Kohalik evolutsioon

Published On: July 30, 2016By

Ma olen üsna kiire kohaneja. Ehkki kardinaalsed muutused ja keskkonnavahetus hirmutavad mind nagu paljusid teisi, pakub teadmatus mulle kirjeldamatut naudingut, mis teeb pea ees uude olukorda sukeldumise mu jaoks lihtsaks. Nii juhtuski, et nende esimese kahe nädala jooksul, mil olin Belos ainus valge, välismaalane, turist, teistsugune – tehke oma valik – jõudsin kohalikega täielikus harmoonias elama hakata.
Tänaval kõndides tervitan jovaalselt kõiki möödujaid ja pean kom keeles mõnelauselisi vestlusi. Kohalikud ei ürita mulle enam hindadega külma teha – selle asemel hüütakse mu juuksepahmakat nähes juba kaugelt: „Come on, sister, I got you mangoes.“. Ma ei otsi enam paaniliselt prügikasti kuhu pähklikoori visata, mida kogu aeg ühtses taktis näritakse ning ma ei tunne ärritust, kui vesi või elekter taaskord paariks päevaks mu elust kaovad. Ma ei näe enam sooja vanni võtmist unes. Mina nimetan seda kohanemiseks.

DSCF6107

Belo shopingupiirkond

Ühel kaunil reede pärastlõunal saabusid aga kolm sakslannat. Üheks neist Caro, mu partner naisettevõtluse projektis, kes saabus minust hiljem, sest ta pass koos Kameruni viisaga immaterialiseerus Saksamaa postisüsteemis. Õppisin teda juba GLENi nädala-ajaste treeningseminaride ajal Saksamaal ja Tšehhis lähedalt tundma (loe: jõime lõkke ääres õlut ja rääkisime oma unistustest ja saladustest). Tema saabumine tähendab, et kõik projektiga seotud mured ja rõõmud on järsku jagatud ning võin ausalt öelda: teda oli hea jälle näha. Ja ta tõi mulle Saksamaalt eluks vajalikke tromboosiravimeid, nii et teda oli vaja näha.

Temaga koos saabusid ka Susi ja Zarah, kes teevad GLENi Kameruni partnerorganisatsioonide kvaliteedihindamist. Mina ei saa aru, milleks on vaja kahte valget sakslannat, kes pole kunagi Kamerunis käinud ega tunne kohalikke kombeid ega skeeme, hindama seda kui ausad on kohalike organisatsioonide juhid ja projektid. Juba enne nende saabumist olin paika pannud, et nad on siin selleks, et taastoota valge-on-targem-ja-tublim-kui-must-ja-peab-neid-elama-õpetama stereotüüpe ning olles 2 nädalat siinses keskkonnas olnud, oli nende saabumine eos üks suur pind mu tagumikus.

Uute elukaaslaste saabumine ärritas mind esimestel päevadel meeletult ka teistel põhjustel. Elektrihambaharjad, föönid ja vähemalt viis paari eemaldatavate säärtega kargopükse näkku tegid neist justkui Lääne maailma elava kehastuse. Ja loomulikult tegid nad kamba mentaliteedist pimestatuna vana hea valge vea – selle asemel, et tulla ja kohaneda kohaliku eluga, püüdsid nad kohalikke (sh mind) Lääne eluga kohanema panna, ajades sellega meid kõiki hulluks. Euroopa koloonialajastu all over again.

DSCF6071

Vasakult Caro, Zarah, võltsi naeratusega mina ja Susi

Ühel hetkel tunnistasin endale, et mu turtsumine tuleneb ka sellest, et avastasin end järsku kommuunielust, mille reeglid mulle ei meeldinud. Seega asusin tegema seda, mida kõige paremini oskan – naeratades ebamugavatest asjadest rääkima.

