Haide Männamäe ja Toomas Trossi ehk Piibu ja Tuudu pereelust kõnelevas filmis on midagi nii otsekohest ja lähedast, et pooltühi kinosaal tuleb suure üllatusena. Näitlejate argielu laotatakse vaatajate ees lahti kogu oma ilus ja valus. 

Paratamatult kipun mõtlema, et ehk ei peaks see film olema koguperefilm. Ja seda absoluutselt mitte väiksemat vaatajaskonda soovides. Arvan, et alla 12-aastased noored ei pruugi doki sügavmõttelisust mõista. 

Egas filmi režissöörid Heilika Pikkov ja Liina Särkinen ning ka Haide ja Toomas niisama märkinud, et tegemist pole ei klouni- ega lastefilmiga. Ekraanile on toodud otsekohesed emotsioonid ning perekonnasisesed intriigid. Just avameelsus on kindlasti üks filmi tugevusi.

Tegemist pole ei klouni- ega lastefilmiga.

Linateoses mängitakse videoklippe, mille taustal on kuulda summutatult inimeste vahelist dialoogi. Justkui oleksid sa filmis seinakärbsena. Või nagu kuldkala akvaariumis, kes küll jälgib, aga ei mõista kõike. Sest tegelikult ei tea vaatajad ju kogu konteksti. Ja ega see polegi alati vajalik.

Filmis on mitmeid stseene, kus üks või teine perekonnaliige räägib otse kaamerasse, et ta ei suuda ja ei jaksa tegeleda pereelus toimuvaga või on läbi põlenud. Seetõttu on film kohati raske vaatamine. 

Tuntud klounipaar on toonud enda muheda huumoriga rõõmu ja helgust mitmele põlvkonnale. Tänuväärset tööd on tehtud juba üle kahekümne aasta. Kuid kui ema ja isa töötavad õhtustel tundidel ja nädalavahetustel, et luua rõõmu teistele lastele ja peredele, jääb enda perekond hooletusse. Ja see järeldus on justkui valus löök vastu vahtimist.

See järeldus on justkui valus löök vastu vahtimist.

Sest vaatajad on ju näinud vaid head ja positiivset. Laval on Piip ja Tuut alati rõõmsad, teevad vigureid ja viskavad vimkasid. Millegipärast tekib kergesti arusaam, et sama helge on ka nende elu siis, kui nad parasjagu punaseid ninasid ei kanna.

Seda enam peaks film olema suisa kohustuslik vaatamine. Kuulsate ja andekate persoonidega käib ikka kaasas mõtlemine, et tegemist on imeinimestega, kes kõike jõuavad ja suudavad. Dokk teeb aga puust ja punaseks, et ka Haide ja Toomas on tavalised inimesed, kelle ööpäevas on 24 tundi ja kamaluga probleeme.

Koduvideote osav põimimine pildikeelde tuleb kasuks nii sisule kui ka vormile. Klipid murul hullavatest lastest loovad filmile lisastruktuuri ning tuletavad samal ajal meelde üdini positiivseid mälestusi. Lisaks kattuvad mitmed tagasivaatavad klipid tegevuse või asukoha poolest. See loob filmile ajalise mõõtme. Need samad lapsed on samas autos, sama emotsiooni jagamas ja sama lapsevanem on kaamera taga seda kõike jäädvustamas. Kuid vahepeal on möödunud terve kümnendik. Ajas võib muutuda nii vähe ja samas nii palju.

Ajas võib muutuda nii vähe ja samas nii palju.

Filmi kulgemine on jälgitav, kuigi tegevus ei liigu kronoloogiliselt. Mineviku loosse põimimisel on leitud kuldne kesktee. Ei ole lisatud üleliigset pläusti, mis lööks vaataja kaardid sassi. Lugu areneb hektiliselt, kuid samas rahulikult, nagu elu ikka. Elu kulgemist illustreerib ka montaaži tihedus, mis tuhiseb kiirema elutempoga hetkedest üle, et peatuda peagi taas hingetõmbepausiks. Intervjuude vahele lisatud klipid loodusest tõmbavad filmi kiirustavat tempot alla ning lasevad vaatajal oma mõtteid formuleerida. Tunnetada kõike, mida film soovib tundma panna.

“Tegelikult, ma ei tea, mis saab,” sõnab üks tegelastest kaamerale. Ja nii on pea igaüks vähemalt korra elus mõelnud. Režissöörid on jätnud filmi piisavalt ruumi, et ka vaataja jõuab seda mõtet enda jaoks tõlgendada. See on minu meelest väga hästi õnnestunud.

Mõttepause pakub ka helikujundus. Kui muidu võiks Ann Reimanni originaalmuusika tembeldada tagaplaanile sunnitud heliliseks taustaks, siis sellele filmile lisab see parajalt nostalgilisust ja sentimentaalsust.

Pärast seansi lõppu ei olnud ma ainuke, kes tooli sulandudes vaikselt ekraani vaatama jäi. Dokumentaalist leiab iga vaataja mõne kõnetava nüansi ning nii võib pärast kinoseanssi veel minutiteks ekraanil jooksvaid kokkuvõtvaid tekste jälgima jääda, liigutusest liikumatuna.

“Ega me ei tea, mis meist pärast filmi saab,” tõdes Toomas “Hommik Anuga” saates. Loodan omalt poolt, et iga filmi näinud inimene saab killukese võrra paremaks, sest see tuletab meelde vana tõde: lõppude lõpuks oleme me kõik vaid inimesed.

 

“Minu pere ja muud klounid”, kinodes 26. septembrist.

Režissöörid: Heilika Pikkov ja Liina Särkinen

Operaatorid: Heilika Pikkov ja Taavi Arus

Originaalmuusika: Ann Reimann

Tootja: Silmviburlane

 

Illustreeris: Daria Taranzhina

Toimetas: Johannes Peetsalu