Otsides pagasit ja julgust

Published On: July 6, 2016By

IMG_2691

Kell on 2 öösel ning paneelika köögi suurusesse ruumi on ennast pressinud 20 inimest, kelle prantsuskeelset sõimu kuulavad kaks töötajat. Kuulavad, kirjutavad, vastavad häirimatult naerdes. Mina olen litsutud seina ääres olevasse tooli. Douala lennujaama pagasiteeninduse jaoks on tegu tavalise õhtuga. Istanbulist Doualasse, Kameruni suurimasse ja rikkaimasse linna saabunud lennul jäi terve hulk inimesi oma pagasist ilma. Täpselt nagu igal õhtul, kui lend saabub.

Kannatajate hulgas olen ka mina. Toimuvat tõlgib mulle samuti Kameruni vabatahtlikuks saabunud Martina. „They’re missing four bags. No, five. And they already stayed an extra night in Instanbul so their bags would arrive from Paris. This lady is missing one bag, but she says it is full of her shopping in Istanbul, and – oooh, wow – she does love her labels.”

,,No, no, he is not angry at you, he is just calling the workers stupid and saying Turkish Airlines are the worst.“

Paratamatult tekib tunne, et minu mure pole nii suur kui nendel glamuursetel inimestel. Mul on kadunud kõigest matkakott. Olgugi, et see oli pungil täis kõike eluks vajalikku alates sääsevõrgust ja piprageelist kuni malaariaravimiteni. Igal juhul on tegu eluks vajaliku kraamiga, kui kavatsed järgnevad kolm kuud Kameruni põhjaosas asuvas pisikeses Belo nimelises külas vabatahtlikuna edendada naiste ettevõtlust – ja seda ma just kavatsen.

Kotti ma sel öösel muidugi kätte ei saanud. Arvati, et võiksin homme öösel samale lennule taas vastu tulla, et küllap jäi Istanbuli. Läheme pansionaati, mille Joshua meile kinni pannud on. Tegu on kunagise misjonäride magalaga, mis nüüd mööndustega ka teisi „jumala tööd“ tegevaid isikuid vastu võtab. Kõrged väravad, valvur ja okastraat väljaspool. Sees aga nahkdiivanid ja hiigelsuured pildid kõigist suurematest Kameruni katoliku misjonäritöö vedajatest. Ja bassein. Toas on isegi konditsioneer ning WC ja dušš, ehkki ust ees pole.

Veedame päeva mu vastuvõtva organisatsiooni juhi Joshuaga RUDECi (Rural Development Center Cameroon) ajaloost ja projektist rääkides. Tegelikult räägib pigem Joshua. Mulle saab pärast kahetunnist monoloogi selgeks, et aafriklastele meeldib lugusid detailirohkelt ning pikalt edasi anda. Ja kui vahepeal mujale vaatama juhtud, küsitakse kiirelt, et kas ikka kuulad.

Ja ma kuulasin. Kuulasin, kuidas ta ütles, et kuna meil pole autot, ei saa ametlikku valuutavahetuspunkti minna, sest sealt jälitatakse sind esimese võimaliku röövimiskohani. Kuulasin, kuidas ta leppis kokku kohtumise „musta turu“ valuutavahetajaga, kes sulle koju tuleb. Kuulasin, kuidas ta naerdes puhus juttu mehega, kellel oli kõige suurem kullast käekell, mida ma iial näinud olen. Ja kuulasin sedagi, kuidas ta suurest rahapatakast mulle kupüüre luges. See kõik tundus mulle nagu uni.

Kella ühe ajal öösel läksime Joshua ja tema sõbra Fideliga taas lennujaama. Lennujaamas teatas tore härra, et talle tundub, et mu kott on hoopis Yaondesse saadetud. Ta lehvitab mulle kärsitult käega. „Call me around 6. Maybe by then I will have had a call from Yaonde.“ Joshua jätab mulle oma telefoni öökapile.

Kell saab 6, ma helistan, aga telefon ei tööta. Istun mõtlikult hotelli terassil, ja järsku jalutab ligi ülimalt sõbralik näolapp, kes on üle pika aja peale Joshua esimene, kes inglise keelt räägib. Tutvume. Saan teada, et Felix on pärit Okust, mis on minu tulevase kodu Belo naaberküla ning on suundumas Ghanasse raamatupidamiskoolitusele. Minu murest kuuldes toob ta joostes toast telefoni. Uudiseid pagasiteeninduses pole, ent jääme koos ootama – paluti kell 7 tagasi helistada.

