2023. aastal sai alguse välikino filmifestival Elavad Pildid, mille eesmärk oli rikastada pealinna kultuurisuve. Nüüd, kaks aastat hiljem, kohtun Tartus festivali eestvedajate Liisa Lukki ja Lisandra Salongiga, et uurida, mis on festivalist saanud.

Rääkige palun lühidalt endast. Kes te olete ja kust te tulete?

Liisa: Tulen Tallinna kõrvalt Laagrist. Gümnaasiumis käisin Gustav Adolfi Gümnaasiumis ning nüüd õpin Tartu Ülikoolis majandusteadust. Minu peamisteks hobideks on olnud eri stiilide tantsimine ja sudokude lahendamine.

Lisandra: Mina olen pärit Tallinnast, täitsa kesklinnast. Õppisin ka Gustav Adolfi Gümnaasiumis ja nüüd õpin Lõuna-Taani ülikoolis, Euroopa uuringute erialal, mis on segu majandusest ja rahvusvahelistest suhetest. Ma olen samuti tantsinud pikki aastaid erinevaid stiile ning tegelenud ürituste korraldamise ja filmindusega.

Liigume kohe teie tehtud festivali juurde. Teeme kõigepealt selgeks, kas Elavad Pildid festival on lõpetatud projekt?

Liisa: No teoorias võib öelda, et praeguse seisuga jah. Samas ei tea me kunagi, mis ette võib tulla. Äkki ikkagi tekib mõni uus idee või uus lähenemine ja tahame siiski uuesti teha, aga praeguse seisuga paraku järgmisel suvel festivali ei tule. Ettevalmistused võtavad väga palju aega ja nendega peab alustama põhimõtteliselt juba sügisel. 

Lisandra: Eriti nüüd kui me kõik õpime ülikoolis ja veel erinevates riikides, siis on ka teised projektid ja tegevused, mille kõrvalt ei jõuaks festivali korraldamisega tegeleda.

Te tegite tegelikult ju festivali kolmekesi, Astrid Ulpus oli ka pundis. Palun selgitage, mis roll kellelgi festivali korraldamise ja elluviimise juures oli?

Liisa: Astridil oli enam-vähem kaks rolli. Esimeseks oli turundus ja reklaamimine sotsiaalmeedias ning teiseks oligi üleüldine festivali väljanägemine ehk milline on programm. Samuti on tegu noortefestivaliga ning noortefilmide ja žürii leidmisega tegeles samuti Astrid. Turunduses oli Astridile suureks abiliseks ka Roosimari Kruus, kes oli festivalil meie abikorraldaja.

Liisa: Mina tegelesin peamiselt finantsteemadega. Sponsorite leidmine oli meil Lisandraga jagatud roll. Üldse oli meil kahepeale korralduslik ja tehniline pool.

Lisandra: Ma ütleks ka, et minu ja Liisa rollid kattusid üsna palju. Minu vastutada oli ka kohapealne logistika ja kõikide asjade, ka sponsortoodete, kohaletoimetamine. Festivali tehes vastutasime meie Liisaga logistika ja Astrid loomingulise poole eest. 

Liisa: Me arutasime kõikidega teemad läbi, aga nii-öelda vastutajad ja päriselt asja ellu viijad olid teemade kaupa ära jaotatud.

Liisa, sa ütlesid ankeedis, et sinu meelest jätavad inimesed kriminaalselt tihti oma lennukaid ideid teostamata. Kas Elavad Pildid on üks selline lennukas idee, mille te siiski teostasite?

Liisa: Muidugi. See on väga suur projekt, mida kuueteistaastaselt tegema hakata.

Lisandra: Me tegime seda põhimõtteliselt ilma ühegi täiskasvanud juhendajata. Olime tol ajal kolm 16aastast. Oli ikka väga palju küsimusi: kuidas me seda teeme või kust me alustame? Filme on vaja, kohta on vaja.

Liisa: Lisaks oli palju pisiasju, millele ei osanud absoluutselt mõelda. Ma arvan, et kui juhendaja oleks olnud kõrval, siis oleks palju-palju-palju kergem olnud. Ma arvan, et me tol hetkel ei tulnud selle pealegi, et küsida kelleltki mingit nõu.

