head ennet nii Intsikurmu käibele kui ka suuremas plaanis Ossinovski alkoholipoliitikale.

Siinkohal tooksime välja mõned oma lemmikud nädalavahetuse show’d. Festivali avapaugu lõi reede pärastlõunal progepunt Progress. Kuigi nii mõnigi fänn oli nördinud, et bändile ei antud paremat esinemisaega, ei tundnud artistid ise selle üle pahameelt ning kommenteerisid, et oli uhke tunne festivali alustada. Vaatamata sellele, et rahvast polnud jõudnud eriti veel kohale ilmuda ja vihma kallas nagu oavarrest, oli kontsert siiski kuum ja agaramad fännid said viimase laulu ajal isegi bändimeestega koos lava peal rave‘ida.

Esimese päeva teine lemmik oli Erki Pärnoja, kes pani reede õhtule mõnusa punkti. Pärnoja looming sobis Intsikurmu üleüldise meluga nagu rusikas silmaauku – pisut abstraktsust, palju fantaasiat ja kuhjaga muinasjutulisust. Silmad kinni, rahva sees mahedate tulede valguses õõtsudes ei olnud raske Intsikurmu lava eest puu latvadest kõrgemale ja kaugemale triivida.

Teise päeva avas 16-aastane räpimees EiK, kes vaatamata varajasele kellaajale (kell 14) suutis väga korraliku rahvamassi kokku ajada. Kuigi publikus oli enamasti esindatud festivali alaealiste kogukond ja laval kargasid EiKiga koos tema koolikaaslased, oli show kahtlusteta mõjuv kõigile, kaasaarvatud neile, kes varem noormehest midagi kuulnud polnud. Loo autoreid lõi pahviks EiKi uskumatu energia ja sõnaseadmisoskus.

Festivali suurim üllataja oli vaieldamatult eklektiline Rootsi bänd Eddie & the Lovemakers, keda loo autorid kuulsid laupäeval esimest korda. Eddie & the Lovemakers on üheksaliikmeline gruuviansambel, kes ei jätnud rahva seas mitte kedagi külmaks. Koju jõudes õhinaga internetist otsides leidsime, et kuttidel on ainult üks video internetis üleval ning Facebookis alla 500 meeldimise. Kindlasti on tegu väga alahinnatud bändiga, kes vääriks palju rohkem tuntust.

Lisaks neile neljale artistile oli kava tihedalt täis veel palju-palju vapustavaid bände, näiteks ühe headlineri Cigarettes After Sexi ajal tõmbasid tagataskust välgumihklid välja ka need, kes muidu väidavad end rangelt mitte suitsetavat ja festivali lõpuakordi pani ikkagi pigem peavoolumees NOËP.

Viimane meeldis festivalikülastajatest näiteks väga Pihelile, kes tegelikult tahtis minna hoopis Weekendile ning tegi selle valu leevendamiseks pisut liiga kangeid rummikokteile. Tema sõbrad olid end juba enne laupäeva pärastlõunast Põhja Konna kontserti lõbusaks „timminud” ja illustreerisid telklaalal vastava kahepaikse kõndimisliigutusi.

Kuigi näiteks end sädeleva pulbriga katnud rõõmsameelne Berit ütles, et tema meelest on line-up suurepärane, siis Tallinnast pärit Sebastian kostis, et „Ma poleks märganud, kui line-upi oleks muudetud”. Tõsisemale melomaanile oli tegu siiski paradiisiga, sest kaks päeva järjest sai kuulata puhta heliga mahedat indie-mussi.

Mis inimesi päriselt huvitab:

Kas tasub minna? Absoluutselt! Intsikurmu on „hea diil”, nagu ütles festivali kolm korda külastanud Johanna.

Mida teha saab? Intsikurmul saab kõike, mida ühe muusikasõbra hing ihaldab. Nautida kvaliteetsete bändide live’e, mille puhas ja mahe heli küllastab. Mekkida eksklusiivseid käsitöö õllesid, mida ilmselgelt kõik festivali külalised tavalisel argipäeval proovida ei saa. Olla ja tunda mõnu endast ning oma sõpradest.

Mida kaasa võtta? Telk, akupank ja kummikud. Telkla oli üllataval kombel üpris tühi, seega oli mugav pärast hommikuni kestvat pidu festivaliala äärde magama heita. Tavapäraste telefonilaadimispunktide asemel avastasime alles pärast festivali lõppu, et telefoni oleks saanud laadida malenurgas. See informatsioon kahjuks kuigi kaugele ei jõudnud ning kõikidel oli konstantselt telefonid tühjad. Lisaks tuleks kindlasti arvestada Eesti ilmaga; kummikud on ka hea viis, kuidas hipsterite vahele ruttu sisse sulanduda.

Kas juua saab? Jah, saab, ja intelligentselt. Lisaks käsitööõlle kuningale Põhjalale pakkus ka NobeNaps intrigeerivaid kokteile nagu „Progress” ning „Taukari pisarad”. Veelgi enam erutas see, et Intsikurmult sai suurepärast kohvi. Samas tuleb tõdeda, et uhkete jookidega käib kaasas ka uhke hind, kuigi tops õlut maksis eelneva aastaga võrreldes imekombel lausa 50 senti vähem. Kui näpud pigem põhjas, siis tänu suurepärasele logistilisele asukohale ei jää Põlva toidukauplusedki festivalialast kaugele.

