Vaid 18-aastane ajakirjanik Marie Sinivee on juba silmapaistev hääl Eesti meediamaastikul. Tema soov maailma oma silmaga näha viis ta sel suvel Afganistani – riiki, kuhu vähesed naised julgevad reisida, veel vähem üksinda. Uurisime Siniveelt, milline oli tema kogemus.

Kust pärineb sinu huvi ajakirjanduse vastu ja kuidas jõudsid nii noorelt selle valdkonnani?

Pelgulinna riigigümnaasiumi lõpetamiseks on vaja läbida kogukonna praktika. 17-aastaselt olin praktikant Eesti Päevalehe kultuuritoimetuses ja tegin seal hiljem kuu aega vabatahtlikku tööd. Lõpuks jäin ma vabakutseliseks umbes aastaks ja seejärel sain sinna tööle.

Kust tuli sul mõte noore naisena just Afganistani minna?

18-aastaseks saades ei pidanud ma enam vanematelt luba küsima, kuhu reisida. Kuna ma olin juba pikemat aega huvitatud sellest piirkonnast ja ka Lähis-Idast, siis mõtlesin, et peaksin minema Afganistani. Eriti panid mind mõtlema New York Times’i artiklid, kus mainiti, et Taliban üritab end turismivaldkonnas edendada. See tundus mulle väga kummaline, sest ma arvasin, et pärast Talibani võimule tulekut on Afganistan kõige jubedam maa, mis olla saab.

Kuidas sa end selliseks reisiks ette valmistasid?

Väga paljud inimesed ilmselt ei tea seda, aga selliste riikidega kaasnevad suured omaalgatuslikud grupid sotsiaalmeedias, kus paljud turistid jagavad enda kogemusi ja soovitusi. Ma liitusin nende grupivestlustega ja sain sealt peaaegu kogu informatsiooni, mida vajasin. Algul plaanisin ööbida kohalike inimeste kodudes, nagu tavaliselt reisides teen, kuid selgus, et seal on see keelatud. Reisijate grupist leidsin normaalsed ööbimiskohad ja panin reisiplaani paika.

Millised olid sinu suurimad hirmud Afganistani reisides?

Ma päriselt arvasin, et ma suren seal ära. See oli ka esimene kord, kui ma tegin endale elukindlustuse. Kartsin, et saan seal haiget, sest Afganistanis on väga palju turiste röövitud. Olin mures tsentraalvõimu puudumise pärast ning kunagi ei ole võimalik ka Talibani käitumist ette ennustada. Lõppkokkuvõttes läks õnneks, sest päris kõige ohtlikumatesse olukordadesse ma ei sattunud. 

Ma päriselt arvasin, et ma suren seal ära.

Oled noor ajakirjanik. Kas sul oli Afganistani minnes ka konkreetne ettekujutus lugudest, mida soovid kajastada?

Ma ei teadnud, mis lugusid ma seal üldse teha saan. Ei olnud kindel, kui palju Taliban mul silma peal hoiab või kas saan rääkida kohalikega, eriti naistega. Minu eesmärk oli näha kohalikku elu, sest seda nad varjata ei saa. Seal olles jälgiti minu liikumist ja punktidest möödumisel tehti pilte nii minust kui mu dokumentidest. Lõpuks sain siiski vestelda ühe kohaliku perega, kes Kabuli mägedes elab. 

Kuidas mõjutas kohalikega suhtlemine ja nende kultuuritavadesse sulandumine sinu kogemust ning kas tuli ette olukordi, kus tundsid end tõrjutuna?

Kohalikud tundsid minu vastu suurt huvi, sest väga paljud neist polnud varem turiste näinud. Nad on väga külalislahked inimesed ja tahtsid mind igale poole kaasata. Kuid see võib ka liiale minna. Paljud mehed soovisid minuga abielluda, kusjuures ka Talibani liikmed. Raske oli inimestest läbi näha, sest nad on väga sõbralikud, aga ka salakavalad. Keeruline on määratleda, kas nad tegutsevad sõbralikkuse või omakasu eesmärgil.

Kui palju teadis pere, kellega sa vestlesid, välismaa uudistest? Kui eraldatud ollakse infovoost? 

Nad teadsid, mis on ÜRO ja missugused rahvusvahelised organisatsioonid neid aitavad– näiteks Euroopa Liit. Küll aga pole nad kursis, mis toimub uudistes või üleüldiselt välismaal, kuna ei räägita inglise keelt. Keegi ka ei tõlgi neid uudiseid. Lisaks ei oska väga paljud lugeda.

