Peegeldus. II osa: 1925

Published On: March 20, 2016By

landscape-959279_1920

See oli aasta 1925. Hilisõhtu. Meie lennuk sattus ootamatult tormi kätte ning ainus pääsemisvõimalus sel hetkel oli hädamaandumine. Ükskõik, kus, ükskõik, kuidas, peaasi, et nende laamendavate tormituulte eest varju saada. Meie õnneks, kui sel hetkel õnnekarikasse üldse midagi oli jäänud, laius allpool maa, mis tundus osavõtmatult ja ükskõikselt meile oma teeneid pakkuvat. Niisiis, asusin oma parimat andes maanduma, lugedes järjest palveid, lootes, et üks ainuski neist leiab tee, et meid aidata.

Ma aimasin, et midagi on tulemas. Et me ei saa niisama kergelt pääseda. Lihtsalt sisetunne ütles seda ja aastatega olin ma õppinud seda ilma vähimagi kahtluseta usaldama.

Selleks eelaimduseks oli ka põhjust: pimedas ei olnud ma näinud ebaühtlast maapinda. Või hiiglaslikke kive, mis mind nüüd salakavalalt piidlesid ning oma teravaid kihvi tormis teritasid. Ja ükskõik, kui hästi või halvasti ma ka lennukit ei juhtinud, nii kui me olime käeulatuses, rebisid näljased kivid lennukipõhja kui koiotid oma ohvrit, kiskusid meid soovitult rajalt kõrvale ning hävitasid viimsegi balansi, mis niigi õhkõrnana minu käte vahel värises.

Kui me lõpuks lennuki lõplikult pidama saime ning segaduses ja ärevil välja tormi kätte ronisime, avastasime, et me oleme kuskil pärapõrgus.  Meie mässava silmapiirini ja veel selle tahagi laius madalat rohtu, mis kohati oli ära põlenud, hävitatud looduse enda poolt, nagu seda poleks kellelegi vaja olnud. Stepp. Inimtühi stepp, kuhu me olime iroonia sunnil sattunud tõenäoliselt ainsa tormi ajal kogu aasta vältel.

Minu neljast kaasreisijast üks oli vigastada saanud: temapoolne külg oli esimesena vastu võtnud hoobi külalislahkuseta maalt, mistõttu ka Henri oli erilise tervituse osaliseks saanud.

Esialgu tundus, et tema olukord piirdus vaid murtud jalaluu, veritseva käe ja veel mõne väiksema haavaga, kuid me ei saanud selles kindlad olla.

Seetõttu oli lähiajal mõne elava hinge leidmine märkimisväärse tähtsusega. Ükskõik kelle, kes räägiks inimkeeli ja oskaks midagi vigastustega teha. Ükskõik kelle, kes aitaks meil seal ellu jääda.

Loomulikult üritasime baasiga ühendust saada, kuid kas meie või nemad olid justkui maamunalt kadunud ning olemast lakanud. Me üritasime kontrollida, mis seisus on lennuk, kuid tema oli meie või meie halva kohtlemise peale solvunud ning keeldus elumärke näitamast. Kõik see raiskas vaid aega, mida me poleks niikuinii osanud kuskile kulutada või millel polnud sel hetkel niikuinii väärtust. Henri tuletas seda meile agaralt meelde ning imekombel leidis ta isegi veel piisavalt huumorit, et pool-naljatades meid kõiki juhmarditeks nimetada. Keegi ei võtnud seda loomulikult tõsiselt ega heitnud talle midagi ette, kuid me tundsime ennast kohutavalt, suutmata talle pakkuda abi, mida meie sõber ilmselgelt vajas. Ma nägin seda kõigi meie silmadest, kui me omavahel pilke vahetasime ja mõtetes salaja panuseid tegime, et kes meist esimesena murdub ja meeleheitest mõistuse kaotab.

Pärast kahe viimase joogiveepudeli katkiste istmete alt väljakookimist ning avastamist, et üks neist on puruks ja seetõttu pooltühjaks jooksnud, virutas Hannah oma vormist välja läinud ja rebenenud kübara maha ning vajus muljutud ja kriibitud lennukikere najale toetuma. Ta nägi seal määrdunud kleidis ja vihmast tilkuvana välja erakordselt hale ja õnnetu. Kaugeltki mitte see uhke ja väljapeetud Hannah, keda mina olin harjunud nägema. Oleks see olnud ükskõik milline teine olukord, oleksin ma naernud ja vandunud, et ma ei lase naisel mitte kunagi seda hetke unustada. Kui see ainult oleks olnud mõni teine olukord.