Me tegime seda põhimõtteliselt ilma ühegi täiskasvanud juhendajata. Olime tol ajal kolm 16aastast.

Festival ei olnud seotud teie koolitöödega. Mis ajendas teid sellist projekti kümnendas klassis ette võtma?

Liisa: Idee tuli vist sellest, et mõtlesime õpilasfirma ideid üheteistkümnendaks klassiks. Meie gümnaasiumis pidime kümnenda klassi lõpuks kirja panema, mis meie idee järgmiseks aastaks on. See välikino oligi üheks mõtteks, aga saime oma klassijuhatajalt kinnituse, et õpilasfirmat peab ikkagi läbi aasta tegema ja see ei saa olla niisugune ühekordne projekt, vaid sellega tuleb konstantselt tegeleda. 

Lisandra: Samuti oli takistuseks see, et festival oleks saanud toimuda alles suvel, aga firma tegutseb septembrist ja lõpetab üldjuhul tegevuse juunis. Meie oma oleks lõpetanud augustis ja see ei sobiks mitte kuidagi sinna raamistikku.

Liisa: Meie mõtlesime aga lõpuks, et miks mitte – teeme selle ikkagi ära. Firma peaks aasta läbi tegelema müügi ja arendamisega ning seetõttu meie idee ei oleks kuidagi sinna raamistikku sobinud. 

Kas oli mõni teine ürituse plaan ka valmis, mis käiku ei läinud või oli kohe välikino idee?

Liisa: Oligi ikka kohe see. Alguses olid meie eeskujuks Ameerika autokinod, aga kuna Eestis ei ole nii suurt platsi, pluss me arvasime, et see on palju-palju suurem ettevõtmine, siis jäi see plaan ära.

Lisandra: Autokino oli esimene idee ja sealt arendasime ideid edasi. Minu arust koroonaajal tehti ka mingisuguseid autokinosid Eestis. Me arendasime sealt ideed edasi. Teeks midagi noortele, et poleks autot vaja. 

Kas kordagi ei olnud ideed teha välikino asemel tavaline sisekino?

Liisa: Ei olnud. Mõte oli ikka õues teha, kuna siseruumides ei oleks see kuidagi eriline olnud. See oleks lihtsalt olnud tavaline kino ja välikinosid oli Eestis siis pigem vähe, seega mõtlesime, et teeme. Nüüd on neid kordades rohkem, aga siis olin ma küll vist ainult ühest teadlik. 

Lisandra: Jaa, minu arust on see nüüd palju populaarsem. 

Lisandra, vastasid ankeedis küsimusele, mis tunne on olla noor aastal 2025 ning ütlesid: “Ega paremat aega kui praegu polegi olnud.” Seleta oma mõttekäiku. Kas see haakub kuidagi ka teie tegevusega?

Lisandra: Jah, ma arvan küll. Noorte tegemiste rahastamisele ja kajastamisele pööratakse täna rohkem tähelepanu. Mõtlesin ka ajaloolisest perspektiivist, et ilmselt täna on ikkagi üks parimaid aegu, mil olla noor. Tänu sotsiaalmeediale on noortel oma tegevusi lihtsam reklaamida. Sellepärast saavad ka meie üritustel olla noorte tehtud filmid.

Rääkides veel festivali korralduslikust poolest. Kirjeldage lühidalt, kuidas see festivali planeerimine kronoloogiliselt välja nägi ja kaua ta aega võttis? Klassikaraadios antud intervjuus ütlesite, et üle poole aasta varem hakkate juba planeerima.

Lisandra: Ideaalis peaks septembris-oktoobris hakkama planeerima, kui augustis tahta teha. Eelkõige lihtsalt sellepärast, et firmade sponsorluse taotlusvoorud lähevad kinni sügisel, võib-olla mõni ka detsembris. See on esimene põhjus, miks on vaja nii vara alustada. 

Liisa: Ettevõtted teevad enda aastaeelarved juba varasemal aastal ära, ehk siis, kui küsida jaanuaris toetust, ei ole tihti enam eelarves ruumi. Seega kõige parem on alustada aasta varem. Esimesel aastal alustasimegi alles märtsis või veebruaris. Sel aastal alustasime detsembris, kohe kui leppisime kokku, et teeme uuesti.

