Märtsi alguses kolmandat korda vormel-1 auto rooli istunud vormelisõitja Paul Aron on üks Eesti andekamaid noori motosportlasi ja alates sellest aastast kuulub ta reservsõitjana Alpine’i vormel-1 tiimi. Aron räägib oma teekonnast, töökusest ja sellest, mida tähendab olla tipptasemel võidusõitja.

Kuidas sa seletaksid täiesti tavalisele inimesele, kes spordist midagi ei tea, mis tööd sa teed?

Ma olen motosportlane ja sõidan vormelautodega. Vormelautod on maailma kõige kiiremad neljarattalised masinad. Need on puhtalt ehitatud selleks, et sõita ringrajal kiiresti. Need ei ole ehitatud mitte millekski muuks. Vormel-1 on võidusõidusari, kuhu poole ma pürgin ja kuhu olen juba jala ukse vahele saanud. See on motospordi maailma tipp, kus on maailma kõige paremad sõitjad. Olen sportlane ja minu ülesanne ongi sõita selle vormeliga nii kiiresti kui võimalik. 

Inimesed ei tea, et sõitmine on tegelikult motospordis väga väike osa. Suurem osa sellest tööst tegelikult on see, mis toimub telgitagustes: töö sponsoritega, informatsiooni hankimine ja analüüsimine, töö inseneridega ja väga palju on simulaatoris sõitmist. 

Suurem osa sellest tööst tegelikult on see, mis toimub telgitagustes.

Vormel-1 meeskonnad on 1000-liikmelised. Insenerid, mehaanikud, disainerid ja mänedžerid, kes on autod disaininud ja ehitanud. Võidusõitja on see üks inimene, kes selle autoga hakkab reaalselt midagi tegema. Sellepärast on välja kujunenud, et sõitja on nagu tiimiliider. Väga, väga suur ülesanne on sõitjatel ka see, et nad motiveerivad ja hoiavad tiimi üleval, et inimesed tahaksid seal töötada ja autot disainida. Lisaks peab ta olema väga hea suhtleja, sest peab aru saama, kuidas igast inimesest maksimum kätte saada. Mõnes mõttes on sõitja nagu ettevõtte juhataja. 

Mis teeb selle töö eriliseks?

See on väga spetsiifiline spordiala. Iga sport on eriline, aga mis teeb vormel-1 eriliseks on see, et ma sõidan maailma kõige kiirema masinaga.

Mis sa arvad, miks just sina oled nii kaugele jõudnud?

Noorest saati on olnud selge, et mingi tasemeni on mul sellel spordialal talenti, aga peale selle olen kaugele jõudnud pika ja raske tööga. Olen seitsmeaastasest saati motospordiga tegelenud ja kogu oma elu sinna panustanud. Olen lihtsalt teistest kõvemini töötanud. Kui ma noor olin, siis mul oli talenti, aga on olnud mitmeid hetki, kus mu talendist ei ole piisanud. Sellistel hetkedel sai selgeks, et mu tase ei ole piisavalt hea, aga ma olen töötanud järjest kõvemini ja rohkem kui teised ning sellega jõudnud neist ette. 

Tänu raskele tööle olen jõudnud siiani, kus ma praegu olen.

Tänu raskele tööle olen jõudnud siiani, kus ma praegu olen. Olen üles kasvanud alati selle mõttega, et tahan töötada kõvemini kui teised ja kui ma seda ei tee, siis see häirib mind. Kui keegi on mulle kunagi elus ära teinud, siis järgmine aasta ma olen talle järgi jõudnud. Keegi ei ole mind jätkusuutlikult võitnud. Keegi ei sünni perfektsena, aga sa saad ennast sinna lähedale või selle poole töötada.

Kirjelda, mis vahe oli istuda esimest korda vormel-1 autosse ja mis tunne oli teha seda teist korda.

Siin peab ka arvesse võtma, et need olid erinevad autod, millega ma sõitsin. Mõlemad olid vormel-1 autod, aga erinevate aastate omad ehk see kogemus oli erinev. Eks alati on teine kord juba natukene mugavam seal autos olla. Esimene kord on kõik natukene šokeerivam, sest ei ole kogemust all ja ei tea, mida eeldada. 

Kui ma teist korda sinna autosse läksin, siis ütleme nii, et kogu emotsioon ja ärevus olid samad, seda oli lihtsalt natukene vähem. Ma juba teadsin, mida oodata ja kuidas autoga opereerida. Mul oli esimese ja teise korra vahel aega, et informatsiooni seedida. Nagu iga asjaga elus, et kui sa esimene kord midagi teed, siis see on alati natukene rohkem üllatavam. Kui ma juba teine kord sinna autosse hüppasin, siis olin kindlasti palju mugavam selles situatsioonis ja teadsin rohkem, mida oodata.

