On detsembri algus, “KURVA MUUSIKA PIDU” on vaevalt kahe nädala vanune. Istume ühes Rüütli tänava kohvikus Tartus ja ootame loo peategelast. Välisuks avaneb ja kostub vali “tere!”, mis muidu vaikses kohvikus kõlab justkui äratuskell. EiK on kohal.

Tegelikult oleme EiKiga varemgi kohtunud, kuid siiski vaid põgusalt. Käisime nimelt aprillis Genialistide Klubis tema ja boipepperoni kontserdil, kust lahkusime lühikese videoreportaažiga. Suure suuga lubasime siis, et varsti on oodata Neljanda Dimensiooni veergudele temaga pikemat jutuajamist. Jõudis kätte suvi ja siis sügis, kuid mida ei tulnud – intervjuud. Nüüd, pea üheksa kuud hiljem, on viimaks jutud aetud ja tähemärgid ritta laotud. Siin see on: kaua tehtud kaunikene. 

“KURVA MUUSIKA PIDU”. Miks just kurva muusika pidu?

See mõte tuli Maris Pihlapilt rohkem vist. Tal oli idee, et võiks teha peo, kus mängitakse ainult kurbasid lugusid ja kus inimesed saavad ise ka pakkuda enda südantlõhestavaid laule ning siis kõik saavad tulla kohale ja neid läbi elada. See kuidagi jäi kõlama mulle – see nimetus – ja ma kirjutasin sellest lähtudes loo sõnad juba möödunud kevadel. 

Me tegime tegelikult üle poole aasta seda laulu. See oli täielik mingi poplaulu produ: 110 multritracki ehk siis eraldi ridasid, mis me salvestasime üle ja salvestasime peale, ning siis oli kõik kokku täielik meistriteos, millega lõpuks maadlesime. Lõppu tulid refräänidesse veel live-trummid ka. Kui olime juba lõputult produnud ja sesse teinud, siis Mattias (Tirmaste) oli, et aga teeme sinna live trummid ka juurde. Taavi-Peeter Liivaga, kes oli lisaks Tirmastele laulu teine põhiprodutsent, saatsime ta põrgu. Ütlesime, et me ei jaksa. Et lihtsalt tõmbame joone alla ja las lõpeb ära.

Ja siis ilmus eikusagilt välja Rein Fuks, kes on “ühe kitsastes ringkondades laialdaselt tuntud”, nagu ta ise kavatseb öelda, Eesti indiebändi Pia Fraus eestvedaja. Ja temaga tuli kaasa täiesti uus energia – meie Mattiasega olime üsna starstruck ja Rein oli sillas, et saab teha muusikat noorte paukudega, kes on sama fanaatilised kui tema, et võivad tundide kaupa ja poole ööni stuudios istuda. Tänu Reinule said trummid põhimõtteliselt viie minutiga salvestatud. Mattias tõstis paika, mis seal vaja oli ja siis see läks ka veel sinna riita juurde. Et siuke oli see valmimisprotsess.

Aga sisu poolest?

Ma ei tea. Mäletan, et sõitsin kevadel trammis ja siis mul tulid read, et “suur on rõõm, sest varsti kevad käes”. Ilmad hakkasid juba soojemaks minema ja “siis on rohkem jaksu küünla kohal kõrvetada sõrmi”. Et siis me hakkame rohkem väljas käima, pidu panema ja põletama iseennast, kõrvetama – riskima igasuguste inimsuhete ja kõigega. Sai kirjutatud kuidagi tagasivaatavalt igasugustele pidudele, hängidele, kus inimestel on ühel suurem ego kui teisel ja siis üritavad hästi lahedad olla ning kõik on hästi andekad ja fake toredad. See on selline kahepalgelisuse lugu.

Aga kas see lugu läks välja täpselt niimoodi, kui ta valmis sai või oli kindel ajastus ka, et “aa novembris on vastik ilm”?