Ootamise ajal teatab Felix, et jumal saatis ta minu juurde, sest tundis mu muret. Felix, nagu kõik Kameruni loodeosast pärit inimesed, on kom (Kameruni etniline grupp). Räägib kom keelt, jälgib kom’i traditsioone ning on seejuures pühendunud kristlane. Sellest hoolimata on traditsioonilised kom’i lood viis elu selgitada.

Felix keerab end minu poole ja alustab: „There was a man, who had been a hunter for many years. He lived happily with his wife and provided for his family. One morning, when he is about to go out to hunt, his wife stops him in tears. She had had a bad dream about a big animal killing her husband and begged him not go.

But the man said no. He said he had also had a dream about meeting a big animal, but he had dreamt of killing it and bringing it home and making a big sale. So he goes out to the jungle. In the jungle he feels scared, but also decisive. A big lion appears. The lion comes closer and then passes, not touching the man. And he kills it from behind.

When he returns home, he tells his wife that he too had had a bad dream about dying while hunting. But he went anyway, because god told him to find his courage. And when you have courage, you can withstand destiny.“

Loo lõpus võtab Felix mu käe enda pihku ja ütleb seda aeglaselt silitades, et ka see on see, mida mul on vaja. Leida oma julgus. Kott järgnevat iseenesest.


Maia on sel suvel GLEN vabatahtlikuna Kamerunis, Belo külas naisettevõtlust arendamas. GLEN programmi Eestis vahendab Arengukoostöö Ümarlaud ja rahastab Välisministeerium.

1706864_orig

 

+ posts

3 Comments

  1. A.T. July 6, 2016 at 19:17 - Reply

    Maia Kamerunis kõlab nagu mõni Leedu nimi:))

  2. Anonymous July 6, 2016 at 23:00 - Reply

    Oi kuidas oli oodatud see elumärk :D
    Imeline on lugeda ja mõelda, mida sa kpll seal kaugel teed! See on peaaegu nagu hea raamat, mis sinus emotsioone sakutab.
    Aga õrna silitusega härrasel on ilmselt õigus- küll see kott ka tuleb, kõik muu on ju sul ise tehtud ja toodud ;)
    Sinu ilustaja

    • Maia July 7, 2016 at 11:22 - Reply

      Head emotsioonid siiani ära tunda! Aitäh, Katja, aga muretsemiseks pole üldse põhjust. Raamatule tuleb peagi järge :)

Leave A Comment

Sarnased artiklid

Otsides pagasit ja julgust

Published On: July 6, 2016By

IMG_2691

Kell on 2 öösel ning paneelika köögi suurusesse ruumi on ennast pressinud 20 inimest, kelle prantsuskeelset sõimu kuulavad kaks töötajat. Kuulavad, kirjutavad, vastavad häirimatult naerdes. Mina olen litsutud seina ääres olevasse tooli. Douala lennujaama pagasiteeninduse jaoks on tegu tavalise õhtuga. Istanbulist Doualasse, Kameruni suurimasse ja rikkaimasse linna saabunud lennul jäi terve hulk inimesi oma pagasist ilma. Täpselt nagu igal õhtul, kui lend saabub.

Kannatajate hulgas olen ka mina. Toimuvat tõlgib mulle samuti Kameruni vabatahtlikuks saabunud Martina. „They’re missing four bags. No, five. And they already stayed an extra night in Instanbul so their bags would arrive from Paris. This lady is missing one bag, but she says it is full of her shopping in Istanbul, and – oooh, wow – she does love her labels.”

,,No, no, he is not angry at you, he is just calling the workers stupid and saying Turkish Airlines are the worst.“

Paratamatult tekib tunne, et minu mure pole nii suur kui nendel glamuursetel inimestel. Mul on kadunud kõigest matkakott. Olgugi, et see oli pungil täis kõike eluks vajalikku alates sääsevõrgust ja piprageelist kuni malaariaravimiteni. Igal juhul on tegu eluks vajaliku kraamiga, kui kavatsed järgnevad kolm kuud Kameruni põhjaosas asuvas pisikeses Belo nimelises külas vabatahtlikuna edendada naiste ettevõtlust – ja seda ma just kavatsen.

