Kohtume Mihkliga Paavli Kultuurivabriku sünnipäeval, kus käib juba korralik möll: rahvast on rohkem kui inimesi ning isegi Tallinna linnapea Jevgeni Ossinovski on platsis, et pidada pühalik avakõne. Leiame peale Mihkli esinemist siiski ühe vaiksema hoovipealse aiamööbliga sisustatud nurga, kus kõneleda noore artistiga teda ümbritsevast elust ja melust.

*Kuna Mihkel vastas nii mõnelegi küsimusele pigem heliliselt kui sõnaliselt, lisasin intervjuule paar lühikest katket vestluse salvestusest. Taustal on kuulda Paavli Kultuurivabriku peomöll.

Teeme alustuseks toimetaja elu lihtsamaks. Kas sinu tiitliks tuleks kirjutada näitleja, muusik või hoopis midagi kolmandat?

Mulle meeldib mõelda endast kui artistist. See ongi mingi vaheala, kus ma olen samaaegselt laulja ja näitleja ja teen lihtsalt midagi oma kehaga.

Kas sa eristad neid kahte elukutset või on näitleja Mihkel Kuusk samal ajal ka muusik Mihkel Kuusk?

Ma ütleks, et ma seon neid üsna palju oma isikuga. Näitlemisel eristab seda hästi palju roll, mida mängin ja elu muutub selle järgi. Kui on suuremad filmirollid olnud, siis ikkagi tegeled nende omaduste omandamisega, mida sel rollil vaja on. Elu natuke muutub selles suunas. Samas, kui mul on intensiivsem muusika tegemise periood, siis ma tegelen sellega. 

Lõpuks on see lihtsalt oma töö tegemine. See, mida me praegu siin tegime ja kuulasime, see on minu tegemistest mulle kõige olulisem. Muidugi see absoluutselt oleneb, aga lihtsalt muusikas on kõige rohkem minu sisendit. Ma kontrollin seda, mida teen. Ma teen ise valikud ja elan selle kaudu kõige rohkem oma unistust välja. Näitlejana tihtipeale pakutakse sulle rolle, mõni meeldib rohkem, mõni meeldib vähem. Muusikat ma pakun endale ise. See on see vahe.

Näitlejana tihtipeale pakutakse sulle rolle, mõni meeldib rohkem, mõni meeldib vähem. Muusikat ma pakun endale ise. See on see vahe.

Kas igapäevaselt kulub sul rohkem aega näitlemisele või muusikaga tegelemisele?

Praegu on selgelt muusika tegemine prioriteet, kuna eelistan filminäitlemist ja teatrirolle otseselt ei otsi. Viljandis jookseb praegu mul ka muusikal “Uus tüdruk”, kus mängin üldse trummi ja just lõpetasin MUBAs (Tallinna Muusika- ja Balletikool – AMV) muusikaproduktsiooni eriala.

Räägime sinu heliloomingust. Sa oled varem tegelenud džässi ja klassikalise muusikaga. Milline stiil on sulle kõige südamelähedasem? Sinu enda muusika liigub ju pigem elektroonikaradadel.

Pigem ja. Ma tulen muusikute perekonnast, paljudel on muusikaharidus. Mulle meeldib siinkohal tuua seda näidet, et kui ma olin à la 12-aastane, siis salaja meeldis mulle kuulata Power Hit Radiot. 

Minu lemmiklugu oli salaja ja täielikus häbis üks niisugune pala nagu DJ Sammy “Heaven”, mis on trance. Siuke suured sündid ja tümps. Muusikaringkonnas seda sellel ajal väga muusikaks ei peetud. Arvati, et see on prügi. Aga see muss meeldis mulle kõige rohkem ja hakkasingi suhteliselt noorelt ka ise produtseerima. Siiski oli see alati nali või justkui teesklus. See kõik oli üks pull.

Aga nüüd ma olen leidnud selle vaheala, et ma teen pulli, aga see on ikkagi lõppude lõpuks siiras ja ma päriselt naudin seda.

Aga nüüd ma olen leidnud selle vaheala, et ma teen pulli, aga see on ikkagi lõppude lõpuks siiras ja ma päriselt naudin seda.

Kas võib öelda, et praegu on sul popmuusikaga suhe päris hea, arvestades, et paar aastat tagasi “Owe Peterselli shows” pidasid popmuusikat pigem alammuusikaks?

