Tont nimega korp!

Published On: December 5, 2017By

Korporatsioon on nagu kummitus – mõned usuvad neid, mõned mitte. Igapäevaselt neist väga ei räägita, sest üldiselt on nad kuskil peidus. Korporandid veedavad aega vanades, ajaloolise väärtusega majades, kus ilmselt kummitab neile, kes kummitusi usuvad. Aga kui kummitus oli ka kunagi korporant, siis on ta kindlasti igati teretulnud – vilistlase auväärne vaim. Ka minul tuli seda lugu kirjutades vaim peale.

Otsustasin kirjutada korporatsioonidest, sest mitte keegi ei olnud seda niisugusel kujul veel teinud. Guugeldades leidsin ma ligikaudu paarkümmend artiklit, kus on korporatsioone või korporante kuidagi mainitud.

Teiseks ei teadnud ma korporatsioonidest suurt mitte midagi.

Ja kolmandaks – ma tahtsin teada.

Leitud artiklitest kaks keskendusid volbriöö möllule, ühes päästeti “umbjoobes korporant” telefonivarga käest ja ühes artiklis rääkis Evelin Ilves, kuidas ta ostis omale hõbedase kleidi, istus oma hõbedasse Audi A3, sõitis üksinda Tartusse volbriööd tähistama ja kohtus seal Toomas Hendrikuga. Kõlab maagiliselt, kas pole?

Korporatsioonide kogunemine Tartu raekoja platsil. Foto: Heliis Nemsitsveridze.

 

Seesama maagia tõmbas mindki korporatsioonide maailmade poole. Justnimelt maailmade, sest igaüks neist on oma nägu ja tegu. Korporatsioonid on justkui planeedid ühises päikesesüsteemis. Miskipärast tundub mulle, et Sakala oleks sel juhul Jupiter.

Sakalast ma aga suurt rääkida ei tea, peale selle, et kunagi, mitte küll väga ammu, olla üks tüdruk end poisiks riietanud ja tutvumisõhtule läinud ning kõik olla kohe aru saanud, aga kuidas sa ütled, et kuule, sa oled vist tüdruk. Lõpuks oli vist keegi ikkagi öelnud ja päris piinlik oli olnud.

Ausalt öeldes oli minulgi niisugune idee, aga peale selle loo kuulmist selle atraktiivsus kahanes märkimisväärselt. Seega otsustasin oma soole kindlaks jääda ja käia kolme naiskorporatsiooni tutvumisõhtul, et näha, mis nende tammepuidust uste taga siis ikkagi toimub.

Siiras uudishimu või viisakas ülekuulamine?

Esimesena külastasin naiskorporatsiooni Filiae Patriae. Nende maja ees seistes oli mul endalegi üllatuseks aukartuse maitse suus. Siiski esimene naiskorporatsioon ja president on selle liige ja puha… uhh! Mul on siiani, kaks kuud hiljem meeles need neli küünalt, mis välisukse ees tuulevaikuses kutsuvalt põlesid. Lukustasin oma ratta tänavalambiposti külge ning lähenesin ettevaatlikul sammul, ühtäkki märgates, et raamatukogu ja konvendihoone vahelisel alal ei ole mitte kedagi. Mulle meenus, kuidas Harry, Ron ja Hermione pidid alati veenduma, et ükski mugu neid ei näeks, kui nad jälle mingist seinast läbi hakkasid minema.

Umbes nii ma end tundsingi. Ainult et ma ei pidanud läbi minema seinast (nagu teevad ilmselt korbi vilistlasvaimud), vaid mulle avati uks. Vastu tuli kaunis keegi kleidis, naeratas ja juhatas mind lauda, mis oli kaetud – isegi pirukalõik oli taldrikule tõstetud. See kõik mõjus väga jõuluselt. Punane laudlina, tumerohelised seinad ja üldine külalislahkus.

Ma leidsin end olukorrast, kus olin sunnitud vestlema inimestega, kes istusid minuga ühes lauas. Samas on “sunnitud” siin ülekohtune, arvestades, et tegu oli minu vabatahtliku külastusega. Ja ega eriti sunnitult ma end tundnudki, lihtsalt korraga oli rohkem küsimusi kui mul vastuseid. Soovisin pigem kuulata ja vaadelda, detaile märgata.

