Gabriella ei märganud mõnda aega, et tema telefon helises. Ta ei märganud ka tükk aega, et kuigi ta oli plaaninud seanssi läbi viia, ei olnud ta valgele paberile ainsatki märget teinud, mille alusel kõik kuuldu hiljem tühipaljaks illusiooniks võiks tunnistada, see kehtetuks tembeldada ning klient edasi kangemate tegijate juurde suunata. Naine ei olnud isegi selle peale tulnud, et kuulamise vahepeale küsimusi küsida, kuna ta ei suutnud jutustust katkestada. Lõpuks ei märganud ta isegi mitte seda, et Aleksander oli hetkeks jutustamise pooleli jätnud, kuna erinevalt naisest oli mees telefoni kuulnud.

Jutustus, mida võhivõõras oli Gabriellale rääkima asunud, mässis naise täielikult oma võimusesse ning tassis ta reaalsest olevikust hetkega kaugele minevikku. Lennuõnnetus, hädaoht, pääsemine ja siis tema välimuse kirjeldus, kuskil keset tundmatuid stepivälju. Mingil hetkel avastas noor naine ennast tõepoolest seda kõike uskuvat, kuid nii, kui see mõte tema peast läbi jooksis, sundis ta selle põgenema ning kinnitas endale selle ajuvabadust. „Mehel on hea kujutlusvõime, muud ei midagi,“ ütles Gabriella iseendale, kuid minuti pärast oli see juba meelest läinud.

Nüüd siis oli jutt läbi lõigatud ning mobiili nõudlik heli jõudis ka noore psühholoogini.

„Oh,“ pomises naine, asudes telefoni otsima, järsku millegipärast närvis ja pabinas. Leidnud otsitava, jäi ta hetkeks ekraanil vilkuvat nime vaatama, nagu ei suudaks endale aru anda, kas ta teab helistajat või mitte.

Siis tõstis ta pilgu, vaatas korraks oma suurte jahmunud silmadega Aleksile otsa, nagu ta oleks millegi vastu eksinud. Naise pärani silmis helkis kogu ruumis olev valgus, nii et Aleksandril jättis süda löögi vahele. Ta ju teadis seda pilku – see oli tema Alisa oma. Telefoni melanhoolne helin täitis hetkeks veel vaikust ja siis, nagu ärgates, viskas Gabriella õhku kiire vabanduse ning ruttas kabinetist välja. Enne aga, kui uks jõudis lõplikult varju heita telefonivestluse, kuulis Aleksander, kuidas Gabriella kõne vastu võttis. Ta kuulis, kuidas hetkega täitus naise hääl sära ja õnne ning armastusega:

„Ma kuulen sind, kallis!“

Segadus naise häälest oli justkui käega pühitud; samahästi oleks võinud Aleksander seda kõike endale ainult ette kujutada.

Uks nende vahel läks diskreetselt kinni ning Aleksader jäi üksinda.

Kallis… See sõna kajas mehe kõrvus ning esialgu ei saanud ta aru, miks see nii vale oli. Miks see lühike fraas ja selle kõla teda häirisid? Ta tõusis püsti ning sammus ruumis rahutult paar korda edasi-tagasi. Midagi ei klappinud; mustris oli midagi, mida ta ei olnud märganud ja millega ta ei olnud osanud kuidagi arvestada. Üks muutuja, mida ta oli kas alahinnanud või juba alguses ilmvõimatuna kõrvale heitnud.

Kallis…

Ja siis ta mõistis. Korraga ja täiesti ootamatult. Kõike, mida ta polnud veel mõistnud, kuid mis täie tõsiduse ja karmi tegelikkusena teda nüüd ründas.

Gabriellal oli juba keegi, keegi eriline. Keegi, kes naise elu täitis, tema kõrval käis, tema naeratusi nautis ja pisaraid pühkis.

Aleksander vajus uuesti klienditooli ning tõmbas närviliselt kätega läbi juuste. Ta tegi seda alati, kui tajus läbikukkumist liiga lähedal. Või lootusetust. Või tohutut valu.

