Delfi uuriva toimetuse ajakirjanik Martin Laine sõnas “Meediapalatile”, et ajakirjanike vastu esitatud laimuhagid on muutunud talle mõistetamatuks ning enam pole võimalik kirjutada kompleksset lugu nii, et sind ei oleks võimalik kohtusse kaevata. Toimetuse juht Erik Moora lisas, et ajakirjanike pidev õiguslik mõjutamine on läinud aasta-aastalt hullemaks.

Kristopher Muraveiski (K. M.): Mis see uuriv ajakirjandus üldse on? Mis hetkest muutub ajakirjandus uurivaks? Ajakirjandus ju alati uurib midagi.

Martin Laine: Seda piiri ilmselt jäigalt tõmmata ei saagi. Mida meie üritame teha või miks me ennast uurivaks nimetame ongi see, et sa väga ei tegutse ajaliste limiitidega. Sa saad võimaluse uurida ühte ja sama teemat kasvõi mitu kuud. See muidugi ei tähenda, et me teeme ühte asja mitu kuud, vaid meil on korraga neli või viis projekti käsil ja kõik need on pikaajalised projektid.

Vahel võib uuriva loo teha ühe päevaga valmis. Aeg ei ole tingimata ainuke kriteerium, aga üldjuhul võiks olla just nii, et sul ei ole tähtaegu kukil. Ma olen töötanud ajalehe toimetuses, kus on iga päev järgmisel päeval vaja mingi lugu teha. Nii saab ka teha suurepärast ajakirjandust, aga paratamatult mingid asjad jäävad seetõttu tegemata. Sul on homsel päeval vaja midagi välja lasta.

Kui me selle [uuriva] toimetuse kolm-neli aastat tagasi lõime, siis see oli siin majas täitsa uus. Meie omapära on ka see, et me ei ole ühegi paberlehe brändiga seotud. Meil on ennast mõnikord isegi raske oma allikatele tutvustada, sest ei teagi, kas me oleme Delfi ajakirjanikud, Eesti Päevalehe ajakirjanikud või Ekspressi ajakirjanikud. Peab vastavalt loole vaatama ehk kuhu me oma lood üles paneme. Me oleme selline omapärane freelancerite (vabakutseliste – toim.) grupp siin ettevõttes ja mõnikord ongi väljaspool raske aru saada, kuhu me täpselt kuulume.

Erik Moora: Ühest küljest tuleb aru saada, et tänane infotsükkel on läinud erakordselt kiireks. See tähendab seda, et teemad, emotsioonid, juhtumid ja skandaalid jooksevad meie elust erilise tempoga läbi erilise. Inimene või avalikkus laiemalt püüab meeleheitlikult seda järge kuidagi kinni püüda, seal sabas püsida või ree peal olla.

Uuriva ajakirjanduse roll ongi püüda vaadata sellise maratoni taha: mis on sügavamad põhjused, mida dokumendid päriselt näitavad, miks sündisid ühed või teised kummalised otsused. Tavaline uudistetsükkel teeb seda, et tuleb kuskilt mingi kummaline otsus ning erinevad osapooled, kellel on asjas oma huvid, kritiseerivad seda otsust ühelt poolt või teiselt poolt või see kuidagi püütakse kommunikatiivselt avalikkusele ära raamistada, aga see, miks üks või teine asi juhtus, kelle huvides see toimus, kes sellest võitis ja nii edasi – niisuguste asjade väljauurimine on palju ajamahukam ja vaevarikkam töö.

Ma ei ütle, et seda teeb Eestis ainult meie üksus – kaugel sellest. Seda teevad paljud ajakirjanikud paljudes väljaannetes, aga me oleme spetsiifiliselt fokusseerinud ennast sellele, et otsida ja leida niisuguseid teemasid, mis on kas majandusliku võimu, poliitilise võimu või lihtsalt ühiskondliku mõju vaatest suured ja kus ei saa rahulduta teada- või olemasolevate vastustega.

Kuula saadet:

K. M.: Sul ilmus hiljuti lugu Eesti Energia erikontrollist. Kui palju võtab ajakirjanikul aega sellise suure mahuka dokumendi läbitöötamine?

Erik Moora: See on üks asi. Teiseks oli seal probleem selles, et seda dokumenti ametlikult sel hetkel ei olnud ja seda infot ei tahetud avalikustada. Uurimata ja juurte juurde minemata, alusdokumentide välja uurimiseta ja sõnumite teadmiseta oleks saanudki avalikkus sellest asjast palju vähem teada.

Mõnikord on nii, et uurivad ajakirjanikud töötavad mõne teema kallal väga kaua. Juba ennetavalt, et teema sellisel kujul välja ei tuleks või tuleks mõnele otsustajale sobivas kastmes, tehakse oma ennetav PR-lüke ehk lükatakse mingi osa infost avalikuks ja mõnes mõttes nullitakse ära uuriva ajakirjaniku töö.

Eesti Energia erikontrolli puhul oli seda kõike hästi näha – uurimine käis teadmises, et seda täies mahus ei avalikustata ja avalikkuse jaoks võib pidada võiduks, et see niimoodi läks. See sai teadaolevalt avalikuks üsna väikeste muutustega.

