Kes vastutavad Ukraina sõjapõgenike informeerituse ja integreerumise eest? „Peamine probleem seisneb selles, et me ei valda eesti keelt.“
Alates 24. veebruarist on Ukraina sõja tõttu elukorraldus muutunud väga paljude inimeste jaoks, sealhulgas ka meil Eestis. Novembri keskpaiga seisuga saabus Eestisse või liikus siit transiidina läbi üle 114 454 sõjapõgeniku, kellest üle 62 195 on siia ajutiselt elama jäänud. Novembri alguse seisuga on PPA andmetel Eesti riigilt ajutist kaitset taotlenud 39 277 inimest. Uude riiki asumine on väga keeruline protsess, mistõttu uurisime, kas ja kuidas on õnnestunud elukoha leidmine, suure hulga inimeste informeerimine ning tööturule integreerimine.
Pikaajalise elukoha leidmine tekitab raskusi
Eestisse jõudnud ukrainlaste üks suurimaid muresid on pikaajalise elukoha leidmine. „Eesti üüriturg on aastaid olnud välismaalaste suhtes pigem umbusklik ning ka praegu on raske leida ukrainlastele jõu- ja taskukohase hinnaga eluasemeid, sest odavamad pinnad on juba võetud ja kallimateks pakkumisteks ei pruugi ukrainlasel jätkuda raha,“ selgitas MTÜ Eesti Pagulasabi tugiteenuste juht Anu Viltrop. Ometi on elukoha leidmine põgeniku jaoks väga oluline, sest lähtuvalt sellest saab ta valida endale töö- ja lapsele lasteaia- või koolikohta.
Lesia Karpa on Ukraina sõjapõgenik, kes elab Sauel ja töötab Tallinnas arhitektina. „Peamine probleem seisneb selles, et me ei valda eesti keelt ja see põhjustab probleeme elamispinna otsingutel, omanikuga kokkuleppimisel ja üürilepingu õigesti mõistmisel, et mis tingimustel ta üürib pinda,“ selgitas ta.
Sotsiaalkindlustusameti sõnul on ukrainlastele elamispindade leidmine keeruline seetõttu, et tihti antakse odavamad pinnad üürile väga lühikeseks ajaks, kaheks kuni neljaks kuuks, kuid ukrainlased ei oska ennustada, kauaks peavad nad Eestisse jääma. Paljud üürileandjad on valivad ning seavad tingimusi üürnike soole, rahvusele, sissetulekule või laste ja lemmikloomade olemasolule.
Saue vallas ukrainlastele eluaseme otsimisega tegeleva Jaanika Käärsti sõnul on pikaaegse eluaseme leidmine keeruline. „Me oleme käinud päris palju kortereid vaatamas, mõnele sõjapõgenikule oleme juba korteri ka leidnud, aga see on alati peale mitmendat korda üürileandja veenmist,“ ütles ta.
Käärst lisas, et põhiliselt ei soovita suhelda eesti keelest erinevas keeles; abiks pole ka see, kui kaasas on tõlk, kes aitab nii praegu kui ka edaspidi. „Tegelikult arvan, et seal taga on hirm, et keegi jääb võlgu,“ leidis Käärst.
Kõige raskem on leida elukohta lemmikloomade ja lastega põgenikele
„Lemmikloomaga ei ole kerge rendipinda leida, mis on samamoodi ka Eesti inimeste puhul. Need, kes on leidnud, on pigem väikeste ja armsate loomadega,“ ütles sotsiaalkindlustusameti kriisireguleerimise osakonna nõunik Kersti Kask.
Anu Viltropi sõnul on pikaajalise elukoha leidmine suur murekoht ning see hakkab mõjutama ka ukrainlaste motiveeritust. „Kui üks ukrainlane otsib mitu kuud korterit ja talle öeldakse järjepidevalt ära, siis tekib tunne, et teda ei taheta sellepärast, et ta ei ole eestlane,“ selgitas ta.
Ukraina sõjapõgenik, kolme lapse ema Olga (nimi muudetud, toimetusele teada) rääkis, et Eestisse saabudes oli kõige suurem hirm jääda ilma isegi ajutisest elamispinnast. „Olin esimest korda välismaal ning ei tea süsteemi. Segadust oli väga palju. Esiteks hotellidega – kogu aeg oli hirm, et hotellist tõstetakse lihtsalt ühel hetkel tänavale,“ rääkis ta.
