EKSPERIMENT: Lehepuhuriga maailma vastu. Lugu sellest, kuidas linnavalitsuse ees undamas käia
Sügis Tartus on lummav – värvilised lehed langevad päikesekiirte paistel ja loengusse lipates saab läbi lehtede sahistada. Toomemäel jalutades naudid veel viimaseid hetki rohelust ja päevavalgust, enne kui pilkane pimedus võimust võtab. Kuni hommikutundidel ärkad mitte äratuskella, vaid tüütu undamise peale – sügis tähendab ju ka lehepuhurite kõrgaega. Kuigi lehepuhurite hullus on viimase paari aasta jooksul vaikselt taanduma hakanud, ei ole need linnapildist kaugeltki kadunud.
Hommikupoolik lehepuhujana
Mõtlesin, et katsetan lehepuhuriga töötamist ja aitan ühtlasi linnavalitsusel avalikku ruumi korras hoida. Niisiis sean ühel sügishommikul sammud ehituspoe poole ja lausun kassas: „Tere, ma soovin rentida lehepuhurit.” Plaan on linnavalitsuse maja ees lehti puhuda, et näha, kas mõni ametnik või linlane palub mul lõpetada või on nad huugamisega nii ära harjunud, et ei pane enam tähelegi. Palun klienditeenindajalt kõige tavalisemat, käeskantavat bensiinimootoriga lehepuhurit. Ta küsib seepeale, kas olen varem lehepuhurit kasutanud. Mõistagi ei ole. Seega näitab ta, kuidas masin tööle käib, mis nuppu puhumiseks all hoida ja kust võimsust juurde keerata. Paksud kindad ja summutavad kõrvaklapid taskus, lehepuhur käes, võtan suuna linnavalitsuse poole.
Mida kõvemini lehti puhuda, lendavad need aina kaootilisemalt ringi, ja ühte hunnikusse on neid pea võimatu saada.
Minu õnnetuseks on valitsuse maja ümbrus lehtedest puhtaks lakutud, kuigi parkides langevad lehed tuhinal. Linnavalitsuse vastas riisub üks töötaja rehaga (!) lehti, nii et sinna ma ei kipu, õel oleks tema senine töö nurjata. Kõnnin nagu totakas, neljakilone lehepuhur käe otsas rippumas, linnavalitsuse maja ümber ja otsin kohta, kus masinale elu sisse pumbata. Lõpuks otsustan Kalevi kommipoe nurga kasuks, kuigi lehti seal ülemäära palju pole, aga ega see pole ka teisi lehepuhujaid varem heidutanud. Lehepuhurit tuleb käivitada nagu muruniidukit: kõigepealt pumpad paar korda ja seejärel tõmbad nöörist. Mõne tõmbamisega hakkab puhur popsuma, tuleb tossu ja nimetissõrme all olevale päästikule vajutades muutub mürin valjemaks. Saan kohe aru, et mul pole aimugi, kuidas efektiivselt lehti puhuda – see pole üldse nii lihtne, kui näib. Sagin umbes viis minutit ringi, kuni käsi ära väsib ja tööriista peatan. Piinlik on olla, sest tean, kui tüütu lehepuhurite müra on. Puhkan veidi ja otsustan siis taas tööle asuda, sest ega nii vähese puhumise peale keegi ei reageeri.
Ma ei kujuta ette, kuidas inimesed väikeste pausidega tundide viisi puhuda suudavad – see väsitab korralikult nii pead kui ka käsi.
Pumpan ja tõmban mõned korrad nööri. Mitte midagi. Teen sama asja mitu korda veel. Ikka mitte midagi. Ometigi on paak täis ja liigutus tuttav. Lähen De Tolly pargi äärde ja proovin seal uuesti, kuid tulutult. Vahepeal kurdan sõbrale, kui ebamugav mul olla on, aga alla ka ei anna. Üritan ja üritan, aga midagi ei juhtu, kuni mu juurde astub üks mees, kes küsib, kas vajan abi, mille hea meelega vastu võtan. Selgitan talle oma eksperimendi eesmärki, samal ajal kui temagi vaeva näeb, et masin ellu ärkaks. Ta tõdeb, et ei kannata üldse lehepuhureid just müra tõttu. Siiski annab ta mulle põriseva puhuri, ma tänan teda ja jätkan müristamist. Vähemalt on, mida puhuda – pargi teed on lehti täis ja neid langeb üha juurde. Kuigi puhuri mõte peaks olema lehtede tõhus kokkuajamine, siis minu hinnangul muudab puhur selle hoopiski raskemaks. Mida kõvemini neid puhuda, lendavad lehed aina kaootilisemalt ringi, ja ühte hunnikusse on neid pea võimatu saada. Vahest on tegu algaja oskamatusega, ent ma tõesti ei arvanud, et lehtede puhumine nii kontrollimatu on. Pargi tee saab pisut puhtamaks, ent esimesed tuuleiilid nurjavad tehtud töö. Möödujad vaatavad mind veidralt ning mõni ühmab, kuid keegi ligi ei astu.