Ausalt öeldes oleks tahtnud selle juba pool aastat tagasi välja panna. Ma olen sel aastal (2024 – toim) üldse ainult kolm lugu välja andnud. Mul oli “armastatud”, “HÜLGEHALL” ja siis see nüüd. Kuigi mul neid demosid jagub, siis mul ikka tiksub kogu aeg kuklas, et olen ju muusik… või ma olen endale pähe võtnud ja inimestele sisendanud, et ma olen see tüüp, kes teeb laule. Ja siis mingisugused gümna paugud kirjutavad sõnumitesse, et “millal uut mussi saab?”. Siis ma mõtlen, et aga kui ma tean, et saan selle laulu veel paremaks lihvida, siis miks ma peaksin selle praegu välja panema? Samas on kogu aeg paanika, et kuna meil on siuke TikToki ühiskond, siis peab kohe jälle uut sisu tootma. 

Ma ei suuda rahulikult paigal istuda ja teha nii, nagu mingid välismaa artistid, kes panevad iga viie aasta tagant plaadi välja. Mul on ikka vaja üle aasta vähemalt. Kui sa tahad areneda, siis peab lihtsalt publikule pakkuma kogu aeg midagi uut ja see on haige pinge. Nii, et ma ei osanud seda (loo avaldamist – toim) kuidagi ajastada. Lihtsalt sellel hetkel, kui lõpuks lugu valmis sai, siis avaldasime, ja noh, praegu on mõnus siuke kaamos ka.

Mainisid enne, et kirjutasid mõned read trammis. Me panime tähele, et hästi paljudes su lauludes on tramme mainitud. Mis teema sul nende trammidega on?

Ma olen lihtsalt palju trammiga sõitnud – elan Koplis juba neljandat aastat umbes. Sõidan põhimõtteliselt igapäevaselt trammiga linna ja seal on oma mojo (võlu) täiesti. Lähed kell 10 teisipäeval trammi peale ja siis kohe kortisool lakke. Kuu jooksul tuleb vähemalt kaks korda mingisugune sinise silmaga viinapudeliga tüüp sinult suitsu küsima või lällab keset päeva. Kopli ei ole ikka lahe koht. Mul on tore kodu seal, aga kui ma astun tänavale, siis kohe karjub mõni vend “hujova” (väga halb/sitt – toim).

Tegelikult “TRAMM”, see originaalne lugu, sai kirjutatud üldse Hispaanias bussis loksudes. Õppisin VHK-s (Vanalinna Hariduskolleegium – toim) siis. Seda kutsuti palverännakuks, sest VHK ja katoliiklik kool jne. Tegelikult käisime lihtsalt ülilahedates varemetes, kloostrites, mägedes matkamas ja värki. Ja noh rännak oli see nii palju, et sõitsime hästi palju bussiga. Mul oli siis palju vaba aega ja kuulasin Kendricku (Lamar) plaate. “Good Kid, M.A.A.D City” ja “To Pimp a Butterfly” ja olin haige räpi fänn sellel ajal. Siis tuli see tekst kuidagi. Tollal ma väga palju lihtsalt mängisin sõnadega ja ei mõelnud väga midagi selle taga. Praegu ma üritan ikkagi igasse laulu panna mingisuguse rafineeritud kontsentreeritud mõtte. Et inimene saaks kuidagi suhestuda.

Praegu ma üritan ikkagi igasse laulu panna mingisuguse rafineeritud kontsentreeritud mõtte. Et inimene saaks kuidagi suhestuda.

Kui sa lihtsalt mängid sõnadega, siis kuidas need nii sügavad on? Kust need sõnad siis ikkagi tulid? 

Koolis ikka sunniti lugema igasugust värki. Ma olen terve elu ehitanud endale seda mingisugust luuletaja mojot. Nagu Tõnu Õnnepalu ütleb, et kui sa sisendad endale, et oled kirjanik või kes iganes terve elu, siis teised jäävad ka mingil hetkel uskuma. Kõige haigem on see, et sa jääd ise uskuma.