Olga sõnul tahaks ta sõjapõgenikuna kõige rohkem oma ellu stabiilsust, seepärast on kindla elamispinna leidmine oluline, sest laste koolikoha valik ja nende kohanemine sõltub sellest. „Lastel on väga raske sulanduda Eesti koolis, sest keelt nad ei oska. Eesti noored väga vene keelt ei räägi. Mina saan hakkama, aga lapsed, kes tahaksid sõpru ja suhelda, neil on raske,” ütles ta.
Paraku ei suhtu kõik inimesed ukrainlastesse positiivselt. „Minu 12-aastase poja juurde tuli naine ning küsis vene keeles, kas ta on ukrainlane. Kui poeg vastas jaatavalt, rääkis naine, kui raske on Eesti inimestel ning teid, ukrainlasi, pole siia vaja. Emana oli mul valus seda kuulata. Olen kõik maha jätnud, proovin olla madalam kui muru, et mitte tõmmata erilist tähelepanu, kuid siis tuleb välimuselt viisakas inimene ja ütleb selliselt mu lapsele,“ rääkis Olga.
Ukrainlasi eluaseme otsinguil aitaval Jaanika Käärstil on ette tulnud ka olukord, kus maakler küsis põgeniku last nähes, et miks ei antud lapsest varem teada. „Kardetakse seda, et kui on laps, siis justkui Eesti seadused ei luba üürikorterist välja tõsta,“ ütles ta. Käärsti sõnul nähakse tonti seal, kus seda pole. Üürileandjate seas on levinud väärarusaam, et lapsevanemast üürnikuga on üürilepingu lõpetamine keerulisem, kuid tegelikkuses ei vasta see tõele. „Võlaõigusseaduse järgi on võimalik lõpetada leping ja välja tõsta ka igat lapsega perekonda. [—] Eestis on meil olemas võrdõiguslikkuse volinik ning ei tohiks diskrimineerida rahvuse ega ka laste olemasolu järgi,” ütles Käärst.
Jaanika Käärst ja Lesia Karpa.
Foto: Kuvatõmmis videost. Kristopher Muraveiski, Martin Erik Maripuu
Informatsioon koondatakse kodulehele, kuid sõjapõgenikule ainuüksi sellest ei piisa
Eestis tegeleb riigipoolselt põgenike abistamisega sotsiaalkindlustusamet (SKA). Kersti Kase sõnul on nende kui riigiesindaja seisukoht, et kogu vajalik teave on Ukraina sõjapõgenikele kättesaadav veebilehelt kriis.ee. Sotsiaalkindlustusamet teeb selles osas koostööd ka vabaühenduste ja vabatahtlikega, et tekiks ühine keskne platvorm, kust kogu info oleks kättesaadav.
Sotsiaalkindlustusameti kriisiosakonna nõunik Kersti Kask.
Foto: Kuvatõmmis videost. Kristopher Muraveiski, Martin Erik Maripuu
Anu Viltropi hinnangul ei piisa ainult kodulehele kogutud infost, vaid vajalik on ka personaalne lähenemine. Tuleb silmas pidada, et abi vajavad pagulased pärinevad teistsugusest süsteemist ja kultuuriruumist. Uude riiki tulnud põgenik ei pruugi ärevusest või murest lähedaste pärast aru saada, mis on kõige usaldusväärsemad ja täpsemad allikad.
„Me arvame, et koondame info kodulehele ja sellest piisab, kuid ukrainlane tahab ehk minna kohapeale ja inimesega rääkida või vähemalt helistada,“ sõnas Viltrop. Omalt poolt peaksime sellist võimalust neile pakkuma, sest on oluline, et põgenikel oleks selge arusaam oma õigustest ja kohustustest. „Kõik teenused on olemas, sest oleme heaoluriik, aga teenused saab kätte siis, kui oled ise aktiivne ja oskad neid küsida, [—] kuigi ajutise kaitse saanud isikul on ligipääs kõikidele riigi poolt pakutavatele teenustele samamoodi, nagu Eesti kodanikel, siis võib tihti takistuseks saada keelebarjäär, sest kõik ametnikud ei räägi vene keelt,” ütles Viltrop.
MTÜ Eesti Pagulasabi tugiteenuste juht Anu Viltrop.
