Veerpalu higi tilkus Tehvandi tõusule

Published On: October 3, 2015By

“Tõus oli kõva, aga kepp jäi nõrgaks,” tõdes mitmekordne olümpiavõitja Andrus Veerpalu finišis, tatt ninast väljas. Mitte ükski kasvuhormoon ega isegi Aivar Pilv poleks teda aidanud kurikuulsal Otepää suusaetapi tõusul. Rasketes olukordades saab süüdistada vaid iseennast.

Jah, ainult iseennast, sest enam pole ka Mati Alaveri. Matil läksid kohalike poistega suusad risti ning nüüd treenib ta hoopis Kasahstani suusatajaid.  Kasahstani ja Eesti alaliitude vahel olevat olnud hea koostöö suusavarustuse ja oskusteabe asjus, aga nüüdseks on seegi lõppenud.

Lasen Andrusel pisut hinge tõmmata peale sõitu ning juba mõni aeg hiljem istume võistlejate toitlustustelkis ja meenutame varasemat. Lahke sportlasena pakub Andrus mulle oma kosutavat ja kuuma taastusjooki termosest – selle keemilise sidrunilõhna järgi võiks oletada, et suusalegend joob aknapesuvedelikku, kuid tõde on sellest kaugel. Termoses ulbivad hoopis süsivesikud ja rohkem aminohappeid kui Veerpalul treeninglaagreid selja taga. “Kristiinale (Šmigunile -toim.) meeldis kirsi maitse rohkem, sellest pole ma kunagi aru saanud,” meenutab olümpiavõitja medalirohkeid aegu.

Kuid just varasemad ajad on need, mida Andrus meenutab raske südamega. Suusatamine oli tol ajal riiklik uhkus – medaleid tõid nii Šmigun, Mae kui ka Veerpalu ise. Oldi julgelt tipus. Aga nüüd oli raske isegi Tehvandi tõusu ületada. Kuskil on miskit kategooriliselt valesti läinud, sellest saavad kõik aru, ent ei taheta kõva häälega sel teemal rääkida.

“Mida kõrgemale on ronida, seda valusam on sealt kukkuda,” seletab Veerpalu Eesti suusamaailma. “Aga mida kõrgem mägi, seda kiirem on laskumine,” põrutan kogenenud murdmaasuusatajale vastu. Selle peale kratsib Andrus EMT lepatriinu oma aastaid vanal võistlusvormil. Ja niimoodi me laua taga istusime – mina üritamas mõista Eesti suusatamise valukohti ning Saku Originaali logode ja advokaadrikuludega kaetud Veerpalu.

Heietasime ühelt poolt ja teiselt poolt. Tuletasime meelde vanu häid aegu ja kirusime norrakaid ning nende astmaravimeid. Poole vestluse pealt panin diktofoni kinni, sest sain aru, et Andrus vajab hoopis patte lunastavat kirikuisa ning mitte ühte järjekordse spordiajakirjaniku poolt ülekuulamist. Aga oma süüd keelatud aine tarvitamisel Andrus jätkuvalt ei tunnista.

Eesti suusatamisest on praegu alles jäänud vaid hale vari. Seda tunnistavad nii mitmed suusaliidu inimesed kui ka spordiajakirjanikud Eestis ja teiselpool piiri. Kuid kindlaim asitõend suusatamise allakäigust on just Veerpalu higi Tehvandi tõusul. Kunagi ammu ei pigistanud see kodune tõus Andrust niimoodi viimast välja, nagu see praegu teeb.

Tähelepanelik lugeja võiks märgata, et käesolevast suusareportaažist on puudu selle fundamentaalseim osa – reporter Priit Pullerits. Aga kui Pullerits lõpuks finišisse jõudis, olime Andrusega suusastaadioni autoparklas hüvasti jätmas. “Priit võib oma määrdega seotud küsimused hiljem meili peale saata,” naljatleb meie suusalegend. See andis mulle lootust, et võib olla on Eesti suustamisel ikkagi tulevikku.

Ja raisk, mina usun Andrust. See on see kuradi test, mis valetas. Mitte meie Andrus.