Ma ütleks, et mitte mina, vaid just muusikaringkond. Kui sa lähed muusikakooli, näiteks Otsakooli (Georg Otsa nimeline Tallinna muusikakool – AMV) või MUBAsse, siis pigem on pop ikka raha teenimise muusika või cringe. 

Aga mulle igasugune popmuusika ei meeldi ja minu jaoks on väga oluline mingi filter selle juures. Mingid lihtsad kõlad, mingi selgus, toorus – need on kvaliteedid, mis mulle popmuusikas üliväga meeldivad.

Veebruari alguses ilmus sinu debüütalbum “MORE”. Esmalt õnnitlused loomulikult! Ja laenates spordiajakirjanikelt: kuidas tunne on?

Tunne on hea. Alguses oli hästi põnev jälgida, kes seda kuulab ja kuidas. Aga väga head tagasisidet on tulnud.

Õnneks hakkab vaikselt ära kaduma ka see tunne, et kui ma midagi välja panen, siis eeldan ja ootan maailmakuulsust. Varasemalt oli see valu palju suurem. Paned midagi välja, loodad, et tuleb maailmakuulsus. Kuid kui kedagi ei huvita, siis sa oled täiesti ribadeks, ülikurb ning mõtled kaks korda järele, kas peaks ikka jätkama.

Nüüd mul on tunne, et minu suhtumine on palju tervislikum. Tean, et seda ongi vaja järjepidevalt teha ja ma olen väga uhke selle albumi üle. Just kuidas laamendada või kuidas olla rohkem “blõähh”. Kuidas olla rohkem “blõähh” aga ka plaadivormis, mis on ju väga konserveeritud. Sa saad laivis teha kõike, aga kuidas ka plaadi peale jätta seda tunnet.

Võta lühidalt kokku, millest “MORE” räägib?

See räägibki väga konkreetselt sellest, et kuidas olla “ROHKEM”. See sama nimilugu on ka üsna pikk. Kõik lood püüdlevad selle suuruse, mingi lõbusama ja suurema tunde poole. Tahaks jalaga seinast läbi lüüa, aga mitte in a metal kind of way, kuidagi destruktiivselt, vaid saada endast võitu või olla vaba ja rõõmus. Mitte nagu fuck you, aga siiski jalaga seinast läbi. Sellest see räägib.

Sind on tituleeritud ka multinstrumentalistiks. Kas sa mängisid albumil kõik oma pillid ise?

Jah, produtseerisin ka ise. Mul on niisugune tunne, et siis see on kuidagi vähem kui ma ise kõike ei tee, aga koostööd on tegelikult väga toredad, vajalikud ja arendavad. “MORE” koosneb väga vanadest lugudest, mis lihtsalt oli vaja ära teha. Debüütalbumi juurde käib tihti soov kõike ise teha.

Mis instrumente sa üldse mängid ja milline neist on sulle kõige südamelähedasem?

Lõpetasin Nõmme muusikakoolis viiuli eriala. Seejärel läksin trummi õppima, mängisin seda umbes kümme aastat, ka hiljem Otsakoolis. Aga sinna viiuli ja trummide vahele jäävad erinevad instrumendid – natuke kitarri ja klaverit. 

Kuid just pianiino avas selle popilikuma poole, sest klaver ja kurb mees laulmas on nii popi klišee. Aga just see sad songs with the piano on see, mis mind käima tõmbas. 

Just see sad songs with the piano on see, mis mind käima tõmbas. 

Minu esimene album oli nimega “B-roll”, mis on ka Spotify’s. Seal on ainult klaver ja laul. Heli mõttes hästi punk, lihtsalt otse sisse lauldud ja mingit töötlust pole väga tehtud. Seal tuli väga palju klaveri kaudu, aga nüüd ma tunnen, et olen edasi liikumas ja tahaks jälle rohkem trummi mängida. Muidugi meeldivad mulle igasugused klahvid, sündid… mul on ka orel. Kõigest võiks rääkida tuhat aastat.

Kas saab öelda, et mõni konkreetne instrument on rohkem südamelähedane?