Esimesena võtsin ette aja ja kellakasutuse. Ma olen aru saanud, et on täiesti okei eristada „white man time“ ja „black man time“ mõisteid, millest esimese puhul tähendab kell 9 tõesti kella 9t, teise puhul aga mingisugust aega pärast kella 9t, milleks võib olla nii 10, 11 kui ka 12, aga arvatavasti mitte hiljem kui 1. Selgitasin seda neiudele ning lisasin tõsiselt, et see kõik kehtib ainult juhul kui vihma sadama ei hakka. Kuna paduvihm muudab paljud teed läbimatuks, võib see plaanid katkestada. Samas võib hea ilmaga tulla ka tunne, et tahaks hoopis matkama minna, mitte kohtumisel, mis peab samuti mõistetav olema. Mitu päeva vinguda selle üle, et keegi õigel ajal kohale ei ilmunud, rikub kõigi tuju ja on vastuolus kohalike arusaamadega.

Järgmisena võtsin ette üksteise seelikusabas käimise. Mul on tänu tätoveeringutele, mis on siinmail haruldased ja naiste puhul ennekuulmatud, tekkinud paras ports austajaid. Mõned teevad minust õlimaale, mida näitamas käivad; mõned saadavad mind iga kord kui külas punktist A punkti B liigun. Numbrit ma jagama ei kipu, seega käivad nad aia taga, et mind jalutama või õlut jooma kutsuda või nagu viimane kord – paroodiafilmis naispeaosa mängima paluda.

Tänu kodumaisele silmarõõmule puudub mul nende vastu igasugune romantiline huvi, aga olen sellegipoolest seisukohal, et on toredam kohalikega suhelda (olgu nende eesmärgid siis millised tahes) kui ainult koos ja hanereas liikuda. Pärast pikka selgitustööd ja mõningast manipulatsiooni sain oma iseseisvuse tagasi ning teravad kommentaarid stiilis „Maia ju lippab meil ainult poistega ringi“ on samuti kadunud.

DSCF6109

Kohaliku kunstniku juures

Kolm päeva pärast sakslannasid saabus siia ka 17-aastane kanadalane Luke, kes on siin selleks, et kaks kuud suvekoolis lapsi õpetada ning selle käigus aru saada, kas humanitaarabi on talle loodud või mitte. Tema unistuseks on minna sõjakolletesse lapssõdureid tagasi lapse rolli rääkima ning kõige rohkem meeldib talle Kameruni juures siiani see, et saab baaris rahulikult õlut juua.

Luke on maja viies asukas ning seega on RUDECi vabatahtlike maja ametlikult asukate mahu poolest täis. Nüüdseks oleme juba üle nädala koos elanud ning sümbioos on märgatav. Seda, et mulle meeldib pigem mägedes turnimas käia kui kõigiga samal ajal söögilauda istuda, ei panda enam pahaks. Mina ei tunne enam, et mu privaatsus sellest häiritud on, et kõik igal ajal ja koputamata tuppa lennata võivad. Teised on aru saanud, et ma hakkan turtsuma kui mind liiga palju õpetada ja käsutada, nii et ei ürita enam. Ja me kõik kohaneme Aafrika eluga – et kõik toimub raaahulikult ja aaaeglaselt. Ja ka nii on täiesti okei elada.

Minul on jälle rahutus hinges. Olen juba mitu päeva proovinud kaaslasi ära rääkida, et nad minuga Mt Camerooni otsa roniks. Moosimine käib enamasti nii, et hiilin täiesti suvalisel hetkel ligi küsimustega, nagu: „Kui suur on tõenäosus, et meil kunagi veel selleks võimalus avaneb?“ või „Keda sina tead, kes oleks Mt Camerooni otsa roninud? See on eriline, ma räägin!“ või „Kuidas me saame Kamerunist nii ära minna, et me pole Lääne-Aafrika kõrgeimat tippu ära vallutanud?“.

