Pühapäeva õhtul helistasin Tiidule ettepanekuga hakata tema suhkrubeebiks*. Mina soovisin 400€ kuus, tema soovis mulle ilma kummita taha panna ja pärast suhu lõpetada. Tahtsin oksendada. Kuidas ma küll siia jõudsin? 

Oli septembri lõpp ja mul, nagu igal esmakursuslasel, kes pole enne üksi elanud, oli raha otsas. Kuid ega sellepärast peole minemata ei saa jätta. Sõpradega sai nalja tehtud, et äkki peaksin suhkrubeebiks hakkama. Selle idee peale kergitasin Tinderi seadetes meeste vanuse 40+ peale ja hakkasin swipe‘ma. Minu üllatuseks oli seal palju neid mehi, kes sihilikult otsisidki endale tüdrukut, keda materiaalselt toetada. 

Kes need mehed üldse on, mida nad minuga teha tahavad, kui turvaline see kõik ikkagi on, mis siis saab, kui minuga midagi peaks juhtuma, olid ainult mõned küsimused, mis mu peas ringi jooksid. Otsustasin hakata otsima suhkrubeebisid, kes oskaksid mu küsimustele vastata. 

Tegin omale suhkruissi** kasutaja leheküljele, mis viib kokku suhkrubeebid ja -issid. Koostasin kirja, et otsin loo jaoks tüdrukuid, kes oleksid nõus anonüümsed allikad olema. Vahepeal leidsin veel lehekülgi, kus tüdrukud endale sponsoreid otsivad ning otsisin ka seal neidudega kontakti. Kokku saatsin laiali ligi 50 kirja. Nädalaga vastas mulle vaid üks tüdruk, kes ütles, et tema otseselt suhkrubeebindusega ei tegele, kuid soovis edu. Olin tupikus ja tahtsin lugu katki jätta.

Teema ei lasknud mul aga magada, sest olin selles maailmas juba nii sees. Viimase pingutusena otsustasin teha tutvumissaidile kuulutuse ning kehastuda ise suhkrubeebiks.

 

Mahajataha.com: Eesti ühiskonna räpane saladus

Kui väga lühidalt kokku võtta, mis iseloomustab mahajataha.com-i, siis on tegemist pooleldi läbuga ja pooleldi orgiaga. On viisakaid kuulutusi, kus noorem neiu otsib pikemaajalist sponsorit, aga on ka üheöö prostituutide pakkumisi:  „Pakun suusex, pornosex, ANAALSEX- 100€. Tartu kesklinn! SMs ja VaRjAtUd numBRile EI VASta!!1!“. Portaali ilmub päevas umbes sada kuulutust. Sajad kirjavead, kohati agressiivsed pakkumised ja niimoodi kümneid kordi päevas.

Mida seal lehel siis täpsemalt pakutakse? Kuulutusi on nii palju, et välja paistmiseks peab tegema suuri pakkumisi. Eduka profiili juures on kindlasti pakkuja vanus, elukoht, pikkus ning kaal, teenused, mida ollakse nõus osutama ja kui palju raha selle kõige eest küsitakse. Vaatlused näitasid, et keskmine hind seksi eest on 80–120€, suuseksi eest 40€ ja kõik muu on juba kokkuleppe küsimus. Lisaks tüdrukutele ja naistele, kes oma teenuseid pakuvad, müüakse erektsioonihäiretega meestele Viagrat ja Kamagrat (mõlemad on retseptiravimid ehk tegu on ebaseadusliku tegevusega), üüritakse välja kortereid prostitutsiooni tarbeks ning nooremad tüdrukud müüvad suure hinna eest oma süütust.

 

Kata: vabameelne tudengineiu

Tehtud uus e-mail ja ostetud telefoni stardipakett, oli aeg alustada uut karjääri. Kuulutuse tegemine maksis 5 eurot. Oma kuulutuse tarbeks pidin looma uue isiksuse, mille taga on ka mingil määral tõene info. Kertust sai Kata, punapäine Tartu tudengineiu, kes otsib omale vabameelset püsisponsorit. Kindlateks märksõnadeks oli „tudeng“ ja „sponsor“. Eksperimendi mõttes ei olnud ma huvitatud meestest, kes tahtsid ühe korra kohtuda, sest hakkasin ikkagi suhkrubeebiks, mitte prostituudiks. 