Suurema huviga kuulasin teiste vestlust, kui järsku jõudis minuni järgmine lause: “Kui ema on Filiae Patriaest ja isa üliõpilasseltsist, siis laps on ka suure tõenäosusega korporant.”

Mida niisugune asi tähendada võiks? Minu irooniataju ütles mulle, et siinkohal ei olnud tegemist irooniaga, vaid pigem uhke väitega, et tõesti, nii need asjad meil siin käivadki. Ka Amicitia külalisõhtul ütles minu kõrval istuv neiu, et “ilmselt iga teise siin ruumis viibiva tüdruku peiks on mingist teisest korbist”.

Kui need asjad tõesti nii käivad, siis kas saab seda tegelikult kuidagi pahaks panna. Minu arust ei saa ja seega ma sellele rohkem ei keskendu. Samas kinnitab see korpide kohta levivaid kuuldusi, et sinna minnaksegi selleks, et kaaslast leida. Need jutud on kusjuures levinud juba naiskorporatsioonide algusaegadest 1920ndatel (nii korp! Amicitia kui ka korp! Indla on asutatud 1924. aastal, Filiae Patriae esimese naiskorporatsioonina aga 1920. aastal).

Ühe põhilise korpide kohta liikleva kuulujutu võib kokku võtta lausega “mehed joovad ja naised koovad”. Minu ekspeditsioonid ja maakuulamised kinnitasid, et mehed joovad, aga naised enam suurt ei koo (üks vilistlane saabus küll tutvumisõhtule heegeldatud kõrvarõngaste ja kaelakeega, aga näed, hoopis heegeldatud).

Kuid siiski on üks naiskorporatsioon nimega Sororitas Estoniae, mis tervitab tutvumisõhtule saabunuid veinilauaga. Mulle tundus, et sellele külalisõhtule saabunud seltskond erines millegi poolest nendest tüdrukutest, keda ma Filiae Patriaes ja Amicitias nägin. Kuid nagu ma enne ütlesin, on iga korp oma nägu ja tegu. Kui Sororitas Estoniae oleks planeet, siis äkki Veenus.

See korporatsioon on asutatud ka tunduvalt hiljem, aastal 2011, kui eestlastel on olnud juba natuke rohkem aega heade Lõuna-Euroopa veinidega tutvuda.

Kõik kolm õhtut kulgesid oma ülesehituselt aga üpris sarnaselt: minuga ühes lauas istuvad liikmed pommitasid mind küsimustega, pakuti süüa ja juua, vahepeal lauldi isamaalisi laule, tutvustati korporatsiooni ja selle ajalugu ning näidati maja.

Korporatsioonide majad

Need majad, mis korporatsioonidele kuuluvad, on muidugi täiesti omaette lugu. Minu isiklik lemmik on korporatsioon Rotalia kuninglik hoone Tähe tänaval, kus mul õnnestus ka ühel luureteemalisel müsteeriumpeol käia – ma sain piiluda ühte korporatsiooni, olles seal luurel nii päriselt kui mängult.

Suursugune on ka korp! Sakala juugendstiilis konvendihoone, mis valmis aastal 1911 korporatsiooni tellimusel Soome arhitektidelt. Uhkena seisab seal samas kõrval Eesti Üliõpilaste Seltsi stiilipuhas hoone, mis valmis juba 1902. aastal. Räägitakse, et Seltsil ja Sakalal olla mingi kana kitkuda. Selle põhjus olla see, et Sakala asutasid aastal 1909 mehed, kes EÜS-ist välja astusid. Seega on kana kitkutud juba 108 aastat.

Korporatsioonidel on veel teisigi traditsioone. Ka põhimõtted on neil üllad. Korporatsioon Sakala on oma koduleheküljel põhimõtetena välja toonud rahvusluse, rahvameelsuse, kehakarastuse ja tervishoiu. Seda lugedes meenus mulle kohe ühe poisi kogemus Sakala külalisõhtust, mis oli olnud “kõige suurem jooming, mida tema silmad on eales näinud”.

Korporatsioon Ugala tegevliige aastast 2001, Markus Toompere, on öelnud: “Kui korporant ära sureb, ei lähe ta taevasse ega põrgusse, vaid läheb igavesse õllelauda. Seal me saame oma vanade sõpradega kokku ja meie võitlus jätkub.”