Esimene kord alustasite samal aastal ja vaid paar kuud varem? 

Liisa: Jah, kuskil märtsis alustasime ning augustis juba toimus.

Lisandra: Kogusime Hooandjas selleks ka raha. 

Liisa: Esimesel korral oli meil palju väiksem üritus. Näiteks kogu tehnika panid meie enda isad ülesse ning ei olnud vaja palgata tehnikuid. Kuna festival toimus muuseumi hoovis ei olnud meil vaja ka avaliku ürituse luba, mida meil sel aastal oli vaja, sest üritus toimus Kadrioru pargis. Pluss kõik prügisorteerimised ja elektrijuhtmete saamine. Muuseumis saime kõik kohapealt. Aga sel aastal oli logistikat ja kõike muud lihtsalt nii palju rohkem.

Lisandra: See on juba logistika järgmine faas. Kui sa küsisid, et kuidas festivali korraldamine kronoloogiliselt toimub, siis esimene samm on filmide väljavalimine ja programmi mõtlemine ning selle põhjal saab hakata raha taotlema. Seejärel hakkab kogu logistika planeerimine ehk erinevad taotlusvoorud ja filmide näitamiseks autoriõiguste hankimine.

Kui te programmi kokku panite ja hakkasite rahastust taotlema, kas te siis enne uurisite ka, kuidas üldse need filmid saate või see samm tuli pärast?

Lisandra: Jah, kõigepealt küsisime ikkagi levitusfirmadelt, et kas nad tahaksid meile kindlaid filme anda ning nende vastustest tulenevalt panime programmi kokku.

Liisa: Selleks, et sa saaks hakata rahastust erinevatest kohtadest küsima, peab põhimõtteliselt terve programm juba paigas olema. Pead justkui tõendama, et see üritus päriselt toimib ning sõlmima lepinguid ja nõusolekuid. Enne rahastuse taotlemist tulebki üldse see aeganõudev eeltöö ära teha. See on suur dilemma, sest tegelikult sa ei tea, kas sa saad rahastust. Sa ei tea, kas sa üldse saad seda üritust korraldada. Aga sa pead ikkagi tõestamiseks kõik lepingud ja arved ette küsima. See on omamoodi nõiaring.

Lisandra: Kuigi meile öeldi, et Eesti levitusfirmad, kes omavad filmide õigusi, ei ole väga entusiastlikud koostööd tegema, siis minu arust oli meie kogemus küll positiivne. Nad näitasid huvi üles, isegi kui kõiki filme ei saanud jagada. Keerulisem oli filmidega, mille õigusi pidime välismaalt küsima. Sel aastal oli meil üks film, mille õigused ostsime Inglismaalt ja see on täiesti teine teema. Eestis on loomulikult odavam.

Liisa: Samuti on kergem suhelda ja lepinguid on võimalik muuta. Suurbritannias on kõik palju rangem.

Sa ei tea, kas sa üldse saad seda üritust korraldada. Aga sa pead ikkagi tõestamiseks kõik lepingud ja arved ette küsima. See on omamoodi nõiaring.

Mitu päeva tänavune festival kestis?

Liisa: Meil oli kaks täispikka filmi ja kuus noorte lühifilmi ehk festival kestis kaks päeva. Esimesel päeval näitasime “Pikki pabereid” ja kuute noorte lühifilmi. Teisel päeval näitasime filmi “Call Me By Your Name”.

Kuidas te üldse filmid valisite? Tuli see ühise arutelu käigus või keegi ütles, et nüüd tahaks näha seda filmi ja läheme uurime, kas saame?

Liisa: Küsisime filmiõiguste omanikelt, mis filme nad saaksid anda ja nad andsid meile hästi pika nimekirja, kust hakkasime ükshaaval vaatama, mis film meile sobiks. Algselt oli meil üldse plaanis kolm päeva teha ehk tahtsime, et igal õhtul oleks justkui erinevast žanrist filmid ja siis oleks saanud meie sihtgrupp olla võimalikult lai. Aga lõpuks jäi siiski valik kahele. Filmi “Pikad paberid” tahtsime minu meelest kindlasti ja “Call me by your name” oli samuti meie ühine idee. Valisime selle järgi, mis meile meeldinud on ja mida me arvasime, et tullakse päriselt vaatama.