Foto: Kuvatõmmis videost. Kristopher Muraveiski, Martin Erik Maripuu
Kersti Kase sõnul tegeleb sotsiaalkindlustusamet sõjapõgenikega ka personaalselt. „Seadusest tuleneva kohustusliku kohanemisprogrammi raames suheldakse põgenikega ka individuaalselt ning samamoodi pöördub ka politsei- ja piirivalveamet personaalselt seoses ajutise kaitse taotlemise ja pikendamisega või ajutise elukoha registreerimisega,“ selgitas ta.
Töötukassa pakub tööandjatele erinevaid toetusprogramme
Töötukassa andmetel on alates 24. veebruarist end töötuks registreerinud üle 14 000 inimese, kellest üle 7000 pärinevad Tallinnast või Harjumaalt. Töötukassa Tartu piirkonna juhi Jane Väli sõnul on tänaseks Eestis töö leidnud keskmiselt 43 protsenti töötuna registreerunutest. „Ukrainlased on väga motiveeritud leidma tööd ja õppima eesti keelt ning nad on kõige kiiremini tööle rakenduv sihtgrupp,“ ütles ta.
Üldiselt laienevad ajutise kaitse saanud töötutele ukrainlastele samad tingimused, mis Eesti kodanikest töötutele. Küll aga lõi töötukassa erimeetmed, et muuta ukrainlaste töölevõtmine lihtsamaks. Väli sõnul on need eelkõige suunatud tööandjatele – näiteks pakub töötukassa neile toetust ukrainlasest töölise kvalifikatsioonieksamite sooritamiseks ja täiendkoolitusteks. Töötukassa soovib, et töötajad saaksid kvalifikatsioonieksamid sooritada tööandja juures.
„Üks suuremaid on mentorlustoetus, mis on kindlasti mahukam, sest töö juures peab juhendaja tegelema ka ukrainlase muude kohanemisküsimustega,“ sõnas Väli. Paljud ettevõtted neid meetmeid ka kasutavad. Töötukassa korraldab suuremates linnades üle Eesti värbamispäevi, kus töötajad ja tööandjad saavad kokku tulla ning endale sobivaid töötajaid või ettevõtteid otsida. „Selline formaat on saanud erinevatelt osapooltelt palju positiivset tagasisidet ning on näha, et see annab ka reaalselt tulemust,“ ütles Väli.
Eesti Töötukassa Tartumaa osakonna juhataja Jane Väli.
Foto: Kuvatõmmis videost. Kristopher Muraveiski, Martin Erik Maripuu
Nõmmel asuva ilusalongi omanik Tiina Meema polnud töötukassa poolt pakutavatest toetusprogrammidest teadlik. „Mina kui tööandja sellest tegelikult ei teadnud ja mulle kukkus see juhuslikult uurides sülle,“ meenutas ta.
Meema sõnul selgus, et ukrainlased ei tule toime töövõtulepingu tingimuste arusaamisega. „Neil puudub aimdus meie ettevõtlusest ja maksusüsteemidest. Ma mõistan, et peame andma neile võimaluse sisse elada, me ei saagi neilt kohe nõuda näiteks eesti keelt, aga kui nad on sellel erialal ka kodumaal töötanud, siis võiksid nad elementaarsed asjad endale selgeks teha,“ sõnas ta. Lisaks tuli ilusalongi omaniku sõnul ukrainlastele üllatuseks, et oma palgast tuleb teatud osa maksta maksudeks.
Tiina Meema, Nõmmel asuva ilusalongi omanik
Foto: Kuvatõmmis videost. Kristopher Muraveiski, Martin Erik Maripuu
Ukrainlasi suunasid ilusalongi tööle tugiisikud ning Meema tõi välja probleemi, et neile ei selgitata piisavalt töölepingu tingimusi. Anu Viltropi sõnul on tugiisiku eesmärk olla kaasteeline ja juhendada inimest (pagulast – toim) iseseisvalt hakkama saama ning kui tugiisik ei tea, mida ta täpsemalt teeb, siis võetakse otsuste tegemine teise täiskasvanu eest ära ehk põgenikul kaob vastutus enda elu eest.
„Tugiisikud on üldiselt erinevate elualade inimesed, kellel ei pea tingimata olema sotsiaalvaldkonna kõrgharidust,” sõnas Viltrop, „siiski, kui tugiisik pole koolitust läbinud või tema ümber pole tugistruktuuri, siis võib juhtuda, et ta põleb läbi, sest võtab võõra inimese mured enda kanda.”