Korporandid kutsuvad teineteist kaasvõitlejateks. Kuid mis see võitlus siis täpselt on? Ehk on see hoopis võistlus, kes rohkem õlut juua kannatab? EÜS olevat olnud mõni aeg tagasi Saku Õlletehase Lõuna-Eesti piirkonna teine kõige suurem klient, kohe peale Püssirohukeldrit.

Et kogu asja veel veidi selgust ja segadust tuua, otsustasin teabe kogumiseks läbi viia küsitluse: mida korporatsioonidest arvatakse, mida on kuuldud ja miks nendega liitutakse.

Osad joovad õlut, teised küpsetavad ja tantsivad

Korporatsioonid jagunevad üldiselt (peale kolme segaorganisatsiooni) kaheks: mees- ja naiskorpideks. Minu läbi viidud küsitluses leidus vastajaid, kelle arvates on niisugune “suguline eristamine natukene ajast ja arust”. See vastus tuletas mulle meelde järgmise olukorra:

Screenshot Google’i otsingust “different gender identity options”.

 

USAs, Kanadas, Austraalias (ja ka mõnel pool Euroopas) – kohati üliliberaalsetes ühiskondades – on hakatud tunnistama rohkem kui kahte sugu, nendele nimesid andma ja vältima asesõnade he ja she kasutamist, asendades need lihtsalt they‘ga.

Niisuguses maailmas on minu meelest tegelikult väga ilus, et meil on mees- ja naiskorporatsioonid, kus “naiselikkus” ja “mehelikkus” on teretulnud mõisted mitte ainult sõnades, vaid ka tegudes. Mis on iseenesest halba selles, et ühe korbi reeglistik näeb ette, et selle liikmed peavad alati seelikus või kleidis olema? Ka reeglistikku järgitakse ju vabast tahtest.

Mõned vastajad tõid välja, et naiskorbid on ussipesad: käib üks pidev klatšimine ja intriigide õhutamine. Selle peale meenus mulle minu keskkooli ajaloo õpetaja Ilvar Saare tähelepanek, et klatšimine on ainus asi, mis on läbi ajaloo hoidnud ühiskondade moraali – kui me oskame märgata, kui keegi käitub ebasobivalt või valesti, siis järelikult me ka tunnetame, kuidas oleks õige käituda.

Paljud vastajad tõid välja “orjamise”, mis korporatsioonides noorliikmetele ja rebastele osaks saab. Keegi oli kuulnud, et rebased pidid salvrätikuga põrandaid pesema. Teine on jällegi arvamusel, et “korpides on inimesed, kes päris maailmas sotsialiseeruda ei suuda – nad orjavad ennast kõrgele positsioonile ning hakkavad kogu absurdsust juhatama”.

Keegi teadis rääkida, et meeskorpides tehakse naistest välimuse alusel liste, teinekord tuuakse seltsi ka alaealisi tüdrukuid. Üldiselt seal aga “juuakse, orjatakse ja räägitakse kaitseväest, kuigi keegi pole käinud”.

Üks vastaja teab, et “osad mu kursakaaslased joovad seal õlut ning teised küpsetavad ja tantsivad”.

Ühes organisatsioonis olla nii, et kui puudud põhjuseta koosolekult, on trahv 6 eurot; sama organisatsiooni Tallinna hoones aga 10 eurot.

Küsimusele, miks sa ühegi korporatsiooniga liitunud ei ole, vastas keegi, et talle ei meeldi korporatsioonide mütsid. Üks vastaja ei ole korporatsiooniga liitunud, sest ta ei saa naistega hästi läbi. Teine oli aga enne liitumismõtet natukene korporatsioonide kohta uurinud: “Nii palju, kui uurinud olen, on naiste korporatsioonid kuivikutele.”

Teisest küsitlusest, millele palusin vastata korporantidel, kumasid läbi üsna sarnased ideed. Et tegemist on intiimorganisatsiooniga, mis on oma liikmetele kui üks suur pere. See olevat põhjuseks, miks nii mõndagi salajas hoitakse ‒ igal perel on oma siseasjad.

Üks korbiliige tõi välja, et “ühelt poolt õpitakse koosolekuid ette valmistama, läbi viima, otsuseid vastu võtma ja eelarveid koostama, ent samal ajal tehakse seda natukene läbi astridlindgrenliku Rooside sõja mentaliteedi ehk ka kõige igapäevasemast ja igavamast detailist võib saada midagi põnevat, kui öelda, et sellest tohib rääkida vaid omadega, või et mõnda eset tohib katsuda vaid n-ö asjasse pühendatu”.