Kust tuli idee kasutada festivalil kõrvaklappe? 

Liisa: Jah, see oli mõlemal aastal meie nišš. Heli tuleb siis ainult kõrvaklappidest, mis on raadiosagedusega ära ühendatud ja inimene saab ise heli reguleerida ja see vähendab ka helimüra. 

Lisandra: Silent-diskodel kasutatakse samu kõrvaklappe. Meil mängis neis filmiheli. Ma isegi ei tea, kust see idee kõige alguses tuli, aga asukoha pärast oli nii ka parem, sest ei seganud ümbritsevaid elanikke.

Liisa: Mulle väga meeldis see idee. Minu meelest on äge vaadata filmi kuskil õues, kui sul on kõrvaklapid peas ja sa saad tõesti sinna filmi sisse minna.

Minu meelest on äge vaadata filmi kuskil õues, kui sul on kõrvaklapid peas ja sa saad tõesti sinna filmi sisse minna.

Milliseid probleeme on teil festivali korraldades tekkinud? Või on mõni eredam seik ette tulnud?

Liisa: Kõige suurem mure vist üleüldse festivali korraldamisega oligi see rahaline pool. Me lihtsalt ei saanud nii palju toetusi, kui me oleks lootnud. Teine suurem apsakas, mis ei olnud küll meie teha, oli ilm. Täiesti kohutav augustikuu ilm. Vihma lihtsalt kallas, täiesti armutult, mõlemal päeval. Meie üritusel sõltub ilmast, kas inimene tuleb kohale või mitte. Ja meie edu oleneb otseselt sellest, kas inimesed tulevad kohale.

Lisandra: Mul oli üks seiklus kaubikuga. Pidin Sakust toolid ära tooma. Kaubik oli manuaalkäigukastiga ja ma polnud ammu manuaaliga sõitnud. Läks hetk aega, et ära harjuda.

Lisandra: Mul tuli veel meelde üks seik või näide sellest, kui asjad ei lähe nii nagu planeeritud – teise päeva hommikul läks telk katki.

Liisa: Seal mingid vaiad läksid lihtsalt pooleks ja see telk lagunes koost. Aga selle telgi all oli terve meie kohviku set-up ja seda lihtsalt järgmine festivalipäev ei olnud.

Lisandra: Plats tehti ka teisel päeval ümber. Jällegi asi, mida ei oska ette näha. 

Liisa: Jällegi meie armas Eesti ilm.

Palju teil sel aastal külastajaid kokku käis?

Liisa: Kaheksakümne kanti. See oli veidi pettumust tekitav küll, kuna meie idee oli teha seekord üritust palju suuremalt kui varem. Algselt olime planeerinud umbes 150 inimest õhtu kohta ja reaalsuses tuli kohale 30-40 inimest, kellele me olime väga tänulikud, et nad sellise ilmaga vastu pidasid. Meie perspektiivist oli tugev kontrast ootuste ja tegelikkuse vahel.

Lisandra: Kõige raskem oligi pettumus, et seekord ei olnud ettevõtmine nii edukas.

Liisa: Samas ei saa seda ainult halvana võtta.

Lisandra: Ei, seda kindlasti mitte. Kõik alati räägivad, et kõik läheb nii hästi, aga reaalsus on, et alati ei lähe ka.

Liisa: Meil käis tegelikult paar korda läbi mõte festival üldse ära jätta, aga me ikkagi surusime läbi.

Kõige raskem oligi pettumus, et seekord ei olnud ettevõtmine nii edukas.

Millest see tulenes, et ära tahtsite jätta? 

Liisa: Ilmast.

Mõtlesite seda umbes nädal aega varem?

Liisa: Võib-olla isegi paar päeva varem. 

Lisandra: Vaatasime ilma ja müüdud pileteid.