Martin Erik Maripuu (M. E. M.): Martin, sa ütlesid enne, et tegelete mitme looga korraga. Kuidas te ära haldate seda, et sa pead teemasse väga süvitsi minema? Mitmele asjale korraga keskenduda ei ole kõige lihtsam. Kas teil on erinevad inimesed või tegelebki üks inimene mitme asjaga?

Martin Laine: Esiteks on meil tihti tiimitöö. Ma olen üksi olnud autor vähematel lugudel kui tiimiga. Teiseks on projektidel tähtajad. Ülikoolis ilmselt ka teate, kuidas on võimalik mitme asjaga korraga tegeleda. Mis tähtaeg on lähem, see on pakilisem. Vahel oleneb see ka sinu võimalustest. Sul on ligipääs mingitele inimestele, kohtumistele või asjadele. Vahel on see sinu enda entusiasm, et saad mingist sabast kinni ning lihtsalt tegeledki sellega seetõttu, et sul areneb liin edasi.

Mõnikord on nii, et sul on nädala sees kolm tähtaega korraga. Mina näiteks panengi mingid sektsioonid, et kolm tundi tegelen sellega ja kolm tundi sellega, kui selline olukord tekib – ideaalis ei teki, aga on olnud.

(Erik Moora telefonist hakkab kõlama pressikonverentsi heli)

Praegu on käimas üks väga oluline pressikonverents, mis puudutab meie praegu varsti avalduvat lugu ja seetõttu Erik tundis huvi selle konverentsi vastu.

Erik Moora: Eksituslikul kombel tuli see häälega, kuigi ma olin telefoni enda teada vaigistanud. Me peame jälgima, millal see konverents lõpeb.

M. E. M.: Aga rääkige, mis teil täna ilmub.

Erik Moora: Meil on järjekordselt ühistöö või kollektiivne töö. Eelmise aasta detsembris löödi Eesti Vabariigi siseminister Lauri Läänemetsa isiklikul pereautol kõik aknad katki. Samal päeval löödi katki kõik aknad meie venekeelse Delfi peatoimetaja Andrei Šumakovi autol ja see käis uudisvoost läbi.

Me uurivas toimetuses mõtlesime: mis mõttes Vene eriteenistus tegi? Kuidas? Mida nad tegid? Mismoodi see käis? – Erik Moora

Käesoleva aasta veebruaris ehk kaks ja pool kuud hiljem tehti teade, mis oli üsna lakooniline. See ütles, et selle taga olid Vene eriteenistused ja öeldi, et uurimine käib ning on mingeid inimesi, kes on kinni peetud ja rohkem infot avalikkusele ei saa anda.

Sinna oleks võinud see teema jäädagi, aga me uurivas toimetuses mõtlesime: mis mõttes Vene eriteenistus tegi? Kuidas? Mida nad tegid? Mismoodi see käis? Kogu selle aja jooksul oleme püüdnud selle kohta infot saada rääkides erinevate allikatega, tõstes seda teemat uuesti jutuks, et see lugu lahti kirjutada.

Kuna kõik kohtuprotsessid olid kinnised ja kohtualuseid oli palju, siis oli seda infot erakordselt keeruline kätte saada, sest kinnise kohtuprotsessi infot ei tohi protsessi ajal üldse avalikkuses rääkida ja ei tohi sisusse süveneda. See muutis info saamise veel keerulisemaks ja vaevalisemaks, kuid me oleme seda siiski teinud, sellega edasi tegelenud, uurinud, rääkinud ja lugu valmistanud.

Seoses piirangutega tegime kokkuleppe, et me ei avalikusta seda lugu enne, kui prokuratuur ja kaitsepolitsei ise on ka valmis sellest teemast põgusalt avalikkusele rääkima. Me oleme seda tähtaega oodanud ja täna, kui see pressikonverents lõpeb, saab avalikkus põhjalikumalt lugeda, kuidas see uurimine käis, kes on toimepanijad ja mis on täpselt Vene eriteenistuste roll.

Martin Laine: Ma olen [Venemaa-Ukraina] sõja ajal hoidnud silma peal sellistel tegelastel, kes on provokaatorid ning levitavad Kremli strateegilisi narratiive. Ma panin tähele, et auto lõhkumisega samal ajal peeti kinni selline tegelane nagu Allan Hantsom. Ma teadsin teda Sputniku ajakirjaniku ja Surematu Polgu aktivistina. Tuleb välja, et ta on GRU ehk Vene sõjaluure poolt palgatud ja saab GRU käest raha, et teha Eestis mingeid ülesandeid.

See autode lõhkumise aktsioon – tal oli nimekiri mõjukamatest Eesti inimestest. Seal oli ajakirjanikke, poliitikuid. Talle jagas Venemaalt ülesandeid kaks GRU n-ö assetit (vahend – toim.). Üks neist oli väga huvitaval kombel Eestis juba varem luuramises süüdi mõistetud. See oli väga huvitav detail. Varem oli ta FSB (Venemaa Föderatsiooni Föderaalne Julgeolekuteenistus – toim.) eriteenistuses ja nüüd GRUs. Tal on Eesti pass, mis oli väga huvitav – on kahtlus, et ta on Eestis käinud edasi pärast seda, kui ta on siin luuramises juba süüdi mõistetud, mis on tegelikult täitsa hämmastav. Inimene eeldab, et kui keegi luurab Eestis, siis tal ei ole Eestisse enam mitte kunagi asja, aga tuleb välja, et tegelikult võib vabalt lihtsalt edasi käia ja edasi luurata.