Paljud toovad välja ka tutvusringkonna, sõbrad, usaldusväärse keskkonna. Ühe korporatsiooni külalisõhtul paluti liikmetel ükshaaval öelda, mida korporatsioon on neile andnud, ja üsna mitmel tulid seepeale pisarad silma. Ma sain aru, et see nende natukene välja mõeldud maailm, oma päikesesüsteem, isemoodi reeglite ja seadustega, on neile väga püha ja oluline paik.

Korporatsiooni olulisusest ka selle vilistlastele võib näitena välja tuua asjaolu, et korp! Sakala vilistlaskogu pakkus Eesti Rahva Muuseumi endise näitusehoone eest 700 000 eurot, et Sakala selle maja endale saaks. Lõpuks jäi maja siiski aga Tartu linnale, et hoone jääks avalikkusele maksimaalselt kättesaadavaks.

Korp! Sakala vilistlaskogus on nende kodulehe andmetel ligikaudu 200 liiget. Kui nende deviisiks oleks “vabadus, võrdsus, vendlus”, siis oleksid nad ilmselt kõik pidanud selle maja eest 3500 eurot maksma. Aga kuna nende deviisiks on “üks kõigi eest, kõik ühe eest”, siis võis selle summa välja käia vaid üks vilistlasliige ‒ ka kõigi teiste eest.

Korporatsioon Filiae Patriae. Foto: Anna Teele Orav.

 

Ühel külalisõhtul küsisin oma vastas istuvalt hermionelikult neiult:

“Kas teile ei tundu, et see kõik on nagu mäng?”

Ta vaikis hetke ja naeratas siis salakavalalt.

“See ongi mäng.”

——————————————————————————————————————————-

Lõpetuseks lisan siia ühe lühendatud kujul artikli 1931. aasta 18. aprilli Postimehest.

1929 aastal kord „Linda” kohvikust välja tulles leidis Tartu korporatsiooniliige, et tema palitu ripub varnas, kuid müts on läinud. Asjast teatas ta politseile, kuid varguses kedagi kahtlustada ei teadnud. Aasta hiljem teatas sama korporant politseile, et tema oma kadunud mütsi saanud kätte. Selle on üks Sakala korporatsiooni liige võtnud ära Johan Pillikselt Jägala puupapivabriku peol.

Mütsi kättetooja kirjeldanud mütsi äravõtmise lugu: tema olnud Jägala puupapivabriku peol ja näinud oma kõrval Johan Pillikset, kellest teadnud, et ta ei ole kunagi üliõpilane olnud, vaid on keskkooli viimasest klassist välja heidetud kahtlaste asjade pärast. Ta pöördus küsimusega Pillikse poole, mis korporatsiooni ta kuulub. See vastanud, kuid hääldanud korporatsiooni nime valesti, mis peale temale vastanud, et niisugust korporatsiooni ei ole ja haaranud mütsi peast. /…/ Kohtus seletanud Pillikse, et temal olnud seda mütsi vaja, sest olles näitejuhina ühes Tartu keskkoolis, tulnud seal lavastusele näidend “Roheline konn”, kus tegelastel olevat tarvis kirjut peakatet. Kui korporant küsinud korporatsiooni nime, siis ta hääldanud selle meelega valesti tögamise mõttes ja kui ta pärast seletanud, et tema on rätsepa sell, siis teinud seda aasimise mõttes. Rahukohtunik mõistis Pillikse kaheks nädalaks aresti. Pillikse lahkus kohtusaalist väga rõõmsa näoga, et asi lõppes ainult 2-nädalase arestiga, sest ta on varem portsigaari varguse pärast kolmeks kuuks tingimisi kinni mõistetud ja tähtaeg – kolm aastat – ei ole veel möödunud.

+ posts

Leave A Comment

Sarnased artiklid

Tont nimega korp!

Published On: December 5, 2017By

Korporatsioon on nagu kummitus – mõned usuvad neid, mõned mitte. Igapäevaselt neist väga ei räägita, sest üldiselt on nad kuskil peidus. Korporandid veedavad aega vanades, ajaloolise väärtusega majades, kus ilmselt kummitab neile, kes kummitusi usuvad. Aga kui kummitus oli ka kunagi korporant, siis on ta kindlasti igati teretulnud – vilistlase auväärne vaim. Ka minul tuli seda lugu kirjutades vaim peale.

