LEXSOUL DANCEMACHINE: Funki tehes peab täpselt märki tabama

Published On: February 8, 2016By

lexsoul

Gruuviaparaat nimega Lexsoul Dancemachine on peatumatult funkmuusikat tootnud juba kolm aastat. Selleks, et saada teada, mida põnevat bändliikmed Neljandale Dimensioonile rääkisid, vaata videot või loe lugu!

Kohtume kodumaise funki maaletoojatega õdusas kohvikus Sinilind. Kohviku seintel ilutsevad värvikirevad ja veidi sürreaalsed maalingud, mis mingil määral ka Lexsoul Dancemachine’i muusikat iseloomustavad. Mõlemad on ühtmoodi funky’d ja energilised. Siinsamas Sinilinnus toimus alles detsembris Lexsoul Dancemachine’i debüütplaadi „Deus Lex Machina“ esitluskontsert, mida mehed praegugi vaid heade sõnadega meenutavad. Neljanda Dimensiooniga vestlesid muusikast, kodumaise funki tulevikust ja uutest kontsertidest Lexsoul Dancemachine’i laulja Robert Linna, trummar Caspar Salo ja bändi mänedžer Henrik Ehte, keda sõbrad-tuttavad pigem perekonnanime pidi kutsuda armastavad.

Kuidas te selgitaksite oma muusikat kolme sõnaga inimesele, kes täna esimest korda teie bändi nime – Lexsoul Dancemachine – kuuleb?

ROBI: Eks see ole niimoodi puusalt tulistades keeruline, aga ma arvan, et lühidalt… Lihtsalt see on, mul juhe läheb kohe kokku. Kolme sõnaga kokku võtta, kolme lausega..

CASPAR: Kolme sõnaga kolm lauset on päris keeruline öelda. Tolmune.

EHTE: Higine.

CASPAR: Toores.

ROBI: Intensiivne funk.

Mis te arvate, miks Eestis tehakse nii vähe funki? Te olete ju praktiliselt esimesed.

EHTE: Jah. Tegelikult mõned tegijad on veel. Minevikus on ka olnud tegijaid nagu Gunnar Graps ja Tõnis Mägi. Nad on külastanud seda (funkimaailma –toim.) aga siis tulnud sealt kuidagi välja ja teinud muid asju edasi. Võib-olla on asi kliimas.

ROBI: Ma arvan, et üks variant on kindlasti see, et paljud ei julge seda teha. Sest funki teha on suhteliselt riskantne. Peab täpselt märki tabama. Kui veidi mööda läheb, siis keegi ei viitsi seda kuulata ja see võib-olla paljude jaoks klišee. Nagu afroparukaga stiilipeole minna või Soome laeva peal vanu kuldseid hitte mängida. Kui seda (funki – toim.) teha, siis peab tulistama täpselt kümpi ja võib-olla sellepärast paljud ei julgegi tulistada.

Mis te arvate, kas tuleb selline päev ka, kus Eesti Muusikaauhindade galal antakse välja parima soul/funk albumi auhind?
ROBI: No miks mitte. See on väga õige tähelepanek.

EHTE: Ma just plaanin siin ühe tuleva sündmusega avada Estonian Funk Embassy ja üks meie saatkonna ülesandeid on teha lobitööd selle nimel, et oleks funk/soul kategooria. Või lihtsam oleks alustada džäss/funk kategooriaga.

ROBI: Ma arvan, et elektroonika kategooria on olnud vist algusest peale ja muidugi metal. Need on tugevalt kanda kinnitanud eesti muusikas juba aastakümneid. Aga ma arvan, et funk ja miks mitte ka džässi poole kalduv funk on vaja lihtsalt sahtlist välja koukida ja tolmust puhtaks pühkida ja uuesti kuulata.