Teiste vastuseis põhineb üldiselt teiste juttudel ja arvamustel. Lasime isegi kohalikul Peace Corpsi vabatahtlikul nende võrgustikust uurida, rääkisime Mt Camerooni lähedal elavate tuttavate vabatahtlikega ning guugeldasime, kuni enam ei jaksanud. Kõik ütlesid ühest suust, et see on kõige raskem ja toredam asi, mis nad oma elus teinud on. No olgu, mõned hoidsid selle „toreda“ poole pealt tagasi ning rõhusid rohkem pisarate ja higi kirjeldamisele, aga mind see ei heiduta. On ka inimesi, kellele ei meeldi jäätis. Järelikult ei saa teiste maitset usaldada – kõike tuleb ise proovida.

Matk Mt Camerooni jalamilt, mis on tunni aja kaugusel rannast ja seega merepinnale väga lähedal kuni mäe tippu on kas kolme- või neljapäevane (täiesti vormist väljas inimesel, keda on vaja kogu tee tagant lükata, läheks max kuus päeva) sõltuvalt sellest, kuidas jaksu on. Eraldi ronimisvarustust vaja pole, on lihtsalt palju järske tõuse ning üsna karmides tingimustes ööbimine. Seadus kohustab kõiki matkajaid kaasama teejuhti ning soovitatakse ka pakikandjat, kuna varustust on kaasa vaja päris palju.

Keegi pole aga nõus minuga kaasa tulema, sest a) kellelgi meist pole tõsist ronimiskogemust, b) meil pole korralikku ronimisvarustust, c) ikkagi ekstreemne ja d) kõik „mis siis saab kui“ stiilis mured. Üritasin neile naerdes selgitada, et olen Nepaalis Annapurna ja Mt Everesti radade algustes seelikus ja ketsides trekkinud, mis peaksid samuti olema reserveeritud kallisse varustusse pakitud asjatundjatele ning tegelikult pole see õieti mingi kunst. Kui tahad, siis liigud edasi. Kui kukud, siis tõused püsti. Kui saad oksaga näkku ja ära minestad, siis… noh, selleks ongi giidi vaja, kes sind tagasi teadvusele laksaks. Aga nad ikkagi kardavad, kurat teab, mida.

DSCF6125

Hommikused jalutuskäigud

Kusagil enda hommikuste jalutuskäikude, saviteedel libisemiste ning hirmujuttude vahepeal otsustasin, et ma teen selle siis üksi ära. Ma ronin Lääne-Aafrika kõrgeima mäe tippu. 4095m. Võtan loomulikult kaasa teejuhi ja pakikandja, sest isegi tugevad ja iseseisvad naised nagu mina vajavad veidi abi. Kirjutasin isegi oma perearstile, sest noh, tromboos ja kõrgused ei käi väga kokku ning võtan ka tema soovitatud ravimid kenasti eelnevalt sisse.

Veel hakkan ennast kõrgustes treenima, et kindel olla, et mul kõrgustikuhaigusega probleeme ei ole ega tule. Nepaalis reisides asusime ju samuti semuga Mt Everesti base camp’i poole teele, aga meist üks päev ees olnud rühmas suri üks itaallane mäestikuhaigusesse ning kõik pidid tagasi pöörduma. Ma küll ei teadnud teda, aga õpin tema vigadest. Pealegi, ma elan kaunite 1000-2000m tõusude ja languste keskel. Turnin kuni nõrken. Ma pean hakkama endale korralikku matkavarustust kokku ajama, sest Mt Camerooni tipus on ju miinuskraadid. Ma ei tea, kas ma selle ära teen, aga proovin küll. Ja proovimine on juba üks samm rohkem kui teised on valmis tegema.


Maia on sel suvel GLEN vabatahtlikuna Kamerunis, Belo külas naisettevõtlust arendamas. GLEN programmi Eestis vahendab Arengukoostöö Ümarlaud ja rahastab Välisministeerium.