Kotti ma sel öösel muidugi kätte ei saanud. Arvati, et võiksin homme öösel samale lennule taas vastu tulla, et küllap jäi Istanbuli. Läheme pansionaati, mille Joshua meile kinni pannud on. Tegu on kunagise misjonäride magalaga, mis nüüd mööndustega ka teisi „jumala tööd“ tegevaid isikuid vastu võtab. Kõrged väravad, valvur ja okastraat väljaspool. Sees aga nahkdiivanid ja hiigelsuured pildid kõigist suurematest Kameruni katoliku misjonäritöö vedajatest. Ja bassein. Toas on isegi konditsioneer ning WC ja dušš, ehkki ust ees pole.

Veedame päeva mu vastuvõtva organisatsiooni juhi Joshuaga RUDECi (Rural Development Center Cameroon) ajaloost ja projektist rääkides. Tegelikult räägib pigem Joshua. Mulle saab pärast kahetunnist monoloogi selgeks, et aafriklastele meeldib lugusid detailirohkelt ning pikalt edasi anda. Ja kui vahepeal mujale vaatama juhtud, küsitakse kiirelt, et kas ikka kuulad.

Ja ma kuulasin. Kuulasin, kuidas ta ütles, et kuna meil pole autot, ei saa ametlikku valuutavahetuspunkti minna, sest sealt jälitatakse sind esimese võimaliku röövimiskohani. Kuulasin, kuidas ta leppis kokku kohtumise „musta turu“ valuutavahetajaga, kes sulle koju tuleb. Kuulasin, kuidas ta naerdes puhus juttu mehega, kellel oli kõige suurem kullast käekell, mida ma iial näinud olen. Ja kuulasin sedagi, kuidas ta suurest rahapatakast mulle kupüüre luges. See kõik tundus mulle nagu uni.

Kella ühe ajal öösel läksime Joshua ja tema sõbra Fideliga taas lennujaama. Lennujaamas teatas tore härra, et talle tundub, et mu kott on hoopis Yaondesse saadetud. Ta lehvitab mulle kärsitult käega. „Call me around 6. Maybe by then I will have had a call from Yaonde.“ Joshua jätab mulle oma telefoni öökapile.

Kell saab 6, ma helistan, aga telefon ei tööta. Istun mõtlikult hotelli terassil, ja järsku jalutab ligi ülimalt sõbralik näolapp, kes on üle pika aja peale Joshua esimene, kes inglise keelt räägib. Tutvume. Saan teada, et Felix on pärit Okust, mis on minu tulevase kodu Belo naaberküla ning on suundumas Ghanasse raamatupidamiskoolitusele. Minu murest kuuldes toob ta joostes toast telefoni. Uudiseid pagasiteeninduses pole, ent jääme koos ootama – paluti kell 7 tagasi helistada.

Ootamise ajal teatab Felix, et jumal saatis ta minu juurde, sest tundis mu muret. Felix, nagu kõik Kameruni loodeosast pärit inimesed, on kom (Kameruni etniline grupp). Räägib kom keelt, jälgib kom’i traditsioone ning on seejuures pühendunud kristlane. Sellest hoolimata on traditsioonilised kom’i lood viis elu selgitada.

Felix keerab end minu poole ja alustab: „There was a man, who had been a hunter for many years. He lived happily with his wife and provided for his family. One morning, when he is about to go out to hunt, his wife stops him in tears. She had had a bad dream about a big animal killing her husband and begged him not go.

But the man said no. He said he had also had a dream about meeting a big animal, but he had dreamt of killing it and bringing it home and making a big sale. So he goes out to the jungle. In the jungle he feels scared, but also decisive. A big lion appears. The lion comes closer and then passes, not touching the man. And he kills it from behind.

When he returns home, he tells his wife that he too had had a bad dream about dying while hunting. But he went anyway, because god told him to find his courage. And when you have courage, you can withstand destiny.“

Loo lõpus võtab Felix mu käe enda pihku ja ütleb seda aeglaselt silitades, et ka see on see, mida mul on vaja. Leida oma julgus. Kott järgnevat iseenesest.


Maia on sel suvel GLEN vabatahtlikuna Kamerunis, Belo külas naisettevõtlust arendamas. GLEN programmi Eestis vahendab Arengukoostöö Ümarlaud ja rahastab Välisministeerium.

1706864_orig

 

+ posts
+ posts