Mis on ühe funkloo juures see asi, mis teeb ta kaasakiskuvaks ja paneb publiku tantsima?
ROBI:Ma arvan, et esimene asi on see, et kõigil bändi liikmetel tekib ühine võnkumine sisse ja see tunne, et higi lihtsalt tahaks välja tulla kehast. Aga see ei pea üldse olema agressiivne, vaid kaevama sinust sügavalt läbi. Ma arvan, et see on see mis mõjub. See on üks asi ka, mille pärast me seda teeme ja propageerime. See muusika on niivõrd mingis mõttes primitiivne. See on tulnud ju rütmi ja bluusi tausta pealt. Rütm on see, mis tõmbab käima.

Teie laivid on alati hästi energilised. Ma olen kuulnud, et mõnedel bändidel on teatud rituaalid, mingid asjad, mida nad teevad enne esinemist. Kas teil on ka midagi sellist?
ROBI: Ei. Sööme kõhu mõnusalt täis. Ja siis ootame. Enamasti. Ma ei tea, võib-olla Ehte on tähele pannud mõningaid nüansse. Aga üritame võimalikult vabalt võtta ja ei ürita üksteise pähe tungida, et nüüd on pinge sees, kohe hakkab esinemine. Ma arvan, et iga peo põhipoint ongi see, et pidu ei hakkaks pärast kontserti, vaid juba siis, kui kontsert algab. Ja meie, nagu ka kõik teised, valmistume peoks.
CASPAR: Meil on kindel nägemus, me juba teame, mis me ootame ja siis see nagu tuleb ise.

Lex III, Photo by Patrik Tamm

Debüütalbum on teil nüüd väljas. Kas juba on mingisugust uut materjali ka peale kogunenud?
ROBI: Jah. On küll. Ma ei tea, kas isegi saab öelda, et on kogunenud seda materjali, see materjal on koguaeg olemas olnud. Kui me seda asja tegema hakkasime, siis oli juba mitme plaadi jagu materjali kirjutatud meie auväärt direktoril Laksbergil (basskitarrist Martin Laksberg –toim.)Järgmise albumi kontseptsioon on 100 protsenti paigas. Ja ma usun, et võib-olla saab isegi kerge meki suhu nendel Tartu ja Tallinna kontsertidel.
EHTE: Jah. See on kuumavereline, võib-olla natuke troopiline vaib.
ROBI: Ma arvan, et sel aastal kindlasti teeme seda järgmist plaati. Suveks on kindlasti midagi kuulda. Ja kui muusikaauhindadel ei ole selleks ajaks uut kategooriat, siis me teeme oma muusikaauhindade gala.

Mis on seni olnud kõige ägedam tagasiside, mis te olete oma debüütplaadile saanud?

ROBI. Ma ei teagi. Tegelikult on üks asi, mis Caspar enne just rääkis. Raadio Tallinnas lasti ühte meie lugu „Goodbye“, mis on kaheksamindine, täiesti otsast lõpuni. See on meie enda jaoks tähtis. Et see ei ole nagu nii, et paned raadiosse mingi hiti ja lased seda maksimaalselt kolm minti ja juba tuleb mingi muu lugu peale või tekst sisse. See oli meie jaoks äge moment, et tuli meie lugu täispikkuses.

EHTE: See raadioteema on hästi lahe jah. Jaanuarikuus oli Raadio 2-s„The Poet“ kõige mängitum lugu. Tegelikult on sellised huvitavad väiksed momendid, mis tegelikult veel rohkem lähevad hinge. Näiteks kirjutas Facebooki üks DJ kuskilt Sardiiniast, oli see saar vist, kusagilt Itaalia lähedalt, ja kommenteeris, et tellis netist meie duubelvinüüli. Selliseid momente on palju olnud.

ROBI: Üks asi veel. See üks paljudest momentidest oli see, kui Kristina Šmigun tuleb cowbell‘i mängima ja jämmima ja kasvõi sellised momendid. Ükski kontsert ei ole sarnane teisega, igakord juhtub midagi ootamatut ja see hiljem, ma ei kujuta ette, millal see meile kohale jõuab, aga see on hindamatu tagasiside.