Proovin õnne Pirogovi pargis, kus usun olevat palju lehti ja rahvast. Tuleb tunnistada, et ka Piro pargi teed on puhtad ning tartlased näivad olevat tööl või loengutes, nii et inimesi ma seal kuigi palju ei kohta. Undan natuke ringi, kuni endal hakkavad kõrvad vaikselt vilisema (kõrvaklappe ma siiski ei kandnud, et võimalusel inimeste tähelepanekuid kuulda) ning käsi ja õlg masina hoidmisest ära väsivad. Ma ei kujuta ette, kuidas inimesed väikeste pausidega tundide viisi puhuda suudavad – see väsitab korralikult nii pead kui ka käsi.
Linnavalitsus lehepuhureid keelustama ei kipu
Miks siis ikkagi lehepuhureid kasutatakse, kui need tüütut müra tekitavad, tossu näkku paiskavad ja lehti lihtsalt ringi ajavad? Tartu linnavalitsus on mitmel korral öelnud, et lehepuhureid eelistatakse rehadele, sest riisumine on füüsiline töö, milleks tegijaid ei leidu. Mõistan, et riisudes tuleb end rohkem liigutada, kuid kahtlen, et paarikilose kolakaga töötamine kordades kergem on. Lisaks kannatab lehepuhuja ise müra, vibratsiooni ja heitgaaside keskmes. Riisumine võib küll aeganõudvam olla, ent kas lehepuhuriga undamine ikkagi kaalub reha üles?
„Ega neil ei ole keelatud käsitsi ja rehaga neid lehti kokku korjata, aga enamasti ikkagi teenuseosutajad eelistavad kasutada tehnika abi,” nendib Tartu abilinnapea Reno Laidre.
Tartu abilinnapea Reno Laidre, kes vastutab linnaplaneerimise, maakorralduse, ehituse ja arhitektuuri eest, selgitab, et linn ostab tänavapuhastamise teenust sisse, seda nii lehtede koristamiseks, muruniitmiseks kui ka lumepuhastuseks. Linnavalitsus ei ole lehepuhureid keelanud, ega ka üldiselt sätestanud, kuidas koristustöid teha tuleb. „Kuidas teenuseosutaja seda teeb – selles osas on linn paindlik. Ega neil ei ole keelatud käsitsi ja rehaga neid lehti kokku korjata, aga enamasti ikkagi teenuseosutajad eelistavad kasutada tehnika abi,” nendib Laidre ja lisab, et riisumine võtaks tunduvalt rohkem aega. Ta kinnitab, et öörahu ajal, tööpäeviti kell 22–6 ja nädalavahetusel kell 00–7, on müra tekitamine keelatud ning üldiselt eeldab linnavalitsus teenusepakkujatelt inimlikkust.
Laidre tunnistab, et lehepuhurid tekitasid mõned aastad tagasi elanikes meelehärmi, kuid näeb, et toimumas on nihe paremuse poole, kuigi õiguslik raamistik on jäänud samaks. Esiteks, on tema sõnutsi arenenud tehnoloogia, nii et lehepuhurid pole enam sisepõlemismootoriga, vaid elektrilised, mistõttu on nende müratase väiksem. Ta toob näite eraelust: ühel tuttaval on akuga lehepuhur, millel on akude jaoks kaks pesa, seega järjest saab kauem töötada, kusjuures akud on universaalsed ehk sobivad ka teistele tööriistadele. Laidre usub, et akuga lehepuhurid on keskkonnasõbralikumad ning ka inimese tervisele paremad, sest müra on vähem ja mürgiseid heitgaase ei teki. Teiseks arvab abilinnapea, et töötajad on muutunud kompetentsemaks ja oskavad arvestada, millal on sobiv aeg lehti koristada. Kolmanda aspektina on tema hinnangul elanikud muutunud leplikumaks ja alguses võõrastavana tunduvate lehepuhuritega harjunud. Kuigi kohati on esitatud kaebusi, siis üldiselt on pahameel lehepuhurite ümber vaibumas, sest esile on kerkinud elulisemad teemad seoses koroonakriisiga.