Võib-olla siis “MORE’i” kontekstis eriti see orel, mis on laval ka tähtsal kohal. See on üks vana Yamaha elektri koduorel. Mu vend ostis selle kuskilt Viljandi kaltsukast. Tõi mulle ja ütles suvalt: “Näe, proovi”. Siis ma avastasin, et seal saab volüümipedaaliga teha “vuavuavu”. Ja siis ma hakkasin tegema tümmi. Klaveriga ei saa selliseid asju teha, tekkis mingi vaheala. Kirjutasin loo “Late bloomer” ja sealt rullus kõik edasi.

Räägime näitlemisest ka. Kuidas sa näitlemiseni jõudsid?

Väiksest peale tahavad paljud näitlejaks saada, vaatad filme ja mõtled sellest. Väga tugevalt mõjutas mind see, et Viljandi Kultuuriakadeemias avati filminäitlemise kursus. Teater ei olegi mind kunagi liiga palju paelunud. Ma lihtsalt proovisin sinna kursusele saada ja läks hästi. Gümnaasiumis käisin ka VHK-s (Vanalinna Hariduskollegium – AMV) kunstiklassis, aga pool meie klassist oli teatriklass. Ikkagi need inimesed ja näitlemise keskel olemine juhtis mind sellele teele.

Mida pead sa kõige väärtuslikumaks teadmiseks, mille Viljandi Kultuuriakadeemias õppimise ajast kaasa oled võtnud?

Julgus ennast väljendada. Seda kasutan julgelt ka oma muusikas. Kool tegelikult avaski minus selle võime. Just seesama loll lause: “I’m cringe, but I’m free”. See on päriselt mu moto. Lihtsalt julgus olla sina ise, ka läbi huumori, ning mitte karta.

“I’m cringe, but I’m free”

Milline roll sinu näitlemise teekonnal on sulle kõige rohkem väljakutset pakkunud ja miks?

Viimatine “Pikad paberid” pakkus just südamele kõige rohkem, sest seal rollis ma sain teha päriselt seda, mida olen mõelnud, et ma tahaks näitlejana teha. Justkui mängidki ennast, aga väga kontrollitult. Kõige suurem väljakutse, aga samas ka kõige südamelähedasem on just see improvisatsiooniline lähenemine stseenidele. See, mis oli “Pikkades paberites”, võiks vabalt olla minu kõige meelsam näitlemise stiil.

Kuidas sa “Pikkadesse paberitesse” üldse sattusid?

Täiesti kogemata. Äkki see oli Kitty Florentine’i esimene kontsert, kus ma jäin kellegagi suhtlema ning see sama Kaur, kes mul täna aitas siin asju üles panna, ütles, et tema sõber teeb filmi. Ma ütlesin, et palun kutsuge mind casting‘ule. Ja mingi hetk tuligi kutse.

Milline su graafik praegu üldse on? Äsja saime näha sind teleekraanil “Von Focki” sarjas mängimas ja täna esinesid sa Paavli Kultuurivabriku sünnipäeval. 

Täpselt selline ongi. Võtan vastu neid asju, mis on toredad ja huvitavad ja eelkõige neid, mis langevad näitlemise või muusika tegemise valda. Mingitel perioodidel olen ka teatris muusikalist kujundust teinud. Vabakutselise elu on selline, et ega väga ette ei tea, mida homne toob.

Millised on sinu loomingulised unistused? Mis on see üks roll, mida tahaksid mängida või kuhu tahaksid muusikaga jõuda?

Naljakas on see, et “Pikkade paberitega” tegin ma tegelikult oma lemmikrolli ära. Seda tahaks veel teha. Teatri mõttes tahaks mingi liikumislavastuse teha, midagi üliabstraktset, aga visuaalselt ägedat.

Teiselt poolt muusika unistused: ma tahaks teha laval teatrit (naerab). Räägin endale vastu. Aga see oleks midagi sellist, kui tänane kontsert viia ekstreemsusteni. 

Naljakas on see, et ma “Pikkade paberitega” tegelikult tegin oma lemmikrolli ära. 

Sa ühendaksid need kaks vormi?

Jaa! Teater võimaldaks mul anda etenduse, mitte kontserdi. Inimesed ei tule kuulama lugusid, vaid ma mängin neile muusikat ja teen midagi enda kehaga. See on palju interdistsiplinaarsem ja abstraktsem.