Kui mu kuulutus oli portaali üles läinud, ei jäänud jälle muud üle kui oodata ja loota, et keegi ühendust võtab. Eeldasin, et kahe nädala jooksul laekub meilile heal juhul üks kiri. Kolme tunni möödudes avasin juhuslikus huvis uuesti mail.ee ja see, mis mulle sealt vastu vaatas, paneb mind siiamaani imestama. Laekunud oli 24 kirja, hommikuks oli laekunud üle kolmekümne kirja ning umbes nädalaga oli postkasti tulnud üle saja päringu. Oli aega teada saada, mis tunne on ise suhkrubeebiks hakata ning mis sellega kaasneb.

 

Kes tahab sponsoreerida punapäist tudengit?

Otsisin mehi, kes oleksid valmis minuga pikaajalist materiaalselt kasulikku suhet looma. Minu eesmärk oli saada meestelt pakkumisi, nende seast valida võimalikult erinevad profiilid ja nendega üks kõne telefonis maha pidada.

Minuga võttis ühendust igasuguseid mehi – noori, vanu, viisakaid, üleolevaid, alluvaid, üksikuid, abielumehi jne. Julgen väita, et valdav enamus meestest, kes mulle kirjutasid, olid väga viisakad. Teretati, esitati omapoolne pakkumine, saadeti terviseid ja lugupidamisi. Need mehed pakkusid mulle diskreetsust, raha alates 100€ kohtumise eest ja jätsid üldiselt väga adekvaatse mulje, vahel läks lausa meelest, mis portaalist nad minu kontakti said. 

Kirjade seast hakkasid mulle silma neli värvikamat tüüpi. Nendeks olid poissmees Sander***, abielu Ats, perversne Tiit ja toidupoe Margus.

Helistamise hetk jõudis kätte. Ma alahindaks olukorda, kui ma ütleksin, et olin lihtsalt närviline. Sellist justkui lavahirmu ei ole ma mitte kunagi tundnud. Kõhus keeras, süda peksis rinnust välja, peopesad higistasid, mul oli siiralt ebamugav ja halb. Panin diktofoni salvestama ja valisin esimese numbri.

„Hallo“

„Tere, mina olen Kata.“

„Tere!“

„Kas räägime natukene?“

 28-aastane poissmees Sander

Nägu käte vahele peidetult suutsin vahetada esimesed sõnad, kuigi terve aeg oli tunne, et oksendan ärevusest lauale. Proovisin elu eest oma häälevärinat varjata, aga minu üllatuseks oli poissmees Sander telefonis sama närvis kui mina. Veniva kuid lühikese vestluse tulemuseks oli nii mõnigi lõhestav vaikushetk, mille poissmees Sander täitis sujuvalt sõnadega: „Ma ei teagi…“. 

Sander oli väga alandlik ja uje, tema käest mingitki infot saada oli väga keeruline. Tema olek ja hääletoon olid väga ebakindlad, sellega pani ta minugi halvasti tundma, nagu teeks midagi ebaseaduslikku ja halba. Kuigi tema võttis minuga ühendust, puudus tal igasugune plaan ning eeldas, et mina panen meie kohtumise detailid paika. Peale meie kõne lõppemist saatis Sander mulle meili, kus ta tunnistas, et vastupidiselt meie algsele kokkuleppele, soovib ta, et oleksin ainult tema suhkrubeebi ja ei kohtuks teiste meestega, selle eest oli ta nõus mulle suuremat rahalist tuge pakkuma.

Kui tänapäeval saaks veel toru hargile visata, siis peale esimese kõne lõppu oleks ma tahtnud seda teha küll. Mul käisid üle selja külmavärinad, aga esimene suur närv oli läinud. Minuga rääkis telefonis päris inimene, sama närviline ja inimlik.

 

50+ aastane toidupoe Margus

Muljetamiseks ei jäänud palju aega, sest telefon hakkas helisema. See oli toidupoe Margus, kes asus viivitamatult asja kallale. Margus vajab „sõbrannat“, kes käiks tal vahepeal külas ja tema eest toidupoes. Kohe häälest on aru saada, et tegu on vanema meesterahvaga. Margus on väga otsekohene, selline no-bullshit mees. Ta rääkis mulle juba teise lausega, kuidas tal juhtus tööl õnnetus ja ta ei saa ajutiselt kõndida. 

See, kuidas Margus oma õnnetusest rääkis, oli nii siiras ja südantlõhestav, et pidin pisaraid tagasi hoidma. Hääl hakkas värisema idee peale, et keegi on nii üksik ja abitu, et peab sellisest portaalist nagu mahajataha.ee endale seltskonda otsima. Käsi kokku pigistades poetasin esimese pisara ja tundsin, et see eksperiment on minust võitu saanud. Jõudsime oma jututeemadega rahani, kui Margus tõi üles juhtumi ühest endisest tüdrukust, kes tal külas oli käinud, kellega nad olid lausa tülli läinud. Marguse sõnul oli neiu talt raha välja pressima hakanud. Tema hääletoonist ja kõnemaneerist oli aru saada, et nendevaheline suhe oli tõesti halvasti lõppenud. 