Hiljuti katkestas Taliban ka internetiühenduse ehk info kättesaamine pole isegi võimalik. Vaid organisatsiooni liikmetel on ligipääs. Kõik, mis läheb nende usu vastu kas tsenseeritakse või üritatakse justkui ära peita. 

Hiljuti katkestas Taliban ka internetiühenduse ehk info kättesaamine pole isegi võimalik.

Milline oli Sinu kokkupuude Talibaniga? Kas märkasid erinevusi selles, kuidas koheldi sind või kohalikke naisi?

Tuvidel on Afganistanis rohkem õigusi kui naistel. Mind ei koheldud kui kohalikku naist, sest turistina oled sa nende jaoks justkui tulnukas – sa ei kuulu nende mõttemaailma ja sulle ei osata mingisuguseid reegleid paika panna. Nad annavad sulle hästi palju vabadust. 

Siiski, meesturistina kuulatakse sind kindlasti rohkem. Näiteks veetsin vahepeal asjaolude tõttu aega ühe mehhiklasega ja tema sõna luges rohkem kui minu oma. Aga samas tundsin, et minu sõna on kõvasti väärtuslikum kui kohaliku naise oma, sest neid ei kuulata üldse.

Seal valitseb väga selge hierarhia. Püramiidi tipus on targad Talibani liikmed, siis mees- ja naisturistid. Seejärel rumalad Talibani liikmed ja lihttööd tegevad mehed. Viimasel kohal on naised.

Sul on olnud juba üks reisikiri, kus keskendud peamiselt naiste õigustele. Afganistanis on veel mitmeid humanitaarkriise, palun ava oma nähtu põhjal nende tausta.

Esiteks on seal kohutavalt räpane ja tolmune, elementaaresemed puuduvad. Kõik tänavad ongi nagu üks suur turg, täis pisikesi poode, kus müüakse vajaminevat kaupa. Kuid kõik, mida seal müüakse, on Hiinast imporditud ja ebakvaliteetne. Ka autod on räbalad ja ajavad vaid musta tossu välja, normaalset bensiini seal ei ole. 

Veel üks äärmiselt oluline probleem on sise- ja pagulasränne, kuna ka kohalikud pole rahul Talibani režiimiga ja soovivad põgeneda. Nad kutsuvad seda protsessi „mängimiseks“ – keegi ei ütle, et läheb põgenema, vaid „mängib mängu“. See on ka äärmiselt kulukas. Ränne toimub sageli läbi Iraani, inimesed liiguvad jalgsi ja magamata. Tihti lastakse neid piiripunktides maha või takistatakse muul moel. 

Kuigi Afganistan ei sõdi välisriikidega, siis siseriiklikult käib neil sõda. Kohalike seas on levinud ütlus ,,Riigi piirid algavad mägedes”, kuna omavahel on konfliktis Taliban ja terrorirühmitus ISIS, kes paiknevad üleval mägedes. Selle koha pealt oldi üsna kidakeelsed, kuid sain teada, et nüüd koolitatakse uusi Talibani liikmeid teistmoodi välja. Valitakse välja 17-18aastased poisid ja lihtsalt lükatakse nad mägedest alla, enam-vähem ,,ürita ise ellu jääda”. 

Veel koolitatakse enesetapu õhkulaskjaid, kelle eesmärk sõjas ongi ennast õhku lasta. Varem oli see vanemate meeste ülesanne. Suur osa noormehi surebki sõduri baaskursusel, teine mast aga ISIS’ega võideldes. Kõige õudsam on, et õppustest ja tapmistest jagatakse ka omavahel videoid.

Veel toimuvad iga päev elektrikatkestused. Hiina pakkus neile korraliku elektrivõrgu ehitamist, kuid vastutasuks sooviti Afganistani luba seal kaevandada või ligipääsu maavaradele. Taliban polnud selle kokkuleppega nõus, seega katkestused jätkuvad. 

Sinu reisikirjas oli huvitav seik, kus võtsid nii-öelda vastu moslemi usu. Kust jooksevad sinu kui ajakirjaniku eetilised piirid eksperimentide puhul? Kui kaugele oled hea loo nimel valmis minema? 

Niikaua, kuni ma kellelegi teisele haiget ei tee, on see okei. Minu jaoks ei ole minu usuteemad eetilisuse või moraalidega seotud. Ma tunnen, et kui ma ütlen kellelegi, et jah, ma olen nüüd moslem ja nad usuvad seda, ja ma saan midagi kasulikku loo tarbeks, siis ei ole see probleem. Ma ei tee neile ega iseendale haiget. Võib-olla kui ma suren ja Allah mulle vastu tuleb, tunnen häbi, kuid ma kõhklen selles. 