Erik Moora: Endistel Eesti aladel on inimesi, kes on n-ö topeltkodakondsed ehk kellel on nii Vene kodakondsus kui ka saadud õigus saada oma eelkäijate või esivanemate kaudu Eesti kodakondsus ja seda on mingil ajal võetud. See tähendab seda, et taskus on kaks passi ja piirile tullakse selle passiga, millega sind tagasi saata ei saa ehk Eesti kodanik tuleb riiki sisse lasta.

Väga tihti selgub, et needsamad GRU agendid on Eestis viimase aasta jooksul toimunud mitme monumendi plätserdamise või mökerdamise taga. Võid mõelda, et see on kuidagi iseenesest ja orgaaniline, et Eestis ongi inimesi, kellele käivad mingid Eesti rahvuslikud monumendid või Eesti ajalooga, sõjandusega seotud sümbolid närvidele, et see on kuidagi sisemise vastuolu peegeldus. Seda muljet tahavadki Vene välisteenistused, eriteenistused või laiemalt kogu Kremli võim luua.

Ka sel juhul olid needsamad tegelased, kes organiseerisid või andsid ülesande autosid lõhkuda, nende mitme eelmise aasta ja selle aasta alguses toimunud monumentide mökerdamise või määrimise ja selle meediakajastuse taga, et nendest asjadest räägitaks. See on asi, mida ongi väga keeruline uurida, aga mida peab uurima ja mida tuleb ka mõista, et selliste ühiskondlike vastuolude mulje loomine ja nende võimendamine on otseselt vaenuliku võimu huvides.

Martin Laine: See info on ka rahvusvaheliselt oluline. Esiteks on nende taga GRU. See teadmine on väga oluline, sest neid sarnaseid sündmusi on Euroopas leidnud aset üle saja – isegi on kahtlustatud, et 500.

Meil on iga kord väga raske kindlaks teha, kas GRU on seda teinud või mitte. Seetõttu me avaldame selle loo ka rahvusvaheliselt Insideri portaalis, mille üle ma olen väga uhke. Seal töötavad mu suured iidolid, näiteks Michael Weiss, kes on maailmatasemel ajakirjanik, seal on Christo Grozev, endine Bellingcati ajakirjanik, kes paljastas Navalnõi mürgitamise. See on maailmatasemel värk ja ma olen selle toimetuse puhul kõige uhkem selle üle, et me ei ole lihtsalt Eestis silmapaistev toimetus, vaid kogu regiooni. Me oleme üks paremaid uurivaid toimetusi Baltikumis või isegi kogu Kesk-Euroopa regioonis. Me teeme väga palju koostööd parimatega, oleme ka regioonis, mis on aidanud meil seda olla.

Rahvusvahelise ajakirjanduse võlu ongi see, et inimesed jagavad üksteisega väga lahkelt informatsiooni. Me saime näiteks Venemaa trollivabriku lekke, kus ei olnud Eestist mitte sõnagi, aga seal on näiteks kirjas, kuidas Saksamaal, USA-s ja Prantsusmaal mõjutatakse valimisi. Muidugi võtame ühendust kõikide nende riikide kolleegidega ja teeme üheskoos loo ning paneme selle rahvusvaheliselt eetrisse. See võimekus on meie toimetuse puhul väga oluline edu võti.

Erik Moora: Mul on seljas VSquare’i särk, mis on üks väljaanne, mille taha on koondunud väga head uurivad ajakirjanikud Poolast, Tšehhist, Slovakkiast ja Ungarist ning keda me kõik hästi tunneme, kellega me koostööd teeme – koos teiste Balti riikide, mõnede uurivate ajakirjanikega. See infovahetus ja tunnetus annab hoopis parema pildi sellest, mis üldse toimub.

Meil Eestis tekib väga suletud vaade. Eesti meedia põhjal tekib tunne, et meil on spetsiifiliselt enda probleemid, mida mujal ei ole, ning kiputakse neid õudselt palju omistama meie riigikogule, poliitikutele või kõigile teistele. Tegelikult on väga suur osa neist probleemidest kõigis riikides väga sarnased.
Mis puudutab ajakirjandusvabadust ning ajakirjanduse kaasarääkimisvõimet, on mõnes riigis olukord väga palju hullem. Tulebki aru saada, et Eesti ajakirjanduspilt on veel väga tugev – on väga hea finantsbaas ehk tellijate hulk, asi on väga hästi kasvanud. Tohutult oluline on ajakirjandusele sõltumatu seisund. Teistes riikides, näiteks Ungaris või Slovakkias tuleb võidelda valitsusega, kes otseselt tahab ajakirjandus alla suruda, lämmatada, naeruvääristada ja võtta neilt ära võimalusi rahastuseks ja kõike muud. See on pilt, mida rahvusvaheline koostöö annab.