Olgal (nimi muudetud, toimetusele teada) on samuti kokkupuude tugiisikuga. „Minu kogemus oli, et inimene tuli ise rääkima ja meil hakkas jutt jooksma ning temast sai meie tugiisik. Mitte mingit kohustust tal selleks ei olnud, mistõttu olen talle elu lõpuni tänulik. Tegemist on väga kena inimesega,” sõnas Olga. „Väga paljud, kellega ma suhelnud olen, pole sellist inimest, kes nendega igapäevaselt suhtleks ja räägiks Eesti ühiskonnaga kohanemisest.”
Mustalt töötamine tekitab jätkuvalt probleeme
Viltropi sõnul on ukrainlaste töö leidmisega seotud erinevad probleemid. „Kuigi enamuse tööandjatega koostöö sujub, on ette juhtunud ka olukordi, kus proovitakse sõjapõgenikke ära kasutada. Näiteks juhtudel, kui tehakse mitteametlikke kokkuleppeid pakkudes ebaõiglasi töötingimusi või makstes ebaõiglast palka,” sõnas ta. Kõige suurem probleem on „mustalt” ehk mitteametlikult töötamine, mis toob omakorda kaasa teisigi probleeme. „On ette juhtunud olukordi, kus sõjapõgenik teeb tööd 300 tundi kuus, kuid saab selle eest palka ainult 1000 eurot bruto,” ütles Viltrop.
Töötukassa Tartu piirkonna juht Jane Väli ütles, et mustalt töötamine teeb neile muret ning see pole kummalegi osapoolele kasulik. „Sellised tööandjad, kes võtavad voli sel viisil käituda jäävad erinevate kriiside ajal, nagu näiteks koroonakriis, töötasu hüvitistest ilma ning see on ainult aja küsimus, millal see ettevõte hääbub ja sureb,” sõnas ta.
Kahjuks on mitteametlikult töötamine Ukraina kultuuriruumis pigem tavapärane ning töötukassa näeb vaeva, et see meie töökultuuri üle ei kanduks. „Meil ei möödu ühtegi kohtumist, kui me ei tuleta meelde, et on oluline, milline tööleping välja näeb, [—] püüame neid ikkagi meie kultuuriruumiga tuttavaks teha,” sõnas Väli. Töötukassa pole kontrollorgan, mistõttu tehakse tihedat koostööd maksu- ja tolliametiga, et taolised juhtumid saaksid ruttu korda.
Sõjapõgenikel on raskusi erialase töö leidmise ja hariduse tõendamisega
Samamoodi valmistab muret asjaolu, et ukrainlane, kes omab head haridust ning töötas kodumaal tasuval ametikohal oma ala spetsialistina, pääseb Eestis tõenäoliselt tööle vaid lihtsamatele madalama palgatasemega töödele. Selle üheks põhjuseks on ka vähene keeleoskus.
„Kui olin korteri saanud, otsustasin, et pean endale töö leidma, kõik käivad ju tööl. Valla poolt saime pakkumise, tegemist oli lihttööga vabrikus, aga palk oli sama, mis teistel. Töökaaslased olid sõbralikud, proovisid juttu teha ning olid igakülgselt valmis aitama,” kommenteeris oma tööotsinguid Ukraina sõjapõgenikust pereema Olga.
Kersti Kase hinnangul puudub täpne statistika selle kohta, kui palju sõjapõgenikke töötab ametitel, mis on alla nende kvalifikatsioonitaseme. Kask lisas, et tööle rakendumist raskendab muuhulgas hariduse tõendamine. Kask paneb Eesti inimestele südamele, et sarnase olukorra vältimiseks tasub igaühel mõelda sellele, kuidas on hoitud meie endi haridus- ja täiendkoolituste dokumendid. „Mõistlik on need kokku koguda ühte kindlasse kohta ning kui peaks juhtuma, et on vaja oma elukohast kiirelt lahkuda, siis on nad lähedal ja kiiresti kättesaadavad,” ütles ta.