Mida pead ajakirjaniku silmas, kui kajastad tundlikke teemasid ja kriise? Kas seal olles ei tekkinud info kogumisel probleeme?

Ma arvan, et objektiivsus. Sellepärast, et kui sa oled seal turistina, siis sulle maalitakse palju ilusam pilt. Pead astuma kaks sammu tagasi, kuna tegelikult on riigis ikka väga halvad tingimused, vahet pole, mida sulle üritatakse pähe määrida. Seal on alati ääretult kehv seis ja seda ei tohi ära unustada. Minul ei olnud Afganistanis head kogemust. 

Tundusin ametnike ja Talibani jaoks kui lihtsalt uudishimulik turist. Kuid kui ma läksin kohaliku perega rääkima, ütlesin väga konkreetselt, et olen ajakirjanik ja minu eesmärk on nendest kirjutada. Kartsin, et kui Taliban peaks lugu nägema, võib nendega midagi juhtuda – nende pere võidakse hukata. Õnneks ei mõista Taliban sageli isegi inglise keelt, ammugi siis veel eesti keelt. Pere nõustus koheselt intervjuuga ja ma usaldasin nende otsust see risk vastu võtta, sest nad mõistavad Talibani paremini kui mina.

Kartsin, et kui Taliban peaks lugu nägema, võib nendega midagi juhtuda – nende pere võidakse hukata.

Miks sa tunned, et taolisi teemasid on oluline kajastada või mis köidab sind selle juures? Millised on su edasised plaanid?

Afganistanis mind köitis naiste teema, sellepärast, et ma olen ise ka naine. Ma tean, et mul on hästi ja elan turvalises kohas. Seega ma tunnen, et ma ei tohi elada enda mullis, vaid kui mul on see võimalus ja tugev pass, millega võin ringi rännata ja rääkida kohalikega, kellel võib-olla ei ole kõige parem olukord, siis ma pean seda tegema.

Nüüd ma tahan veebruaris minna Süüriasse ja Palestiina läänekaldale. Mõtlesin reisida läbi Süüria, Jordaania, Palestiina ja Iisraelist tagasi lennata, kuid ma veel kaalun teekonna marsruuti.

Oled õppinud Pelgulinna Riigigümnaasiumis, mis on maailmahariduse kallakuga kool. Kas tunned, et need teadmised, mis sa nendelt kursustelt said, aitasid sind Afganistani külastades ja artiklit kirjutades?

Ma ütleks, et ma isiklikult olin nende teemadega juba varem kursis. Kui sind ennast see teema huvitab või köidab, siis sa juba varasemalt uurid selle tausta. Maailmaharidus on kahtlemata gümnaasiumis üks olulisemaid tunde. Pikas perspektiivis viib see õpilase enda mullist välja ja sunnib neid vastu võtma infot, millega nad ei oleks muidu sina peal. 

Nagu ka ise mainisid, oled juba pikalt välispoliitikast huvitatud. Aga mis sa arvad, kui kursis keskmine meievanune noor on ja kas neile jõuab teemade olulisus kohale?

Ei, kindlasti mitte. Paljud neist elavad enda väikses mullis ja vaevu loevad üldse kohaliku poliitika kohta. See on kurb teema, et minuvanused ei huvitu sisepoliitikast, rääkimata sellest, mis kuskil Afganistanis toimub.

Kuid kuidas saaks huvi tõsta? 

Äkki on formaadi küsimus, ma ei oska öelda. Sellepärast, et mingid uudised ikka jõuavad nendeni, näiteks USA valimised. Neil ei ole otseselt ükskõik, aga ma arvan, et asi on seotud meelelahutusega ja kui lihtsalt mingeid probleeme neile ette serveeritakse.

 

Selgitus: mis on maailmaharidus ja mida see õpe endast kujutab?

Maailmaharidus on haridus, mis võimaldab inimestel kriitiliselt mõtestada maailma ja oma rolli selles. See toetab arusaama sotsiaalsest ja kliimaõigusest, rahust, võrdsusest ning kestlikust arengust. Maailmaharidus põhineb inimõiguste, mitmekesisuse ja solidaarsuse austamisel. See toimub nii formaalses kui ka mitteformaalses õppes ning kestab kogu elu. Maailmaharidus on otsustavalt tähtis ebakindlaks tulevikuks valmistumisel, toetades noorte kriitilist mõtlemist ja väärtusi. Õpetust saab lõimida kõikidesse õppeainetesse alates lasteaiast kuni gümnaasiumini. 

– Maari Ross, välisministeeriumi arengukoostöö ja humanitaarabi osakonna peaspetsialist

 

Illustreeris: Daria Taranzina

Toimetas: Johannes Peetsalu