Ukrainas õppiv tudeng: „Jooksen varjendist ülikooli peahoonesse ja tagasi”
Eesti Vabariigi 105. aastapäev tähistab ühtlasi aasta täitumist aktiivse sõjategevuse algusest Ukrainas. Ukrainlased avaldavad aga tugevat vastupanu ning hoolimata ohust on paljud otsustanud kodumaale jääda. Üks neist on praegu Lvivis õppiv, kuid Tšernihivist pärit tudeng Polina.
Möödunud aasta 24. veebruari mäletab Polina selgelt. Nimelt jõudis ta ööl vastu 24. veebruari perega Ukraina suurimast suusabaasist Bukovelist tagasi koju Tšernihivisse. Kell kuus hommikul äratas Polina üles tema ema, öeldes, et Venemaa väed on tunginud üle Ukraina piiri ning sõda on alanud. „Kõikjal oli täielik kaos: toidupoodides, pangaautomaatide juures, tanklates ja loomulikult ka internetis,” meenutab ta varahommikut.
Kui sõjategevus mullu Ukrainas eskaleerus, siis ei olnud Polina peas ühtegi kahtlust selles, et ta soovib sõjategevusest hoolimata Ukrainasse jääda. „Minu jaoks ei olnud see koht, kus kaaluda plusse ja miinuseid, sest minu jaoks oli see väga selge ja mõtestatud valik – jääda kodumaale,” täpsustas ta.
24. veebruaril lootis Polina, et saab jääda kodulinna, aga õhtuks oli selge, et see pole võimalik. „Me asusime päeval otsima varjendeid kodu lähedal, kuid see polnud lihtne, sest meie maja asus linna ääres,” selgitas ta. „Juba õhtuks oli Tšernihivis palju tanke ja sõjatehnikat ning kodus olles võis kuulda plahvatusi. Seepärast otsustasime perega lahkuda Lääne-Ukrainasse Ternopili regiooni,” meenutas Polina. Põhjus läände suunduda tulenes soovist pääseda aktiivse sõjategevusega aladelt. Ternopili regioonis elas Polina kuni möödunud aasta maini.
Kevadel katkes õppetöö Ukraina ülikoolides, sest tingimused ei võimaldanud õppetööd jätkata. „Väga paljud tudengid ja akadeemilised töötajad lahkusid Ukrainast ning ka riigisiseselt liikusid inimesed rindealade juurest lääne poole,” selgitas Polina.
Sügisel ülikoolis ja pommivarjendis
Sügisest alustas Polina Lvivis asuvas Ukraina katolikus ülikoolis magistriõpinguid. Tema eriala on mittetulundusühingute juhtimine. Suvel kolis ta tagasikodulinna Tšernihivisse. Bakalaureusekraadi omandas ta kodulinnas, õppides Ševtšenko riiklikus ülikoolis.
Magistriõppes käib Polinal õpe kord kuus, mil ta veedab terve nädala Lvivis. Muul ajal elab ta Tšernihivis. „Pea iga õppenädal näeb minu jaoks välja kui jooksmine varjendist ülikooli peahoonesse ja tagasi, kuid õnneks on meie ülikooli varjendid võrdlemisi mugavad,” kirjeldab Polina.
Lvivist Ukraina Katoliku Ülikooli varjend Lvivis
Kõige keerulisem oli tal aga septembris, sest nagu ikka, olid tal uue õppeaasta osas suured ootused. Nimelt olid tema eriala tudengid rääkinud sellest, kuidas esimese ja teise aasta tudengid saavad kohe septembris üksteisega tutvuda ja kogemusi vahetada. Kui Polina aga esimeseks loenguks Lvivi jõudis, sai ta aru, et päris nii tema õppeaasta välja nägema ei hakka. „Kui ma kell kaheksa hommikul vahetult enne loengute algust Lvivi jõudsin, läks linnas tööle õhurünnaku alarm,” meenutab Polina.
Sel päeval olid õhurünnakud kõikjal Ukrainas. Polina kursusekaaslased nägid ja kuulsid plahvatusi teel ülikooli ning Lvivi regiooni olulisemad taristud hävitati. Nii leidis Polina end olukorrast, kus ilma levi ja internetita ei saanud ta pikka aega kätte oma ema, kes oli sel ajal kodulinnas Tšernihivis. „Tahtsin kontrollida, kas ta on turvalises kohas ning kuidas on olukord mujal Ukrainas,” täpsustas Polina.
