Palusin mõningatel prominentidel – Riigikogu liikmetel – naistepäeva puhul oma mõtteid toredate naiste teemal avaldada. Ema ja abikaasa kiitmine oli keelatud, küll aga juhendasin neid vastama lihtsale küsimusele: kes ja/või milline on teie arvates üks eriti võrratu naine ja miks?

Jaak Madison, Eesti Konservatiivne Rahvaerakond:

„Kui aga kedagi peaks eriliselt naistest esile tõstma, siis on see väga-väga raske ja keeruline ülesanne, kuna tublisid naisi on tõeliselt palju ning kindlasti on iga Eesti naine meie riigi ja rahva jaoks hindamatu.

Kui seda aga peab ilmtingimata tegema, siis arvestades viimaste päevade saavutusi, tõstaksin eriliselt esile meie esitennisisti Anett Kontaveidi, kes suutis end südika mänguga võidelda WTA turniiripoolfinaali ning on taganud sellega Eesti esindatuse nii tipptennises kui ka teinud väga positiivset reklaami Eestile kui väikesele, aga südikale ja hingelt suurele riigile.“

Siret Kotka, Keskerakond:

„Võrratu naine on eelkõige inimene ja kõik muu tuleb alles pärast seda. Oleme jõudnud 21. sajandisse ja meil on viimane aeg vabaneda iganenud stereotüüpidest. Võrratu naine on eelkõige iseendale pühendunud ja teeb seda, mis teda õnnelikuks teeb. Võrratu naine suudab pühendada end ka perekonnale, aga olla edukas oma saavutustes. Aga võrratu naine ei allu ühiskondlikule survele.

Üks võrratu naine ise teab, kes ja mis on „võrratu naine“. Võrratu naine kasutab talle antud eeliseid ja paneb need enda kasuks tööle. Ta on soe, kui see on vajalik ja ta on külm, kui seda nõuab olukord. Võrratu naine andestab, aga ei unusta kunagi. Võrratu naine teab oma eeliseid. Võrratu naine teab, et tema suurimaks relvaks on tema mõistus, mitte välimus. Viimane on üksnes sisemuse kauniks manifestatsiooniliseks vahendiks, aidates kaasa võrratu naise tõeliste eesmärkide saavutamisele.

Võrratu naine ei lase ühiskonnal endale dikteerida, mida ta peab tegema näiteks 20., 30., 40. või 50. eluaastates. Ta kehtestab ise endale ajakava ja toimetab selles.“

Laine Randjärv, Reformierakond:

„Minu meelest on üks kõige võrratum naine Ita Ever!

Tema naiselikkus, samas jõulisus, selgroog arvamustes, aga ka professionaalsus ning vitaalsus on need omadused, mis temast panevad vaid ülivõrdes rääkima! Ta on vaimustav ja karismaatiline laval ning erakordselt soe ja lihtne suhtleja nii-öelda lava taga – see tähendab tavaelus! Ta on mulle suur eeskuju.“

Yoko Alender, Reformierakond:

„Võrratu naine on see, kes teab, kes ta on ja mida ta vajab, ta ei jäta end unarusse, sest teab, et tema jõust, tarkusest ja headusest on paljudele abi. Hoolitsedes piisavalt iseenda rahu, tasakaalu, tervise ja rõõmsa meele eest, saab ta olla kindel, et kiirgab kõike seda ka ümbritsevasse. Samasugune on muide üks võrratu mees. Võrratu inimene, kellega on alati hea koos olla.“

Andres Anvelt, Sotsiaaldemokraatlik erakond:

„Võrratu naine on naine, keda ei saa ega ei taha teistega võrrelda, kuna ta ongi võrratu. Sa tunned seda seesmiselt ja piilud tema arvamuse poole ka oma otsuste ja arvamuste juures. Ta on tegemistes eeskujuks teistele, sealhulgas kindlasti ka meestele. Ta on sihikindel liider, kaalutlev vastusevõtja, samas säilitades naiseliku empaatiavõime ja siira osavõtlikkuse. Selline šarmantne inimene, kelle lugupidamist ja poolehoidu igatseks igaüks, valijast kuni valitsuskabineti kaaslaseni.“

Külliki Kübarsepp, Vabaerakond:

„Minu arvates on võrratu naine julge, otsustuskindel, vastutustundlik inimene. Loomulikult on naiste eeliseks suur töökus, mis aitab ideaalpilte reaalsusesse tuua. Naiste puhul on oluliseks märksõnadeks ka hoolivus ehk laiema pildi omamine.