„See on mõttetu! Lihtsalt mõttetu!“ hüüdis Hannah pettunult ja allaandes, tõstes käed silmadele ning peites enda eest selle tühja ja vihase vaate, mis meid kõiki kummitas.

„Me peaksime võtma vee ja toidutagavara, mis meil on, ja nii kui torm möödub, kuhugi poole liikuma. Muidu me jäämegi siia,“ pakkus Robert, silmitsedes korda mööda Hannahit ja Henrit.

„Ja kuhu minema? Lihtsalt mingis suunas? Teadmata kuhu täpsemalt? Lihtsalt kuhugi?“ päris Hannah, ilmselt tigedama hääletooniga kui ta oleks tahtnud, ja lasi kätel jälle jõetult rippu langeda.

Ta pilk oli kinnitunud Robertile, silmades hukkamõist sellise idiootsuse üle.

„Ei!“

„Jah!“

Hääled jagunesid pooleks – Hannah ja Lisebeth pooldasid kohale jäämist ja valge laeva ootamist, Henri ja Robert aga edasi minemist ja seiklust täiesti valel ajal. Niisiis vahtisid nad lõpuks kõik neljakesi minu poole ja ootasid, mida mina sellest arvan. Vaatasin neid üldselt ja siis ükshaaval, vaatasin Henrit, kes üritas meid kõiki petta ja teha nägu, et tema veritseva haavaga käsi ja jalaluumurd ei tee talle üldse haiget. Lõpuks tõstsin pilgu horisondile, otsides vähimatki märki elust. Peale äikese, mis joonistas välja ühe hädise puu kontuurid meist mitu meetrit eemal, ei näinud ma midagi. Sellegipoolest tundsin millegipärast, et kohale jääda pole ka õige. Ma tundsin mingit kutset, hääletut ja kauget, kuid impulsiivset kutset.

„Me lähme edasi. Nii kui torm on vaibunud ja öö möödunud,“ laususin kindlameelselt, silmapiirilt pilku pööramata.

„Edasi? Kes meid edasi liikudes peaks üles leidma, ah?“ nõudis Hannah, kuid see jäi ka ainsaks protestiks. Ja ka ainsateks sõnadeks päris pikaks ajaks, kuna me ronisime hääletult tagasi lennukisse vihmavarju ning ootasime alistunult, kuni loodus oma võitu meie üle tähistab. Meil ei olnud enam midagi rääkida, kõik tundus korraga nii tähtsusetu. Väärtuseta.

Hommikuks oli torm vaibunud ning päikesekiired tervitasid uut ja värsket steppi, justkui tahaks öelda, et nad ei ole oma kuumade ja hävitavate suudlustega seda maad veel vabaks lasknud.

Asusin aega viitmata käsklusi jagama. Mina ja Robert pidime Henrit toetama ja kandma ning lihtsalt lootma, et me talle väga palju lisavalu ei tee. Hannahi ja Lisebethi käsutusse jäid toidu- ja veevarud.

Pärast mõneminutilist vaikuses sättimist, mis sisaldas vajaliku kokkupakkimist ja Lisebethi tegevust medõena, kui ta lappis sidemetega Henri haavu, olime teel, teadmata kuhu täpsemalt või mille suunas.

Oli see alles hommikupoolik! Päike tõusis aeglaselt ja kuninglikult taevakaarele ning meie sammud viisid üle rohu, mis meie avastuseks polnudki täiesti „ära põlenud“. Leidus nii stepirohtu, mille järgi uskusime ennast olevat veel Euraasias, kui ka krookuseid ja palu kurekelli, millel me ei suutnud kuidagi vahet teha. Tegelikult oli meie ümbrus ilus, väga-väga ilus. Kuid me ei suutnud seda nautida, kuna see lämmatas meid; soojus, mis polnud tegelikult üldsegi kõrge, nööris meie kõrisid nagu kõrbekuivus.

Henri poole ei vaadanud keegi meist. Me ei julgenud.