Äkki räägid natuke lähemalt selles Kristina Šmiguni juhtumist…

ROBI: See ei ole mingisugune eraldiseisev sündmus. Lihtsalt oli üks moment, kus esinesime ja me tegime seal mingi neli setti. See oli kõige pikem kontsert, mis me üldse oleme teinud. See ületas isegi meie lugude kvantiteedi piiri. Me jämmisime ja mõtlesime enne ühte setti WC-s uue loo välja. Kirjutasin sõnad sinna peldikupaberi peale ja läksime tegime selle kohe ära. Seal oli igasuguseid värvikaid inimesi ja Kristina ühes teistega lasi seal täiega tantsu ja nautis pidu. Ja kui võimalus on anda kellelegi lehmakell kätte ja pulk, miks mitte siis talle.

Debüütplaadi esitluskontserdid olid teil siin samas Sinilinnus. Ja ühe loo ajal, „Beef Grinderi“ ajal oli seal midagi huvitavat juhtunud.

CASPAR: Rahvast oli siia kogunenud sadade viisi ja kui see rahvas kõik korraga saalis hüppama hakkas, siis pumpas meile õhku lavale ja rahvas oli valjem kui bänd, mis oli uskumatu. Ja sinna lae alla, sinna ventilatsioonitorudesse kogunenud kondenseerunud vesi lihtsalt hakkas selle vibratsiooniga sealt alla sadama. Nagu vihma oleks sadanud.

EHTE: Veidi jahutas maha seda rahvast. See oli täiesti higist läbi nõretanud.

CASPAR: Juhtus palju asju. Ma isiklikult kogesin. See oli võimas.

Aga kui laividest veel rääkida, siis varsti-varsti, 11. ja 12. veebruaril on teil uued kontserdid tulemas.
EHTE: Jah, mitu asja oleme sidunud sinna kontserdile kokku. Venemaalt tuleb Nižni Novgorodist neljapealine bänd nimega The Soul Surfers, kes umbes samal ajal (kui Lexsoul Dancemachine –toim.) andis oma debüütalbumi ka välja. Nende plaati esitleme, saame nendega sõbraks, tähistame ka Lexu plaati veelkord ja sedasama Estonian Funk Embassyt, mille eesmärk ongi hakata looma paremaks ja edendada funki-souli skeenet. Eesti bände sinna ja välismaa bände siia. See ongi selline esimene õhtu, kus hea tuju muusika fännil igav ei hakka.

Ja peale neid kontserte, kus teid edaspidi veel näha saab?
EHTE: Jah. Tallinn Music Week andis programmi välja ja sealt tuleb ka välja, et Estonian Funk Embassy lava on ja seal on samamoodi Lexsoul Dancemachine. Erinevate Tubade Klubis, kell 12. Isegi aeg on paigas. Ja Funky Elephanti võib küll välja kuulutada. Soomes on olnud 21 aastat funki festival juba ja nendega on meil ka jutud räägitud. Ja Läti-Leedu plaanid said ka hiljuti selgeks. 24.–25. märts on Läti ja Leedu. Nii et alustame seda välismaa etappi. Eestis on inimesed juba kaasa tulnud.

ROBI: Ja ei välista seda ka, et ma ei hakka küll lubama, aga meie Henrik on alati suutnud välja mõelda igasugu konkse ja kiikse. Ja uue plaadi vaimus tekib igasugu huvitavaid lisaideid seoses bändi ja esinemistega. Miks mitte minna välismaale koos oma fännidega.

Lexsoul Dancemachine’i saab kuulata 11. veebruaril Tartus Genialistide klubis ja 12. veebruaril Tallinnas Von Krahlis.