Facebooki lehekülje „Lõpp leheföönitamisele” algataja Kaspar Kruup ei usu, et elanikud lehepuhurite müraga ära harjuksid, kuna puhurid on valjud ja töötavad väljakannatamatul sagedusel. Elektrilised lehepuhurid on tema hinnangul bensiinimootori omadest pisut paremad, sest need on vaiksemad ja nende helisagedus ei ole nii kurnav. Kuigi lehepuhurid ei ole Tartust kadunud, tunnetab ka Kruup, et positiivne muutus on toimumas: puhureid on sel hooajal linnapildis näha olnud vähem ning ka inimesed saadavad mainitud Facebooki lehele vähem pilte ja videoid kui varasematel aastatel.
Kuvatõmmis Lõpp Leheföönitamisele Facebooki postitusest.
Kruup arvab, et linn peaks lehepuhumist reguleerima. Seda seetõttu, et puhuritega undamine on kahjulik töötajale, kuna müratase on kõrge ja tihti ei kasutata summutavaid kõrvaklappegi, masina vibratsioon väsitab kätt ja õlga ning sisepõlemismootori heitgaasid on mürgised. „[Lehepuhur] on füüsiliselt tõhusam mingites olukordades, aga tegelikult ta ikkagi kurnab ja kahjustab seda töötegijat,” tõdeb ta. Lisaks mürareostusele keerutab puhumine üles peenosakesi, eriti kui maapind on kuiv ja lehti on vähe, mis kahjustavad ka mööduvate inimeste tervist.
Jõulisemaid regulatsioone abillinnapea Reno Laidre aga ei toeta, sest ta ei poolda käske ja keelde, vaid loodab, et selgitustöö ja head eeskujud toovad järgijaid. Samuti on lehekoristus sesoonne tegevus, nii et vastuseis lehepuhuritele pole aastaringselt nähtav. Lehepuhurite piiramine või keelustamine ei ole linnavalitsuses käesoleval hooajal jutuks tulnud. „Meil ei ole seda aktuaalselt täna teemana laual. Me ei aruta selle üle, ei volikogus, komisjonides ega ka linnavalitsuses, kas seda peaks muutma, sest see ei ole probleem,” märgib Laidre.
Lisaks mürareostusele keerutab puhumine üles peenosakesi, eriti kui maapind on kuiv ja lehti on vähe, mis kahjustavad ka mööduvate inimeste tervist.
Kruup on sel teemal linnavalitsusega suhelnud ning tõstatanud küsimuse, miks üldse on vaja nii ulatuslikult lehti kokku korjata. Ta mõistab, et lehehunnik võib muutuda libedaks ja ohtlikuks, kuid selleks tuleb hoida kõnniteed ja rattarajad puhtana, mitte taga ajada üksikuid lehti. „Enne lehepuhurite leiutamist inimesed ju ei kukkunud massiliselt tänavatel surnuks ennast. Meil ei olnud probleemi. Minu meelest siin on selline inimkeskne ideoloogia, et kõik peab olema meie kontrolli all, me ei saa aktsepteerida seda, kui on mingid asjad, mis ei ole meie kontrolli all,” arvab Kruup, võrreldes lehekoristust pedantliku muruniitmisega. Lisaks tuleneb vajadus lehepuhuriga unnata tema hinnangul osati ka sellest, et inimestel tekib tunne, et kui juba lehepuhur leiutatud on, siis on mõistlik seda ka kasutada. Sellegipoolest on Kruup täheldanud positiivset muutust ka selles vallas – tänavu on parkidesse jäetud rohkem lehti.