Kogu jutu seest tuli välja ka Marguse tõeline pale. Korra kommenteeris Margus niimoodi möödaminnes neiu välimust, kuid kui olime juba mõnda aega vestelnud, hakkas ta süvitsi analüüsima, kuidas too olevat ikkagi vanamoodsa välimusega, kasimata ning ka riietus ei olnud Marguse silmis kiita. Igasugune sümpaatia oli Marguse suhtes kadunud. 

Kuigi Margus saatis mulle meili, kus oli selgelt kirjas, et intiimteenuseid tema ei soovi ja telefoniski rääkis, kuidas tahab lihtsalt seltskonda, siis meie vestlus kulmineerus ikkagi sellega, kuidas Margus ootab mind hea meelega endale voodisse. „Ja võib-olla tulevikus, kui tahad, võid mulle kaissu ka pugeda.“ Nüüd hakkas mul juba ebamugav ja proovisin kiiresti vestluse lõpule viia. Suus oli rõve maitse, nagu oleksin just selle mehega voodist tulnud, aga see on ju ainult telefonikõne, miks see mind nii tugevalt mõjutab?

 

42-aastane perversne Tiit

Tiit oli alguses väga skeptiline ja ettevaatlik mulle oma nime ütlema. Vahetasime *võlts* nimesid ja saime vestlusega alustatud. Olin seni kasutanud oma tavapärasest sensuaalsemat häält, kuid kui Tiidu poolt hakkas kostuma oigeid, ohkeid ja tooli raginat, olin sunnitud oma kõnemaneeri tagasi tõmbama. Tiit oli väga otsekohene, ta ei olnud huvitatud viisakustest või sellest, mis mul küsida on. Tema tahtis teada ainult üht – kui vabameelne olen mina valmis olema. Tiit proovis meievahelist vestlust suunata talle kasulikus suunas, kuid ma ei lasknud ennast kõigutada. Küll tahtis ta rääkida sellest, mida mina voodis proovinud olen ja mida ma temaga teha tahaksin, kas ma olen anaalseksi proovinud või laseksin tal endale suhu lõpetada. 

Mul oli nii rõve, katsin näo taas kätega ja vastasin kõigele jaatavalt, täpselt nii nagu ta tahtis. Üle mu selja jooksid külmavärinad, sõnad ei tahtnud enam välja tulla ja kõik, mis ma teha tahtsin, oli telefon aknast välja visata ning see perversne mees unustada. Tiit suhtus tervesse olukorda väga üleolevalt, raha pakkus ta vastavalt selle eest, mida kõike ma temaga nõus tegema olen. Meie vestluse saatuslikuks lõpuks saab kondoomi kasutamise aspekt. Tiidu sõnade järgi ei ole kondoom seksis tema jaoks mingi lahendus. Jätame hüvasti. (Paari päeva pärast, vast meeleheitest tingitud, kirjutab Tiit mulle meili, et on nõus tegema kompromissi ja esimesel korral minuga kondoomi kasutama. Kui lahke temast!)

Ma vajasin pausi. Olin emotsionaalselt nii üle koormatud. Olin tuim ja tundsin, et tahan selle lihtsalt ära teha, et ei peaks sellega enam kokku puutuma. Teadsin, et sellised inimesed on olemas, aga ma ei arvanud kunagi, et pean nendega päriselt rääkima. Mitte miski ei suutnud mind selleks ette valmistada. 

 

39-aastane abielu Ats

Ees oli veel viimane kõne, pidin helistama Atsile. Atsile, nagu mullegi, oli see esimene kord kellegagi portaalist ühendust võtma. Meie vestluse käigus selgus, et Ats on abielus ja otsib enda kõrvale armukest, kellega vähemalt kord nädalas kohtuda. Mingeid sõprussuhteid väljaspool seksi ta luua ei soovi, et me üksteise “normaalelu häirima ei hakkaks”. Telefonist oli kuulda tuult ja liikluse kära, Ats oli õues. Äkki sellepärast, et abikaasa oli tal parajasti toas? Ats, nagu Tiitki, on väga tagasihoidlik enda kohta käiva infoga, ta ei taha mulle rääkida, mis tööd ta teeb, palju raha teenib või miks tal on korter, mida ta ise välja üürib, kus ta ka kohtuda soovib. 