Lisebeth tegi algul ettepaneku midagi rääkida, et tähelepanu olukorralt eemale juhtida. Palusime tal alustada ja ta tegigi seda. Lise rääkis meile kirjandusest ja oma lemmikraamatutest – armastusromaanidest. Jane Austen, Alain-Fournier, Charlotte Brontë. Mitte kodust, kuna see oleks liialt haiget teinud, mitte pääsemisest, kuna see oleks hävitanud meie viimsegi lootusekübeme. Vaid raamatutest ja kirjanikest, võimalikult neutraalsest teemast, et lihtsalt meie kangekaelseid mõtteid eemal hoida. Kuid pikapeale vajus tema jutt vaikusesse ja kuna keegi ei leidnud endas piisavalt tahtejõudu, et edasi rääkida, jäi kogu edasine vestlus hääletuks.

Mul pole aimugi, kaua me käisime. Ma ei saa öelda, et jalad oleksid valutanud – valu tundmine oli viimane, mille peale me tulla oleksime võinud. Kuid minu ja Roberti käed olid juba tundetud Henri tassimisest. Me olime küll teinud pisikesi peatusi, kuid need ei päästnud lõpuks midagi – need tekitasid vaid illusiooni puhkusest. Sellele lisaks ajas niisama tegevusetult istumine meid kõiki ärevile, mistõttu oli kergem pidevalt liikuda, isegi, kui see oli piinav. Kui me lõpuks märkasime, et päike oli oma võimu jälle loovutamas ning selle märgiks laskunud meie ette, kust ta heitis viimseid head-aega kiiri, pakkusin, et peatuksime ning valmistuksime ööks. Kõik nõustusid minuga sõnatult.

Hannah vajus maha istuma, asetas veepudelid enda kõrvale ning jäi neid silmitsema, söandamata puutuda. Ta teadis, kui vajalik on vesi ning et janu tuleb nii või teisiti tagasi. Sellegipoolest oli igatsus keelekaste järele liiga suur, et pilgul keelata joomast.

Lisebeth ja Robert jällegi vahtisid toidupauna, tehes peas kalkulatsioone, kui kaua nad peaksid nälgima, et neil oleks õigus selle kallale minna. Ainus, kellele me kõik õigused veele ja toidule peale sundisime, oli Henri. Me jagasime talle käsklusi nagu jumalad. Ja tema kuuletus meile nagu jumalatele, mis tegi meie enesetunde veelgi halvemaks.

Öö laskus kiirelt meie peale. Olime ennast jaganud valvesse – vahetustega, kaks inimest korraga – juhuks, kui üks valvuritest peaks magama jääma. Kuigi magada ei saanud me keegi suurt. Öösel tõusis Henril palavik, mis oli tõenäoliselt kurnatuse tulemuseks. Ja nagu sellest oleks vähe olnud, hakkas ta üks hetk rääkima koiottidest, kes teda piiravad. Vaatasime üksteisele jahmunult otsa, uskumata, et meie kaaslase olukord oli juba nii hull, et ta nägi viirastusi. Üritasime teda rahustada, kinnitades, et tema ümber pole kedagi ning üleüldse, steppides ei ole koiotte – koiottid on preeriates ja seega hoopis teisel kontinendil. Aga Henrit ei huvitanud meie ütlused. Tema uskus seda, mida tema silmad sel hetkel nägid. Raputasime pead, jätkates kinnitusi tema hallutsinatsioonidest, kui järsku kajas üle stepi päriselt hundiulg. Külm ja soontes verd tarretav. Hirmuäratav ja kurjakuulutav.

Minu hingamine katkes hetkeks ning siis, kui ulg vaibus, ei väitnud mitte keegi enam Henrile, et koiotte tema ümber ei ole. Meie jaoks polnud vahet, kas tegu oli koiotti või hundiga.

Hommiku saabudes kadusid kõikvõimalikud koiotid ning maailm meie ümber muutus vaikseks. Enese tahtmata vajusime üksteise järel raske une rüppe, suutmata silmi lahti hoida ning lõpuks isegi hoolimata, kes valvesse peaks jääma. Uni, mis oli raske kui tina, oli pime ja tühi. See ei pakkunud puhkust ega loonud paremat enesetunnet, kuna mingi osa alateadvusest teadis kogu aeg, et hommik ei muuda mitte midagi õnnetusest, millest me mõneks hetkeks olime lahkunud.