Sarnased artiklid
-
Raul ja Romet Esko ülikooliõpingutest: “Teine aasta läks lõpuni allamäge. Hinded läksid käest ära.”
kultuur
-
Ajakirjanikud on kimpus kopsakate kohtuhagidega. Martin Laine: olen kui poole kohaga advokaat
meediapalat -
-
maailm
-
haridus
Kes vastutavad Ukraina sõjapõgenike informeerituse ja integreerumise eest? „Peamine probleem seisneb selles, et me ei valda eesti keelt.“
Alates 24. veebruarist on Ukraina sõja tõttu elukorraldus muutunud väga paljude inimeste jaoks, sealhulgas ka meil Eestis. Novembri keskpaiga seisuga saabus Eestisse või liikus siit transiidina läbi üle 114 454 sõjapõgeniku, kellest üle 62 195 on siia ajutiselt elama jäänud. Novembri alguse seisuga on PPA andmetel Eesti riigilt ajutist kaitset taotlenud 39 277 inimest. Uude riiki asumine on väga keeruline protsess, mistõttu uurisime, kas ja kuidas on õnnestunud elukoha leidmine, suure hulga inimeste informeerimine ning tööturule integreerimine.
Pikaajalise elukoha leidmine tekitab raskusi
Eestisse jõudnud ukrainlaste üks suurimaid muresid on pikaajalise elukoha leidmine. „Eesti üüriturg on aastaid olnud välismaalaste suhtes pigem umbusklik ning ka praegu on raske leida ukrainlastele jõu- ja taskukohase hinnaga eluasemeid, sest odavamad pinnad on juba võetud ja kallimateks pakkumisteks ei pruugi ukrainlasel jätkuda raha,“ selgitas MTÜ Eesti Pagulasabi tugiteenuste juht Anu Viltrop. Ometi on elukoha leidmine põgeniku jaoks väga oluline, sest lähtuvalt sellest saab ta valida endale töö- ja lapsele lasteaia- või koolikohta.
Lesia Karpa on Ukraina sõjapõgenik, kes elab Sauel ja töötab Tallinnas arhitektina. „Peamine probleem seisneb selles, et me ei valda eesti keelt ja see põhjustab probleeme elamispinna otsingutel, omanikuga kokkuleppimisel ja üürilepingu õigesti mõistmisel, et mis tingimustel ta üürib pinda,“ selgitas ta.
Sotsiaalkindlustusameti sõnul on ukrainlastele elamispindade leidmine keeruline seetõttu, et tihti antakse odavamad pinnad üürile väga lühikeseks ajaks, kaheks kuni neljaks kuuks, kuid ukrainlased ei oska ennustada, kauaks peavad nad Eestisse jääma. Paljud üürileandjad on valivad ning seavad tingimusi üürnike soole, rahvusele, sissetulekule või laste ja lemmikloomade olemasolule.
Saue vallas ukrainlastele eluaseme otsimisega tegeleva Jaanika Käärsti sõnul on pikaaegse eluaseme leidmine keeruline. „Me oleme käinud päris palju kortereid vaatamas, mõnele sõjapõgenikule oleme juba korteri ka leidnud, aga see on alati peale mitmendat korda üürileandja veenmist,“ ütles ta.
Käärst lisas, et põhiliselt ei soovita suhelda eesti keelest erinevas keeles; abiks pole ka see, kui kaasas on tõlk, kes aitab nii praegu kui ka edaspidi. „Tegelikult arvan, et seal taga on hirm, et keegi jääb võlgu,“ leidis Käärst.
Kõige raskem on leida elukohta lemmikloomade ja lastega põgenikele
„Lemmikloomaga ei ole kerge rendipinda leida, mis on samamoodi ka Eesti inimeste puhul. Need, kes on leidnud, on pigem väikeste ja armsate loomadega,“ ütles sotsiaalkindlustusameti kriisireguleerimise osakonna nõunik Kersti Kask.
Anu Viltropi sõnul on pikaajalise elukoha leidmine suur murekoht ning see hakkab mõjutama ka ukrainlaste motiveeritust. „Kui üks ukrainlane otsib mitu kuud korterit ja talle öeldakse järjepidevalt ära, siis tekib tunne, et teda ei taheta sellepärast, et ta ei ole eestlane,“ selgitas ta.