Leave A Comment

Sarnased artiklid

Veerpalu higi tilkus Tehvandi tõusule

Published On: October 3, 2015By

“Tõus oli kõva, aga kepp jäi nõrgaks,” tõdes mitmekordne olümpiavõitja Andrus Veerpalu finišis, tatt ninast väljas. Mitte ükski kasvuhormoon ega isegi Aivar Pilv poleks teda aidanud kurikuulsal Otepää suusaetapi tõusul. Rasketes olukordades saab süüdistada vaid iseennast.

Jah, ainult iseennast, sest enam pole ka Mati Alaveri. Matil läksid kohalike poistega suusad risti ning nüüd treenib ta hoopis Kasahstani suusatajaid.  Kasahstani ja Eesti alaliitude vahel olevat olnud hea koostöö suusavarustuse ja oskusteabe asjus, aga nüüdseks on seegi lõppenud.

Lasen Andrusel pisut hinge tõmmata peale sõitu ning juba mõni aeg hiljem istume võistlejate toitlustustelkis ja meenutame varasemat. Lahke sportlasena pakub Andrus mulle oma kosutavat ja kuuma taastusjooki termosest – selle keemilise sidrunilõhna järgi võiks oletada, et suusalegend joob aknapesuvedelikku, kuid tõde on sellest kaugel. Termoses ulbivad hoopis süsivesikud ja rohkem aminohappeid kui Veerpalul treeninglaagreid selja taga. “Kristiinale (Šmigunile -toim.) meeldis kirsi maitse rohkem, sellest pole ma kunagi aru saanud,” meenutab olümpiavõitja medalirohkeid aegu.

Kuid just varasemad ajad on need, mida Andrus meenutab raske südamega. Suusatamine oli tol ajal riiklik uhkus – medaleid tõid nii Šmigun, Mae kui ka Veerpalu ise. Oldi julgelt tipus. Aga nüüd oli raske isegi Tehvandi tõusu ületada. Kuskil on miskit kategooriliselt valesti läinud, sellest saavad kõik aru, ent ei taheta kõva häälega sel teemal rääkida.

“Mida kõrgemale on ronida, seda valusam on sealt kukkuda,” seletab Veerpalu Eesti suusamaailma. “Aga mida kõrgem mägi, seda kiirem on laskumine,” põrutan kogenenud murdmaasuusatajale vastu. Selle peale kratsib Andrus EMT lepatriinu oma aastaid vanal võistlusvormil. Ja niimoodi me laua taga istusime – mina üritamas mõista Eesti suusatamise valukohti ning Saku Originaali logode ja advokaadrikuludega kaetud Veerpalu.

Heietasime ühelt poolt ja teiselt poolt. Tuletasime meelde vanu häid aegu ja kirusime norrakaid ning nende astmaravimeid. Poole vestluse pealt panin diktofoni kinni, sest sain aru, et Andrus vajab hoopis patte lunastavat kirikuisa ning mitte ühte järjekordse spordiajakirjaniku poolt ülekuulamist. Aga oma süüd keelatud aine tarvitamisel Andrus jätkuvalt ei tunnista.

Eesti suusatamisest on praegu alles jäänud vaid hale vari. Seda tunnistavad nii mitmed suusaliidu inimesed kui ka spordiajakirjanikud Eestis ja teiselpool piiri. Kuid kindlaim asitõend suusatamise allakäigust on just Veerpalu higi Tehvandi tõusul. Kunagi ammu ei pigistanud see kodune tõus Andrust niimoodi viimast välja, nagu see praegu teeb.

Tähelepanelik lugeja võiks märgata, et käesolevast suusareportaažist on puudu selle fundamentaalseim osa – reporter Priit Pullerits. Aga kui Pullerits lõpuks finišisse jõudis, olime Andrusega suusastaadioni autoparklas hüvasti jätmas. “Priit võib oma määrdega seotud küsimused hiljem meili peale saata,” naljatleb meie suusalegend. See andis mulle lootust, et võib olla on Eesti suustamisel ikkagi tulevikku.

Ja raisk, mina usun Andrust. See on see kuradi test, mis valetas. Mitte meie Andrus.