Lisaks saavad mingid Vene mõjutusoperatsioonid hoopis teise võtme, kui saad äkitselt aru, kuidas neid tehakse Rumeenias, Moldovas, Slovakkias üheaegselt ja millise taktikaga. Hakkad vaatama ka Eestis tegutsevaid mingisuguseid veebilehti, aktiviste või Kremli narratiivide toetajaid hoopis uue pilguga, sest nad ei ole lihtsalt ullikesed või pettunud kohalikud, vaid osa suuremast inforuumis toimuvast võitlusest.

K. M.: Meil on ka Eestis näiteid: kevadel keelas maakohus Eesti Ekspressil ühe artikli avaldamise või mingite väidete avaldamise, mis seal artiklis olulised olid. Oli ka Swedbanki kaasus, kus ajakirjanikke trahviti ning TTJA (tarbijakaitse ja tehnilise järelevalve amet – toim.) soovis vahepeal ajakirjandust piirata. Kas teil on ka kogemusi, et keegi tahab teie tegevust just riigi poolt piirata?

Erik Moora: Kõik need näited, mis sa tood, on väga murettekitavad ja totakad. Mõnel juhul võib maakohus tõesti mõne artikli levitamist peatada, kui see võib kellegi huve väga kahjustada. Ennekõike peaks see puudutama isikuandmeid, haavatavaid osapooli – justkui selles kontekstis võiks see olla põhjendatud.

Mõned näited neist on ka täiesti arusaamatud, sealhulgas seesama Swedbanki lugu, millega prokuratuur tahtis trahvi teha ja nõudis, et nendega kooskõlastatakse enne, kui info ilmub. See on minu jaoks sügavalt arusaamatu ja prokuratuuri poolt väga suur viga ja tegelikult ei peegelda seda, kuidas nad läbivalt käituvad.

Martin Laine: Kirjutasin toona arvamusloo ka, et nüüd võiks teha prokuratuurile trahvi, sest nad kaotasid selle case’i. Nad kulutasid riigi maksumaksja raha, nad tegid avalikkusele palju rohkem kahju kui meie kolleegid selle loo avaldamisega. Keegi ei trahvi neid.

Miskipärast on ajakirjanik Eestis üks väga haruldane amet, keda võib trahvida, isiklikult kohtusse kaevata hoolimata sellest, et ta töötab toimetuses, mis on kollektiivne töö. – Martin Laine

Ajakirjanikku on lihtne trahvida. Miskipärast on ajakirjanik Eestis üks väga haruldane amet, keda võib trahvida, isiklikult kohtusse kaevata hoolimata sellest, et ta töötab toimetuses, mis on kollektiivne töö. Ajakirjanik üksi vastutab ehk ajakirjanikku isiklikult karistati. Sama hästi võiks prokuratuuri lolli otsuse teinud inimesi karistada, et iga kord, kui teete vea, siis karistame teid. See on reaalsus. Muidugi see ajas meid närvi.

Erik Moora: Üldiselt riiklikku takistamist ja segamist Eestis ei ole. Pigem on see erand või seda juhtub harva. On küll seda, et asjast huvitatud osapooled või uurimisalused, laias laastus korruptandid või petised, keda kajastame, teevad pingutusi selleks, et lood ei ilmuks. See tähendab, et nad ründavad õiguslikult, püüavad vaigistada, kaevatakse ajakirjanikke personaalselt kohtusse või ähvardatakse sellega väga sageli – ei anta infot, keeldutakse vastamast sisulistele küsimustele, kuid süüdistatakse sind laialdaselt kas pressinõukogus või avalikkuses selles, et oled kallutatud, erapooletu ja teed valeinformatsioonil põhinevaid lugusid.

Sellises ruumis käib see mängimine pidevalt ja õiguslik mõjutamine advokaatide, pikkade ähvarduste, hagide ja muude taoliste asjadega on aasta-aastalt läinud hullemaks ja on kasvanud. See on ka küsimus ajakirjandusvabadusele laiemalt. See on üks niisuguseid asju, mida tuleks tagasi hoida.

Martin Laine: Meil on avalikkuses üks ärimees, kes toetab ühte parteid, kes on enam-vähem pool Eestit kohtusse kaevanud. Ma ei tohi nime mainida, sest ta on avalikkuse ära tsenseerinud. Paraku ka laimuhagide menetlused Eestis – minu meelest peaks piir olema palju selgem: “Sina oled pedofiil” ning kui ta ei ole pedofiil, on see laim. Meil on mingid täiesti… tunned end nagu Franz Kafka. “Kui me liidame selle loo osas selle sõna ja selle loo osas selle sõna kokku, saab siit järeldada, et kaudsed faktid väidavad, et…” Ei oska isegi vaielda nende asjade vastu.

Ma olengi nüüd poole kohaga nagu advokaat. Saadan kirju välja nagu advokaat. Mul on parasjagu üks vaidlus, kus ma loodan, et mind väga aitab see, et ma kirjutasin kõik detailid välja, mida ma kavatsen tema kohta avaldada ja kirjutasin ka, et kui leiate, et need ei ole õiged, palun kindlasti vastata. Nad ei vastanud ja siis kaebavad kohtusse. Kui nad oleksid kohe vastanud, oleksid need kommentaarid loos olemas. Ma ei oleks midagi parandanud, aga ma oleksin lisanud selle konteksti või põhjenduse, miks nad niimoodi käituvad. Küsimus oli Venemaaga äris. Nad ei teinud seda ja hiljem vastamisega lõid olukorra, kus seda infot seal ei ole ja nüüd kohtu kaudu nõuavad artikli eemaldamist.