Paar päeva enne olid Bahreinis nii-öelda kohvipoiss. Kuidas sa sellise rolli endale said?

See oli täiesti vabast tahtest. Minu olukord on praegu selline, et ma olen reservsõitja ja proovin saada täiskohaga sõitjaks. Ma teen selle jaoks kõike ja inimesed panevad seda, mis sa raja ääres teed, tähele. 

Mul oli aega ja otseselt midagi tähtsat teha ei olnud. Tahtsin pakkuda mehaanikutele ja inseneridele, kellel oli väga kiire ja raske päev, kohvi, teed ja küpsist, et nende päev toredamaks teha. See on kindlasti, mida inimesed väga väärtustavad ja mida võib-olla teised tähele ei pane. Inimesed arvavad, et seda ei panda tähele, aga tegelikult pannakse küll. Liidri roll ongi just hoolitseda teiste eest. Isegi kui sõitja on see nii-öelda staar, siis seda ei näidata. Sõitja on ikkagi samasugune inimene nagu kõik teised, ta ei ole mitte mingis mõttes teistest parem. 

Sõitja on ikkagi samasugune inimene nagu kõik teised, ta ei ole mitte mingis mõttes teistest parem. 

Kõik sellised teod tõestavadki teistele inimestele seda. Kõigil mehaanikutel, kes mitu päeva järjest on hommikust õhtuni tööd teinud, on väga tore, kui keegi tuleb ja toob neile kohvi ning küpsise.

Sellest hooajast on FIA (rahvusvaheline autoliit) teinud väga karmid reeglid seoses vulgaarsete sõnade kasutamisega. Rallimaailmas esimene nii-öelda ohver rallisõitja Adrien Fourmaux sai oma karistuse kätte. Mis sa nendest reeglitest arvad? 

Mina olen ikkagi võidusõitja ja poliitikat ma ei kommenteeriks. Fakt on see, et alati tuleb oma kõnepruuki jälgida ja olen kasvanud üles majas, kus ropendada ei tohi. See on arusaadav ja muidugi, kui lapsed vaatavad telekast oma iidoleid, siis oleks hea, kui sportlased käituksid vastavalt. 

Ma saan ka aru sõitjatest, kes selle vastu on. Spordis, kus on adrenaliin kõrgel, käivad otsused millisekunditega. Kui sportlastele pannakse mikrofon suu ette või ütleb ta midagi raadio kaudu ja see lastakse kohe televiisorisse, siis ongi vahepeal väga raske oma emotsioone kontrollida. Kui teistes spordialades nagu jalgpall ja korvpall oleks inimestel mikrofonid suu all, siis sealt tuleks ma arvan palju hullemaid asju. Seda saab mõlemat pidi vaadata ja ma arvan, et mõlemal osapoolel on häid argumente, aga ma nüüd otseselt ei ütleks, et ma toetan üht rohkem kui teist. 

Eeldan, et sa vormelisõitjana jälgid vormelisporti teistmoodi kui keskmine fänn. Kui sa sõitu või tulemusi vaatad, siis mida sa jälgid?

See on kahe otsaga asi. Kui ma vaatan niisama mingit sõitu, siis naudingu pärast. Aga alati on sõidust võimalik õppida ja kui vaadata, kuidas võidusõitjad omavahel võistlevad, näed pidevalt, kuidas üks sõitja teeb möödasõite ja kaitseb. Nii saab aru tema sõidustiilist ja kui kunagi tema vastu tuleb sõita, siis on teada, mida ta võib teha. 

Mis spordialasid sa veel jälgid?

Eks mul on huvi spordi vastu üleüldiselt olemas, aga ma ausalt öeldes väga pingsalt ei jälgigi ühtegi teist spordiala. Muidugi ma üritan silma peal hoida Eesti sportlastel ja üldiselt korvpallil, jalgpallil ja ameerika jalgpallil hoian silma peal, aga ma pingsalt otseselt ühtegi teist spordiala ei jälgi. 

See on nii, sest ega mul väga palju aega ei ole. Tegelen sajaprotsendiliselt vormeliga ja kui vähegi seal midagi teha on, siis kogu mu fookus on sinna suunatud. Kui ma olen kodumaal, siis üritan kogu oma aja veeta pere ja sõpradega ning treenida ennast nii mentaalselt kui ka füüsiliselt. 

Kuna mul on ka suur perekond, siis kui soovida seda kõike saavutada, ega väga palju aega üle jäägi ja niisugust niisama spordi vaatamist mul väga ei ole. Üritan lihtsalt silma peal hoida sellel, mis toimub, aga pingsalt jälgin ma ikkagi ainult motosporti.

Nimeta üks raamat, mida soovitaksid ühel, ütleme, noorel teismelisel lugeda.