Otsustasin kirjutada korporatsioonidest, sest mitte keegi ei olnud seda niisugusel kujul veel teinud. Guugeldades leidsin ma ligikaudu paarkümmend artiklit, kus on korporatsioone või korporante kuidagi mainitud.

Teiseks ei teadnud ma korporatsioonidest suurt mitte midagi.

Ja kolmandaks – ma tahtsin teada.

Leitud artiklitest kaks keskendusid volbriöö möllule, ühes päästeti “umbjoobes korporant” telefonivarga käest ja ühes artiklis rääkis Evelin Ilves, kuidas ta ostis omale hõbedase kleidi, istus oma hõbedasse Audi A3, sõitis üksinda Tartusse volbriööd tähistama ja kohtus seal Toomas Hendrikuga. Kõlab maagiliselt, kas pole?

Korporatsioonide kogunemine Tartu raekoja platsil. Foto: Heliis Nemsitsveridze.

 

Seesama maagia tõmbas mindki korporatsioonide maailmade poole. Justnimelt maailmade, sest igaüks neist on oma nägu ja tegu. Korporatsioonid on justkui planeedid ühises päikesesüsteemis. Miskipärast tundub mulle, et Sakala oleks sel juhul Jupiter.

Sakalast ma aga suurt rääkida ei tea, peale selle, et kunagi, mitte küll väga ammu, olla üks tüdruk end poisiks riietanud ja tutvumisõhtule läinud ning kõik olla kohe aru saanud, aga kuidas sa ütled, et kuule, sa oled vist tüdruk. Lõpuks oli vist keegi ikkagi öelnud ja päris piinlik oli olnud.

Ausalt öeldes oli minulgi niisugune idee, aga peale selle loo kuulmist selle atraktiivsus kahanes märkimisväärselt. Seega otsustasin oma soole kindlaks jääda ja käia kolme naiskorporatsiooni tutvumisõhtul, et näha, mis nende tammepuidust uste taga siis ikkagi toimub.

Siiras uudishimu või viisakas ülekuulamine?

Esimesena külastasin naiskorporatsiooni Filiae Patriae. Nende maja ees seistes oli mul endalegi üllatuseks aukartuse maitse suus. Siiski esimene naiskorporatsioon ja president on selle liige ja puha… uhh! Mul on siiani, kaks kuud hiljem meeles need neli küünalt, mis välisukse ees tuulevaikuses kutsuvalt põlesid. Lukustasin oma ratta tänavalambiposti külge ning lähenesin ettevaatlikul sammul, ühtäkki märgates, et raamatukogu ja konvendihoone vahelisel alal ei ole mitte kedagi. Mulle meenus, kuidas Harry, Ron ja Hermione pidid alati veenduma, et ükski mugu neid ei näeks, kui nad jälle mingist seinast läbi hakkasid minema.

Umbes nii ma end tundsingi. Ainult et ma ei pidanud läbi minema seinast (nagu teevad ilmselt korbi vilistlasvaimud), vaid mulle avati uks. Vastu tuli kaunis keegi kleidis, naeratas ja juhatas mind lauda, mis oli kaetud – isegi pirukalõik oli taldrikule tõstetud. See kõik mõjus väga jõuluselt. Punane laudlina, tumerohelised seinad ja üldine külalislahkus.

Ma leidsin end olukorrast, kus olin sunnitud vestlema inimestega, kes istusid minuga ühes lauas. Samas on “sunnitud” siin ülekohtune, arvestades, et tegu oli minu vabatahtliku külastusega. Ja ega eriti sunnitult ma end tundnudki, lihtsalt korraga oli rohkem küsimusi kui mul vastuseid. Soovisin pigem kuulata ja vaadelda, detaile märgata.

Suurema huviga kuulasin teiste vestlust, kui järsku jõudis minuni järgmine lause: “Kui ema on Filiae Patriaest ja isa üliõpilasseltsist, siis laps on ka suure tõenäosusega korporant.”