Koolis oli vaja seitsmendas lugeda klassis mõni vabalt valitud raamat, mis ei oleks päris Ronaldo elulugu onju. Või mul oli üks klassivend, kes luges lugemistunnis alati Osama bin Ladeni elulugu. Kirjandusõpetaja ütles talle lõpuks, et “kuule jäta see mees rahule, ta on surnud juba”. Mina tahtsin siis võtta kohe need suurteosed ette, et olla lahe õpetaja ja teiste silmis. Lugesin “Stepihundi” läbi ja mitte midagi ei saanud aru. Alles üheteistkümnendas klassis, kui tuli seda uuesti lugeda, hakkasin taipama, et mis see sisu on seal. 

Mingi hetk lugesin õigekeelsussõnaraamatu otsast lõpuni läbi ja tegin märkmeid, et mis seal lahedad sõnad on. Ja siis mul oli mingi periood, kus mu sõnad olid lihtsalt “deklamaatorid ja debütandid lähevad sügavasse unne”, mis iganes. Et ma olin d-tähe sõnad läbi töötanud vist. See võib olla see iga ka, kus kõik loovad endale mingisugust enesekuvandit ja tahavad mingis asjas lahedad olla. Siis ma täiega läksin sinna teemasse “davai, ma hakkan veel rohkem luuletusi kirjutama ja loen raamatuid ja olen see tüüp nagu”.

Su lood kõlavad muretsevalt. Mis sulle muret tekitab?

Me elame Eestis (naerab). Ma ei tea, eks lihtsam on kirjutada tõsiseid tekste. Kui sa teed filmi, siis on ju raskem ehitada mingit head komöödiat, mis ei ole labane ja mis mõjub inimestele ning nad päriselt naeravad. Ägedat rõõmsat mussi on palju keerulisem ausalt teha niimoodi, et inimesed tunneksid ka midagi. Ehk parem on vinguda, et kõik on halvasti. See on mingi teine lainepikkus, kus sa oled, kui sa oled kurb. Kui ma olen rõõmus, siis ma tavaliselt ei mõtle üldse muusika tegemise peale. Kui mul on kõik hästi, siis ma ei taha seda mitte kuhugi valada ja pigem peegeldan seda oma ellu ning lihtsalt naudin. Ehk siis, kui kõik on pekkis, siis sulgud endasse ja tahad kuidagi selle paberile saada.

Kui palju sul igapäevases elus kriitika meelel ja meeles püsib? Samamoodi nagu su lood on kurvad, on nad ka hästi kriitilised.

Kunagi ütles hästi Kadi Sink, kes mängis Martat “Röövlirahnu Martinis”. Praegu on ta äge animatsioonikunstnik, tegi mulle kunagi “TINNITUS” singlile kaanekujunduse ka. Ta ütles, et tema arvates liigituvad eesti luuletajad kahte leeri. Üks on see, et nad tahavad olla räiged õpetajad, kes hakkavad kõigile õpetama, kuidas asjad peaksid nende arvates käima. Ja teised on hästi pateetilised ja ennasthaletsevad. Ta ütles, et ma olen kusagil seal keskel, et talle meeldib, et ma ei taha oma tekstidega teistele inimestele liiga hullusti mingisugust ideoloogiat peale suruda või öelda, et nii asjad käivadki. Ma ei tea. Viimaste lugudega – kas ma ikka kritiseerin alati? Äkki nagu läbi lillede? Või ma ei tea… “Eestlane ei ole eales joonud nõnda palju nagu nüüd”.

Sa kirjutasid oma kontserdi (EiKil oli kaks päeva varem olnud D3-s suur akustiline kontsert – toim) järelpostituses lause “Ma kastan lilli ja loodan, et nad jäävad elama.”. Mis selle taga on?

