Rohkem kui kaks aastat on möödas Vaiko Epliku buumiaastast, kus ilmusid päevavalgele romantilised “Nõgesed” ja “Nelgid”. Pärast pikka haigutust ilmus 3. oktoobril Epliku 9. Sooloalbum “Kirevase”. See ilmumisaeg ei ole kuidagi kommertslikult ajastatud, kuna vanakoolimehe Vaiko plaadid ilmuvad, siis kui nad valmivad. Eesti muusikamaastik on täienenud ühe kireva albumi võrra.

Tegemist on ebamaise plaadiga, mis ei keskendu enam indie pop’ile vaid võtab hoopis suuna jazz merelaintele. Albumil on tosin lugu, millest pooled on instrumentaalid. Uudse lahendusena on albumil läbivaks instrumendiks talkbox, mis toodab pööraseid helisid. Lisaks on Vaiko esimest korda kasutanud ka klassikalisi löökpille, nagu marimbat ja vibrafoni. Kolmandat albumit järjest teeb plaadil kaasa Rapla lauljanna Anelle Trepp. Vaiko üheksas ja tema sõnul sarja viimane album on pühendatud oma isale.

Kirevase juhatab sisse “Röntgen”. Kõlavate klaverivajutuste ning muhedate bassinootide taga kuuleme, et inimeste sisse ei näe mitte keegi. Ei näe isegi kui väga tahad. Naiselikud vokaalid ühtivad ja toetavad Epliku sõnumit. Igati huvitav ja romantilise kõlaga lugu, mis reaalsust eksponeerides annab juba aimu, mis plaadil juhtuma hakkab. Palale paneb punkti korralik süntesaatori eksperiment.

Järgmine lugu albumil on üsna veider “Pygmallion”. See instrumentaal sisaldab endas nii mõndagi, klaveri tagant on kuulda elektroonilisi helisid, mis mõnes mõttes meenutavad korrakaitsjate sireeni. Laul hääbub kõlasse, mis haihtub kõrgetele lainetele.

Inimesed söövad sitta ja naeratavad. Ei, te ei loe valesti, just nii kõlab elegantse dueti “Retuuside vägi” lüürika. See on üks suuri põhjuseid, miks Vaikot armastatakse igas Eesti nurgas ning miks kommertsraadioprogrammid tema muusikat ei mängi. Geniaalne lüürika, kuid mõnedele vastuvõetamatu.

Järgmine pala kannab endas Vaiko legendaarset huumorit. “Erootiline realism” toob mõnusaid indie rütme ning vägagi naljakat lüürikat. Eksponaadiks on huvitav pilkamine või süüdistus inimese kohta, kes mõtleb, et ta pole ainus, kel olla nii pagana hea, et tuleks kutsuda politsei. Seda ei osanud küll oodata. Lüüriline lahendus oli nii ootamatu, kuidas tšeburekist politseini jõuti. Tegemist on nagu mingi mantraga, kordab ja kordab erootiline realism. Üks hoogsamaid palasid albumi peal ning ilmselt ka kõige popilikuma kõlaga.

“Rehelohe” on albumi kõige psühhedeelsem lugu. Tunduks nagu Vaiko oleks teinud kõiki erinevaid ained korraga, mille tõttu on ta sisemised deemonid laulma hakanud. Ainuüksi selle techno loo kuulamisest piisab transsi minemiseks. Ainulaadne pala, mis erineb täielikult kõikidest teistest paladest “Kirevase” albumil.

Kõige shakespeare’likum lugu sellel on “Frakid ja seelikud”- pala mis küsib suuri küsimusi. Kas elada vabana või surra? See on küsimus, mida eestlase perspektiivist üritab see igati lõbus rada lahendada.

Plaadi nimilugu “Kirevase” on selline tore instrumentaal, kus läbivaks pilliks on klaver. Lugu ei ole mingi kommertspopp bullshit, vaid tegu on hingest tulnud briliantse teosega. Meeldiv kuulamine kõikidele melomaanidele ja ühtlasi ka plaadi nägu.

Albumil järjestus 8. lugu on “Galatea”. See on justkui jumalik instrumentaalne pühendus elektroonikajumalale. Kui ei teaks, et tegemist on Vaiko palaga, siis võiks öelda, et tegu on religioosse lauluga. Igati müstiline teos, mida pole kerge tõlgendada.

Lauluga “Tormise tee” lendame sügavale jazzi maailma, kus instrumentaalhelid kannavad meid mööda maagilisi allmaailma teid. Igati muhe lähenemine annab sellele palale kõvasti värvi. Jääb üle vaid nautida.

Kõhklemata arvan, et “Fuurija” on albumi parim lugu. Lugu, mis kõige rohkem liigutas, kõige rohkem puudutas ning mida olen kõige rohkem kuulanud. See pala võlub oma maheduse ja hingelisusega. Fuurija kombel sööb ta ennast su sisse päris tugevasti ning kohati kipun arvama, et album võiks isegi seda nime kanda. Võrratu klaveripala, võrratute vokaalidega.

Albumi sadamasse viib instrumentaallugu “Krevettide muusika”. Lugu, mis on ühtlasi ka selline kiire vilin. Pärast pikka kümmet aastat on muusikasügavustest läbi käidud ning edukas sooloalbumite sari lõppeb– krevettide tantsuga.

Siiski jäi õhku suur küsimus, nimelt kus on “Kaerahelbed”. Vaiko Eplik on öelnud, et tal kõvasti materjali, mis on albumitelt välja jäänud. Samamoodi ka kaerahelvestega, mis lihtsalt sobisid paremini jääkalbumile “Sireleis”, mida ei saa kunagi poelettidel näha kui just Vaikol endal tuju pole. Paljusid Epliku enda lõbuks tehtud palasid saab kuulata siit.

Uut albumit saab laivis kuulata Tallinnas 28. ja 29. oktoobril Sinilinnus, Tartus 11. novembril.