Mida niisugune asi tähendada võiks? Minu irooniataju ütles mulle, et siinkohal ei olnud tegemist irooniaga, vaid pigem uhke väitega, et tõesti, nii need asjad meil siin käivadki. Ka Amicitia külalisõhtul ütles minu kõrval istuv neiu, et “ilmselt iga teise siin ruumis viibiva tüdruku peiks on mingist teisest korbist”.

Kui need asjad tõesti nii käivad, siis kas saab seda tegelikult kuidagi pahaks panna. Minu arust ei saa ja seega ma sellele rohkem ei keskendu. Samas kinnitab see korpide kohta levivaid kuuldusi, et sinna minnaksegi selleks, et kaaslast leida. Need jutud on kusjuures levinud juba naiskorporatsioonide algusaegadest 1920ndatel (nii korp! Amicitia kui ka korp! Indla on asutatud 1924. aastal, Filiae Patriae esimese naiskorporatsioonina aga 1920. aastal).

Ühe põhilise korpide kohta liikleva kuulujutu võib kokku võtta lausega “mehed joovad ja naised koovad”. Minu ekspeditsioonid ja maakuulamised kinnitasid, et mehed joovad, aga naised enam suurt ei koo (üks vilistlane saabus küll tutvumisõhtule heegeldatud kõrvarõngaste ja kaelakeega, aga näed, hoopis heegeldatud).

Kuid siiski on üks naiskorporatsioon nimega Sororitas Estoniae, mis tervitab tutvumisõhtule saabunuid veinilauaga. Mulle tundus, et sellele külalisõhtule saabunud seltskond erines millegi poolest nendest tüdrukutest, keda ma Filiae Patriaes ja Amicitias nägin. Kuid nagu ma enne ütlesin, on iga korp oma nägu ja tegu. Kui Sororitas Estoniae oleks planeet, siis äkki Veenus.

See korporatsioon on asutatud ka tunduvalt hiljem, aastal 2011, kui eestlastel on olnud juba natuke rohkem aega heade Lõuna-Euroopa veinidega tutvuda.

Kõik kolm õhtut kulgesid oma ülesehituselt aga üpris sarnaselt: minuga ühes lauas istuvad liikmed pommitasid mind küsimustega, pakuti süüa ja juua, vahepeal lauldi isamaalisi laule, tutvustati korporatsiooni ja selle ajalugu ning näidati maja.

Korporatsioonide majad

Need majad, mis korporatsioonidele kuuluvad, on muidugi täiesti omaette lugu. Minu isiklik lemmik on korporatsioon Rotalia kuninglik hoone Tähe tänaval, kus mul õnnestus ka ühel luureteemalisel müsteeriumpeol käia – ma sain piiluda ühte korporatsiooni, olles seal luurel nii päriselt kui mängult.

Suursugune on ka korp! Sakala juugendstiilis konvendihoone, mis valmis aastal 1911 korporatsiooni tellimusel Soome arhitektidelt. Uhkena seisab seal samas kõrval Eesti Üliõpilaste Seltsi stiilipuhas hoone, mis valmis juba 1902. aastal. Räägitakse, et Seltsil ja Sakalal olla mingi kana kitkuda. Selle põhjus olla see, et Sakala asutasid aastal 1909 mehed, kes EÜS-ist välja astusid. Seega on kana kitkutud juba 108 aastat.

Korporatsioonidel on veel teisigi traditsioone. Ka põhimõtted on neil üllad. Korporatsioon Sakala on oma koduleheküljel põhimõtetena välja toonud rahvusluse, rahvameelsuse, kehakarastuse ja tervishoiu. Seda lugedes meenus mulle kohe ühe poisi kogemus Sakala külalisõhtust, mis oli olnud “kõige suurem jooming, mida tema silmad on eales näinud”.

Korporatsioon Ugala tegevliige aastast 2001, Markus Toompere, on öelnud: “Kui korporant ära sureb, ei lähe ta taevasse ega põrgusse, vaid läheb igavesse õllelauda. Seal me saame oma vanade sõpradega kokku ja meie võitlus jätkub.”

Korporandid kutsuvad teineteist kaasvõitlejateks. Kuid mis see võitlus siis täpselt on? Ehk on see hoopis võistlus, kes rohkem õlut juua kannatab? EÜS olevat olnud mõni aeg tagasi Saku Õlletehase Lõuna-Eesti piirkonna teine kõige suurem klient, kohe peale Püssirohukeldrit.