1706864_orig

+ posts

Leave A Comment

Sarnased artiklid

Kohalik evolutsioon

Published On: July 30, 2016By

Ma olen üsna kiire kohaneja. Ehkki kardinaalsed muutused ja keskkonnavahetus hirmutavad mind nagu paljusid teisi, pakub teadmatus mulle kirjeldamatut naudingut, mis teeb pea ees uude olukorda sukeldumise mu jaoks lihtsaks. Nii juhtuski, et nende esimese kahe nädala jooksul, mil olin Belos ainus valge, välismaalane, turist, teistsugune – tehke oma valik – jõudsin kohalikega täielikus harmoonias elama hakata.
Tänaval kõndides tervitan jovaalselt kõiki möödujaid ja pean kom keeles mõnelauselisi vestlusi. Kohalikud ei ürita mulle enam hindadega külma teha – selle asemel hüütakse mu juuksepahmakat nähes juba kaugelt: „Come on, sister, I got you mangoes.“. Ma ei otsi enam paaniliselt prügikasti kuhu pähklikoori visata, mida kogu aeg ühtses taktis näritakse ning ma ei tunne ärritust, kui vesi või elekter taaskord paariks päevaks mu elust kaovad. Ma ei näe enam sooja vanni võtmist unes. Mina nimetan seda kohanemiseks.

DSCF6107

Belo shopingupiirkond

Ühel kaunil reede pärastlõunal saabusid aga kolm sakslannat. Üheks neist Caro, mu partner naisettevõtluse projektis, kes saabus minust hiljem, sest ta pass koos Kameruni viisaga immaterialiseerus Saksamaa postisüsteemis. Õppisin teda juba GLENi nädala-ajaste treeningseminaride ajal Saksamaal ja Tšehhis lähedalt tundma (loe: jõime lõkke ääres õlut ja rääkisime oma unistustest ja saladustest). Tema saabumine tähendab, et kõik projektiga seotud mured ja rõõmud on järsku jagatud ning võin ausalt öelda: teda oli hea jälle näha. Ja ta tõi mulle Saksamaalt eluks vajalikke tromboosiravimeid, nii et teda oli vaja näha.

Temaga koos saabusid ka Susi ja Zarah, kes teevad GLENi Kameruni partnerorganisatsioonide kvaliteedihindamist. Mina ei saa aru, milleks on vaja kahte valget sakslannat, kes pole kunagi Kamerunis käinud ega tunne kohalikke kombeid ega skeeme, hindama seda kui ausad on kohalike organisatsioonide juhid ja projektid. Juba enne nende saabumist olin paika pannud, et nad on siin selleks, et taastoota valge-on-targem-ja-tublim-kui-must-ja-peab-neid-elama-õpetama stereotüüpe ning olles 2 nädalat siinses keskkonnas olnud, oli nende saabumine eos üks suur pind mu tagumikus.

Uute elukaaslaste saabumine ärritas mind esimestel päevadel meeletult ka teistel põhjustel. Elektrihambaharjad, föönid ja vähemalt viis paari eemaldatavate säärtega kargopükse näkku tegid neist justkui Lääne maailma elava kehastuse. Ja loomulikult tegid nad kamba mentaliteedist pimestatuna vana hea valge vea – selle asemel, et tulla ja kohaneda kohaliku eluga, püüdsid nad kohalikke (sh mind) Lääne eluga kohanema panna, ajades sellega meid kõiki hulluks. Euroopa koloonialajastu all over again.

DSCF6071

Vasakult Caro, Zarah, võltsi naeratusega mina ja Susi

Ühel hetkel tunnistasin endale, et mu turtsumine tuleneb ka sellest, et avastasin end järsku kommuunielust, mille reeglid mulle ei meeldinud. Seega asusin tegema seda, mida kõige paremini oskan – naeratades ebamugavatest asjadest rääkima.

