Pannkoogid ja ühislaulud? Salapärased hooned ja kindlad reeglistikud? Meid painas juba mõnda aega küsimus, millega need korporatsioonid siis ikkagi tegelevad? Nii võtsime möödunud sügisel ette ringkäigu Tartu naiskorporatsioonide külalisõhtutel.

Veel enne külalisõhtute väisamist küsisime teistelt tudengitelt, mida nad korporatsioonidest teavad või arvavad. Vastused olid pigem negatiivsed: “See on mingi imelik seltskond, kes käitub nagu cult!” või “Seal on mingid nohkarid.” Leidus ka noori, kes olid organisatsioonide tegevusega paremini kursis ning arvasid vastupidist. Vastuolu tekitas põnevust.

Neljandas Dimensioonis ilmus 2017. aastal Anna Teele Orava artikkel “Tont nimega korp!” Samuti kirjutas Elisabeth Viil 2022. aastal artikli “Lipuvärvidest näpud eemale ehk mida teada enne korbiga liitumist”. Soovitame neid lugusid lugeda, et saada paremat ülevaadet tervest korporatsioonide päikesesüsteemist. Meie otsustasime keskenduda enda kogemusele.

Sussid ja ühislaulud

Meie esimene sihtkoht oli korporatsioon Amicitia. “Aaa!” oli täpselt see, mis meie peas toimus, sest me polnud kindlad, kuhu satume või mis ühel korporatsiooni külalisõhtul üldse tehakse. Meid võtsid vastu küünlavalgel seisvad tüdrukud, kes lahkelt teed juhatasid. Ronisime trepist üles, astusime kitsasse koridori ning pidime ukse kõrval asuvast korvist endale sussid otsima ja jalga panema. “Veider värk, ma tahan koju minna!” märkasime end mõtlevat.

Seejärel kirjutasime suures toas enda nime korbi raamatusse sisse ja meid juhatatigi lauda. Istusime veidi ebamugavalt ja mõtlesime, mis nüüd saab, kuid siis algas programm. Õhtu oli tihedalt sisustatud nii organisatsiooni ajaloo kui ka niisama lõbusate lugudega. Pause tehti söömiseks ja lobisemiseks ning jäeti aega ka isamaaliste laulude jaoks. Rääkisime õhtu jooksul mitme värvikandja ja rebasega, kuid õnnestus ära näha ka taasasutaja ja kuldrebane. Üks rebane ütles, et valis just Amicitia, sest nende põhiliseks väärtuseks on sõprus ja see kõnetas teda.

Vahelepõikena selgitame lühidalt korporatsioonides valitsevat hierarhiat. Kui korporatsioonidega seoses tuleb esimesena pähe ameerikalik fraternity või sorority, siis Eesti korporatsioonide traditsioonid tulevad hoopis Saksamaalt. Igas korporatsioonis on rebased nagu seda on nii gümnaasiumis kui ka ülikoolis. Siiski on nende traditsioonid täiesti erinevad sellest, millega me koolisüsteemis harjunud oleme. Muidugi on kõikidel korporatsioonidel ka oma kombed ja tavad, aga üldised põhimõtted on enamjaolt sarnased.

“Veider värk, ma tahan koju minna!”

Kõige lihtsamalt öeldes on rebased korporandid, kes pole veel värvikandjad ehk täieõiguslikud liikmed. Nad õpivad korporatsioonide ajalugu ja teevad tööd, aga samas lõbutsevad kõige rohkem. Rebastel on palju kohustusi, mis sisaldavad koristamist, kokkamist, tunde ja isegi eksamit. Kuigi see võib tunduda nagu tasuta tööjõud, siis nii teenivad nad välja oma liikmestaatuse ja värvid ning saavad täieõiguslikuks korporandiks. Rebased õpivad veel tantsima ja laulma, mis elus ilmselt mööda külgi maha ei jookse. Peale selle on rebastel ka salajased üritused ja mängud, mis tekitavad nende endi seas rohkelt põnevust. Siiski saad sa rebane olla ainult umbes kolm semestrit ehk iga asja peab nautima seni, kuni see kestab.

Lisaks rebastele on olemas ka kuldrebased, kes juhendavad uusi liikmeid nende teekonnal. Kuldrebased on värvikandjad, kes on olnud 13 semestrit aktiivsed liikmed ning teeninud sellega teatud vabadused. Neil on õigus rebaseid erinevates asjades abistada ning ka vempe visata. Teenitud privileegid on eluaegsed ja kehtivad ka pärast vilistlaseks saamist.

