Hüljatud linna südames: tühjad tänavad ja põlenud majakesed

Published On: April 5, 2017By

Kui kõndida Tartus mööda Põhja puiesteed, avaldub kaugelt võsa vahelt uskumatu vaatepilt. Põllule on rajatud omaette küla, mis on täidetud väikeste puumajade, kasvuhoonete, prügi ja peenardega.

Hiinalinna siluett

Ei ühtegi elumärki. On vaid soikunud tänavad, mida mööda käies tekib tunne, et asud mõnes Siberi külakeses, mitte Tartus. Jah, Hiinalinn on osa Tartust, kuigi mõned inimesed nii ei arva. Terve Hiinalinna krunt kuulub Tartu linnale, lihtsalt paarkümmend aastat tagasi otsustasid inimesed sinna majade kompleksi rajada.

Hiinalinn, ametlikult Jaamamõisa linnaosa, oli esialgu mõeldud Nõukogude armee ohvitseridele ja nende peredele. See oli võõrastele suletud. Pärast taasiseseisvumist avati Hiinalinna väravad tavainimestele, misjärel hakati sinna omal algatusel suvamaju ehitama. Hiinalinna tänavad kandsid venepäraseid nimesid nagu Gvardeiskaja, Kolhoznaja ja Stahhanovi, kuid 1995. aastal nimed eestistati. Nüüd on nende tänavate nimed Ida, Lääne ja Põhja puiestee.

Hinnalinnas põhjustab probleeme sarisüütaja

Vaatepilt on uskumatu, justkui oleks tegu meie oma favela’ga. Kõnnime mööda poriseid ja mudaseid vahetänavaid, mis meenutavad pigem küll metsaradu, ja imestame: kuidas saab selline koht eksisteerida? Inimesed on Hiinalinna ehitanud jalakäijasillad, kasutades vanu uksi, mille pind on jäiselt libe. Pea kõikjal torkavad silma suured prügihunnikud. Ka Hiinalinnast läbi voolavat oja ääristab olmeprügi.

Hiinalinna tänavatel on prügihunnikud

Sarisüütaja inimesi ei heiduta

Hiinalinna ajaloos on kohutavaid lugusid. Näiteks 2000. aastal puresid koerad surnuks kaheksa-aastase poisi. 2008. aastal leidsid Vene lütseumi poisid Hiinalinnast õhutõrjemürsu, mis plahvatas – neli noormeest viidi haiglasse.

Viimane suurem muretekitaja on Hiinalinnas tegutsev sarisüütaja. Kurjategija on põhjustanud viimase kahe kuu jooksul seitse tulekahju, millest kolme tagajärge näeme ringkäigul meiegi.

Inimesed liiguvad vaid Hiinalinna prestiižsemas osas, kus asuvad uhked hruštšovka stiilis paneelmajad, suur kollane putkapood ning võimas garaažide allee. Seal teeme mõnega neist juttu.

“Kuritegevust siin ei ole ning selle peale pole me ükski aasta isegi mõelnud. Meil ei ole mitte mingit kartust ja ma ütlen seda ausalt, kohe südamest ma ütlen seda,” räägib vanem naisterahvas Tamara, Hiinalinna elanik juba 20 aastat. Ta lisab, et siinne elu oli parem, kui siin olid ilusad puud ja pargid. Nüüd on nagu linnaelu.

Vanem meesterahvas Artur – hüüdnimi Ükskõrv, sest tal on vaid üks kõrv – on ainuke mees, kes meiega eesti keeles räägib. Artur, kes on Hiinalinnas elanud 4–5 aastat, on siinse eluga rahul. Ta ei sõbrusta siin pea kellegagi, kuid rõhutab, et kuritegelik koht see ei ole. “Mul on olnud ükskord korteriuks lahti ning kui mina magasin, astus täiesti võõras sisse ja hakkas seal tuuseldama. Ma muidugi peksin ta välja ja oli ka kõik, kuid see ei peegelda igapäeva,” ütleb Ükskõrv.

