„Tundsin, et see tühi koht on vaja täita,” rääkis põline tartlane, kes lõi sotsiaalmeediasse pesapaiga, mis ühendab tuhandeid linnaarmastajaid üle maailma.

Facebooki grupp „Tartu eile, täna, homme” loodi umbes kolm aastat tagasi. Grupi looja Marek Juhkov rääkis, et mõte tuli, kui tema enda fotovarud hakkasid otsa saama ja enam polnud aega ise kogu aeg pildistamas käia. Ise nimetab ta ennast suureks nostalgilise Tartu fänniks. Grupp on tema jaoks täpselt see õige teemakohane ja puhas koht, “täpselt nii, nagu olema peab.”

Ise nimetab ta ennast suureks nostalgilise Tartu fänniks.

Sõna „puhas” pole siin juhuslik. Analoogseid katsetusi on tegelikult tehtud varemgi, kuid tihti jäi neis puudu millestki inimlikust. „Midagi analoogset on püütud teha, aga see on kuidagi selline piiratud vabadus inimestele – päris kõiki vastu ei võeta. Kui mul endal mõned asjad tagasi lükati, mis tegelikult sobiksid, siis mõtlesin, mis teha – tuleb see tühi koht ise täita,” meenutab Juhkov alguse sädet.

Suurt tormijooksu ta ei oodanudki, lootis vaid leida teisi endasuguseid. „Pigem ootasin inimesi, kes on minuga samal lainel. Vaikselt hakkas minema ja oli näha, et inimestele oli seda vaja, midagi oli puudu,” sõnas Juhkov.

Vasakpoolse foto postitaja Jüri Plumer, parempoolse autor Jan Joonatan Tikerperi.

Nüüdseks liigub grupi elurütm ka kaugemal – üheskoos hoiab Tartu mälul silma peal seltskond, kuhu kuulub nii kohalikke, välisüliõpilasi kui ka kaugel elavaid linna fänne.

Nostalgia on aga veider asi – see ei nõua tuhande aastate tagust ajalugu. Mõnikord piisab vaid kümnest või paarikümnest aastast. „Ega siin ei olegi otse midagi konkreetsest kaugest minevikust. Pigem selline eilne päev – kasvõi Kaubamaja ehitus või mis iganes. Paljude jaoks, kes on täna sellises eas, et juba mäletavad, on see muutunud nostalgiaks,” selgitab Juhkov. Südalinn, Emajõe kaldad ja Supilinna ning Karlova ajatu puidulõhn on need, mis inimesi ikka ja jälle pildistama panevad.

Südalinn, Emajõe kaldad ja Supilinna ning Karlova ajatu puidulõhn on need, mis inimesi ikka ja jälle pildistama panevad.

Vasakpoolse foto postitaja Jüri Plumer, parempoolse allikas visittartu.com.

Ent enim liigutavad grupi loojat ennast hoopis need hetked, kui keegi vaatab tuttavat kohta täiesti uue pilguga. Ise üle poole sajandi Tartus elanud ja pidevalt kaamera kaelas ringi käinud mehena tõdeb ta, et linn suudab teda ikka veel üllatada. „Täitsa Tartu kesklinnas oleva Raekoja platsi pilti vaatad ja mõtled, et ei ole võimalik seda nii pildistada! Olen proovinud ise samasse kohta minna ja täpselt sama pilti teha, aga ei saa – ikka on see paar kraadi teistmoodi,” ütles Juhkov.

„Olen proovinud ise samasse kohta minna ja täpselt sama pilti teha, aga ei saa – ikka on see paar kraadi teistmoodi.”

Autor: Toomas Braun

Sõna “homme” grupi nimes viitab tulevikule ja uutele mõtetele, kuigi arhitektuuri- ja linna vaidlustesse pole rahvas veel sama tuliselt sukeldunud kui mälestustesse. Juhkovi jaoks võiks keskkond olla omamoodi heade mõtete hüppelaud – koht, kus mõttekaaslased kohtuvad ja miski uus saab alguse. Kes teab, ehk sünnib virtuaalsest pildireast kunagi ka päris fotonäitus.

Kes teab, ehk sünnib virtuaalsest pildireast kunagi ka päris fotonäitus.

Küsimusele, mida öelda noorele tudengile või fotohuvilisele, kes igapäevaselt samadel tänavatel kõnnib ja kaamerat taskust võtta ei märkagi, vastab põline tartlane sooja muigega: „Mida rohkem ma pildistasin, seda rohkem sain aru, et ma ei oska üldse pildistada. Aga pildistage kõike, võimalikult palju ja iga nurga alt! Kui täna tundub pilt täiesti tavaline, siis paari aasta pärast vaatad, et oot-oot… Täna on seal vaid auk maas, nagu näiteks tulevase kultuurikeskuse kohal, aga mõne aasta pärast on seda päris äge vaadata. Linn on pidevas muutumises – jäädvustage seda.”