Korporatsioon ei ole ainult ülikooli ajaks, vaid soovi korral kogu eluks. Kui värvikandja ei soovi enam aktiivse liikme rolli täita, saab ta astuda vilistlaskogusse. See tähendab, et kuigi sa ei ole enam pidevalt korporatsiooni tegemistega seotud, saad sa sellegipoolest tahtmise korral üritustest osa võtta. Vilistlasena jääb sulle korporatsioonis oma koht ning vanu tegevliikmeid võetakse alati avasüli vastu.

Kuulsime mitmeid sõnavõtte ja lugusid ning muidugi ei saanud ilma laulmiseta. Amicitia kuldrebane Mari-Liis Lipstok ütles oma sõnavõtu ajal korporatsiooni kohta nii: “Aeg jääb seisma ja siin oled igavesti noor!” Meile tutvustati ka paari nende kommet, millest ehk kõige eriskummalisem oli sussisahin. Nimelt ei ole korporatsioonides tavaks plaksutada, vaid see on asendatud mõne muu tegevusega, mis on kõigil veidi erinev. Amicitia sahistab susse.

Amicitia on tuntud ka maitsvate pannkookide poolest, millega sai tol õhtulgi maiustada. Janu kustutamiseks oli laual veel sirelilimonaad ja võilillesiirup. Korporatsioonides on erinevad ametid või tiitlid ning toidulaua eest vastutab peomeister, kellele on alati abiks rebased. 

Kuigi Paul pidavat pättust tegema, on tegemist siiski sõbraliku seltsilisega, kelle varju kartma ei pea.

Külalisõhtul oli rebastel veel üks suur ülesanne: ennast tõestada ja rebaste salajutte pajatada. Saime teada, et Amicitia majas elab üks tegelane nimega Paul, kes ei ole mõni suvaline rüblik, vaid hoopis kummitus. Kuigi Paul pidavat pättust tegema, on tegemist siiski sõbraliku seltsilisega, kelle varju kartma ei pea. Veel on neil naiskorporatsioonide seas ainuke saun, kuid head ilma halvata ei saa ning konvendi ehk korporatsiooni maja arvuti on täbaras seisus. Samas on see juba omamoodi reliikvia ning kuigi ta kuldne ei ole, siis midagi ikka.

Võib ka ukse taha jääda

Järgmisena koputasime kõige vanema naiskorporatsiooni ehk Filiae Patriae uksele. Paraku ei olnud me seal teretulnud, sest nende arvates ei tulnud me külla õigetel põhjustel. Nimelt arvati, et olime kohal ainult artikli pärast mitte siirast soovist korporatsiooniga liituda. Lisaks on neil suur soov oma tegevust saladuskatte all hoida.

Seda võib pidada ka üheks negatiivsete kogemuste põhjuseks: korporandid hoiavad omaette. Kuid see on enamjaolt tingitud sellest, et kõik nende organisatsioonisisesed tegevused nõuavad aega. Lisaks suurele ajakulule tuleb arvestada ka teatud rahalise väljaminekuga, sest liikmeks olemine ei ole igas korporatsioonis tasuta. Samuti tasub veelkord rõhutada, et igas korporatsioonis kehtivad oma reeglid ning seda eriti suitsetamise ja alkoholiga seoses. Enamikus naiskorporatsioonides on suitsetamine keelatud ja konvendihoones ka rohke alkoholi joomine. Uusi tutvusi saab hulgi, nii et kui inimene suur suhtleja ei ole, siis on see koht arvatavasti pigem piin kui lõbus vabaajategevus. 

Külastajate seas tekitas põnevust salapärane tuba, kuhu võõraid ei lastud.

Filiae Patriae tegemiste kohta uurisime aga neilt, kes on ise külalisõhtuid väisanud. Toodi välja, et korporatsioon tundub veidi konservatiivsem ja ametlikum kui teised. Kõik on aga subjektiivne. Üks eelmise aasta külalisõhtul osaleja ütles, et seltskond jättis mulje, nagu oleks see üks suur pere, mis korraldab palju ühiseid üritusi. Külastajate seas tekitas põnevust salapärane tuba, kuhu võõraid ei lastud. “Mis seal on?” pärimise peale vastati, et hakka liikmeks ja saad teada.