K. M.: Otse sinult või väljaandelt?

Martin Laine: Seekord väljaaandelt, aga on olnud hagisid ka isiklikult minu vastu. See on väga nõme tunne. Ettevõte toetab, sa ei pea ise midagi maksma. Te ei taha teada, kui suured need kulud on. Näiteks avaldasime Alexela kohta loo ja ma julgen väita, et avaldamise nupu vajutamine maksis meie ettevõttele kümneid tuhandeid eurosid. Vaieldakse kohtus, et “tegime seda kasumi eesmärgil” – me teadsime kohe, et see võib muutuda õiguslikuks vaidluseks. Nad ähvardasid meid, et me ei võida sellest mitte midagi, aga me arvame, et on oluline neid asju avaldada.

Mind häirib kõige rohkem see, et need laimuhagid on muutunud mulle mõistetamatuks. Ei olegi võimalik kirjutada kompleksset lugu nii, et sind ei oleks võimalik kohtusse kaevata – et see võetakse menetlusse ning hakatakse kulutama aega ja väga palju raha.

K. M.: SLAPP-kaasused (SLAPP = Strategic lawsuit against public participation ehk vaigistushagi – toim.) on hakanud üle maailma levima ning on näha, et ajakirjandus on rünnaku all. Ma olen ka näinud sellist rünnakut, kui Elon Musk räägib, et ajakirjandust ei peaks uskuma, vaid hakkab tekkima selline massiajakirjandus või inimeste enda ajakirjandus.

Martin Laine: Väga hea, et sellele tähelepanu juhtisid. Ma olen kirjutanud arvamusloo tõejärgsest ajastust. See kodanikuajakirjandus – Twitteris on tekkinud mingisuguseid uudislehed. Mitte ainult paremäärmuslikud, vaid ka näiteks demokraatide poolt, kus kõik uudised on väljamõeldised, täiesti pöörase sisuga. Nende takistamiseks ei tehta mitte midagi ja nende populaarsus on suurem kui päris uudistel, sest väljamõeldis on palju põnevam kui fakt.

Me olemegi seda reaalsust käest lasknud. Konkurentsieelis on valedel. Kogu sotsiaalmeedia toimib tähelepanupõhiselt ja ei ole vahet, kas see tähelepanu saavutatakse faktidega või mitte. Uuriv ajakirjanik peab mitu kuud vaeva nägema, et jõuda selle järelduseni, milleni mõni jõuab oma peas. Kui mõlemad paiskavad oma samasisulise info eetrisse, siis neil on tähelepanuturul sama väärtus. Mulle tekitabki muret, et ajakirjandus on praegu tõsises ohus just vaadates, mis Ameerikas toimub.

M. E. M.: Aga see ei ole ainult Twitteri küsimus, vaid kõikide sotsiaalmeedia platvormide.

Martin Laine: Just täna tuli Rumeenias välja üks raport, mis selgitas, kuidas Tiktokis boostisid botifarmid venemeelset kandidaati, kes on praegu presidendiks saamisel soosik. Sinna oli loodud umbes 50 000 kasutajat ja see raha, mis sinna alla oli pandud, oli pretsedenditu.

Valimisi mõjutatakse. Me näeme, kuidas maailmas kukuvad valitsused, mis on demokraatia poolt ja tulevad asemele valitsused, mis on autoritaarsed. See on päriselt eksistentsiaalne küsimus ja kui me niimoodi jätkame, siis võib-olla kümne aasta pärast on maailmas demokraatlikke ühiskondi alles väga üksikuid.

Erik Moora: Lahendused sellele on kõike muud kui lihtsad – lahendada sellisel viisil, et inimeste vabadused, õigused ja võimalused ennast väljendada oleksid kaitstud. Samal ajal ka nii, et ei peaks hakkama mõõdutundetult reguleerima ja piirama neid erinevaid sotsiaalmeedia platvorme või neid kanaleid. See on ikka päris keeruline ülesanne.

Elus hakkamasaamise vaatest on ülioluline oskus selgitada infomürast välja olulist. – Erik Moora

Väga palju räägitakse meediaharidusest või meediakirjaoskusest, et tuleks avalikkust alates varasest noorusest võimalikult treenida selleks, et hinnata igat infot sellest vaatepunktist, kas on põhjendatud, mis on info taust, mis on info väljatulemise motivatsioon, kas allikad on usaldusväärsed, on see piisavalt tasakaalukas või kontrollitud ja nii edasi. See ongi kõik tohutult tähtis. Elus hakkamasaamise vaatest on ülioluline oskus selgitada infomürast välja olulist.