„Ta armastab kedagi teist.“

Sel hetkel, kui ta seda tõde mõistis, tundis mees, kuidas seinad talle peale suruvad, kuidas lagi on ühtäkki liiga madalal ning tal polnud enam sõõmugi õhku hingamiseks. Suutmata seda taluda, hüppas ta püsti, ületas paari sammuga maa tooli ja ukse vahel ning kiskus viimase lahti. Hetke silmitses ta enda armastatud naist, kes samal hetkel saatis suudluseid hoopis kellelegi teisele. Ja siis tuli piir. Ta pidi sealt minema saama.

„Me peame – “ alustas Gabriella väga viisakalt, kuid Aleksander ei kuulanud teda lõpuni.

Selle asemel tormas ta naisest mööda, suutmata kuuldavale tuua ühtegi sõna, jätmata isegi hüvasti. Mees lõi välisukse enda ees samamoodi lahti, nagu ta oli löönud kabinet omagi ning väljus. Kuid ta ei suutnud lõplikult lahkuda ilma, et oleks naist veel viimast korda näinud. Aleks peatus hetkeks, pööras ennast aeglaselt ümber ning jäi igatsevalt läbi ukseklaasi Gabriella poole vaatama. Vaid korraks oli tajuda matvat, täielikult hinge üle ujutavat kriipivat muserdust. Siis aga kadus see tunne, kui mees kõik tunded kuskile südame nurka surus ning mustavasse öhe põgenes.

Kõik toimus nii kiiresti, et Gabriella ei saanud arugi, mis oli juhtunud, enne kui kõik oli juba läbi ja möödas. Nõutult seisis ta keset fuajeed, ühes käes telefon, teine käsi endiselt õhus, justkui pakuks ta kellelegi midagi või osutaks millelegi olulisele.

„ – tänaseks katkestama,“ lõpetas naine aeglaselt lause iseendale, kehitas siis õlgu ning läks kabinetist oma mantlit ja kotti võtma.

Ta sulges kabineti ukse, seekord lõplikult ning lahkus majast. Siiski, enne, kui ta pilgu koduteele pööras, silmitses ta läbi ukseklaasi hoolega fuajeed – et olla täiesti kindel, et seekord keegi sinna sisse ei jäänud.

*   *   *

Töölt koju minnes jalutas Gabriella erakordselt aeglaselt ja mõtteisse vajunult mööda vaikseid, lumme mattunud tänavaid. Inimesi peaaegu polnudki ja need, kes ka liikusid, olid kui varjud kuskil eemal. Gabriella ei kiirustanud, ta ei rutanud ei koju ega oma kallima embusesse. Kui ta enne oli seda igatsenud, siis nüüd olid ta mõtted nii tihedad ja rasked, et ükski helgem sellest paksust kardinast läbi ei pääsenud. Ta küsis endalt jätkuvalt, kas see kõik võib tõsi olla. Mõistus ütles talle, et see ei ole võimalik, et see on hullus. Et see on üks neist lugudest, mida ta koolipingis kuulis või mida kogenenumad psühholoogid talle põnevusega erksamatest juhtumitest olid rääkinud. Aga mingi teine kummaline tunne sees tahtis kõike seda siiski uskuda. Tahtis uskuda, et maailmas on midagi nii erilist, ennekuulmatut ja et see juhtub just nimelt temaga.

„Aga see on ju mõistuse vastane!“ pomises ta enda ette pahuralt, raputades pead. „See lihtsalt pole loogiline!“

„Loogiline pole see, miks sa mind nii kauaks ootama jätsid,“ lausus ootamatult tuttav hääl naise selja taga ning kellegi käsi pistis punase roosi Gabriellale nina alla.

Naine tuli ehmunult oma mõtetest välja ning pööras ennast ringi. Kuid nähes enda selja taga olevat inimest, kadus hetkega kogu mõttekoorem ja jahmatus ning see kõik asendus siira, sooja naeratusega.

„Erik!“ hüüdis naine, võttis roosi ning viskus mehele kaela.

Erikuks nimetatu põimis oma käed naise ümber, näol sulaselge rahulolu. Ka tema pilk naeratas ning mitte sugugi vähem kui naise oma, keda ta enda vastas hoidis.

„Mul läks kauem. Üks klient tuli, kellega ma polnud arvestanud,“ vabandas Gabriella.