Veinid ja matused

Seejärel külastasime korporatsioon Sororitas Estoniaed, mis on muide korpidest kõige noorem – see asutati 2011. aastal. Korporatsiooni algusaegadel ei olnud raha just ülearu palju ja tavapärase sirkli (vääntäht, mis põhimõtteliselt sümboliseerib korporatsiooni nagu logo) asemel kanti vasakul pool rinnas musta lipsukest. Seda kannavad rebased ja lihtvilistlased siiani, kuid nüüd on teklitele lisandunud ka hõbedast sirklid. 

Konvendihoonesse sisse astudes pandi meid istuma pika laua taha, mis oli kaetud veinikarahvinide ja suupistetaldrikutega. Meiega ühes lauas istusid nii värvikandjad, rebased kui ka kuldrebased. Nendelt saime teada ühe üsna morbiidse, kuid samas südamliku kombe kohta – kui korporatsiooni liige sureb, siis korbiõed tulevad matustele ja laulavad perekonna nõusolekul kadunukese leibcantust ehk väljavalitud lemmiklaulu. See pole omane ainult korporatsioon Sororitas Estoniaele, vaid kehtib enamike korporatsioonide kohta. 

Neiud, kellega selles korbis rääkisime, hindasid väga kõrgelt oma akadeemilist peret. Mainiti, et kuigi nendega on käidud kinos, kohvikus ja teatris, siis mõned on oma akadeemiliste emade-tütardega ka reisil käinud. Korporatsioon Sororitas Estoniael on veel tore komme korraldada konvendisiseseid laatasid, kus liikmed saavad omavahel vahetada riideid, mida ise enam ei soovi. 

Ühtehoidev seltskond

Korporatsioon Indla oli meie viimane sihtpunkt ja sinna läksime juba rohkete teadmistega. Siiski saime ka sealt midagi uut teada. Erinevalt teistest korporatsioonidest julgustasid Indla liikmed tutvuma ka teiste korporatsioonidega. Nii on kindel, et liituja on oma valikuga päriselt rahul. Kuulsime Indla erilistest tavadest ja kommetest ning nägime kurikuulsat rebasteatrit ehk rebaste korraldatud esinemist lahutamaks värvikandjate meelt. Sai nalja ning oli tore näha, et see pole nende jaoks pelgalt kohustus, vaid tõsiselt lahe ülesanne. 

Indlas on selline huvitav üritus nagu hapukapsa õhtu, millega tähistatakse esimest adventi. Hapukapsa sõbrad siis teavad, millise korporatsiooni poole vaadata. Lisaks sellele korraldavad nad ka teeõhtuid, kus kuulatakse kuumade jookide kõrvale harivaid ettekandeid.  Tasub veel mainida, et Indla rebased ei maksa liikmemaksu.

Konvendihoone oli uhke ja täis ajaloolist hõngu. Kuid see on tõesti omane igale korporatsioonile. Traditsioone selles väikses päikesesüsteemis hoitakse. Veelgi rohkem hoitakse aga kaaslasi. Näiteks on tavaks, et kui keegi korporantidest abiellub, saadetakse talle organisatsiooni poolt lilli.

Tuleb tõdeda, et ringkäik oli üle ootuste meeldiv ning ükski korporatsioon ei ole meile pistist maksnud, et nende kohta häid sõnu kirjutada. Külalisõhtud avasid meie jaoks korporatsioonide mikrokosmose uue nurga alt. Inimesed olid sõbralikud, toit oli hea ja lood olid lõbusad. Laulmine polnud just kõige lemmikum osa, aga ka selle elasime üle.

 

Naiskorporatsioonide ametid (ametite nimetused võivad korporatsioonides erineda)

Rebasvanem (ka vanadaam) – ametikandja, kes tegeleb rebasekasvatusega.

Esinaine (ka senior) – tegeleb kõige ja kõigiga ehk koordineerib korporatsiooni tegevusi.

Abiesinaine (ka subsenior) – aitab esinaist oma tööga.

Majaema – vastutab konvendi ja kõige sellega seonduva eest.

Peomeister – ametikandja, kes vastutab toidulaua ja ürituste korraldamise eest.

Magister cantandi – korporatsiooni lauluõpetaja.

Kirjatoimetaja (ka scriba) – tegeleb korporatsiooni kirjavahetustega.

Arhivaar – ametikandja, kes tegeleb korporatsiooni ajaloo säilitamisega.

Naiskorporatsioonide liikmestaatused 

Rebane – kandideeriv liige, kes pole veel värvikandja.

Värvikandja – korporatsiooni täieõiguslik liige.

Kuldrebane – värvikandja, kes on olnud 13 semestrit aktiivne liige.

Vilistlane – liige, kes ei osale igapäevaselt korporatsiooni tegemistes.