Teisest küljest on seal juba praegu soovunelm. Sotsiaalmeedia platvormid ning nende loogika ja algoritmid ongi midagi sellist, mille vastu on üliraske võidelda ja pingutuse maht, mis on kasvõi ühe tavalise faktikontrolli tegemiseks, on üli-ebaproportsionaalselt suurem võrreldes sellega, kui palju inimesed seda pärast näevad ja selle järgi seisukohti muudavad. Erutav valefakt või jama on selleks ajaks oma töö valdavalt ära teinud ja vahepeal on tulnud uut infot peale. Hoidku veel jumal selle eest, kui selle faktikontrolli käigus ka väike viga juhtub, sest siis pannakse kogu valdkond kahtluse alla ja rünnatakse seda samal ajal, kui valedelt ei nõua keegi mingit standardit – seal võib täiesti kurioosne jama olla.

Kunagi oli meil laias laastus modereeritud ühiskondlik inforuum. Koht, kuhu tuldi kokku, peeti avalikke arutelusid, toodi argumente, esindati oma huvisid. See oli mingil kujul välja sõelutud. See oli kogu ajakirjanduse roll ühiskonnas. Olid mingisugused rahvast ühendavad baasid või arusaamad. Nüüd viimase kümne aasta jooksul on see päris tugevalt ära lagunenud. Nüüd me olemegi murdepunktis, kus riik riigi järel tundub, et just informatsioonilises mõttes tulevad eikusagilt mingisugused asjad, küsitlused, jamad, mille taust on pehmelt öeldes hämar. See seletab ka seda, miks vandenõuteooriad on äkitselt nähtavad nii Eestis kui ka paljudes teistes riikides.

K. M.: Kuidas praegu loetavusega on? Kas ajapikku on näha mingit tendentsi, et loetakse ajakirjandust rohkem, vähem või pole mingit muutust?

Martin Laine: Eesti puhul, nagu Erik enne mainis, oleme paljude ühiskondadega võrreldes ülihästi suutnud kaasata inimesi kontrollitud inforuumi, mis on professionaalselt valmistatud ja inimesed otsivad seda. Muidugi oleme siin aktsiaselts ning siin otsitakse neid numbreid taga ja tahetakse alati rohkem, aga langust ei ole märgata.

Tõsi, erameedias käib sõda, kõik pakuvad tellimusi põhimõtteliselt tasuta – üks euro kuus kolm kuud järjest ja kui lõpeb ära, saad uuesti teise meiliaadressiga uue kampaania teha. Me ei ole veel väga hästi valmis küsima sisu eest raha, aga lugejanumbrid ise, Delfi külastatavus ja kasvõi teiste portaalide külastatavus on ülihea.

Erik Moora: Eestis on päris unikaalne, et digitellijate arv kasvab erinevate väljaannete lõikes. Pean silmas mitte ainult Delfi universumit, vaid ka Postimehe maailmas, Õhtulehes, Äripäevas ja nii edasi. Kõik teenivad püsivalt tulu ja see on väga oluline.

Kaasaegne meediaorganisatsioon ajab numbreid kogu aeg taga, seda ei saa eitada. Neid jälgitakse, vaadatakse ja sõltuvalt ühiskondlikust atmosfäärist on teised teemad, mis parasjagu töötavad. Seal toimub mingisuguseid nihkeid.

Mingi hetk huvitas inimesi väga poliitika. See oli siis, kui tuli EKREIKE valitsus (2019. – 2021. aastani ametis olnud EKRE, Isamaa ja Keskerakonna valitsus – toim.). Seejärel olid klassikalised poliitilised lood äkitselt väga loetud. Varem arvasid inimesed, et poliitika on üks tüütu, igav asi ja ei viitsi lugeda. Mingil hetkel, kui need kemplused olid kaua kestnud, väsisid inimesed nendest teemadest veidike ära – siis võib märgata huvikaotust või ükskõiksust.

Martin Laine: Venemaa teemaga on sama. Üldse kõikide kriisidega. COVID-19 ajal olid täiesti pöörased lugejanumbrid, ma pole selliseid numbreid kunagi varem näinud. Inimesed tulevad kriisides otsima usaldusväärset informatsiooni, mis on ülitore. Jah, tekib aegamisi väsimus, praegu samamoodi Venemaa-Ukraina teemadel – kindlasti on see umbes kaks korda vähem laetud kui kriisi algul.

Erik Moora: Kindlasti. Et saada suurt lugejaskonda, tuleb ikkagi teha midagi väga erilist või saada erilist infot. Sageli ei sõltu suur lugejaskond kahjuks sellest, kas sul on tehtud väga palju tööd või vähe tööd. Tihtilugu on võimalik ühe pisikese infokillu või üllatusega saada numbreid rohkem kui väga pika ja põhjaliku tööga. Meediaväljaande kõigi tellijate õige teenindamise huvides on küll võimalik tegutseda ilma väikeste sutsakateta, aga ilma kvaliteetse tugeva baasita pikaajaliselt ei saa, sest siis ei ole lugejal põhjust sind enam sotsiaalmeediale eelistada.

Martin Laine: Inimesed küsivad, miks eksisteerib meie juures Kroonika. Seda tahavad lugejad kõige rohkem lugeda. See lihtsalt on nii. Mõnikord maksab Kroonika meiesuguste ajakirjanike palka. See on ühiskondlik tellimus.