Esimesena võtsin ette aja ja kellakasutuse. Ma olen aru saanud, et on täiesti okei eristada „white man time“ ja „black man time“ mõisteid, millest esimese puhul tähendab kell 9 tõesti kella 9t, teise puhul aga mingisugust aega pärast kella 9t, milleks võib olla nii 10, 11 kui ka 12, aga arvatavasti mitte hiljem kui 1. Selgitasin seda neiudele ning lisasin tõsiselt, et see kõik kehtib ainult juhul kui vihma sadama ei hakka. Kuna paduvihm muudab paljud teed läbimatuks, võib see plaanid katkestada. Samas võib hea ilmaga tulla ka tunne, et tahaks hoopis matkama minna, mitte kohtumisel, mis peab samuti mõistetav olema. Mitu päeva vinguda selle üle, et keegi õigel ajal kohale ei ilmunud, rikub kõigi tuju ja on vastuolus kohalike arusaamadega.

Järgmisena võtsin ette üksteise seelikusabas käimise. Mul on tänu tätoveeringutele, mis on siinmail haruldased ja naiste puhul ennekuulmatud, tekkinud paras ports austajaid. Mõned teevad minust õlimaale, mida näitamas käivad; mõned saadavad mind iga kord kui külas punktist A punkti B liigun. Numbrit ma jagama ei kipu, seega käivad nad aia taga, et mind jalutama või õlut jooma kutsuda või nagu viimane kord – paroodiafilmis naispeaosa mängima paluda.

Tänu kodumaisele silmarõõmule puudub mul nende vastu igasugune romantiline huvi, aga olen sellegipoolest seisukohal, et on toredam kohalikega suhelda (olgu nende eesmärgid siis millised tahes) kui ainult koos ja hanereas liikuda. Pärast pikka selgitustööd ja mõningast manipulatsiooni sain oma iseseisvuse tagasi ning teravad kommentaarid stiilis „Maia ju lippab meil ainult poistega ringi“ on samuti kadunud.

DSCF6109

Kohaliku kunstniku juures

Kolm päeva pärast sakslannasid saabus siia ka 17-aastane kanadalane Luke, kes on siin selleks, et kaks kuud suvekoolis lapsi õpetada ning selle käigus aru saada, kas humanitaarabi on talle loodud või mitte. Tema unistuseks on minna sõjakolletesse lapssõdureid tagasi lapse rolli rääkima ning kõige rohkem meeldib talle Kameruni juures siiani see, et saab baaris rahulikult õlut juua.

Luke on maja viies asukas ning seega on RUDECi vabatahtlike maja ametlikult asukate mahu poolest täis. Nüüdseks oleme juba üle nädala koos elanud ning sümbioos on märgatav. Seda, et mulle meeldib pigem mägedes turnimas käia kui kõigiga samal ajal söögilauda istuda, ei panda enam pahaks. Mina ei tunne enam, et mu privaatsus sellest häiritud on, et kõik igal ajal ja koputamata tuppa lennata võivad. Teised on aru saanud, et ma hakkan turtsuma kui mind liiga palju õpetada ja käsutada, nii et ei ürita enam. Ja me kõik kohaneme Aafrika eluga – et kõik toimub raaahulikult ja aaaeglaselt. Ja ka nii on täiesti okei elada.

Minul on jälle rahutus hinges. Olen juba mitu päeva proovinud kaaslasi ära rääkida, et nad minuga Mt Camerooni otsa roniks. Moosimine käib enamasti nii, et hiilin täiesti suvalisel hetkel ligi küsimustega, nagu: „Kui suur on tõenäosus, et meil kunagi veel selleks võimalus avaneb?“ või „Keda sina tead, kes oleks Mt Camerooni otsa roninud? See on eriline, ma räägin!“ või „Kuidas me saame Kamerunist nii ära minna, et me pole Lääne-Aafrika kõrgeimat tippu ära vallutanud?“.