See oli luuletusest, mis ma kontserdi algusesse lugesin. See oli täielik spektaakel seal, mis me tegime, täiesti teistmoodi. Ma sain 27 minutit peale ametlikku algust lõpuks lavale, sest viimasel hetkel tulnud inimesed ei mahtunud sisse ja klubi turvad kontrollisid kõik neli korda üle. Ühesõnaga, kui kõik olid lõpuks sinna sisse saanud, siis kuulen hullusti kõrvamonitoridesse sisse, kuidas inimesed neljandat korda huilgavad seal ja hakkavad EiK, EiK, EiK chantima. Ja siis ma mõtlen nagu, et fuck. Ma lähen sinna lavale ja seal on mingid tüübid, kes panevad parasjagu tupsu alla ja vaatavad sulle otse silma sisse. Ta tahab seda rämmari tümakat, millega ta on harjunud. Et iga kord on EiKi live olnud backtrackidega tümakas ja ma lähen sinna ning teen hoopis mingit akustilist asja. 

Ma nii kartsin. Nägin mitu nädalat õudusunenägusid sellest, kuidas ma lähen sinna lavale ja mingid vennad hakkavad mind välja vilistama umbes, lähevad ära või hakkavad rääkima omavahel. Ma nii kartsin, aga läksin ikkagi lavale. Ootasin kuni inimesed maha rahunevad. Mulle pandi veel tagantvalgus ja siis esitasingi ühe teksti, mis peaks kunagi ilmuva plaadi viimaseks n-ö outroks minema. See on salvestatud niimoodi, et ma mingi hetk tundsin ennast jälle kohutavalt. Kirjutasin teksti paberile ja läksin salvestasin selle koheselt kappi, sest pagana head maset ei saa raisku lasta. Siis oli vahetu emotsioon. Seal ma ütlen, et “ma kastan lilli ja loodan, et nad jäävad elama, isegi kui unustasin nad nädalateks kuivale”. Ja siis läheb sealt edasi. Et kuidas olen õnnelik, et mu kuulajad on normaalsed inimesed, aga nii raske on tihtipeale välja näidata küll mingit tänulikkust, kui ise oled omadega puntras.

Kui tihti sa üldse enne kontserte näiteks kardad, et võib-olla ei tõmba kohe publikut kaasa?

Kui on sarnane formaat, mida olen juba teinud, siis on fine. Ma ikka kassin (mõtlema, et kõik on halvasti ja sellepärast tujust ära minema – toim) ja teen mingeid keeleväänamise harjutusi, vehin kätega, mediteerin jne. Ülejäänud päeva, enne kontserti, ei ole mul mingit närvi. Siis tuleb see faas, kus ma väsin täiesti ära ja mõtlen, et ma ei viitsi minna sinna lavale, haige rammestus tuleb peale. Siis ma kütan end lõpuks soojendusharjutustega üles ja siis kui lähen, tuleb haige närv sisse. Kui ma lavale lähen, siis see ongi mingi thing, et hüppan alati energiat täis ringi. Mul on ikka sõprade sõbrad live-l pärast umbes öelnud, et “mul see sõber küsis kuule, kas sa teed mingeid aineid enne seda”. Ei tee. Võin teile kinnitada. Lihtsalt olen hästi närviline ja see ongi mingi thing.

Jah, et muretsen ikka. Alati muretsen. Just oli, et esinesime ühel retsipeol. See oli huvitav asi, mida vastu võtta. Seal oli üle kolmesaja gümnatüübi. Seda ma kartsin räigelt. Me jõudsime sinna vahetult enne kontserti kohale ja siis ma näen, kuidas väljas sabas on puffer jacket-ite ja mingite sihukeste sonksidega vennad ning tõmbavad e-sigarette, joovad viina ja möirgavad, mölisevad ja oksendavad. Fuck, et kas see on nagu see sihtgrupp, kas nad saavad pihta? Ja siis me lihtsalt lendasimegi neile kuidagi rõvedama energiaga peale ja lõpuks said nad ka kodustatud. Mul oli keskele lolli peaga pandud rahulike lugudega plokk ja siis mingi kaks siukest kümnenda klassi välimusega tüüpi saali keskel hakkasid oma rütmi plaksutama ja hüüdma “au, pane triibupastat”. Siis ma lihtsalt jätsin mingid lood sealt vahele ja läksin otse “MAAILMA HALVIMASSE MEHESSE”. Hakkasin paugutama, siis nad rahunesid. Raske on kodustada võõrast publikut, kes ei ole tulnud sinu kontserdile meelega, vaid lihtsalt pidutsema või on lihtsalt mingisugusel üritusel. Siiamaani mingeid õudseid asju ei ole kunagi juhtunud õnneks.