Rahulolevad hiinalinlased Tatjana ja Ljudmila

Vanemad naised Ljudmila (Hiinalinnas elanud 25 aastat) ja Tatjana (Hiinalinnas olnud 50 aasta ringis) harivad Hiinalinnas peenraid. Seal kasvatavad nad peeti, porgandit, sibulat ja kartulit. Pensionäridele on sellest palju abi. “Hiinalinnas on elu normaalne, aga pensionäri palk on lihtsalt nii väike ning seepärast peamegi seal oma majakest koos peenraga,” räägib Ljudmila.

Kohalikust poest õlledega välja jalutanud Nikolai, kes on Hiinalinnas 17. aastat, räägib, et nägi eelmisel päeval tööle minnes tuletõrjujaid, kuid ei tea, kes põlenguid korraldab. “Kui nõukaaeg oli, siis need igal aastavahetusel põlesid,” selgitab Nikolai, kuidas igal aastal mõni maja maha põles. Ta märgib, et muidu Hiinalinnas kuritegevust ei ole.

Tartu linn eesotsas linnapea ja abilinnapeaga lubab Hiinalinna ohutuse tagamise tõsiselt käsile võtta. Hiinalinna elanikud aga räägivad kui ühest suust, et seal on hea elada. Seda olenemata linna kimbutavast sarisüütajast.  Nende jutust jääb mulje, nagu jutt Hiinalinnas voogavast kuritegevusest ja halvast elust oleks müüt, mille on loonud muu kandi inimesed.

Hiinalinnas on mingi seletamatu võlu. Selle välimus pole kutsuv, aga oma eraklikkusest hoolimata on see vaieldamatult Tartu osa. Päris kindlalt võib öelda, et mujalt tulnud inimesele on sealne vaatepilt hämmastav.

Fotod: Joonas Sisask

Intervjuud tõlkis: Monika Varšavskaja

+ posts

Leave A Comment

Sarnased artiklid

Hüljatud linna südames: tühjad tänavad ja põlenud majakesed

Published On: April 5, 2017By

Kui kõndida Tartus mööda Põhja puiesteed, avaldub kaugelt võsa vahelt uskumatu vaatepilt. Põllule on rajatud omaette küla, mis on täidetud väikeste puumajade, kasvuhoonete, prügi ja peenardega.

Hiinalinna siluett

Ei ühtegi elumärki. On vaid soikunud tänavad, mida mööda käies tekib tunne, et asud mõnes Siberi külakeses, mitte Tartus. Jah, Hiinalinn on osa Tartust, kuigi mõned inimesed nii ei arva. Terve Hiinalinna krunt kuulub Tartu linnale, lihtsalt paarkümmend aastat tagasi otsustasid inimesed sinna majade kompleksi rajada.

Hiinalinn, ametlikult Jaamamõisa linnaosa, oli esialgu mõeldud Nõukogude armee ohvitseridele ja nende peredele. See oli võõrastele suletud. Pärast taasiseseisvumist avati Hiinalinna väravad tavainimestele, misjärel hakati sinna omal algatusel suvamaju ehitama. Hiinalinna tänavad kandsid venepäraseid nimesid nagu Gvardeiskaja, Kolhoznaja ja Stahhanovi, kuid 1995. aastal nimed eestistati. Nüüd on nende tänavate nimed Ida, Lääne ja Põhja puiestee.

Hinnalinnas põhjustab probleeme sarisüütaja

Vaatepilt on uskumatu, justkui oleks tegu meie oma favela’ga. Kõnnime mööda poriseid ja mudaseid vahetänavaid, mis meenutavad pigem küll metsaradu, ja imestame: kuidas saab selline koht eksisteerida? Inimesed on Hiinalinna ehitanud jalakäijasillad, kasutades vanu uksi, mille pind on jäiselt libe. Pea kõikjal torkavad silma suured prügihunnikud. Ka Hiinalinnast läbi voolavat oja ääristab olmeprügi.