 

Jätkub…

 

Foto: Pixabay fotopank

+ posts

Leave A Comment

Sarnased artiklid

Peegeldus. II osa: 1925

Published On: March 20, 2016By

landscape-959279_1920

See oli aasta 1925. Hilisõhtu. Meie lennuk sattus ootamatult tormi kätte ning ainus pääsemisvõimalus sel hetkel oli hädamaandumine. Ükskõik, kus, ükskõik, kuidas, peaasi, et nende laamendavate tormituulte eest varju saada. Meie õnneks, kui sel hetkel õnnekarikasse üldse midagi oli jäänud, laius allpool maa, mis tundus osavõtmatult ja ükskõikselt meile oma teeneid pakkuvat. Niisiis, asusin oma parimat andes maanduma, lugedes järjest palveid, lootes, et üks ainuski neist leiab tee, et meid aidata.

Ma aimasin, et midagi on tulemas. Et me ei saa niisama kergelt pääseda. Lihtsalt sisetunne ütles seda ja aastatega olin ma õppinud seda ilma vähimagi kahtluseta usaldama.

Selleks eelaimduseks oli ka põhjust: pimedas ei olnud ma näinud ebaühtlast maapinda. Või hiiglaslikke kive, mis mind nüüd salakavalalt piidlesid ning oma teravaid kihvi tormis teritasid. Ja ükskõik, kui hästi või halvasti ma ka lennukit ei juhtinud, nii kui me olime käeulatuses, rebisid näljased kivid lennukipõhja kui koiotid oma ohvrit, kiskusid meid soovitult rajalt kõrvale ning hävitasid viimsegi balansi, mis niigi õhkõrnana minu käte vahel värises.

Kui me lõpuks lennuki lõplikult pidama saime ning segaduses ja ärevil välja tormi kätte ronisime, avastasime, et me oleme kuskil pärapõrgus.  Meie mässava silmapiirini ja veel selle tahagi laius madalat rohtu, mis kohati oli ära põlenud, hävitatud looduse enda poolt, nagu seda poleks kellelegi vaja olnud. Stepp. Inimtühi stepp, kuhu me olime iroonia sunnil sattunud tõenäoliselt ainsa tormi ajal kogu aasta vältel.

Minu neljast kaasreisijast üks oli vigastada saanud: temapoolne külg oli esimesena vastu võtnud hoobi külalislahkuseta maalt, mistõttu ka Henri oli erilise tervituse osaliseks saanud.

Esialgu tundus, et tema olukord piirdus vaid murtud jalaluu, veritseva käe ja veel mõne väiksema haavaga, kuid me ei saanud selles kindlad olla.

Seetõttu oli lähiajal mõne elava hinge leidmine märkimisväärse tähtsusega. Ükskõik kelle, kes räägiks inimkeeli ja oskaks midagi vigastustega teha. Ükskõik kelle, kes aitaks meil seal ellu jääda.

Loomulikult üritasime baasiga ühendust saada, kuid kas meie või nemad olid justkui maamunalt kadunud ning olemast lakanud. Me üritasime kontrollida, mis seisus on lennuk, kuid tema oli meie või meie halva kohtlemise peale solvunud ning keeldus elumärke näitamast. Kõik see raiskas vaid aega, mida me poleks niikuinii osanud kuskile kulutada või millel polnud sel hetkel niikuinii väärtust. Henri tuletas seda meile agaralt meelde ning imekombel leidis ta isegi veel piisavalt huumorit, et pool-naljatades meid kõiki juhmarditeks nimetada. Keegi ei võtnud seda loomulikult tõsiselt ega heitnud talle midagi ette, kuid me tundsime ennast kohutavalt, suutmata talle pakkuda abi, mida meie sõber ilmselgelt vajas. Ma nägin seda kõigi meie silmadest, kui me omavahel pilke vahetasime ja mõtetes salaja panuseid tegime, et kes meist esimesena murdub ja meeleheitest mõistuse kaotab.

Pärast kahe viimase joogiveepudeli katkiste istmete alt väljakookimist ning avastamist, et üks neist on puruks ja seetõttu pooltühjaks jooksnud, virutas Hannah oma vormist välja läinud ja rebenenud kübara maha ning vajus muljutud ja kriibitud lennukikere najale toetuma. Ta nägi seal määrdunud kleidis ja vihmast tilkuvana välja erakordselt hale ja õnnetu. Kaugeltki mitte see uhke ja väljapeetud Hannah, keda mina olin harjunud nägema. Oleks see olnud ükskõik milline teine olukord, oleksin ma naernud ja vandunud, et ma ei lase naisel mitte kunagi seda hetke unustada. Kui see ainult oleks olnud mõni teine olukord.