Mul oli keskele lolli peaga pandud rahulike lugudega plokk ja siis mingi kaks siukest kümnenda klassi välimusega tüüpi saali keskel hakkasid oma rütmi plaksutama ja hüüdma “au, pane triibupastat”.

Kui palju seda üldse juhtub, et sul on n-ö võõras publik?

Soolokad on paar korda aastas, seega ülejäänud on erakad. Igasuguseid asju on juhtunud. Inimesed tihtipeale võtavad vastu ja siis saad aru, et sa üldse ei sobi sinna… Või näiteks firmapidudele kutsutakse akustilisi laule tegema ja siis lähed sinna kohale ja saad aru, et tegelikult need paar tükki, mis tegime backtrackiga, läksid neile palju rohkem peale.

Kui palju sa oma muusikat üldse ise kuulad, kas mõni laul on üle ka juba visanud?

“MU SUVI” on üle visanud. Ma ei viitsi esitada seda enam. Aga inimesed ikka tahavad ja see on nagu mingi “Smells Like Teen Spirit” Nirvanalt, mida nad vihkasid. Igal bändil on ma arvan mingisugune lugu. Sa teenid ikkagi oma publikut, et sa pead esitama seda, mida nad tahavad.

Aga milline su lugudest on sulle kõige südamelähedasem?

Ikkagi need, mis parajasti kõige uuemad ja kõige rohkem käigus on – et see on südamelähedane, mida parajasti teed. Nagu Mattias Tirmaste on öelnud, et “kui enne me tegime sitta, siis nüüd me teeme kvaliteetset sitta” ja see on alati niimoodi. Kuna me oleme ikkagi suhteliselt noored ja noorena alustanud sellega, siis iga asi on täiesti teistmoodi projekt. Avastad alati midagi uut ja see uus on alati lahedam.

Kas sul on mõni vana laul, millele mõeldes sa mõtled, et tegelikult oli ikka väga hea?

“JÄRGMISEL NÄDALAL” on päris hästi välja kukkunud. Lihtsalt tuli mingi algaja õnnega lugu, mida me praegu ei suudaks ilmselt ealeski enam samamoodi kirjutada, sest oled varem teinud juba midagi säärast.

Abstraktne küsimus, aga milline on sinu mõtlemisprotsess?

Abstraktne. Ma pole kunagi niimoodi mõelnud. Mul peas ikka käib see eestikeelne hääl. Laulutekstid tulevad küll, et ma kõnnin, istun bussis või midagi ja siis mul hakkab lihtsalt peas mingisugune rida või lööklause kumama. Ja ma kirjutan selle üles, hakkan sealt edasi toimetama ja siis läheb see mõtlemine ratsionaalsemaks. Aga jah, alateadvusest tuleb alati see.

Ma arvan, et tegelikult ei ole ma ühtegi oma teksti ise kirjutanud. Põhimõtteliselt kõik tuleb kuskilt väljastpoolt. Need on kellegi teise mõtted, mis on alateadvusesse kinni jäänud, mida ma võib-olla arvan, et mõtlesin ise välja, aga tegelikult ma lihtsalt seadsin nad sellesse vormi. Ma olen alati olnud ikkagi interpreteerija.

Ma arvan, et tegelikult ei ole ma ühtegi oma teksti ise kirjutanud. Põhimõtteliselt kõik tuleb kuskilt väljastpoolt.