Sarnased artiklid
-
Raul ja Romet Esko ülikooliõpingutest: “Teine aasta läks lõpuni allamäge. Hinded läksid käest ära.”
kultuur
-
Ajakirjanikud on kimpus kopsakate kohtuhagidega. Martin Laine: olen kui poole kohaga advokaat
meediapalat -
-
maailm
-
haridus
EKSPERIMENT: Lehepuhuriga maailma vastu. Lugu sellest, kuidas linnavalitsuse ees undamas käia
Sügis Tartus on lummav – värvilised lehed langevad päikesekiirte paistel ja loengusse lipates saab läbi lehtede sahistada. Toomemäel jalutades naudid veel viimaseid hetki rohelust ja päevavalgust, enne kui pilkane pimedus võimust võtab. Kuni hommikutundidel ärkad mitte äratuskella, vaid tüütu undamise peale – sügis tähendab ju ka lehepuhurite kõrgaega. Kuigi lehepuhurite hullus on viimase paari aasta jooksul vaikselt taanduma hakanud, ei ole need linnapildist kaugeltki kadunud.
Hommikupoolik lehepuhujana
Mõtlesin, et katsetan lehepuhuriga töötamist ja aitan ühtlasi linnavalitsusel avalikku ruumi korras hoida. Niisiis sean ühel sügishommikul sammud ehituspoe poole ja lausun kassas: „Tere, ma soovin rentida lehepuhurit.” Plaan on linnavalitsuse maja ees lehti puhuda, et näha, kas mõni ametnik või linlane palub mul lõpetada või on nad huugamisega nii ära harjunud, et ei pane enam tähelegi. Palun klienditeenindajalt kõige tavalisemat, käeskantavat bensiinimootoriga lehepuhurit. Ta küsib seepeale, kas olen varem lehepuhurit kasutanud. Mõistagi ei ole. Seega näitab ta, kuidas masin tööle käib, mis nuppu puhumiseks all hoida ja kust võimsust juurde keerata. Paksud kindad ja summutavad kõrvaklapid taskus, lehepuhur käes, võtan suuna linnavalitsuse poole.
Mida kõvemini lehti puhuda, lendavad need aina kaootilisemalt ringi, ja ühte hunnikusse on neid pea võimatu saada.
Minu õnnetuseks on valitsuse maja ümbrus lehtedest puhtaks lakutud, kuigi parkides langevad lehed tuhinal. Linnavalitsuse vastas riisub üks töötaja rehaga (!) lehti, nii et sinna ma ei kipu, õel oleks tema senine töö nurjata. Kõnnin nagu totakas, neljakilone lehepuhur käe otsas rippumas, linnavalitsuse maja ümber ja otsin kohta, kus masinale elu sisse pumbata. Lõpuks otsustan Kalevi kommipoe nurga kasuks, kuigi lehti seal ülemäära palju pole, aga ega see pole ka teisi lehepuhujaid varem heidutanud. Lehepuhurit tuleb käivitada nagu muruniidukit: kõigepealt pumpad paar korda ja seejärel tõmbad nöörist. Mõne tõmbamisega hakkab puhur popsuma, tuleb tossu ja nimetissõrme all olevale päästikule vajutades muutub mürin valjemaks. Saan kohe aru, et mul pole aimugi, kuidas efektiivselt lehti puhuda – see pole üldse nii lihtne, kui näib. Sagin umbes viis minutit ringi, kuni käsi ära väsib ja tööriista peatan. Piinlik on olla, sest tean, kui tüütu lehepuhurite müra on. Puhkan veidi ja otsustan siis taas tööle asuda, sest ega nii vähese puhumise peale keegi ei reageeri.
Ma ei kujuta ette, kuidas inimesed väikeste pausidega tundide viisi puhuda suudavad – see väsitab korralikult nii pead kui ka käsi.