„See on mõttetu! Lihtsalt mõttetu!“ hüüdis Hannah pettunult ja allaandes, tõstes käed silmadele ning peites enda eest selle tühja ja vihase vaate, mis meid kõiki kummitas.

„Me peaksime võtma vee ja toidutagavara, mis meil on, ja nii kui torm möödub, kuhugi poole liikuma. Muidu me jäämegi siia,“ pakkus Robert, silmitsedes korda mööda Hannahit ja Henrit.

„Ja kuhu minema? Lihtsalt mingis suunas? Teadmata kuhu täpsemalt? Lihtsalt kuhugi?“ päris Hannah, ilmselt tigedama hääletooniga kui ta oleks tahtnud, ja lasi kätel jälle jõetult rippu langeda.

Ta pilk oli kinnitunud Robertile, silmades hukkamõist sellise idiootsuse üle.

„Ei!“

„Jah!“

Hääled jagunesid pooleks – Hannah ja Lisebeth pooldasid kohale jäämist ja valge laeva ootamist, Henri ja Robert aga edasi minemist ja seiklust täiesti valel ajal. Niisiis vahtisid nad lõpuks kõik neljakesi minu poole ja ootasid, mida mina sellest arvan. Vaatasin neid üldselt ja siis ükshaaval, vaatasin Henrit, kes üritas meid kõiki petta ja teha nägu, et tema veritseva haavaga käsi ja jalaluumurd ei tee talle üldse haiget. Lõpuks tõstsin pilgu horisondile, otsides vähimatki märki elust. Peale äikese, mis joonistas välja ühe hädise puu kontuurid meist mitu meetrit eemal, ei näinud ma midagi. Sellegipoolest tundsin millegipärast, et kohale jääda pole ka õige. Ma tundsin mingit kutset, hääletut ja kauget, kuid impulsiivset kutset.

„Me lähme edasi. Nii kui torm on vaibunud ja öö möödunud,“ laususin kindlameelselt, silmapiirilt pilku pööramata.

„Edasi? Kes meid edasi liikudes peaks üles leidma, ah?“ nõudis Hannah, kuid see jäi ka ainsaks protestiks. Ja ka ainsateks sõnadeks päris pikaks ajaks, kuna me ronisime hääletult tagasi lennukisse vihmavarju ning ootasime alistunult, kuni loodus oma võitu meie üle tähistab. Meil ei olnud enam midagi rääkida, kõik tundus korraga nii tähtsusetu. Väärtuseta.

Hommikuks oli torm vaibunud ning päikesekiired tervitasid uut ja värsket steppi, justkui tahaks öelda, et nad ei ole oma kuumade ja hävitavate suudlustega seda maad veel vabaks lasknud.

Asusin aega viitmata käsklusi jagama. Mina ja Robert pidime Henrit toetama ja kandma ning lihtsalt lootma, et me talle väga palju lisavalu ei tee. Hannahi ja Lisebethi käsutusse jäid toidu- ja veevarud.

Pärast mõneminutilist vaikuses sättimist, mis sisaldas vajaliku kokkupakkimist ja Lisebethi tegevust medõena, kui ta lappis sidemetega Henri haavu, olime teel, teadmata kuhu täpsemalt või mille suunas.

Oli see alles hommikupoolik! Päike tõusis aeglaselt ja kuninglikult taevakaarele ning meie sammud viisid üle rohu, mis meie avastuseks polnudki täiesti „ära põlenud“. Leidus nii stepirohtu, mille järgi uskusime ennast olevat veel Euraasias, kui ka krookuseid ja palu kurekelli, millel me ei suutnud kuidagi vahet teha. Tegelikult oli meie ümbrus ilus, väga-väga ilus. Kuid me ei suutnud seda nautida, kuna see lämmatas meid; soojus, mis polnud tegelikult üldsegi kõrge, nööris meie kõrisid nagu kõrbekuivus.

Henri poole ei vaadanud keegi meist. Me ei julgenud.