Ukraina sõjapõgenik, kolme lapse ema Olga (nimi muudetud, toimetusele teada) rääkis, et Eestisse saabudes oli kõige suurem hirm jääda ilma isegi ajutisest elamispinnast. „Olin esimest korda välismaal ning ei tea süsteemi. Segadust oli väga palju. Esiteks hotellidega – kogu aeg oli hirm, et hotellist tõstetakse lihtsalt ühel hetkel tänavale,“ rääkis ta.
Olga sõnul tahaks ta sõjapõgenikuna kõige rohkem oma ellu stabiilsust, seepärast on kindla elamispinna leidmine oluline, sest laste koolikoha valik ja nende kohanemine sõltub sellest. „Lastel on väga raske sulanduda Eesti koolis, sest keelt nad ei oska. Eesti noored väga vene keelt ei räägi. Mina saan hakkama, aga lapsed, kes tahaksid sõpru ja suhelda, neil on raske,” ütles ta.
Paraku ei suhtu kõik inimesed ukrainlastesse positiivselt. „Minu 12-aastase poja juurde tuli naine ning küsis vene keeles, kas ta on ukrainlane. Kui poeg vastas jaatavalt, rääkis naine, kui raske on Eesti inimestel ning teid, ukrainlasi, pole siia vaja. Emana oli mul valus seda kuulata. Olen kõik maha jätnud, proovin olla madalam kui muru, et mitte tõmmata erilist tähelepanu, kuid siis tuleb välimuselt viisakas inimene ja ütleb selliselt mu lapsele,“ rääkis Olga.
Ukrainlasi eluaseme otsinguil aitaval Jaanika Käärstil on ette tulnud ka olukord, kus maakler küsis põgeniku last nähes, et miks ei antud lapsest varem teada. „Kardetakse seda, et kui on laps, siis justkui Eesti seadused ei luba üürikorterist välja tõsta,“ ütles ta. Käärsti sõnul nähakse tonti seal, kus seda pole. Üürileandjate seas on levinud väärarusaam, et lapsevanemast üürnikuga on üürilepingu lõpetamine keerulisem, kuid tegelikkuses ei vasta see tõele. „Võlaõigusseaduse järgi on võimalik lõpetada leping ja välja tõsta ka igat lapsega perekonda. [—] Eestis on meil olemas võrdõiguslikkuse volinik ning ei tohiks diskrimineerida rahvuse ega ka laste olemasolu järgi,” ütles Käärst.
Jaanika Käärst ja Lesia Karpa.
Foto: Kuvatõmmis videost. Kristopher Muraveiski, Martin Erik Maripuu
Informatsioon koondatakse kodulehele, kuid sõjapõgenikule ainuüksi sellest ei piisa
Eestis tegeleb riigipoolselt põgenike abistamisega sotsiaalkindlustusamet (SKA). Kersti Kase sõnul on nende kui riigiesindaja seisukoht, et kogu vajalik teave on Ukraina sõjapõgenikele kättesaadav veebilehelt kriis.ee. Sotsiaalkindlustusamet teeb selles osas koostööd ka vabaühenduste ja vabatahtlikega, et tekiks ühine keskne platvorm, kust kogu info oleks kättesaadav.
Sotsiaalkindlustusameti kriisiosakonna nõunik Kersti Kask.
Foto: Kuvatõmmis videost. Kristopher Muraveiski, Martin Erik Maripuu
Anu Viltropi hinnangul ei piisa ainult kodulehele kogutud infost, vaid vajalik on ka personaalne lähenemine. Tuleb silmas pidada, et abi vajavad pagulased pärinevad teistsugusest süsteemist ja kultuuriruumist. Uude riiki tulnud põgenik ei pruugi ärevusest või murest lähedaste pärast aru saada, mis on kõige usaldusväärsemad ja täpsemad allikad.
„Me arvame, et koondame info kodulehele ja sellest piisab, kuid ukrainlane tahab ehk minna kohapeale ja inimesega rääkida või vähemalt helistada,“ sõnas Viltrop. Omalt poolt peaksime sellist võimalust neile pakkuma, sest on oluline, et põgenikel oleks selge arusaam oma õigustest ja kohustustest. „Kõik teenused on olemas, sest oleme heaoluriik, aga teenused saab kätte siis, kui oled ise aktiivne ja oskad neid küsida, [—] kuigi ajutise kaitse saanud isikul on ligipääs kõikidele riigi poolt pakutavatele teenustele samamoodi, nagu Eesti kodanikel, siis võib tihti takistuseks saada keelebarjäär, sest kõik ametnikud ei räägi vene keelt,” ütles Viltrop.