Õhurünnakute tõttu ei saanud Polina loengutes teiste tudengitega kogemusi vahetada. Küll aga veetis ta kolm järjestikust päeva varjendis koos uute kursusekaaslastega ning sai seal nendega paremini tuttavaks. „Huvitav, et meie üksteise tundmaõppimine selliseks kujunes,” kommenteeris ta irooniliselt.
Polina koos sõpradega, kes ühinesid vabatahtlikult armeega
Hariduse kättesaadavus Ukrainas on tõsine probleem
Lisaks ülikooliõpingutele tegutseb Polina aktiivselt Ukraina tudengite esindusorganisatsioonis (UAS) asepresidendina. Tema peamiste ülesannete hulka kuuluvad suhtlus liikmetega ning rahvusvahelised suhted. Seepärast on ta kursis, mis toimub teiste tudengitega. Peamised probleemid on üliõpilastel Ukrainas ikkagi sellega, et õppeasutuste ligipääs on raskendatud. Eraldi toob ta välja okupeeritud alad. „Neil ei ole võimalik sealt pääseda, ülikoolide territooriumid on peaaegu täielikult hävinud ning elektrikatkestuste tõttu pole võimalik ka veebi teel õppetööd teha,” selgitas Polina.
Küll aga tõi Polina välja, et on kokku puutunud ka positiivsete lugudega. „Tean palju inspireerivaid lugusid tudengitest ja ka õppejõududest, kes liitusid Ukraina sõjaväega, kuid proovivad isegi rindel kaevikutes liituda virtuaalsete loengutega ning teha eksameid,” selgitas ta.
Oma töö pärast Ukraina tudengiorganisatsioonis teab Polina pisut ka sellest, mis on kodumaalt lahkunud Ukraina tudengite olukord. „Meie organisatsiooni hinnangul tahavad umbes 70% lahkunud tudengitest võimalusel kodumaale naasta,” selgitas ta. Lisaks on paljud ukrainlased loonud erinevaid ühinguid, et toetada Ukraina tudengeid ja relvajõude.
Tšernihivis tudengitele korraldatud esmaabikoolitus
Sarnased artiklid
Ukrainas õppiv tudeng: „Jooksen varjendist ülikooli peahoonesse ja tagasi”
Eesti Vabariigi 105. aastapäev tähistab ühtlasi aasta täitumist aktiivse sõjategevuse algusest Ukrainas. Ukrainlased avaldavad aga tugevat vastupanu ning hoolimata ohust on paljud otsustanud kodumaale jääda. Üks neist on praegu Lvivis õppiv, kuid Tšernihivist pärit tudeng Polina.
Möödunud aasta 24. veebruari mäletab Polina selgelt. Nimelt jõudis ta ööl vastu 24. veebruari perega Ukraina suurimast suusabaasist Bukovelist tagasi koju Tšernihivisse. Kell kuus hommikul äratas Polina üles tema ema, öeldes, et Venemaa väed on tunginud üle Ukraina piiri ning sõda on alanud. „Kõikjal oli täielik kaos: toidupoodides, pangaautomaatide juures, tanklates ja loomulikult ka internetis,” meenutab ta varahommikut.
Kui sõjategevus mullu Ukrainas eskaleerus, siis ei olnud Polina peas ühtegi kahtlust selles, et ta soovib sõjategevusest hoolimata Ukrainasse jääda. „Minu jaoks ei olnud see koht, kus kaaluda plusse ja miinuseid, sest minu jaoks oli see väga selge ja mõtestatud valik – jääda kodumaale,” täpsustas ta.
24. veebruaril lootis Polina, et saab jääda kodulinna, aga õhtuks oli selge, et see pole võimalik. „Me asusime päeval otsima varjendeid kodu lähedal, kuid see polnud lihtne, sest meie maja asus linna ääres,” selgitas ta. „Juba õhtuks oli Tšernihivis palju tanke ja sõjatehnikat ning kodus olles võis kuulda plahvatusi. Seepärast otsustasime perega lahkuda Lääne-Ukrainasse Ternopili regiooni,” meenutas Polina. Põhjus läände suunduda tulenes soovist pääseda aktiivse sõjategevusega aladelt. Ternopili regioonis elas Polina kuni möödunud aasta maini.