Lisebeth tegi algul ettepaneku midagi rääkida, et tähelepanu olukorralt eemale juhtida. Palusime tal alustada ja ta tegigi seda. Lise rääkis meile kirjandusest ja oma lemmikraamatutest – armastusromaanidest. Jane Austen, Alain-Fournier, Charlotte Brontë. Mitte kodust, kuna see oleks liialt haiget teinud, mitte pääsemisest, kuna see oleks hävitanud meie viimsegi lootusekübeme. Vaid raamatutest ja kirjanikest, võimalikult neutraalsest teemast, et lihtsalt meie kangekaelseid mõtteid eemal hoida. Kuid pikapeale vajus tema jutt vaikusesse ja kuna keegi ei leidnud endas piisavalt tahtejõudu, et edasi rääkida, jäi kogu edasine vestlus hääletuks.

Mul pole aimugi, kaua me käisime. Ma ei saa öelda, et jalad oleksid valutanud – valu tundmine oli viimane, mille peale me tulla oleksime võinud. Kuid minu ja Roberti käed olid juba tundetud Henri tassimisest. Me olime küll teinud pisikesi peatusi, kuid need ei päästnud lõpuks midagi – need tekitasid vaid illusiooni puhkusest. Sellele lisaks ajas niisama tegevusetult istumine meid kõiki ärevile, mistõttu oli kergem pidevalt liikuda, isegi, kui see oli piinav. Kui me lõpuks märkasime, et päike oli oma võimu jälle loovutamas ning selle märgiks laskunud meie ette, kust ta heitis viimseid head-aega kiiri, pakkusin, et peatuksime ning valmistuksime ööks. Kõik nõustusid minuga sõnatult.

Hannah vajus maha istuma, asetas veepudelid enda kõrvale ning jäi neid silmitsema, söandamata puutuda. Ta teadis, kui vajalik on vesi ning et janu tuleb nii või teisiti tagasi. Sellegipoolest oli igatsus keelekaste järele liiga suur, et pilgul keelata joomast.

Lisebeth ja Robert jällegi vahtisid toidupauna, tehes peas kalkulatsioone, kui kaua nad peaksid nälgima, et neil oleks õigus selle kallale minna. Ainus, kellele me kõik õigused veele ja toidule peale sundisime, oli Henri. Me jagasime talle käsklusi nagu jumalad. Ja tema kuuletus meile nagu jumalatele, mis tegi meie enesetunde veelgi halvemaks.

Öö laskus kiirelt meie peale. Olime ennast jaganud valvesse – vahetustega, kaks inimest korraga – juhuks, kui üks valvuritest peaks magama jääma. Kuigi magada ei saanud me keegi suurt. Öösel tõusis Henril palavik, mis oli tõenäoliselt kurnatuse tulemuseks. Ja nagu sellest oleks vähe olnud, hakkas ta üks hetk rääkima koiottidest, kes teda piiravad. Vaatasime üksteisele jahmunult otsa, uskumata, et meie kaaslase olukord oli juba nii hull, et ta nägi viirastusi. Üritasime teda rahustada, kinnitades, et tema ümber pole kedagi ning üleüldse, steppides ei ole koiotte – koiottid on preeriates ja seega hoopis teisel kontinendil. Aga Henrit ei huvitanud meie ütlused. Tema uskus seda, mida tema silmad sel hetkel nägid. Raputasime pead, jätkates kinnitusi tema hallutsinatsioonidest, kui järsku kajas üle stepi päriselt hundiulg. Külm ja soontes verd tarretav. Hirmuäratav ja kurjakuulutav.

Minu hingamine katkes hetkeks ning siis, kui ulg vaibus, ei väitnud mitte keegi enam Henrile, et koiotte tema ümber ei ole. Meie jaoks polnud vahet, kas tegu oli koiotti või hundiga.

Hommiku saabudes kadusid kõikvõimalikud koiotid ning maailm meie ümber muutus vaikseks. Enese tahtmata vajusime üksteise järel raske une rüppe, suutmata silmi lahti hoida ning lõpuks isegi hoolimata, kes valvesse peaks jääma. Uni, mis oli raske kui tina, oli pime ja tühi. See ei pakkunud puhkust ega loonud paremat enesetunnet, kuna mingi osa alateadvusest teadis kogu aeg, et hommik ei muuda mitte midagi õnnetusest, millest me mõneks hetkeks olime lahkunud.

 

Jätkub…

 

Foto: Pixabay fotopank

+ posts
+ posts