Tegemist on küll kirjeldusega, mis ei peaks kehtima ainult naiste puhul. Mida vähem me teeme vahet „naine“/„mees“, seda sidusam on ühiskond ja emb-kumb ei tunne ennast tõrjutuna.“

Martin Repinski, Keskerakond:

„Võrratu naine on naine, kellega oled koos ning mõeldes ta peale saad kindlalt aru, et sinul on kõik olemas.“

–

Meie ühiskonnas on noor naine olla… pingeline. Vahet pole, mida sa teed või ei tee, millegipärast on kogukondlikult okei sulle pidevalt teada anda, mida sa tegema peaksid. Leia mees, abiellu, eosta laps, sünnita, kasvata, sünnita, kasvata ja mõtle karjäärile vanemas eas. Tik-tak. Bioloogiline kell tiksub. Ülikoolis võid igal ajal käia, ka kolme lapse kõrvalt.

Mina sain eile noomida. Kohe nii korralikult, et veel täna hommikulgi on süümepiinad täiesti tuntavalt kohal. Noomija oli karmisõnaline, konkreetne ja aus. Sisemine hääl pidi kõigil õela tooniga olema, aga see hääleke pea tagaosas on minul kohe eriti kuri.

Võtsin ennast risti ja põiki läbi selle eest, et olen mingil määramatul ajahetkel omandanud täiesti totra mõtlemise. Olen oma peas hakanud naisi liigitama kaheks: edukateks inimesteks ja kodukanadeks. On Naised suure algustähega, kelle hulka ma iseennast ja lähikonda loen (mõistagi), ja siis on need, kes ei ole ja ei tee suurt midagi peale koduperenaisetamise. Ja kes pole seega justkui midagi väärt.

Ma arvan, et olen hakanud nii suhtuma puhtast trotsist.  Sama trotsi tundsin siis, kui õppealajuhataja mind viiendas klassis oma kabinetti üksi istuma jättis ja manitses, et ma kindlasti tema laual olevat vaasi ei näpiks. Nii pea kui uks sulgus, võtsin vaasi ja tõmbasin sellest keelega üle.

Paradoks seisneb selles, et minu arvates tekitavad seda suurt pinget enamjaolt naised ise ja üksteisele. Mu vanaema kinkis mulle mu 22. sünnipäevaks raamatu „Leia endale see õige“ ja mu esimene klassijuhataja andis endast parima, et minu temperamenti alla suruda, sest sõnakad tüdrukud ju meestele ei meeldi.

Need on naised ise, kes Naisteka kommentaariumis üksteist sõimavad ja sõbrannade kohta selja taga räägivad, kuidas kõik naised on täielikud ussid. Mingil hetkel on konkurents meeste tähelepanu ja bioloogilise missiooni edu nimel läinud nii suureks, et me oleme hakanud üksteisel silmi peast välja kraapima. Isegi kui see on vaid mõtetes.

Ma olen varemgi rääkinud, et ma pühade puhul lubaduste tegemistesse ei usu, nii et eile, 7. märtsil, täiesti suvalisel esmaspäeval, võtsin vastu otsuse oma kaassoo esindajatega rahu teha. Hinnata neid Naine 2.0 esindajaid, kes pärast kümnetunnist tööpäeva, laps puusal, Selveris uskumatu vilumusega kogu perele toitu jahivad ja mõista neid naisi, kelle jaoks poolpaljaste piltide postitamine sotsiaalvõrgustikke on ego tõstev kogemus. Me kõik oleme erinevad, aga võrdsed, ja kellelgi pole õigust teisele öelda, kuidas on õige elada.

–

Foto: Pixabay pildipank