Ruumilist mõtlemist mul ei ole, suunataju on täiesti pekkis. Kunagi oli näiteks niimoodi, et ma olin pool aastat Kultuurikatla juures elanud ja astusime sõpradega Telliskivi F-hoonest välja ning ma olin “davai kutid, ma lähen koju”. Seejärel hakkasin täiesti teises suunas kuskile Pelgulinna poole kõndima.

Sa ütlesid ennist, et interpreteerid justkui teiste mõtteid. Kust sa inspiratsiooni võtad?

Ma ei tea (naerab). See ongi see, et näiteks intervjuusid on hea anda, sest ma mõtestan siis mingid asjad lahti. Nüüd jälle ilmselt jääb siit kõlama mingisugune asi, mida ma enda kohta teada sain, mida pidin nüüd praegu lahti mõtestama. See kuidagi vormub automaatselt kujunditeks ja sellest saab mingisugune tekst. Hea kunst on, mis liigutab – kogemused. Praeguseks hetkeks ma arvan küll, et kui ma siin maailmas 24 aastat elanud olen, siis ma olen juba kogenud nii palju asju, millest võib lõputult kirjutada.

Kas siis inimesed inspireerivad sind?

Muidugi. Ma ju kirjutan teistest inimestest ja teistele inimestele.

Kas sa nimetaksid end muusikuks?

Muusikateooriast ma väga palju ei tea. Ma olen neli aastat õppinud klaverit ja pool aastat kitarri ning teinud biite. Ma jagan seda tehnilist poolt: produmisprogramme, salvestamisprotsessi ja kuidas midagi miksitakse jne. Ma olen küll ju ikkagi muusik – ma teen helisid. Kui ma olen tahtnud luulekogu välja anda, siis olen ennast tagasi hoidnud, kuna sellest tuleks siis salmik. Sellepärast, et suurem osa neid kõige paremaid tekste, millest ma ise lugu pean, on kirjutatud ikkagi laulusõnadeks. Võib öelda küll, et ma olen muusik.

Kas muusikateooria kaugus on kuidagi sulle mureks ka tulnud?

Ei ole. Järeleaitamistunnid kolleegide näol on alati olemas. Olen õppinud ütlema tarku sõnu mingite kohtade peal. Et “mängi seda nüüd rubatos” või “kus need flažoletid nüüd on”. Sa pead teadma natukene seda lingot (keelt) ikkagi, kui tahad teha või suhelda teistega sellel erialal, et aru saada, mida te teete. Terminid jäävad suhteliselt kergesti külge.

Ehk siis laulukirjutamise juures ongi sinu panus rohkem sõnaline pool ja muu tuleb siis teistelt?

Jah, suhteliselt harva mõtlen ise mingi melo (meloodia) välja. Tihtipeale tuleb see ikka teistelt. Mõned taustad olen ise teinud. Näiteks “MAAILMA HALVIMA MEHE” tausta ja “MEIE SÜÜ” taustad on minu alustatud ja siis me Tirmastega viisime need lõpule. Mingisugune taju mul on ja ma vist usaldan enda maitset. Ja ma usun, et nii minu kui mu kaastegijate maitse läheb aastatega rohkem sinna suunas, mida me ideaalis tahaksime teha.

Kuidas sa jõudsid üldse muusikani? Millal sa said aru, et võib-olla nüüd ma olengi muusik?

Siis, kui ma hakkasin kooli Vabalavadel esinema või kui ma käisin Tartus 2015. aastal Stencibility festivalil esinemas. Kui oli juba mingi viiskümmend inimest, kes kuulasid ja mul oli laule, mida neile esitada, siis juba olingi muusik. Mingi aeg mõtlesin, et olen räppar, aga siis hiljem jõudsin järeldusele, et ma ei taha piirata ennast mingisuguse stiililise liigitusega. Et jah, muusik. Esimesest laulust ilmselt seda ei otsustanud, aga siis kui tagasiside tuli – kui need, kellele ma olin enne alt üles vaadanud, ütlesid, et “oh lahe teema” ja “pane edasi” – siis oli küll see tunne, et ma olen skeenes sees.