Fotod: Eva Mallene
Veel pilte saab vaadata siit!

+ posts

Leave A Comment

Sarnased artiklid

FOTOD: „Hea diil” ehk Intsikurmul boheemlastega mudas mütates

Published On: August 10, 2017By

Eesti eriskummaline keelesemiootika on meile andnud parkmetsa nimelise festivali, kus nüüd siblivad kultuuritudengid endiste pioneerlaagrite asemel.

Jõudsime teetöödest põrutatuna Põlva küljealusesse metsatukka reede pärastlõunal. Pidu oli juba täies hoos ja eripruulid voolasid ojadena nagu ka taevavesi avakontsertide ajal. Intsikurmu „maagia”, mille pärast siia mõni osaleja tuli tagasi juba viiendat aastat, võttis meid vastu juba telklaalas, kus keskmisest boheemlaslikuma välimusega karvased tuikusid ümber tiigi, et selle muda sisse mitte vajuda.

Telke penetreerimas

„Siin on nii ilusad inimesed ja õige atmosfäär,” rääkis esmakordselt Intsikurmule tulnud Emma. Ka teised telklas lamasklejad kiitsid Intsikurmu vaimu ja eriliselt tänati seda, et polnud neid inimesi, kes parasjagu Weekendil olid. „Siin on vähem kleepuvat siidrit, kui Weekendil,” kostis selle kohta Elisabeth.

Teadagi on Intsikurmu üks olulisemaid elemente selle esteetika. Metsafestivali võlule aitasid kaasa ööpäevaringsed seebimullid ja uhked valguslahendused. Jäätist sai tellida Rapuntseli tornist, kontserte kuulata võrkkiikedest ja mägiste metsatukkade vahel põlesid tulukesed, mis aitasid ehk mõnel metsas pimedusehirmu seljatada.

Esmakordselt Intsikurmu ajaloos oli telklaala festivalile nii lähedale toodud, seda kiitsid ka kõik staažikamad külastajad. Eelmistel aastatel ööbiti jalkaväljakul, kuhu võis olla päris keeruline pärast üht head live‘i oma tee leida. Platsi kõige suurem telk oli rõõmsameelsel Emmil, kes kommenteeris oma telgi suurust uhkete žestidega: „Suure telgiga on hea, ta läheb ruttu püsti ja pärast saab selle taas agresiivselt kotti penetreerida.”

Kõige noorem festivalikülastaja, kellega õnnestus jutule saada, oli 4-aastane Madli, kes tuli muusikat kuulama koos oma isa Taneli ja ema Kadiga. Kuigi Intsikurmu reklaamis sel aastal esmakordselt Lastekurmut, nentisid Kadi ja Tanel, et tegevust jagus pigem suurematele lastele. Kuigi paberi tegemine käis Madlil üle jõu, paistis ta sellegipoolest festivaliga rahulolev.

Veganid kui enamusrahvas

Kõndides festivalialal ringi, jäid silma hipipükstes lehvivad pehmete kunstide tudengid, kelle liigne tatrasöömine kumas välja nende punapalgeist. Kõik nad olid rõõmsad, et festival oli loodussõbralik.  „Siin on nii palju vegan foodi,” ütles üks. „See taarasüsteem on ka nii lahe,” kostis teine. Intsikurmu suhtumine plastikusse tõepoolest väärib eesrindlikku kiitimist – joogi hinnale lisaks maksid topsipandi, mille sai hiljem tagasi. Topsi sai kasutada kõikjal ning teeme-ärakate korrastatud metsaalune jäi puhtaks.

Mahe atmosfäär hõljus festivali kohal terve aja. Erinevalt paljudest teistest suvistest rahvaüritustest polnud märgata ühtki korrakaitsjat ning ei olnud kuulda lugusid ideoloogilistel kaalutlustel algatatud kaklustest. Täistaimetoitlased versus lihasööjad eelistavad nii ehk naa oma sõnavahetusi pidada internetikommentaariumides, mitte Kemmerlingi järjekorras.

Räägime line-up’ist

Kolme lavaga festival oli programmilt tihe ning mitmekesine. Seda lausa nii palju, et lõbutsema tulnud festivalised kurtsid, et telklas kangema manustamiseks pole piisavalt aega. Seda, et eeskujuliku kava peale ringikesi tegeva muusikalemburi päevaprogrammis polnud mahti telgis viina juua, võib vaadata kui head ennet nii Intsikurmu käibele kui ka suuremas plaanis Ossinovski alkoholipoliitikale.