Fotod: Ekraanitõmmis videost ja Patrik Tamm

Leave A Comment

Sarnased artiklid

LEXSOUL DANCEMACHINE: Funki tehes peab täpselt märki tabama

Published On: February 8, 2016By

lexsoul

Gruuviaparaat nimega Lexsoul Dancemachine on peatumatult funkmuusikat tootnud juba kolm aastat. Selleks, et saada teada, mida põnevat bändliikmed Neljandale Dimensioonile rääkisid, vaata videot või loe lugu!

Kohtume kodumaise funki maaletoojatega õdusas kohvikus Sinilind. Kohviku seintel ilutsevad värvikirevad ja veidi sürreaalsed maalingud, mis mingil määral ka Lexsoul Dancemachine’i muusikat iseloomustavad. Mõlemad on ühtmoodi funky’d ja energilised. Siinsamas Sinilinnus toimus alles detsembris Lexsoul Dancemachine’i debüütplaadi „Deus Lex Machina“ esitluskontsert, mida mehed praegugi vaid heade sõnadega meenutavad. Neljanda Dimensiooniga vestlesid muusikast, kodumaise funki tulevikust ja uutest kontsertidest Lexsoul Dancemachine’i laulja Robert Linna, trummar Caspar Salo ja bändi mänedžer Henrik Ehte, keda sõbrad-tuttavad pigem perekonnanime pidi kutsuda armastavad.

Kuidas te selgitaksite oma muusikat kolme sõnaga inimesele, kes täna esimest korda teie bändi nime – Lexsoul Dancemachine – kuuleb?

ROBI: Eks see ole niimoodi puusalt tulistades keeruline, aga ma arvan, et lühidalt… Lihtsalt see on, mul juhe läheb kohe kokku. Kolme sõnaga kokku võtta, kolme lausega..

CASPAR: Kolme sõnaga kolm lauset on päris keeruline öelda. Tolmune.

EHTE: Higine.

CASPAR: Toores.

ROBI: Intensiivne funk.

Mis te arvate, miks Eestis tehakse nii vähe funki? Te olete ju praktiliselt esimesed.

EHTE: Jah. Tegelikult mõned tegijad on veel. Minevikus on ka olnud tegijaid nagu Gunnar Graps ja Tõnis Mägi. Nad on külastanud seda (funkimaailma –toim.) aga siis tulnud sealt kuidagi välja ja teinud muid asju edasi. Võib-olla on asi kliimas.

ROBI: Ma arvan, et üks variant on kindlasti see, et paljud ei julge seda teha. Sest funki teha on suhteliselt riskantne. Peab täpselt märki tabama. Kui veidi mööda läheb, siis keegi ei viitsi seda kuulata ja see võib-olla paljude jaoks klišee. Nagu afroparukaga stiilipeole minna või Soome laeva peal vanu kuldseid hitte mängida. Kui seda (funki – toim.) teha, siis peab tulistama täpselt kümpi ja võib-olla sellepärast paljud ei julgegi tulistada.

Mis te arvate, kas tuleb selline päev ka, kus Eesti Muusikaauhindade galal antakse välja parima soul/funk albumi auhind?
ROBI: No miks mitte. See on väga õige tähelepanek.

EHTE: Ma just plaanin siin ühe tuleva sündmusega avada Estonian Funk Embassy ja üks meie saatkonna ülesandeid on teha lobitööd selle nimel, et oleks funk/soul kategooria. Või lihtsam oleks alustada džäss/funk kategooriaga.

ROBI: Ma arvan, et elektroonika kategooria on olnud vist algusest peale ja muidugi metal. Need on tugevalt kanda kinnitanud eesti muusikas juba aastakümneid. Aga ma arvan, et funk ja miks mitte ka džässi poole kalduv funk on vaja lihtsalt sahtlist välja koukida ja tolmust puhtaks pühkida ja uuesti kuulata.