Pumpan ja tõmban mõned korrad nööri. Mitte midagi. Teen sama asja mitu korda veel. Ikka mitte midagi. Ometigi on paak täis ja liigutus tuttav. Lähen De Tolly pargi äärde ja proovin seal uuesti, kuid tulutult. Vahepeal kurdan sõbrale, kui ebamugav mul olla on, aga alla ka ei anna. Üritan ja üritan, aga midagi ei juhtu, kuni mu juurde astub üks mees, kes küsib, kas vajan abi, mille hea meelega vastu võtan. Selgitan talle oma eksperimendi eesmärki, samal ajal kui temagi vaeva näeb, et masin ellu ärkaks. Ta tõdeb, et ei kannata üldse lehepuhureid just müra tõttu. Siiski annab ta mulle põriseva puhuri, ma tänan teda ja jätkan müristamist. Vähemalt on, mida puhuda – pargi teed on lehti täis ja neid langeb üha juurde. Kuigi puhuri mõte peaks olema lehtede tõhus kokkuajamine, siis minu hinnangul muudab puhur selle hoopiski raskemaks. Mida kõvemini neid puhuda, lendavad lehed aina kaootilisemalt ringi, ja ühte hunnikusse on neid pea võimatu saada. Vahest on tegu algaja oskamatusega, ent ma tõesti ei arvanud, et lehtede puhumine nii kontrollimatu on. Pargi tee saab pisut puhtamaks, ent esimesed tuuleiilid nurjavad tehtud töö. Möödujad vaatavad mind veidralt ning mõni ühmab, kuid keegi ligi ei astu.
Proovin õnne Pirogovi pargis, kus usun olevat palju lehti ja rahvast. Tuleb tunnistada, et ka Piro pargi teed on puhtad ning tartlased näivad olevat tööl või loengutes, nii et inimesi ma seal kuigi palju ei kohta. Undan natuke ringi, kuni endal hakkavad kõrvad vaikselt vilisema (kõrvaklappe ma siiski ei kandnud, et võimalusel inimeste tähelepanekuid kuulda) ning käsi ja õlg masina hoidmisest ära väsivad. Ma ei kujuta ette, kuidas inimesed väikeste pausidega tundide viisi puhuda suudavad – see väsitab korralikult nii pead kui ka käsi.
Linnavalitsus lehepuhureid keelustama ei kipu
Miks siis ikkagi lehepuhureid kasutatakse, kui need tüütut müra tekitavad, tossu näkku paiskavad ja lehti lihtsalt ringi ajavad? Tartu linnavalitsus on mitmel korral öelnud, et lehepuhureid eelistatakse rehadele, sest riisumine on füüsiline töö, milleks tegijaid ei leidu. Mõistan, et riisudes tuleb end rohkem liigutada, kuid kahtlen, et paarikilose kolakaga töötamine kordades kergem on. Lisaks kannatab lehepuhuja ise müra, vibratsiooni ja heitgaaside keskmes. Riisumine võib küll aeganõudvam olla, ent kas lehepuhuriga undamine ikkagi kaalub reha üles?
„Ega neil ei ole keelatud käsitsi ja rehaga neid lehti kokku korjata, aga enamasti ikkagi teenuseosutajad eelistavad kasutada tehnika abi,” nendib Tartu abilinnapea Reno Laidre.
Tartu abilinnapea Reno Laidre, kes vastutab linnaplaneerimise, maakorralduse, ehituse ja arhitektuuri eest, selgitab, et linn ostab tänavapuhastamise teenust sisse, seda nii lehtede koristamiseks, muruniitmiseks kui ka lumepuhastuseks. Linnavalitsus ei ole lehepuhureid keelanud, ega ka üldiselt sätestanud, kuidas koristustöid teha tuleb. „Kuidas teenuseosutaja seda teeb – selles osas on linn paindlik. Ega neil ei ole keelatud käsitsi ja rehaga neid lehti kokku korjata, aga enamasti ikkagi teenuseosutajad eelistavad kasutada tehnika abi,” nendib Laidre ja lisab, et riisumine võtaks tunduvalt rohkem aega. Ta kinnitab, et öörahu ajal, tööpäeviti kell 22–6 ja nädalavahetusel kell 00–7, on müra tekitamine keelatud ning üldiselt eeldab linnavalitsus teenusepakkujatelt inimlikkust.