Ma isegi siin ei ütleks ühte raamatut, vaid arvan, et võiks võtta üldise teema. Näiteks spordipsühholoogia või ka üldisemalt psühholoogia, mis seletab ära, kuidas inimese aju töötab. Minu arust on see teema, millest võiks iga inimene vähemalt korra lugeda. 

Minu arust on [psühholoogia] see teema, millest võiks iga inimene vähemalt korra lugeda. 

Täpselt mis raamatut, on raske öelda, sest inimesed mõtlevad erinevalt ja neid psühholoogia raamatuid on väga palju erinevaid. Põhipunktid on neil samad, aga erinevad autorid seletavad neid omamoodi lahti ja mõnele inimesele klapib üks autor rohkem ja mõnele jälle teine. Mina olen leidnud need raamatud, mis minuga klapivad. Igaüks peab enda oma ise leidma. 

Psühholoogia raamatud seletavad ära, kuidas lugeja enda aju töötab. Lugedes saadakse aru asjadest, mida tuntakse ning seejärel mõistetakse, et need tunded ja emotsioonid on normaalsed. Kui saadakse aru, kust need tulevad, ei teki enam segadust ja inimeses ei teki tunnet, et ta on iseenda vastu. 

Väga palju lihtsam on elus navigeerida ja aru saada, miks mõnes kohas käitusid niimoodi ja kui hakkad sellest aru saama, siis saab oma käitumist ka hakata rohkem mõjutama. 

 

Dialoogi ankeet: PAUL ARON

Kui sa peaksid homsest oma eriala vahetama, siis mida sa tegema hakkaksid?

Ei tahaks homsest oma eriala vahetada. Aga kui peab, siis ma kas sooviks uurida rohkem ettevõtetest või kui natukene rohkem teelt kõrvale kalduda, siis oleks see näitlemine. 

Kas sa usud, et edu on seotud rohkem ande või tööga?

Minu arust ei ole edu üldse andega seotud. Kui lugeda spordipsühholoogiat ja statistikat, siis tihtipeale on need inimesed, kes on vähem andekamad edukamad kui need inimesed, kes on väga andekad. Need inimesed, kes on vähem andekad, töötavad rohkem, et oma taset kõrgemale viia. Need inimesed, kes on siis väga andekad, arvavad tihti, et kuna nad on juba andekad, siis neil ei ole vaja tööd teha. Isegi statistika näitab nii, et inimesed, kes on vähem andekamad, töötavad kiiremini ja lõppkokkuvõttes pürgivad kõrgemale.

Millised muudatused viiksid esimesena ellu, kui oleksid üheks päevaks peaminister?

Ma poliitikasse sisse ei läheks. 

Mida Sinu arvates tehakse kriminaalselt harva?

Sportlaste poole pealt arvan, et oma vaimse tervise eest hoolitsemine on asi, mida tehakse vähem kui peaks. Sportlane treenib kogu aeg oma keha ja see on täielik standard, et sportlase keha peab olema treenitud. Tegelikult on vaimne pool suures pildis isegi tähtsam. 

Spordiväliselt elab inimene ka elu ja kuigi tal ei ole seal nii pingelisi hetki, siis alati on tervislik oma vaimset tervist jälgida ja sellega tegeleda. Samamoodi nagu tehakse kehaga trenni, tuleb ka ajuga trenni teha.

Aga milline leiutis on Sinu arvates täiesti mõttetu?

Sellele küsimusele ma ausalt ei oska vastata.

Mis on kõige veidram kompliment, mis Sulle tehtud on?

Seda on ka vist väga raske öelda, ei tule midagi pähe praegu.

Mis oli viimane asi, mis sind päriselt üllatas? 

Sõitsin paar päeva tagasi jälle vormel-1 autoga ja oli ikkagi jälle väga üllatav, kui kiire see auto on.

Mis tunne on olla 2025. aastal noor inimene?

Ma ei tea, hästi normaalne tunne on.

Mida võiksid kõik sinu kohta teada?

Mind ausalt öeldes ei huvita, mida inimesed minu kohta teavad. Võib-olla nad võiksid teada seda, et mina elan oma elu. Kõigil võivad olla oma arvamused, aga see ei tähenda, et mind need arvamused huvitavad. Ma üritan teha parimaid otsuseid oma elus selle informatsiooniga, mis mul on ja mul on täiesti suva, mis keegi selle kohta ütleb, kui nad ei ole just minu pereliikmed või väga lähedased inimesed.

 

“Dialoog” on Neljanda Dimensiooni intervjuusari, kus vestleme silmapaistvate ja omanäoliste noortega erinevatelt elualadelt. Värskelt, rikkumata ja otse. Nagu ikka.

Illustratsioon: Daria Taranzhina