Mis on ühe funkloo juures see asi, mis teeb ta kaasakiskuvaks ja paneb publiku tantsima?
ROBI:Ma arvan, et esimene asi on see, et kõigil bändi liikmetel tekib ühine võnkumine sisse ja see tunne, et higi lihtsalt tahaks välja tulla kehast. Aga see ei pea üldse olema agressiivne, vaid kaevama sinust sügavalt läbi. Ma arvan, et see on see mis mõjub. See on üks asi ka, mille pärast me seda teeme ja propageerime. See muusika on niivõrd mingis mõttes primitiivne. See on tulnud ju rütmi ja bluusi tausta pealt. Rütm on see, mis tõmbab käima.

Teie laivid on alati hästi energilised. Ma olen kuulnud, et mõnedel bändidel on teatud rituaalid, mingid asjad, mida nad teevad enne esinemist. Kas teil on ka midagi sellist?
ROBI: Ei. Sööme kõhu mõnusalt täis. Ja siis ootame. Enamasti. Ma ei tea, võib-olla Ehte on tähele pannud mõningaid nüansse. Aga üritame võimalikult vabalt võtta ja ei ürita üksteise pähe tungida, et nüüd on pinge sees, kohe hakkab esinemine. Ma arvan, et iga peo põhipoint ongi see, et pidu ei hakkaks pärast kontserti, vaid juba siis, kui kontsert algab. Ja meie, nagu ka kõik teised, valmistume peoks.
CASPAR: Meil on kindel nägemus, me juba teame, mis me ootame ja siis see nagu tuleb ise.

Lex III, Photo by Patrik Tamm

Debüütalbum on teil nüüd väljas. Kas juba on mingisugust uut materjali ka peale kogunenud?
ROBI: Jah. On küll. Ma ei tea, kas isegi saab öelda, et on kogunenud seda materjali, see materjal on koguaeg olemas olnud. Kui me seda asja tegema hakkasime, siis oli juba mitme plaadi jagu materjali kirjutatud meie auväärt direktoril Laksbergil (basskitarrist Martin Laksberg –toim.)Järgmise albumi kontseptsioon on 100 protsenti paigas. Ja ma usun, et võib-olla saab isegi kerge meki suhu nendel Tartu ja Tallinna kontsertidel.
EHTE: Jah. See on kuumavereline, võib-olla natuke troopiline vaib.
ROBI: Ma arvan, et sel aastal kindlasti teeme seda järgmist plaati. Suveks on kindlasti midagi kuulda. Ja kui muusikaauhindadel ei ole selleks ajaks uut kategooriat, siis me teeme oma muusikaauhindade gala.

Mis on seni olnud kõige ägedam tagasiside, mis te olete oma debüütplaadile saanud?

ROBI. Ma ei teagi. Tegelikult on üks asi, mis Caspar enne just rääkis. Raadio Tallinnas lasti ühte meie lugu „Goodbye“, mis on kaheksamindine, täiesti otsast lõpuni. See on meie enda jaoks tähtis. Et see ei ole nagu nii, et paned raadiosse mingi hiti ja lased seda maksimaalselt kolm minti ja juba tuleb mingi muu lugu peale või tekst sisse. See oli meie jaoks äge moment, et tuli meie lugu täispikkuses.

EHTE: See raadioteema on hästi lahe jah. Jaanuarikuus oli Raadio 2-s„The Poet“ kõige mängitum lugu. Tegelikult on sellised huvitavad väiksed momendid, mis tegelikult veel rohkem lähevad hinge. Näiteks kirjutas Facebooki üks DJ kuskilt Sardiiniast, oli see saar vist, kusagilt Itaalia lähedalt, ja kommenteeris, et tellis netist meie duubelvinüüli. Selliseid momente on palju olnud.

ROBI: Üks asi veel. See üks paljudest momentidest oli see, kui Kristina Šmigun tuleb cowbell‘i mängima ja jämmima ja kasvõi sellised momendid. Ükski kontsert ei ole sarnane teisega, igakord juhtub midagi ootamatut ja see hiljem, ma ei kujuta ette, millal see meile kohale jõuab, aga see on hindamatu tagasiside.