Mingi aeg mõtlesin, et olen räppar, aga siis hiljem jõudsin järeldusele, et ma ei taha piirata ennast mingisuguse stiililise liigitusega.

Millised need esimesed lood olid, mäletad?

Kõige esimene pala, mis ma välja panin, kandis pealkirja “Rikutud põlvkond”. Mu vennal olid mingid hästi odavad mänguri kõrvaklapid, millel käib see mikker üles ja siis ma laulsin sinna sisse. Guugeldasin “rap beat” ja leidsin meelepärase tausta. Tekst oli juba valmis kirjutatud sellest, kuidas noored on hukas ja sõidavad tõuksidega, joovad Monsterit, on lollid ja siis sealt järgmine samm on heroiin n-ö. Tegime kohe sõbra abiga puuriitade vahel musavideo ka: filmisime teloga niimoodi, et ma kükitasin seal, tal olid mingid nokamütsid, mida ta andis mulle erinevates kaadrites ja ütles, et see on siuke räppari teema. Hüppasin seal kuskilt üle aia, et siis on nagu parkuur ka ja värki. Kõik lahedad asjad, mis pidid lahedad olema, olid olemas.

Siis kuidagi hästi ruttu sai see 2000 vaatamis täist. Sai igasuguseid kommentaare, et umbes “see on raudselt parem kui Karlos Kolk” ja “nii äge, et noored mõtlevad ka midagi”. Ja siis teised, kes olid, et “noh, kui hääl veits madalam oleks, siis oleks täitsa okei, praegu on sitt”. Üks tüüp ütles mulle, et “sellel vennal oleks paras lapakaikaga jalad sodiks peksta”. 

Lugesime ühte intervjuud Sõnumitoojast, mille sa olid andnud peale “Balti jaama” avaldamist. Seal sa ütlesid, et “noh võib-olla muusikuks mitte saada, aga näitlejaks, et sellega saab raha”.

Päriselt ütlesin sellist asja? (naerdes) Ma ütleks, et siis on mul vist paremini läinud, kui nendel klassikaaslastel, kes läksid näitlejaks. Aga samas noh, aastaid on aega. Jah… raha õnneks saab sellega ka, aga kunagi ei või teada.

Just mänedžer ütles “KURVA MUUSIKA PEOGA”, kui vaatasime esimese päeva numbreid – refreshimise päev ütleb Meisterjaan selle kohta. Kogu aeg vaatad seda statistikat seal ja aju on hästi õnnelik kõige selle üle, mis tuleb. Siis mänedžer ütles, et mäletad, kui esimese päevaga tulid need numbrid, mis praegu on lõunaks? Ja ma vastasin, et “jaa, päris hea tunne on”. Seejärel ütles ta mulle, et “ära siis seda tunnet unusta”. Sest elu ei ole ju kunagi lineaarne ja ma tean, et ei saa lõputult võita. Kui ma teen mingi kannapöörde, hakkan rohkem punk-lugusid tegema järgmise plaadi peale, et kas siis mingi 80 protsenti kuulajatest läheb minema ja on mingi “aa see ei ole see EiK enam”. Alati on see hirm, et millal tuleb moment, kus rahvas tüdineb ära.

Alati on see hirm, et millal tuleb moment, kus rahvas tüdineb ära.

Ma ei tea, mis tulevik toob. Ja ma ei oskaks midagi muud väga teha ka. Ma oskan monteerida videoid, aga kuidagi raske on teha kellegi teise heaks. Kui sul on oma artistikarjäär ja sa saad teha kõik niimoodi, nagu sina tahad, siis on selline muutus eriti raske. Kui inimene on loodud artistiks, siis tal on väga raske olla kellegi n-ö Batmani Robin.