Liisa: Lõpuks me jäimegi miinusesse, aga seal on jällegi õppimiskoht, et mis otsuseid ja millal teha. 

Lisandra: Eks see projekt on kokkuvõtvalt üks väga suur õppimine. Alustasime tõesti mitte kusagilt selle tegemisega ja nüüd iga korraga on aina rohkem asju juurde tulnud, tekkinud pikk nimekiri, mida oskaks jälgida, vaadata, mõelda, planeerida paremini või realistlikumalt.

Liisa: Tegelikult just välikino on väga riskantne projekt. 

Lisandra: Jah, eriti Eesti ilmadega.

Seekord lasite tehnika üles panna kellelgi teisel ja siis valvasite öösiti?

Liisa: Tehnikute üks tingimus oli, et keegi peab seda kõike valvama. See oli väga kallis tehnika, mille eest oleksime maksnud hiigelsuure trahvi, kui see ära varastataks. Seega valvasime pere ja tuttavatega vahetuste kaupa. Kokku oli vist kolm või neli ööd.

Mida te järgmine kord, kui see millalgi tuleb, festivali korraldades teisiti teeksite?

Lisandra: Alustaks varem ja kaasaks korraldusse rohkem inimesi.

Liisa: Kui sul on õueala, aga sul on ikkagi katus pea kohal, sul on mingigi tuulevari, oleks hea. Kuna me see aasta saime sellise laastava kogemuse osaliseks, siis ei tea, kas enam samamoodi teeks.

Kas on mõni selline film, mida sooviksite veel näidata? Selline, mida praegu ei jõudnud?

Liisa: Algselt meil oligi plaanis kolm päeva teha ja kolmanda päeva filmiks oli “Nightcrawler”. 

Lisandra: Mulle meeldivad väga Christopher Nolani filmid. Aga võib-olla võiks rohkem Euroopas tehtud filme näidata. Kogu kava, mida tavakinos näidatakse, on siiski suuresti Ameerika toodang. Euroopa filmid on minu arust väga head ja tihti sellised avastamata pärlid, millele võiks rohkem tähelepanu pöörata. Samas kui publik filmi ei tea, siis ei tulda ka kohale ja meile on just see väga oluline.

Aga sellise projekti korraldamise järel filminduse õppimise peale ei mõelnud?

Lisandra: Astrid põhimõtteliselt juba õpib.

Liisa: Mitte küll puhtalt filmi. Tema eriala on kultuur, meedia ja performatiivne kunst. Lisandra: Mina olen pigem olnud seotud logistikaga ja produtsendi tööga. Eks ma olen mõelnud filminduse õppimise peale küll. Mul ongi olnud kaks valikut, et kas midagi filmindusega seotut või midagi rahvusvahelistest suhetest. Teadsin, et saan minna välismaale ja siis tekkisid teised kriteeriumid, mille järgi oma eriala valisin. Aga ma ei välista neid kunagi. Internetis on erinevaid programme ja kursusi, mida näiteks erinevad filmikoolid pakuvad. Mul novembris oli üks selline kursus, mida ma filmindusega seoses võtan. Kuigi mu peaeriala ei ole film, siis ma ikkagi olen sellega seotud.

Liisa: Ka mina olin pigem seotud selle korraldusliku poolega. Kuna tegelesin ürituse finantspoolega, siis on ilmselt see mu erialavalikut mõjutanud.

Mida tulevik toob? Kas me võime tegelikult oodata, et teie festival tuleb mingi hetk tagasi?

Liisa: Kunagi ei tea. Ma arvan, et samas formaadis ilmselt mitte. Võib-olla mitte filmifestival, aga äkki mingi muu üritus.

Mis selle festivali põhiline eesmärk oli?

Liisa: Põhiline eesmärk oli tõsta esile noorte filme.

Lisandra: Alguses oli ka mõte just välikino formaati populariseerida.

Liisa: Aga ka näidata, et kuigi oleme 16aastased noored, võime teha suuri asju. 

 

Dialoogi ankeet: LIISA LUKK ja LISANDRA SALONG

Mis tunne on?

Liisa: Kahetsen natuke, et ise välismaale õppima ei läinud. Samas on äge ka kogeda Tartu ülikoolielu.