Äkki räägid natuke lähemalt selles Kristina Šmiguni juhtumist…

ROBI: See ei ole mingisugune eraldiseisev sündmus. Lihtsalt oli üks moment, kus esinesime ja me tegime seal mingi neli setti. See oli kõige pikem kontsert, mis me üldse oleme teinud. See ületas isegi meie lugude kvantiteedi piiri. Me jämmisime ja mõtlesime enne ühte setti WC-s uue loo välja. Kirjutasin sõnad sinna peldikupaberi peale ja läksime tegime selle kohe ära. Seal oli igasuguseid värvikaid inimesi ja Kristina ühes teistega lasi seal täiega tantsu ja nautis pidu. Ja kui võimalus on anda kellelegi lehmakell kätte ja pulk, miks mitte siis talle.

Debüütplaadi esitluskontserdid olid teil siin samas Sinilinnus. Ja ühe loo ajal, „Beef Grinderi“ ajal oli seal midagi huvitavat juhtunud.

CASPAR: Rahvast oli siia kogunenud sadade viisi ja kui see rahvas kõik korraga saalis hüppama hakkas, siis pumpas meile õhku lavale ja rahvas oli valjem kui bänd, mis oli uskumatu. Ja sinna lae alla, sinna ventilatsioonitorudesse kogunenud kondenseerunud vesi lihtsalt hakkas selle vibratsiooniga sealt alla sadama. Nagu vihma oleks sadanud.

EHTE: Veidi jahutas maha seda rahvast. See oli täiesti higist läbi nõretanud.

CASPAR: Juhtus palju asju. Ma isiklikult kogesin. See oli võimas.

Aga kui laividest veel rääkida, siis varsti-varsti, 11. ja 12. veebruaril on teil uued kontserdid tulemas.
EHTE: Jah, mitu asja oleme sidunud sinna kontserdile kokku. Venemaalt tuleb Nižni Novgorodist neljapealine bänd nimega The Soul Surfers, kes umbes samal ajal (kui Lexsoul Dancemachine –toim.) andis oma debüütalbumi ka välja. Nende plaati esitleme, saame nendega sõbraks, tähistame ka Lexu plaati veelkord ja sedasama Estonian Funk Embassyt, mille eesmärk ongi hakata looma paremaks ja edendada funki-souli skeenet. Eesti bände sinna ja välismaa bände siia. See ongi selline esimene õhtu, kus hea tuju muusika fännil igav ei hakka.

Ja peale neid kontserte, kus teid edaspidi veel näha saab?
EHTE: Jah. Tallinn Music Week andis programmi välja ja sealt tuleb ka välja, et Estonian Funk Embassy lava on ja seal on samamoodi Lexsoul Dancemachine. Erinevate Tubade Klubis, kell 12. Isegi aeg on paigas. Ja Funky Elephanti võib küll välja kuulutada. Soomes on olnud 21 aastat funki festival juba ja nendega on meil ka jutud räägitud. Ja Läti-Leedu plaanid said ka hiljuti selgeks. 24.–25. märts on Läti ja Leedu. Nii et alustame seda välismaa etappi. Eestis on inimesed juba kaasa tulnud.

ROBI: Ja ei välista seda ka, et ma ei hakka küll lubama, aga meie Henrik on alati suutnud välja mõelda igasugu konkse ja kiikse. Ja uue plaadi vaimus tekib igasugu huvitavaid lisaideid seoses bändi ja esinemistega. Miks mitte minna välismaale koos oma fännidega.

Lexsoul Dancemachine’i saab kuulata 11. veebruaril Tartus Genialistide klubis ja 12. veebruaril Tallinnas Von Krahlis.

Fotod: Ekraanitõmmis videost ja Patrik Tamm