Aga mis sul sellest näitlemisest siis ikkagi sai?

Kui ma lõpetasin BFM-i (audiovisuaalse meedia erialal – toim), tundsin, et ma ei taha hakata filmitegijaks, kuna ma pole lõpuni filmiinimene. 

Kui ma lõpetasin VHK teatriklassi, tundsin, et see on lahe asi küll ja ma olin isegi enne käinud viis aastat näiteringis ja mulle täitsa meeldis see. Aga siis ma tundsin ka, et ma ei ole teatriinimene. 

Nii palju on neid tüüpe, Eestis eriti, kes tahaksid hingega seda teha ja ma ei lähe sinna kellegi teise ametit ära võtma mingi asjaarmastajana. Ma lihtsalt võtsin endale need teadmised, et kuidas teha omale head musavideot ja visuaalset materjali, kuidas olla laval äge ja ennast hallata ning panin selle kõik muusikasse.

Kas muusikaga elab ära?

Praegu elan küll.

Kui palju sind mõjutab teiste arvamus ja tagasiside?

Ma teen seda ikkagi teiste jaoks. Või noh, esiteks muidugi enda jaoks. Sul ei tohi endal hakata kunagi tunnet, et lähed lati alt läbi. Hästi paljud popmuusikud räägivad ikka Eestis ka seda juttu, et “see lugu peaks olema ikka niimoodi, et läheb peale ka” või “et teeb raha”. Aga samas, kui sa tahad äri teha, siis sa võiksid… Muusika on kõige viimane asi, mida sa võiksid ärina teha. See on ikkagi kunst. Ma ei tea, läheb ikka korda ja rohkem siis, kui öeldakse halvasti, sest see jääb rohkem silma. Samamoodi nagu tumedad tekstid lähevad inimesele rohkem hinge.

Muusika on kõige viimane asi, mida sa võiksid ärina teha. See on ikkagi kunst.

Sa ütlesid enne küll, et sul on väga raske tulevikku n-ö hinnata, aga mis sinult lähiajal oodata on?

Mul ei ole kunagi unistusi olnud, mul on ainult konkreetsed plaanid. Mis mul tuleb… Võiks seda sama kontserti korrata, rohkem teha bändimussi: päris trummid ja värki ja bass. Elan täiega oma kolmanda klassi unistusi välja, kui ma kuulasin punki ja olin mingi “ma tahaks ka kunagi rokkstaar olla, kidra lükkad piirajasse ja kõik on lahe ning kõik hüppavad kõrval”. 

Vaikselt hakkan ka plaati nüüd ära vormistama. Mul on mingi üheksa laulu. Sellega läheb ilmselt veel kevade või suveni.

Aga kuidas eesmärkidega on?

Eesmärkidega või? See on mingi viie aasta teema. Mul ei ole seda, et “aa tahaks sinna ja sinna jõuda”. Tegelikult lagi on ammu juba Eestis käes. Hinge müüa ei taha. Tahaks teha lihtsalt sellist loomingut nagu mulle endale meeldib. Praegu näiteks teen siis punki.

Ehk siis uus album tuleb selline pungilikum?

Jaa, no “KURVA MUUSIKA PIDU” juba oli seal kuskil vahepeal. See on nagu ülemineku lugu, kus natukene on seda elektroonilist tümakat, aga seal on ka noh need kidrad, mis lükkavad refräänis.

Lükkame toolid laua alla ja täname EiKi meile loovutatud aja eest. EiK astub uksest talvepimedusse, et minna tagasi hotelli. Tema õhtu ei ole veel läbi. Mõne tunni pärast astub ta uuesti lavalaudadele, et ühel kooliballil EiKilikku mussi mängida.

Illustratsioon: Daria Taranzhina

 

“Dialoog” on Neljanda Dimensiooni uus intervjuusari, kus vestleme silmapaistvate ja omanäoliste noortega erinevatelt elualadelt. Värskelt, rikkumata ja otse. Nagu ikka.