Kevadel katkes õppetöö Ukraina ülikoolides, sest tingimused ei võimaldanud õppetööd jätkata. „Väga paljud tudengid ja akadeemilised töötajad lahkusid Ukrainast ning ka riigisiseselt liikusid inimesed rindealade juurest lääne poole,” selgitas Polina.
Sügisel ülikoolis ja pommivarjendis
Sügisest alustas Polina Lvivis asuvas Ukraina katolikus ülikoolis magistriõpinguid. Tema eriala on mittetulundusühingute juhtimine. Suvel kolis ta tagasikodulinna Tšernihivisse. Bakalaureusekraadi omandas ta kodulinnas, õppides Ševtšenko riiklikus ülikoolis.
Magistriõppes käib Polinal õpe kord kuus, mil ta veedab terve nädala Lvivis. Muul ajal elab ta Tšernihivis. „Pea iga õppenädal näeb minu jaoks välja kui jooksmine varjendist ülikooli peahoonesse ja tagasi, kuid õnneks on meie ülikooli varjendid võrdlemisi mugavad,” kirjeldab Polina.
Lvivist Ukraina Katoliku Ülikooli varjend Lvivis
Kõige keerulisem oli tal aga septembris, sest nagu ikka, olid tal uue õppeaasta osas suured ootused. Nimelt olid tema eriala tudengid rääkinud sellest, kuidas esimese ja teise aasta tudengid saavad kohe septembris üksteisega tutvuda ja kogemusi vahetada. Kui Polina aga esimeseks loenguks Lvivi jõudis, sai ta aru, et päris nii tema õppeaasta välja nägema ei hakka. „Kui ma kell kaheksa hommikul vahetult enne loengute algust Lvivi jõudsin, läks linnas tööle õhurünnaku alarm,” meenutab Polina.
Sel päeval olid õhurünnakud kõikjal Ukrainas. Polina kursusekaaslased nägid ja kuulsid plahvatusi teel ülikooli ning Lvivi regiooni olulisemad taristud hävitati. Nii leidis Polina end olukorrast, kus ilma levi ja internetita ei saanud ta pikka aega kätte oma ema, kes oli sel ajal kodulinnas Tšernihivis. „Tahtsin kontrollida, kas ta on turvalises kohas ning kuidas on olukord mujal Ukrainas,” täpsustas Polina.
Õhurünnakute tõttu ei saanud Polina loengutes teiste tudengitega kogemusi vahetada. Küll aga veetis ta kolm järjestikust päeva varjendis koos uute kursusekaaslastega ning sai seal nendega paremini tuttavaks. „Huvitav, et meie üksteise tundmaõppimine selliseks kujunes,” kommenteeris ta irooniliselt.
Polina koos sõpradega, kes ühinesid vabatahtlikult armeega
Hariduse kättesaadavus Ukrainas on tõsine probleem
Lisaks ülikooliõpingutele tegutseb Polina aktiivselt Ukraina tudengite esindusorganisatsioonis (UAS) asepresidendina. Tema peamiste ülesannete hulka kuuluvad suhtlus liikmetega ning rahvusvahelised suhted. Seepärast on ta kursis, mis toimub teiste tudengitega. Peamised probleemid on üliõpilastel Ukrainas ikkagi sellega, et õppeasutuste ligipääs on raskendatud. Eraldi toob ta välja okupeeritud alad. „Neil ei ole võimalik sealt pääseda, ülikoolide territooriumid on peaaegu täielikult hävinud ning elektrikatkestuste tõttu pole võimalik ka veebi teel õppetööd teha,” selgitas Polina.
Küll aga tõi Polina välja, et on kokku puutunud ka positiivsete lugudega. „Tean palju inspireerivaid lugusid tudengitest ja ka õppejõududest, kes liitusid Ukraina sõjaväega, kuid proovivad isegi rindel kaevikutes liituda virtuaalsete loengutega ning teha eksameid,” selgitas ta.
Oma töö pärast Ukraina tudengiorganisatsioonis teab Polina pisut ka sellest, mis on kodumaalt lahkunud Ukraina tudengite olukord. „Meie organisatsiooni hinnangul tahavad umbes 70% lahkunud tudengitest võimalusel kodumaale naasta,” selgitas ta. Lisaks on paljud ukrainlased loonud erinevaid ühinguid, et toetada Ukraina tudengeid ja relvajõude.
Tšernihivis tudengitele korraldatud esmaabikoolitus
