Iga aasta kevadel seisavad mitmed noored valiku ees – millise eriala ja kooli kasuks tuleks otsustada. Noored lähevad innukalt õppima seda, millega on tulevikus võimalik palju raha teenida ning madalapalgalistele erialadele suunduvad pigem need inimesed, keda sütitab missioonitunne. Miks tuleb elutähtsatel ametikohtadel töötada pisku eest? Rahastuse kaalukauss kaldub sügavalt ametite poole, mis ei ole hädavajalikud, kuid sellest hoolimata on olulised. 

Arutelu kõrghariduse tasuliseks muutmise üle on näidanud, et haridus ei ole tegelikult nii suur prioriteet, kui seda on varem väljendatud. Oleme uhked suure pingutuse tagajärjel saavutatud PISA testi tulemustega; suve hakul võrdlevad kõik gümnaasiumid oma eksamitulemusi, ent ülikool on selle kõige tagajärjel justkui unustusehõlma vajunud. Õppejõud teevad oma tööd missioonitundest ning tihtipeale rabavad äraelatumise nimel ka mitmel töökohal – sarnaselt politseinikele, arstidele, õdedele ja nii mõnegi teise ameti töötajatele. 

Hädavajalike erialade õpetamisele ei panustata piisavalt raha, mis võib teatud inimgrupid jätta haprasse seisu. Ei ole kellegi jaoks saladus, et psühholoogiaõpe on alarahastatud ja selle tagajärjel on vaimse tervise spetsialiste vähe; psühholoogide järjekorrad on samas liiga pikad, eriti nende inimeste jaoks, kes vajavad abi nii kiiresti kui võimalik. Tekib tunne nagu vaimse tervise heaolu surutakse alla, justkui vaimse tervise probleemid ei ole sama koormavad nagu füüsilised tervisemured.

Mida vähem rahastatakse hädavajalike erialade õpetamist ja nende ametite palku, seda kaugemale liiguvad noored nende valimisest, kuna kõik ei soovi töötada missioonitunde pealt.