MTÜ Eesti Pagulasabi tugiteenuste juht Anu Viltrop.
Foto: Kuvatõmmis videost. Kristopher Muraveiski, Martin Erik Maripuu
Kersti Kase sõnul tegeleb sotsiaalkindlustusamet sõjapõgenikega ka personaalselt. „Seadusest tuleneva kohustusliku kohanemisprogrammi raames suheldakse põgenikega ka individuaalselt ning samamoodi pöördub ka politsei- ja piirivalveamet personaalselt seoses ajutise kaitse taotlemise ja pikendamisega või ajutise elukoha registreerimisega,“ selgitas ta.
Töötukassa pakub tööandjatele erinevaid toetusprogramme
Töötukassa andmetel on alates 24. veebruarist end töötuks registreerinud üle 14 000 inimese, kellest üle 7000 pärinevad Tallinnast või Harjumaalt. Töötukassa Tartu piirkonna juhi Jane Väli sõnul on tänaseks Eestis töö leidnud keskmiselt 43 protsenti töötuna registreerunutest. „Ukrainlased on väga motiveeritud leidma tööd ja õppima eesti keelt ning nad on kõige kiiremini tööle rakenduv sihtgrupp,“ ütles ta.
Üldiselt laienevad ajutise kaitse saanud töötutele ukrainlastele samad tingimused, mis Eesti kodanikest töötutele. Küll aga lõi töötukassa erimeetmed, et muuta ukrainlaste töölevõtmine lihtsamaks. Väli sõnul on need eelkõige suunatud tööandjatele – näiteks pakub töötukassa neile toetust ukrainlasest töölise kvalifikatsioonieksamite sooritamiseks ja täiendkoolitusteks. Töötukassa soovib, et töötajad saaksid kvalifikatsioonieksamid sooritada tööandja juures.
„Üks suuremaid on mentorlustoetus, mis on kindlasti mahukam, sest töö juures peab juhendaja tegelema ka ukrainlase muude kohanemisküsimustega,“ sõnas Väli. Paljud ettevõtted neid meetmeid ka kasutavad. Töötukassa korraldab suuremates linnades üle Eesti värbamispäevi, kus töötajad ja tööandjad saavad kokku tulla ning endale sobivaid töötajaid või ettevõtteid otsida. „Selline formaat on saanud erinevatelt osapooltelt palju positiivset tagasisidet ning on näha, et see annab ka reaalselt tulemust,“ ütles Väli.
Eesti Töötukassa Tartumaa osakonna juhataja Jane Väli.
Foto: Kuvatõmmis videost. Kristopher Muraveiski, Martin Erik Maripuu
Nõmmel asuva ilusalongi omanik Tiina Meema polnud töötukassa poolt pakutavatest toetusprogrammidest teadlik. „Mina kui tööandja sellest tegelikult ei teadnud ja mulle kukkus see juhuslikult uurides sülle,“ meenutas ta.
Meema sõnul selgus, et ukrainlased ei tule toime töövõtulepingu tingimuste arusaamisega. „Neil puudub aimdus meie ettevõtlusest ja maksusüsteemidest. Ma mõistan, et peame andma neile võimaluse sisse elada, me ei saagi neilt kohe nõuda näiteks eesti keelt, aga kui nad on sellel erialal ka kodumaal töötanud, siis võiksid nad elementaarsed asjad endale selgeks teha,“ sõnas ta. Lisaks tuli ilusalongi omaniku sõnul ukrainlastele üllatuseks, et oma palgast tuleb teatud osa maksta maksudeks.
Tiina Meema, Nõmmel asuva ilusalongi omanik
Foto: Kuvatõmmis videost. Kristopher Muraveiski, Martin Erik Maripuu
Ukrainlasi suunasid ilusalongi tööle tugiisikud ning Meema tõi välja probleemi, et neile ei selgitata piisavalt töölepingu tingimusi. Anu Viltropi sõnul on tugiisiku eesmärk olla kaasteeline ja juhendada inimest (pagulast – toim) iseseisvalt hakkama saama ning kui tugiisik ei tea, mida ta täpsemalt teeb, siis võetakse otsuste tegemine teise täiskasvanu eest ära ehk põgenikul kaob vastutus enda elu eest.
