Filme, mis näitaksid tegelaste “päris elu” ka hetkedel, mis jäävad kahe olulise stseeni vahele, on tänapäeval vähe. Eelmise aasta novembris Just Filmi raames esilinastunud ja äsja Kultuurkapitali auhinna aasta film 2024 võitnud “Pikad paberid” on aga korralik “pühapäeva-film”.

Režissöör Meel Paliale sõnul on film seda nii võttepäevade sageduselt kui ka oma olustiku ja aja kulgemise kiiruselt. Esmapilgul on tegu Paliale lavastatud videopäevikuga – kuigi stseenid on lavastatud, on iga stseen aus, siiras ja täpne oma põlvkonna kroonika.

See on lugu, mis rullub lahti indie-vesternlikus suurlinnakeses. “Pikad paberid” on dokumenteeritud jalutuskäik läbi Tallinna. Läbi käiakse tähtsamad õhtused lokaalid (Balta Chill, demoClub) ja hängimiskohad (Burger Box, Burger King). Tallinn on filmis tegelane, kes läbib loo jooksul suurima arengu. Alates aastaaegade vahelduvast ilmastikust, kuni igikestvat ehitust läbivate transpordisõlmedeni kesklinnas. Tallinlasena filmi vaadates tekib teosele lisatasand, kui näidatud kohti oma lugudega seostatakse. Kahju on neist, kes filmi vaadates kohtasid mälestuse ja lugudega seostada ei saa. See pole aga ainuke külg, mis filmis äratundmisrõõmu pakub.

Tallinn on filmis tegelane, kes läbib loo jooksul suurima arengu.

Tegevusliin ei mõjuta tegelasi, kes otsustavad lõpuni ise, mida teha tahavad, sest suurejooneline süžeeliin filmis puudub. Stsenaariumi vaakum ilmutab tegelaste argise kulgemise taustal noorte näitlejate siirast ja ausat professionaalsust, mis kaunistab suurlinnakese miljöö kitsaid tänavaid ning kisub romantiseeritud maski ka kõige tuntumatelt kohtadelt. Ilma igasuguse filtrita ja südamest räägitakse Tallinnast kui “täiesti p*tsis linnast”, mis kunagi valmis ei saa.

Nii äratuntavad on need konnatiigi noorte stereotüübid –  ma ei usu, et sina, lugeja, ei teaks kedagi, kes ei teaks kedagi, kes on täpselt nagu kõrgustesse pürgiv Soundcloud’i räppar Mr Maze (Edgar Vunš), terava suuvärgiga ratsionaalne unistaja Nora (Maria Helena Seppik) või vabakutseline (loe: töötu) süva-optimist Silo (Karl Birnbaum). 

Varasem sõprus ja kogukonnatunnetus on filmis läbivad märksõnad, mis noorte sisemisele elusegadusele, mida paratamatult tuntakse esimest korda täiskasvanuelu elades, rahustavat palsamit määrivad. Nii tegelaste kui näitlejate vahel elav sõprus on ehe ja sõltumatu, filmi argiüleseks tiivustav. Paliale laotab kartmatult igas vanuses publiku ette noorte mõttemaailma, täis tulevikuhirmu ja küsimusi. Räägitakse kliimakriisist, peadpööritava kiirusega arenevast tehisintellektist ja geopoliitilisest olukorrast. Seda kõike läbi omamoodi unistava huumoriprisma.

Teadlikult on vanema generatsiooni tegelased (noorte vanemad) filmist peaaegu välja jäetud. Üldine elusegadus on praeguses maailmas vohav ning kahtleva ja ebakindlana võib tunda end igaüks, kes on esimest korda elus (sest me kõik oleme). 

Filmi tihe ja katkematult jooksev dialoog on märk Paliale oskuslikust stsenaristi- ja monteerijatööst. Pole ühtegi pausi, mis ei kannaks. Dialoog jätkub dialoogis järjepanu ka stseenide vahetusel. Omalaadi rütmi kujundab dialoogide ja muusika vaheldumine. Kuulsust püüdleva räppari Mr Maze’i poeetika, klišeesid täis laulud sõnadega nagu “Jupp on popp” ja “Mees, ma olen prohvet, oma saatuse ohver”, kajastab mõtteid, mis igapäevases dialoogis ei kõla, täites antiikteatri koori funktsiooni sündmustiku kommenteerimisel. Filmi punaka koloriidi ja vaakumi koostöö viskab nalja hollywoodliku illusoorse filmimaagia üle ja pakub lohutust mõttega, et film saab näidata ennast ja tegelasi inimlikust küljest.

Pole ühtegi pausi, mis ei kannaks.

Sama võluv nagu on ühe hea peo dünaamika, on ka selle filmi esmakordne vaatamine. Tundub, nagu ekraan tegelaste ja vaataja vahel puuduks ning kogu sündmustik (või selle puudumine) toimukski päriselt nina all, esireast vaadatuna. Näitlejatest kiirgav siirus ja olek, millest kumab teemade kordaminek ka neile endile, muudab kogemuse pidevaks naerupahvakate laginaks.

Teadmine, et stereotüüpseid karaktereid, nagu filmi tegelased, on igas noorte seltskonnas, toob filmi vaatajale veel lähemale, kui tuntakse tegelastes ära iseennast või oma sõpru. Loodan, et filmi vaatamine pakub kõigile säärast äratundmisrõõmu ja järgmisel päeval kangeid kõhulihaseid, sest nagu öeldakse: “Sa ei tunne oma sõpra enne, kui oled temaga tuttavaks saanud”.

Illustratsioon: Daria Taranzhina