„Ja sina loomulikult ei suutnud „ei“ öelda. Ja pidid ta vastu võtma,“ vastas mees muiates, suudles naist pealaele ning lisas siis vaikselt: „Ma ei jaksanud sind oodata ja otsustasin sulle vastu tulla.“

„Sa oleksid võinud töö juurde tulla,“ pakkus Gabriella, kortsutas ühtäkki kulmu ning kallutades veidi pead, et mehele otsa vaadata. „Miks sa ei tulnud?“

„Ma nägin sind juba eemal tulemas ja otsustasin siin oodata. Ja enne oli mul ikkagi lootus sind kodus kohata.“

Gabriella noogutas, võttes käed mehe kaela ümbert ning edasi jalutasid nad juba teineteise kõrval, käed üksteise pihtade ümber põimunud. Mõnda aega oli vaikus, kumbki ei lausunud sõnagi. Ja selle vaikuse varjus hiilis Gabriella pähe juba tuttav mõttelõng, mis Aleksandri nime korrutades asus segadust ketrama.

„Mul käis täna üks patsient,“ lausus Gabriella lõpuks, hääl pingest värisemas.

Ta ei teadnud isegi miks, kuid ta tundis, et midagi on juba sellest teemast rääkides vale. Mingi kummaline sisetunne muutis teda valvsaks, kuigi teadlikult ühtegi põhjust ei olnud.

„Ma arvasin, et sul neid ikka rohkem on. Arvestades seda, et sa ületunde tegid,“ vastas Erik naljatades.

„Mitte selles mõttes. See patsient oli teistsugune. See viimane, kes mind kinni hoidis.“

„Mis mõttes teistsugune?“.

„Ta väitis, et tundis mind teises elus ja tuli mind siia otsima.“

Gabriella kehitas õlgu, nagu kinnitaks iseendale oma kõhklusi ja arusaamatust olukorras, ja vaikis. Ta ootas, et Erik annaks mingigi reaktsiooni. Naeraks või üllatuks või teeks midagi. Kuid mees vaid kõndis sõnatult ta kõrval.

„Ta kutsus mind Alisaks,“ lisas Gabriella lõpuks.

Selle nime lausumisega muutus midagi. Õhku lendas särisema mingi elekter, mis kauni reedeõhtuga kuidagi kokku ei sobinud. Võimatu on öelda, kas põhjus oli loo absurdsusel või hoopiski tõelisusel; või kas tõesti Eriku pilk ja ilme kangestus hetkeks hirmust ning tõmbus kaameks või oli asi vaid hämaras valguses, mis sellise mulje tekitas. Kuid mees vaikis endiselt.

Gabriella ei näinud Eriku ilmet, ta ei märganud, kuidas mehe hingamine kiirenes. Kuid ta ei olnud rumal, ning tajus, et tema sõnadega oli midagi muutunud ning paigast nihkunud. Vaikus oli raske nagu naise enda mõttedki ning Gabriella tundis, kuidas rahulolematus nahhaalselt nende vahele trügib. Lõpuks tõstis naine pilgu ja vaatas Erikule otsa. Ja nägi seal kõike seda, mida ta oli aimanud.

„Mis viga? Sa usud teda?“

„Muidugi mitte,“ vastas Erik tõsiselt, „see on ju ajuvabadus!“

„Miks sa siis nii ehmunud oled?“

Erik võpatas Gabriella väga selgele peegeldusele nagu oleks ta alles nüüd märganud, et ta näoilme on absoluutselt sobimatu ja nagu maskina langes mehe ilmesse uuesti endine lõbusus.

„Sest et kui juba teisest ilmast tullakse mu pruuti jahtima, läheb mul raskeks selle ilma konkurentidega võistlemises,“ ütles Erik ning suudles Gabriellat pealaele. Ja Gabriella uskus Eriku iga sõna.

Pinge oli selleks hetkeks võidetud ja minema löödud ning kogu ebakindlus kui hirmutav vari hävitatud. Nii lihtne oli uskuda seda, mida sooviti. Eriti veel siis, kui neid sõnu ütles inimene, keda vannuti oma südames igavesti uskuda.

 

Jätkub…

—

Foto: Pixabay fotopank