„Tugiisikud on üldiselt erinevate elualade inimesed, kellel ei pea tingimata olema sotsiaalvaldkonna kõrgharidust,” sõnas Viltrop, „siiski, kui tugiisik pole koolitust läbinud või tema ümber pole tugistruktuuri, siis võib juhtuda, et ta põleb läbi, sest võtab võõra inimese mured enda kanda.”
Olgal (nimi muudetud, toimetusele teada) on samuti kokkupuude tugiisikuga. „Minu kogemus oli, et inimene tuli ise rääkima ja meil hakkas jutt jooksma ning temast sai meie tugiisik. Mitte mingit kohustust tal selleks ei olnud, mistõttu olen talle elu lõpuni tänulik. Tegemist on väga kena inimesega,” sõnas Olga. „Väga paljud, kellega ma suhelnud olen, pole sellist inimest, kes nendega igapäevaselt suhtleks ja räägiks Eesti ühiskonnaga kohanemisest.”
Mustalt töötamine tekitab jätkuvalt probleeme
Viltropi sõnul on ukrainlaste töö leidmisega seotud erinevad probleemid. „Kuigi enamuse tööandjatega koostöö sujub, on ette juhtunud ka olukordi, kus proovitakse sõjapõgenikke ära kasutada. Näiteks juhtudel, kui tehakse mitteametlikke kokkuleppeid pakkudes ebaõiglasi töötingimusi või makstes ebaõiglast palka,” sõnas ta. Kõige suurem probleem on „mustalt” ehk mitteametlikult töötamine, mis toob omakorda kaasa teisigi probleeme. „On ette juhtunud olukordi, kus sõjapõgenik teeb tööd 300 tundi kuus, kuid saab selle eest palka ainult 1000 eurot bruto,” ütles Viltrop.
Töötukassa Tartu piirkonna juht Jane Väli ütles, et mustalt töötamine teeb neile muret ning see pole kummalegi osapoolele kasulik. „Sellised tööandjad, kes võtavad voli sel viisil käituda jäävad erinevate kriiside ajal, nagu näiteks koroonakriis, töötasu hüvitistest ilma ning see on ainult aja küsimus, millal see ettevõte hääbub ja sureb,” sõnas ta.
Kahjuks on mitteametlikult töötamine Ukraina kultuuriruumis pigem tavapärane ning töötukassa näeb vaeva, et see meie töökultuuri üle ei kanduks. „Meil ei möödu ühtegi kohtumist, kui me ei tuleta meelde, et on oluline, milline tööleping välja näeb, [—] püüame neid ikkagi meie kultuuriruumiga tuttavaks teha,” sõnas Väli. Töötukassa pole kontrollorgan, mistõttu tehakse tihedat koostööd maksu- ja tolliametiga, et taolised juhtumid saaksid ruttu korda.
Sõjapõgenikel on raskusi erialase töö leidmise ja hariduse tõendamisega
Samamoodi valmistab muret asjaolu, et ukrainlane, kes omab head haridust ning töötas kodumaal tasuval ametikohal oma ala spetsialistina, pääseb Eestis tõenäoliselt tööle vaid lihtsamatele madalama palgatasemega töödele. Selle üheks põhjuseks on ka vähene keeleoskus.
„Kui olin korteri saanud, otsustasin, et pean endale töö leidma, kõik käivad ju tööl. Valla poolt saime pakkumise, tegemist oli lihttööga vabrikus, aga palk oli sama, mis teistel. Töökaaslased olid sõbralikud, proovisid juttu teha ning olid igakülgselt valmis aitama,” kommenteeris oma tööotsinguid Ukraina sõjapõgenikust pereema Olga.
Kersti Kase hinnangul puudub täpne statistika selle kohta, kui palju sõjapõgenikke töötab ametitel, mis on alla nende kvalifikatsioonitaseme. Kask lisas, et tööle rakendumist raskendab muuhulgas hariduse tõendamine. Kask paneb Eesti inimestele südamele, et sarnase olukorra vältimiseks tasub igaühel mõelda sellele, kuidas on hoitud meie endi haridus- ja täiendkoolituste dokumendid. „Mõistlik on need kokku koguda ühte kindlasse kohta ning kui peaks juhtuma, et on vaja oma elukohast kiirelt lahkuda, siis on nad lähedal ja kiiresti kättesaadavad,” ütles ta.