Teiste vastuseis põhineb üldiselt teiste juttudel ja arvamustel. Lasime isegi kohalikul Peace Corpsi vabatahtlikul nende võrgustikust uurida, rääkisime Mt Camerooni lähedal elavate tuttavate vabatahtlikega ning guugeldasime, kuni enam ei jaksanud. Kõik ütlesid ühest suust, et see on kõige raskem ja toredam asi, mis nad oma elus teinud on. No olgu, mõned hoidsid selle „toreda“ poole pealt tagasi ning rõhusid rohkem pisarate ja higi kirjeldamisele, aga mind see ei heiduta. On ka inimesi, kellele ei meeldi jäätis. Järelikult ei saa teiste maitset usaldada – kõike tuleb ise proovida.

Matk Mt Camerooni jalamilt, mis on tunni aja kaugusel rannast ja seega merepinnale väga lähedal kuni mäe tippu on kas kolme- või neljapäevane (täiesti vormist väljas inimesel, keda on vaja kogu tee tagant lükata, läheks max kuus päeva) sõltuvalt sellest, kuidas jaksu on. Eraldi ronimisvarustust vaja pole, on lihtsalt palju järske tõuse ning üsna karmides tingimustes ööbimine. Seadus kohustab kõiki matkajaid kaasama teejuhti ning soovitatakse ka pakikandjat, kuna varustust on kaasa vaja päris palju.

Keegi pole aga nõus minuga kaasa tulema, sest a) kellelgi meist pole tõsist ronimiskogemust, b) meil pole korralikku ronimisvarustust, c) ikkagi ekstreemne ja d) kõik „mis siis saab kui“ stiilis mured. Üritasin neile naerdes selgitada, et olen Nepaalis Annapurna ja Mt Everesti radade algustes seelikus ja ketsides trekkinud, mis peaksid samuti olema reserveeritud kallisse varustusse pakitud asjatundjatele ning tegelikult pole see õieti mingi kunst. Kui tahad, siis liigud edasi. Kui kukud, siis tõused püsti. Kui saad oksaga näkku ja ära minestad, siis… noh, selleks ongi giidi vaja, kes sind tagasi teadvusele laksaks. Aga nad ikkagi kardavad, kurat teab, mida.

DSCF6125

Hommikused jalutuskäigud

Kusagil enda hommikuste jalutuskäikude, saviteedel libisemiste ning hirmujuttude vahepeal otsustasin, et ma teen selle siis üksi ära. Ma ronin Lääne-Aafrika kõrgeima mäe tippu. 4095m. Võtan loomulikult kaasa teejuhi ja pakikandja, sest isegi tugevad ja iseseisvad naised nagu mina vajavad veidi abi. Kirjutasin isegi oma perearstile, sest noh, tromboos ja kõrgused ei käi väga kokku ning võtan ka tema soovitatud ravimid kenasti eelnevalt sisse.

Veel hakkan ennast kõrgustes treenima, et kindel olla, et mul kõrgustikuhaigusega probleeme ei ole ega tule. Nepaalis reisides asusime ju samuti semuga Mt Everesti base camp’i poole teele, aga meist üks päev ees olnud rühmas suri üks itaallane mäestikuhaigusesse ning kõik pidid tagasi pöörduma. Ma küll ei teadnud teda, aga õpin tema vigadest. Pealegi, ma elan kaunite 1000-2000m tõusude ja languste keskel. Turnin kuni nõrken. Ma pean hakkama endale korralikku matkavarustust kokku ajama, sest Mt Camerooni tipus on ju miinuskraadid. Ma ei tea, kas ma selle ära teen, aga proovin küll. Ja proovimine on juba üks samm rohkem kui teised on valmis tegema.


Maia on sel suvel GLEN vabatahtlikuna Kamerunis, Belo külas naisettevõtlust arendamas. GLEN programmi Eestis vahendab Arengukoostöö Ümarlaud ja rahastab Välisministeerium.

1706864_orig

+ posts
+ posts