Siinkohal tooksime välja mõned oma lemmikud nädalavahetuse show’d. Festivali avapaugu lõi reede pärastlõunal progepunt Progress. Kuigi nii mõnigi fänn oli nördinud, et bändile ei antud paremat esinemisaega, ei tundnud artistid ise selle üle pahameelt ning kommenteerisid, et oli uhke tunne festivali alustada. Vaatamata sellele, et rahvast polnud jõudnud eriti veel kohale ilmuda ja vihma kallas nagu oavarrest, oli kontsert siiski kuum ja agaramad fännid said viimase laulu ajal isegi bändimeestega koos lava peal rave‘ida.

Esimese päeva teine lemmik oli Erki Pärnoja, kes pani reede õhtule mõnusa punkti. Pärnoja looming sobis Intsikurmu üleüldise meluga nagu rusikas silmaauku – pisut abstraktsust, palju fantaasiat ja kuhjaga muinasjutulisust. Silmad kinni, rahva sees mahedate tulede valguses õõtsudes ei olnud raske Intsikurmu lava eest puu latvadest kõrgemale ja kaugemale triivida.

Teise päeva avas 16-aastane räpimees EiK, kes vaatamata varajasele kellaajale (kell 14) suutis väga korraliku rahvamassi kokku ajada. Kuigi publikus oli enamasti esindatud festivali alaealiste kogukond ja laval kargasid EiKiga koos tema koolikaaslased, oli show kahtlusteta mõjuv kõigile, kaasaarvatud neile, kes varem noormehest midagi kuulnud polnud. Loo autoreid lõi pahviks EiKi uskumatu energia ja sõnaseadmisoskus.

Festivali suurim üllataja oli vaieldamatult eklektiline Rootsi bänd Eddie & the Lovemakers, keda loo autorid kuulsid laupäeval esimest korda. Eddie & the Lovemakers on üheksaliikmeline gruuviansambel, kes ei jätnud rahva seas mitte kedagi külmaks. Koju jõudes õhinaga internetist otsides leidsime, et kuttidel on ainult üks video internetis üleval ning Facebookis alla 500 meeldimise. Kindlasti on tegu väga alahinnatud bändiga, kes vääriks palju rohkem tuntust.

Lisaks neile neljale artistile oli kava tihedalt täis veel palju-palju vapustavaid bände, näiteks ühe headlineri Cigarettes After Sexi ajal tõmbasid tagataskust välgumihklid välja ka need, kes muidu väidavad end rangelt mitte suitsetavat ja festivali lõpuakordi pani ikkagi pigem peavoolumees NOËP.

Viimane meeldis festivalikülastajatest näiteks väga Pihelile, kes tegelikult tahtis minna hoopis Weekendile ning tegi selle valu leevendamiseks pisut liiga kangeid rummikokteile. Tema sõbrad olid end juba enne laupäeva pärastlõunast Põhja Konna kontserti lõbusaks „timminud” ja illustreerisid telklaalal vastava kahepaikse kõndimisliigutusi.

Kuigi näiteks end sädeleva pulbriga katnud rõõmsameelne Berit ütles, et tema meelest on line-up suurepärane, siis Tallinnast pärit Sebastian kostis, et „Ma poleks märganud, kui line-upi oleks muudetud”. Tõsisemale melomaanile oli tegu siiski paradiisiga, sest kaks päeva järjest sai kuulata puhta heliga mahedat indie-mussi.

Mis inimesi päriselt huvitab:

Kas tasub minna? Absoluutselt! Intsikurmu on „hea diil”, nagu ütles festivali kolm korda külastanud Johanna.

Mida teha saab? Intsikurmul saab kõike, mida ühe muusikasõbra hing ihaldab. Nautida kvaliteetsete bändide live’e, mille puhas ja mahe heli küllastab. Mekkida eksklusiivseid käsitöö õllesid, mida ilmselgelt kõik festivali külalised tavalisel argipäeval proovida ei saa. Olla ja tunda mõnu endast ning oma sõpradest.

Mida kaasa võtta? Telk, akupank ja kummikud. Telkla oli üllataval kombel üpris tühi, seega oli mugav pärast hommikuni kestvat pidu festivaliala äärde magama heita. Tavapäraste telefonilaadimispunktide asemel avastasime alles pärast festivali lõppu, et telefoni oleks saanud laadida malenurgas. See informatsioon kahjuks kuigi kaugele ei jõudnud ning kõikidel oli konstantselt telefonid tühjad. Lisaks tuleks kindlasti arvestada Eesti ilmaga; kummikud on ka hea viis, kuidas hipsterite vahele ruttu sisse sulanduda.

Kas juua saab? Jah, saab, ja intelligentselt. Lisaks käsitööõlle kuningale Põhjalale pakkus ka NobeNaps intrigeerivaid kokteile nagu „Progress” ning „Taukari pisarad”. Veelgi enam erutas see, et Intsikurmult sai suurepärast kohvi. Samas tuleb tõdeda, et uhkete jookidega käib kaasas ka uhke hind, kuigi tops õlut maksis eelneva aastaga võrreldes imekombel lausa 50 senti vähem. Kui näpud pigem põhjas, siis tänu suurepärasele logistilisele asukohale ei jää Põlva toidukauplusedki festivalialast kaugele.

Fotod: Eva Mallene
Veel pilte saab vaadata siit!

+ posts
+ posts