Lisandra: Päris elumuutvad ajad on olnud ja praegu ootan väga puhkust.

Kui peaksid homsest oma eriala vahetama, siis mida sa teeksid?

Liisa: Prooviksin psühholoogiat.

Lisandra: Vist ei vahetakski.

Kas sa usud, et edu on seotud rohkem ande või tööga?

Liisa: Usun, et kui inimesel on mõlemat, nii töökust kui ka annet, siis tal on väga hea võimalus jõuda kõrgele. Sest tal on suur eelis ainult andeka või ainult tööka inimese ees. Kui aga võrrelda, kumb viib edukuseni, siis usun, et töökas inimene jõuab kaugemale, sest ainult andest minu arvates ei piisa.

Lisandra: Anne võib inimesele olla alguses eeliseks, aga töö on lõpuks see, mis viib sihile. Seega, kui tööd ei tee, siis läheb ka anne raisku.

Millised muudatused viiksid esimesena ellu, kui oleksid üheks päevaks peaminister?

Liisa: Kuna festivali korraldades jäime finantsidega kimpu, siis võib-olla tõstaksin rahalist panust kultuuri edendamisesse ning annaksin lisatoetusi noortealgatustele.

Lisandra: See ei ole küll peaministri tööülesanne, aga korraldaks kuidagi nii, et igas linnas oleks korralikud rattateed.

Mida tehakse sinu arvates kriminaalselt harva?

Liisa: Minu arvates jätavad inimesed kriminaalselt tihti oma lennukad ideed teostamata.

Lisandra: Eesti inimesed naeratavad südamest kriminaalselt vähe.

Milline leiutis on sinu arvates täiesti mõttetu?

Liisa: Sokid, kus iga varba jaoks on eraldi tasku. Samuti Labubud on minu meelest päris mõttetud.

Lisandra: Sekundeerin.

Mis on kõige veidram kompliment, mille oled saanud?

Liisa: Arutasin Chat GPT-ga majandusteemadel ning sain ootamatu komplimendi, et olen väga analüütiline.

Lisandra: Üks ülikooli tuttavatest hiljuti arvas, et olen Šotimaalt pärit.

Mis oli viimane asi, mis sind päriselt üllatas?

Liisa: Mind üllatasid viimati korteri kommunaalkulud. Äsja kodust välja kolinud, ei olnud ma kursis korterite kommunaalide hindadega. Kuna nüüd elan üksi, saan ka hea ülevaate enda kodustest kulutustest ning viimane üllatus oligi see, kui väike on kahetoalise korteri septembri elektrihind.

Lisandra: Kuna elan suhteliselt väikeses Lõuna-Taani linnas Sønderborgis, siis eelmine nädal Kopenhaagenisse jõudes oli väga üllatav, kui palju väikelinna elurütm mulle juba kuu ajaga meeldima ja sobima on hakanud. Suures linnas tundus kõike liiga palju olevat. Varasemalt olen end alati koduselt tundnud pigem suuremates linnades.

Ütle ühe lausega, mis tunne on olla noor aastal 2025? 

Liisa: Minu arvates on tänapäeva maailm nii avatud, et tekib selline tunne, et võimalusi on isegi liiga palju ning just nende õigete valimine nõuab palju energiat. Samas ei vahetaks ma tänapäeva noorust ühegi teise aja vastu.

Lisandra: Kuna otseselt võrdlust ju ühegi teise ajaga pole, siis on raske vastata. Samas arvan, et ega paremat aega kui praegu polegi olnud.

Mida võiksid kõik sinu kohta teada?

Lisandra: Soovitan alati kõigil vähemalt mingiks ajaks välismaale kolida.

Liisa: Ma olen tohutu suure seiklushimuga inimene ning olen iga kell üheks reisiks valmis.

 

“Dialoog” on Neljanda Dimensiooni intervjuusari, kus vestleme silmapaistvate ja omanäoliste noortega erinevatelt elualadelt. Värskelt, rikkumata ja otse. Nagu ikka.

 

Illustreeris: Daria Taranzhina

Toimetas: Johannes Peetsalu