Üks eraettevõte teeb seda selleks, et saaks hoida meiesugust uurivat toimetust, mis iga looga ei teeni oma raha tagasi. Tuleb kuidagi leida tasakaal ühiskondliku tellimuse ning uudisväärtuste põhimõtete ja demokraatia kaitse vahel – need on peamised väärtused ja neid ei tohi kaotada, aga sa ei saa seda teha, kui sul ei ole raha. Kui me teeks oma väljaande, siis peaksime väga palju vaeva nägema, et seda tegevust rahastada. Ainuüksi hagid maksavad kümneid tuhandeid. Üks lugu võib minna maksma 50 000 eurot.

K. M.: Te tegelete uurivas toimetuses väga konfliktsete teemadega, näiteks uurite Venemaaga seotud asju, näiteks “Kremli lekked”. Kas teid on otseselt ähvardatud ka?

Martin Laine: Venelased ei ole mind vist tähele pannud, neil on meediaruum nagunii teistsugune. Isegi kui ma kirjutan neile otseselt kahjulikku kraami.

Huvitaval kombel on ähvardused tulnud ikkagi siitsamast, Eesti inimeste poolt. Mul oli kriminaalasi, milles olin kannatanuna arvel. See puudutas neonatse. Ma kajastasin neonatsidest terroristihakatisi. Nad pühendasid minu vastu ähvarduskampaania: töötlesid minu kaela ümber poomisnööre, kutsusid üles tapma. Samuti tegid GIF-e, kus minu nägu oli töödeldud mingi inimese peale, keda peksti, ning saatsid mulle igasse sotsiaalmeedia keskkonda videoid pea mahalõikamisest. Lõpuks osutusid need ähvardajad enam-vähem 14-16-aastasteks lasteks. See oli kriminaalasi ja see on väga tõsine.

Mingieid rõvedaid sõimukirju tuleb väga tihti. Olen täheldanud, et noortele saadetakse rohkem kui kogenud inimestele. Naistele saadetakse rohkem kui meestele. Selle kohta on isegi uuringuid tehtud, et kui oled noor naine ajakirjanduses, siis on kaks korda suurem võimalus, et sind hakatakse kiusama ja ähvardama.

Ohtu elule ei ole mul olnud. Seesama näide, kus meil ka enda majast inimesel löödi autoaknad koduhoovis sisse – see tähendab, et teda jälitati mingisuguste jõmmide poolt ning see näitab, et potentsiaalne oht on väga reaalne.

K. M.: Kas kasutate mingeid meetmeid, et see potentsiaalne oht ei realiseeruks?

Erik Moora: Me oleme enda uurivas toimetuses teinud turvateemalisi koolitusi, et informatsiooniline turvalisus oleks läbimõeldud, materjalid kaitstud, et me mõtleksime oma personaalse netihügieeni peale rohkem kui keskmised inimesed.

Mõnede lugude ilmumise järel oleme tõstnud toimetuse turvataset, sealhulgas on võetud teatud perioodiks ka turvamehi. Läbi on töötatud ka see, kuidas uksi rohkem lukustatakse. Lisaks sellele on ka koostöö politseiga, kes on selles osas olnud väga mõistev ja abiks, teinud seda väga professionaalselt. Samuti ka juhendanud, kuidas peaks käituma ja liikuma, kui ilmuvad ärevamad lood või on ärevamad ajad.

Meil on olnud episoode mõne aasta eest, kus siia toimetuse ruumidesse on tulnud inimesed midagi nõudma, ajakirjanikku taga ajama või tahtma mõnd lugu eetrist maha saada. See kõik on tinginud turvataseme tõstmise. Ei ütle, et paremini ei saaks – tegelikult saaks veel paremini, aga see on üks asi, mille peale teatud teemadega tegeledes tuleb mõelda.

K. M.: Oletame, et te mõlemad kaotate praegu oma telefoni. Kas kardate, et sealt telefonist lekib mingit infot, kui keegi võttis selle telefoni tahtlikult?

Martin Laine: See oleks päris paha, jah. Ma ei saa öelda, mis mul seal on. Mul on elementaarsed hügieeniküsimused: topeltautentimine, milliseid paroole kasutada ja VPN näiteks – kõik need asjad on omal kohal.

Me kahtlemata tegeleme tundliku materjaliga, mis ei ole mõeldud kõigi silmadele. Tihti, kui ma töötan välispartneritega, on nendega kokkulepped. On olnud hetki, kus on näiteks kolmekümneliikmeline konsortsium ajakirjanikest – kui keegi neist kuritarvitab informatsiooni, mis on nende vahel jagatud, on ülisuur jama. Samamoodi oleks ülisuur jama, kui see kolmekümneliikmeline ajakirjanduskond saab teada, et sind on häkitud ja see info on kõik kuhugi lekitatud. See on hästi oluline küsimus ja kindlasti ei tasuks oma telefoni ära kaotada.

M. E. M.: Tallinna bussijaamas avalikku wifit ei kasuta?

Erik Moora: Tuleb tunnistada, et ma olen kindlasti aja jooksul kasutanud sellist wifit, mida ei peaks kasutama, aga pigem ikkagi väldin.