Hiinalinna tänavatel on prügihunnikud

Sarisüütaja inimesi ei heiduta

Hiinalinna ajaloos on kohutavaid lugusid. Näiteks 2000. aastal puresid koerad surnuks kaheksa-aastase poisi. 2008. aastal leidsid Vene lütseumi poisid Hiinalinnast õhutõrjemürsu, mis plahvatas – neli noormeest viidi haiglasse.

Viimane suurem muretekitaja on Hiinalinnas tegutsev sarisüütaja. Kurjategija on põhjustanud viimase kahe kuu jooksul seitse tulekahju, millest kolme tagajärge näeme ringkäigul meiegi.

Inimesed liiguvad vaid Hiinalinna prestiižsemas osas, kus asuvad uhked hruštšovka stiilis paneelmajad, suur kollane putkapood ning võimas garaažide allee. Seal teeme mõnega neist juttu.

“Kuritegevust siin ei ole ning selle peale pole me ükski aasta isegi mõelnud. Meil ei ole mitte mingit kartust ja ma ütlen seda ausalt, kohe südamest ma ütlen seda,” räägib vanem naisterahvas Tamara, Hiinalinna elanik juba 20 aastat. Ta lisab, et siinne elu oli parem, kui siin olid ilusad puud ja pargid. Nüüd on nagu linnaelu.

Vanem meesterahvas Artur – hüüdnimi Ükskõrv, sest tal on vaid üks kõrv – on ainuke mees, kes meiega eesti keeles räägib. Artur, kes on Hiinalinnas elanud 4–5 aastat, on siinse eluga rahul. Ta ei sõbrusta siin pea kellegagi, kuid rõhutab, et kuritegelik koht see ei ole. “Mul on olnud ükskord korteriuks lahti ning kui mina magasin, astus täiesti võõras sisse ja hakkas seal tuuseldama. Ma muidugi peksin ta välja ja oli ka kõik, kuid see ei peegelda igapäeva,” ütleb Ükskõrv.

Rahulolevad hiinalinlased Tatjana ja Ljudmila

Vanemad naised Ljudmila (Hiinalinnas elanud 25 aastat) ja Tatjana (Hiinalinnas olnud 50 aasta ringis) harivad Hiinalinnas peenraid. Seal kasvatavad nad peeti, porgandit, sibulat ja kartulit. Pensionäridele on sellest palju abi. “Hiinalinnas on elu normaalne, aga pensionäri palk on lihtsalt nii väike ning seepärast peamegi seal oma majakest koos peenraga,” räägib Ljudmila.

Kohalikust poest õlledega välja jalutanud Nikolai, kes on Hiinalinnas 17. aastat, räägib, et nägi eelmisel päeval tööle minnes tuletõrjujaid, kuid ei tea, kes põlenguid korraldab. “Kui nõukaaeg oli, siis need igal aastavahetusel põlesid,” selgitab Nikolai, kuidas igal aastal mõni maja maha põles. Ta märgib, et muidu Hiinalinnas kuritegevust ei ole.

Tartu linn eesotsas linnapea ja abilinnapeaga lubab Hiinalinna ohutuse tagamise tõsiselt käsile võtta. Hiinalinna elanikud aga räägivad kui ühest suust, et seal on hea elada. Seda olenemata linna kimbutavast sarisüütajast.  Nende jutust jääb mulje, nagu jutt Hiinalinnas voogavast kuritegevusest ja halvast elust oleks müüt, mille on loonud muu kandi inimesed.

Hiinalinnas on mingi seletamatu võlu. Selle välimus pole kutsuv, aga oma eraklikkusest hoolimata on see vaieldamatult Tartu osa. Päris kindlalt võib öelda, et mujalt tulnud inimesele on sealne vaatepilt hämmastav.

Fotod: Joonas Sisask

Intervjuud tõlkis: Monika Varšavskaja

+ posts
+ posts