Enne kui vestluse lõpetada jõuan, palub Ats, et ma talle endast „ilusa pildikese“ saadaksin. Ta meelitab mind pakkumisega, et siis on lootust ka temast pilt saada. Nädal peale meie kõne saadab Ats mulle vihase kirja, millega tahab teada, miks ma talle kirjutanud ei ole ja kas meievaheline „särts“ on kadunud. 

 

Issanda loomaaed on kirju

Kirjad, mis mulle saadeti olid nii igapäevased, et nendega võiks hambaarsti juurde aega kinni panna. „Tere! Kas täna vaba aega ka on? Tervitades, Priit“ Ja nii ongi. On ka mehi, kes tahavad, et ma saadaks neile endast pildi ja iseloomustuse, et too saaks selgeks teha, kas meist võivad saada pikaajalised „koostööpartnerid“ nagu kandideeriks tööle. 

Minu poole on pöördutud igasuguste viisakuste ja hellitustega, üks härra kutsus mind „armsaks peapöörituseks tema argielus“. Samas on neid mehi, kellele ei ole hoomatav, et ka mina olen inimene, mitte lihtsalt mingi läbikäiguhoov, kuhu peale raha visata. „Pakun 300 euri hea niku eest,“ ja „tellin kaupa“ on ühed kümnetest sarnases stiilis kirjadest.

Meeste pakkumised mulle on sama erinevad kui mehed ise. On neid, kes pakuvad 300€ kohtumise eest ja soovivad kohtuda neli korda kuus, neid, kes tahavad mulle kingitustes maksta ja neid, kelle pakkumine jääb 100€ ringi, aga kõige märkimisväärsem on härra, kes pakkus mulle esimese kohtumise eest tervelt 5000€.

Kõigi nende meeste hulgas on enda sõnul firmajuhte; üks poliitik; mehi, kes töötavad riigikaitses; haridusvaldkonnas ning mehi, kes ei ela Tartus, aga oleksid nõus minu jaoks siin käima. Mulle on saadetud kirju oma päris nimedega, luuletusi, pilte endast, rahast või isegi oma kodust. Kuid kõige selle kõrval olen saanud ka ähvardavaid kirju, sest ma pole meestega peale helistamist ühendust võtnud või ei ole üldse nende kirjadele vastanud.

 

Mida sellest kõigest järeldada?

Ma ei arva halvasti mitte ühestki tüdrukust ega naisest, kes päriselt sellise tööga elatist teenivad. See eksperiment on siiani tõenäoliselt kõige vaimselt ja emotsionaalselt kurnavam asi, mida ma oma elus teinud olen. Mul ei ole viha ega mingit vimma nende meeste vastu. See, et mõni üksik oli rõve või ebaviisakas, ei tähenda, et kõik sellised on. Olles seda öelnud, ma ei arva, et seda tööd peaks võtma kergekäeliselt, tegu on äärmiselt riskantse tööga, millega seatakse ennast väga suurde ohtu.

Mis tunne on nüüd? Mul on räpane olla. Need mehed panid mind tundma nagu ma oleks kaup Facebooki portaalis „osta, müü, vaheta“. Ma tunnen ennast nagu toode oksjonil, kelle saab koju viia kõrgeim pakkuja.

Elu, mis tundus alguses nii ahvatlev, on reaalsuses palju jäledam, kui arvata võib. Jah, ka mina olen naljana öelnud, et peaks rahanappuses suhkrubeebiks hakkama, aga see ei ole päris nii lihtne ja glamuurne, kui tundub. Tasuta lõunaid ei ole olemas ja keegi sulle lihtsalt eksisteerimise eest raha ei anna.

 

VÄRSKELT. OTSE… ENAM MITTE NII RIKKUMATA.

*Suhkrubeebi – meie definitsioon eksperimendi raames oli järgmine: suhkrubeebi on neiu/noormees, keda suhkruissi/-emme toetab regulaarselt rahaliselt või materiaalselt (seksuaal)teenuste eest. Eesmärgiks on luua suhkruissiga pikaajaline sponsorlussuhe.

**Suhkruissi – partner, kellega kaasnevad materiaalsed hüved, sh raha ja kingitused. Suhkruissid võivad toetada oma suhkrubeebit taskurahaga, maksta nende eest arveid, teha neile kingitusi vms.

*** Mitme mehe puhul ei ole ma kindel, kas nad kirjutasid oma päris nimega või kasutasid valenime. Seetõttu muutsime kõik nimed artiklis ära.