Laidre tunnistab, et lehepuhurid tekitasid mõned aastad tagasi elanikes meelehärmi, kuid näeb, et toimumas on nihe paremuse poole, kuigi õiguslik raamistik on jäänud samaks. Esiteks, on tema sõnutsi arenenud tehnoloogia, nii et lehepuhurid pole enam sisepõlemismootoriga, vaid elektrilised, mistõttu on nende müratase väiksem. Ta toob näite eraelust: ühel tuttaval on akuga lehepuhur, millel on akude jaoks kaks pesa, seega järjest saab kauem töötada, kusjuures akud on universaalsed ehk sobivad ka teistele tööriistadele. Laidre usub, et akuga lehepuhurid on keskkonnasõbralikumad ning ka inimese tervisele paremad, sest müra on vähem ja mürgiseid heitgaase ei teki. Teiseks arvab abilinnapea, et töötajad on muutunud kompetentsemaks ja oskavad arvestada, millal on sobiv aeg lehti koristada. Kolmanda aspektina on tema hinnangul elanikud muutunud leplikumaks ja alguses võõrastavana tunduvate lehepuhuritega harjunud. Kuigi kohati on esitatud kaebusi, siis üldiselt on pahameel lehepuhurite ümber vaibumas, sest esile on kerkinud elulisemad teemad seoses koroonakriisiga.
Facebooki lehekülje „Lõpp leheföönitamisele” algataja Kaspar Kruup ei usu, et elanikud lehepuhurite müraga ära harjuksid, kuna puhurid on valjud ja töötavad väljakannatamatul sagedusel. Elektrilised lehepuhurid on tema hinnangul bensiinimootori omadest pisut paremad, sest need on vaiksemad ja nende helisagedus ei ole nii kurnav. Kuigi lehepuhurid ei ole Tartust kadunud, tunnetab ka Kruup, et positiivne muutus on toimumas: puhureid on sel hooajal linnapildis näha olnud vähem ning ka inimesed saadavad mainitud Facebooki lehele vähem pilte ja videoid kui varasematel aastatel.
Kuvatõmmis Lõpp Leheföönitamisele Facebooki postitusest.
Kruup arvab, et linn peaks lehepuhumist reguleerima. Seda seetõttu, et puhuritega undamine on kahjulik töötajale, kuna müratase on kõrge ja tihti ei kasutata summutavaid kõrvaklappegi, masina vibratsioon väsitab kätt ja õlga ning sisepõlemismootori heitgaasid on mürgised. „[Lehepuhur] on füüsiliselt tõhusam mingites olukordades, aga tegelikult ta ikkagi kurnab ja kahjustab seda töötegijat,” tõdeb ta. Lisaks mürareostusele keerutab puhumine üles peenosakesi, eriti kui maapind on kuiv ja lehti on vähe, mis kahjustavad ka mööduvate inimeste tervist.
Jõulisemaid regulatsioone abillinnapea Reno Laidre aga ei toeta, sest ta ei poolda käske ja keelde, vaid loodab, et selgitustöö ja head eeskujud toovad järgijaid. Samuti on lehekoristus sesoonne tegevus, nii et vastuseis lehepuhuritele pole aastaringselt nähtav. Lehepuhurite piiramine või keelustamine ei ole linnavalitsuses käesoleval hooajal jutuks tulnud. „Meil ei ole seda aktuaalselt täna teemana laual. Me ei aruta selle üle, ei volikogus, komisjonides ega ka linnavalitsuses, kas seda peaks muutma, sest see ei ole probleem,” märgib Laidre.
Lisaks mürareostusele keerutab puhumine üles peenosakesi, eriti kui maapind on kuiv ja lehti on vähe, mis kahjustavad ka mööduvate inimeste tervist.
Kruup on sel teemal linnavalitsusega suhelnud ning tõstatanud küsimuse, miks üldse on vaja nii ulatuslikult lehti kokku korjata. Ta mõistab, et lehehunnik võib muutuda libedaks ja ohtlikuks, kuid selleks tuleb hoida kõnniteed ja rattarajad puhtana, mitte taga ajada üksikuid lehti. „Enne lehepuhurite leiutamist inimesed ju ei kukkunud massiliselt tänavatel surnuks ennast. Meil ei olnud probleemi. Minu meelest siin on selline inimkeskne ideoloogia, et kõik peab olema meie kontrolli all, me ei saa aktsepteerida seda, kui on mingid asjad, mis ei ole meie kontrolli all,” arvab Kruup, võrreldes lehekoristust pedantliku muruniitmisega. Lisaks tuleneb vajadus lehepuhuriga unnata tema hinnangul osati ka sellest, et inimestel tekib tunne, et kui juba lehepuhur leiutatud on, siis on mõistlik seda ka kasutada. Sellegipoolest on Kruup täheldanud positiivset muutust ka selles vallas – tänavu on parkidesse jäetud rohkem lehti.