Lood võivad olla palju suvalisemad, aga see tunne, mida ma nendes taga ajan, oleks ikkagi olemas. Ma tunnen, et teater on hea koht selle avamiseks, kuna ma saan jagada lugusid rohkem emotsiooni kaudu, mitte salm, refrään, salm, refrään, lõpp ja järgmine laul. Pluss lisada valgus ja toss, teha epic sõu, mis on teatraalne.

Aga lõpetuseks veel kiirelt näitlemisest ja muusikast. Mis sinult järgmisena oodata on? Uus album, uus filmi- või sarjaroll?

Kooli lõpuks ma tegin ühe kolmeloolise EP, millele lisandub kaks lugu veel juurde. Nii et äkki millalgi tuleb üks EP. Sellega kiiret ei ole, sest “MORE” võiks veel elada, enne kui uus peale tuleb.

Mingit suuremat rolli esialgu tulemas ei ole ja fookus ongi praegu rohkem muusika tegemisel. Tahaks ka teha ühe natuke pungima kontserdiseeria – vetsudes. Aga sellest võib-olla juba suvel. 

Kas on mõne tulevase kontserdi kohta kindel plaan ka?

Esiteks on augustis Võnge, kus ma esinen ja septembris tahaks tulla Tartusse, et Genialistide klubis üks korralik kräu teha.

 

Dialoogi ankeet: MIHKEL KUUSK

Mis tunne on?

Alati enne esinemist on närvisabin sees. Vist mitte sellepärast, et kas läheb sassi või mitte, vaid et kas publik tuleb kaasa. Kontserte tuleb teha, et publikuga kohtuda, aga enne kohtingut on ju ikka närv sees. Elevus ka. Erevus. 

Kui peaksid homsest oma eriala vahetama, siis mida sa teeksid?

Ikka naljatan, et kui kunstiga jään hätta, siis lähen teenindajaks. Pärast seda kui olen oma erialaga seonduvalt teenindajate köögipoolega (sõna otseses mõttes) tutvunud, siis olen avastanud, et ma ei taha seda. Ma põleks esimese nädalaga läbi. Loodetavasti ma ei vaheta eriala. 

Kas sa usud, et edu on seotud rohkem ande või tööga?

Selle üle võiks pikalt arutada. Ma arvan, et edu ei sõltu lõplikult kummastki. Andekus ja töökus on eeldus. Aga kuidas edukas olla… Mis on edu? Tahaks, et oleks ägedaid kontserte ja ägedaid võimalusi. Tuuridel tahaks käia. Kogeda ägedaid publikuid. Tahaks, et kallid inimesed saaksid kaasa tulla ja koos minuga neid asju teha ja et ei peaks üüri ja toiduraha pärast muretsema. Tuleb neid asju meeles hoida ja järjepidevalt võidelda! See vist ongi edukas olemine. Kui ei loobu. 

Millised muudatused viiksid esimesena ellu, kui oleksid üheks päevaks peaminister?

Ma ei taha olla peaminister. Ühe päevaga ei tee midagi. Teeks langevarjuhüppe ja monteeriks sellest video ja paneks “Espresso macchiato” taustaks mängima. 

Mida tehakse sinu arvates kriminaalselt harva?

Käiakse reisil. Seda võiks rohkem olla. 

Milline leiutis on sinu arvates täiesti mõttetu?

Kohe tuleb lehepuhur silme ette, aga nad on aja jooksul mulle kuidagi armsaks saanud. 

Mis on kõige veidram kompliment, mille oled saanud?

“Mulle meeldib su suur nina.” Ma ei tea, miks mu kõige kallim rõhutab koguaeg, et mul on suur nina!

Mis oli viimane asi, mis sind päriselt üllatas?

Käisime Pariisis vaatamas Ekmani lavastust “PLAY”. Seda peaks nüüd Jupiterist ka vaadata saama. See üllatas ja lohutas ja tõmbas käima. 

Ütle ühe lausega, mis tunne on olla noor aastal 2025? 

Mingi üleminekuaeg. Ei saa päris täpselt aru. Kõhe pisut. Aga vaba ka. 

Mida võiksid kõik sinu kohta teada?

Kuulake albumit “MORE”  ja tulge kontsertidele. 

 

Illustreeris: Daria Taranzhina