Kaos.
Olen püüdnud end sulgeda valgesse ruumi täis nurki ja jooni.
Hea ja puhas ja selge ja vaikne.
Haudvaikne, ütleks suisa.
Aga kaos surub end sisse.
Ta määrib seinad ära, muudab nurgad kõveraks ja kustutab jooni.
Osake minust jonnib vastu. Katsun hääli enda ümber ja sees vaigistada.
Teen plaane, kirjutan märkmikusse kellaaegu.
Aga kaose vastu ei saa. Ta tirib mind juukseidpidi enda süsteemitusse süsteemi.
Ma lasen käed rippu. Ma ei tea enam, mis edasi saab. Kõik prognoosid on mõttetud.
Ma olen kammitsetud vabalangemisse, süüdlaslik õigeksmõistetu, kes otsib teed tagasi süsteemi poole.

Kaos ei lase mul istuda, kaos ei lase mul öösiti uinuda, ta närib mu mõtteid ja toidab mu aju virmalisekarva illusioonidega, mis hommikuks on kahvatud kui vanad ajalehed. Kaos ei lase mul peatuda, kaos ei lase mul edasi liikuda. Ta hoiab mind oma piiritus raadiuses tiirleva ja pöörlevana ega lase mul ühegi eseme piirjooni aimata. Kaos on ootamatu külaline, kes ei oota kutset, sissekutset, üleskutset. Tema lahkumine on äkiline ja ajutine – keegi ei tea aga kaua on ajuti.

S ü ü d i m õ i s t e t u ei ole alati mõistetu.

Hommikune äratus, jalutuskäigud kitsal muruplatsil, taustaks röökiv muusika, mõtted jooksevad amokki, ajukramp. Kitsad ruumid, kitsad trepid. Siin ei peagi ju midagi mõtlema, siin ei olegi ju kuhugi minna. Aga kaos ei lepi sellega. Ta surub mind maha ja siis kergitab õhku. Prantsatan täie raskusega vastu maad, hetkeks lööb hinge kinni. „Elan veel“. Ja elama peabki.

Kaos veab mind kaasa tundmatutesse kohtadesse, võõraste inimeste juurde. Kaos hirmutab mind ja jätab siis üksi. Üksinduses tunnen ma kõige rohkem tema olemasolu, ta hingab mulle kõrva, naerab kusagilt eemalt. Käegakatsumatu, aga tajutav nagu külm või kuum. Kaos on õhus särisev elekter, kaos on bassilöögid klubis, mis su südamerütmi sassi löövad, kaos on igast suunast tulev prožektorivalgus, mis varjab oma allikaid.

Tervitan sind, kaos. Mis mul üle jääb? Ma ei ole kindel, et ma sind aktsepteerida suudan, aga sind see ju ei kõiguta. Jooksen kõikidesse ilmakaartesse korraga, valgun laiali nagu bensiinilaik asfaldil. Kuhu ma niimoodi jõuan? Kuhu jooksevad lõhkised inimesed? Keegi ei saa tervikut, kõik saavad mingi meelepärase osakese. Mõni eelistab üdi imeda, teine jumaldab aju. Tahan end kokku monteerida, aga kaos narrib mind. Ajan iseennast peegliruumis taga ja olukord näib lootusetu. Iga päev purustan mõne vale-mina ja tantsin kildudel. Hea, et sisse ei lõika. Juhtub sedagi.

___

Foto: Hanna Odras