M. E. M.: Kuidas tulla ajakirjanikuna toime sellega, et sinu kohta levivad rõvedad GIF-id, videod või pildid?

Martin Laine: Kui ma teaksin, siis ütleksin.

Kindlasti mingit mõju avaldab, aga ma olen kuidagi harjunud. Ma olen juba kümme aastat töötanud ja kohe, kui ma liitusin riikliku toimetusega, muutusin ma EKRE portaali kaanepoisiks. Nad avaldasid oma portaalis minu kohta täiesti pööraseid lugusid. See tõi kaasa mingisuguste trollide viha. “See tüüp tuleks üldse peldiku taha viia ja maha lasta.” Sellised postitused olid minu kohta.

Eks ma olen kogu aeg ehitanud endale mentaalset kaitsekilpi ja paratamatult selle sees elades hakkad sellega harjuma. Mingis mõttes ei tohiks. Laimuhagide eest võiksin ma tuhandeid inimesi kohtusse kaevata lihtsalt selle eest, mida nad minu kohta on valetanud, öelnud või teinud, aga ma ei tee seda. Mul on võimupositsioon, mul on ruupor. Mu hääl on palju tugevam kui neil. Mulle ei sobi hakata neid kuidagi vastu menetlema või kohtusse kaebama.

See on paratamatu, et ühel hetkel muutud selles paremaks. Meil on faktikontrollijad väga noored neiud, kes on äsja ülikoolist tulnud ja nad saavad suure šoki. Need otsesõnu hullud inimesed võivad hakata sind kiusama – hakkavadki sulle iga päev saatma kirju ja need kirjad on täiesti pöörased. See ei peaks olema paratamatu. Ei peaks olema nii, et ma harjun sellega, aga nii on.

Kuidas sellega tegeleda? Kui mõelda, mis on mu stressitaseme põhjus, siis see (sõimamine – toim.) ei ole enam peamine. Kunagi nooremana oli rohkem, aga nüüd on iseenesest pika tagumise peale mu nahk karastunud. Paratamatult on nii, et sa harjud sellega.

M. E. M.: Meid kuulavad peamiselt tudengid ja kindlasti on tudengite seas neid, keda huvitab uuriv ajakirjandus. Mida on oluline juba tudengipõlves teha, et tulevikus uuriva toimetuse poole pürgida?

Martin Laine: Esiteks tasub praktikavõimalusi vastu võtta. Me oleme ka mõnikord võtnud praktikale faktikontrolli toimetusse, aga see avab ukse ka uuriva toimetuse küljele, sest mõnikord kasutame tudengite abi ka oma uurivate lugude juures.

Minu karjäär kujunes näiteks nii, et kui minu kõik kolleegid läksid suurtesse lehtedesse, läksin mina kohalikku maakonnalehte. See karjääriredel oli tark valik, sest maakonnalehes sa ei ole väike kala suures ookeanis, vaid saadki kujundada väljaande nägu – saad seal eksperimenteerida, pööraseid ideid lagedale tuua. Sul on palju suurem roll ja tänu sellele ma õppisin palju rohkem. Mul olid palju vabamad käed ise otsustada, mida teen. Kui lähed päevatoimetusse Delfisse või Postimehesse ja paned kastikesi esilehele, siis võib juhtuda, et sul ei jäägi muuks aega kui päevarütmis olemisele.

Ma soovitan leida selline koht, kus on aega areneda, ja maakonnaleht on selleks väga-väga hea. Kindlasti on ahvatlus hästi suur – tahaks kohe superstaariks saada, aga tegelikult on tore, kui mingit käkki keerata, siis loeb seda vähem inimesi. Aja leidmine on karjääris hästi oluline.

M. E. M.: Erik, milliseid inimesi sina oma toimetusse otsid?

Erik Moora: Peab olema mõtlemis- ja süvenemisvõimeline.

Üks teema, mis võib ajakirjandustudengitega tekkida: nad jagavad põhimõtteid sellest, milline peab üks hea ajakirjandus olema, mida peab tegema, kuidas peaks kirjutama. See pool on tugev, aga selleks, et olla päriselt hea ajakirjanik, pead mingeid teemasid, näiteks sotsiaal-, kultuuri-, majandus- või energeetika teemasid sügavuti valdama. See on niisugune asi, kus tuleb kompetentsi ehitada: suhelda inimestega, luua endale allikate võrku ja nii edasi. See kõik on suur töö. Noor inimene peab sellega julgelt ja kohe pihta hakkama.

Ma tahan näha, et inimene ei taha lihtsalt teha tükki ära või olla okei, vaid nendes valdkondades peab tal silm särama, ta peab tahtma midagi saavutada. On väiksem mure, kuidas selles olukorras, kus inimene on mingit suunda väga arendanud, minna nii edasi, et seda asja tasakaalus hoida ja et ta oma käsitlustega liiga ühte auku ei läheks. Suurem probleem on see, kui ta ongi täna siin, homme seal ja tervikuna ebakompetentne.

“Meediapalat” on Tartu Ülikooli ajakirjanduse ja kommunikatsiooni tudengite omaalgatuslik podcast, milles arutletakse ajakirjanduses kõneainet pakkunud teemadel. Leitav nii Spotify’s, Apple Podcast’is kui ka Youtube’s.