Et kogu asja veel veidi selgust ja segadust tuua, otsustasin teabe kogumiseks läbi viia küsitluse: mida korporatsioonidest arvatakse, mida on kuuldud ja miks nendega liitutakse.

Osad joovad õlut, teised küpsetavad ja tantsivad

Korporatsioonid jagunevad üldiselt (peale kolme segaorganisatsiooni) kaheks: mees- ja naiskorpideks. Minu läbi viidud küsitluses leidus vastajaid, kelle arvates on niisugune “suguline eristamine natukene ajast ja arust”. See vastus tuletas mulle meelde järgmise olukorra:

Screenshot Google’i otsingust “different gender identity options”.

 

USAs, Kanadas, Austraalias (ja ka mõnel pool Euroopas) – kohati üliliberaalsetes ühiskondades – on hakatud tunnistama rohkem kui kahte sugu, nendele nimesid andma ja vältima asesõnade he ja she kasutamist, asendades need lihtsalt they‘ga.

Niisuguses maailmas on minu meelest tegelikult väga ilus, et meil on mees- ja naiskorporatsioonid, kus “naiselikkus” ja “mehelikkus” on teretulnud mõisted mitte ainult sõnades, vaid ka tegudes. Mis on iseenesest halba selles, et ühe korbi reeglistik näeb ette, et selle liikmed peavad alati seelikus või kleidis olema? Ka reeglistikku järgitakse ju vabast tahtest.

Mõned vastajad tõid välja, et naiskorbid on ussipesad: käib üks pidev klatšimine ja intriigide õhutamine. Selle peale meenus mulle minu keskkooli ajaloo õpetaja Ilvar Saare tähelepanek, et klatšimine on ainus asi, mis on läbi ajaloo hoidnud ühiskondade moraali – kui me oskame märgata, kui keegi käitub ebasobivalt või valesti, siis järelikult me ka tunnetame, kuidas oleks õige käituda.

Paljud vastajad tõid välja “orjamise”, mis korporatsioonides noorliikmetele ja rebastele osaks saab. Keegi oli kuulnud, et rebased pidid salvrätikuga põrandaid pesema. Teine on jällegi arvamusel, et “korpides on inimesed, kes päris maailmas sotsialiseeruda ei suuda – nad orjavad ennast kõrgele positsioonile ning hakkavad kogu absurdsust juhatama”.

Keegi teadis rääkida, et meeskorpides tehakse naistest välimuse alusel liste, teinekord tuuakse seltsi ka alaealisi tüdrukuid. Üldiselt seal aga “juuakse, orjatakse ja räägitakse kaitseväest, kuigi keegi pole käinud”.

Üks vastaja teab, et “osad mu kursakaaslased joovad seal õlut ning teised küpsetavad ja tantsivad”.

Ühes organisatsioonis olla nii, et kui puudud põhjuseta koosolekult, on trahv 6 eurot; sama organisatsiooni Tallinna hoones aga 10 eurot.

Küsimusele, miks sa ühegi korporatsiooniga liitunud ei ole, vastas keegi, et talle ei meeldi korporatsioonide mütsid. Üks vastaja ei ole korporatsiooniga liitunud, sest ta ei saa naistega hästi läbi. Teine oli aga enne liitumismõtet natukene korporatsioonide kohta uurinud: “Nii palju, kui uurinud olen, on naiste korporatsioonid kuivikutele.”

Teisest küsitlusest, millele palusin vastata korporantidel, kumasid läbi üsna sarnased ideed. Et tegemist on intiimorganisatsiooniga, mis on oma liikmetele kui üks suur pere. See olevat põhjuseks, miks nii mõndagi salajas hoitakse ‒ igal perel on oma siseasjad.

Üks korbiliige tõi välja, et “ühelt poolt õpitakse koosolekuid ette valmistama, läbi viima, otsuseid vastu võtma ja eelarveid koostama, ent samal ajal tehakse seda natukene läbi astridlindgrenliku Rooside sõja mentaliteedi ehk ka kõige igapäevasemast ja igavamast detailist võib saada midagi põnevat, kui öelda, et sellest tohib rääkida vaid omadega, või et mõnda eset tohib katsuda vaid n-ö asjasse pühendatu”.

Paljud toovad välja ka tutvusringkonna, sõbrad, usaldusväärse keskkonna. Ühe korporatsiooni külalisõhtul paluti liikmetel ükshaaval öelda, mida korporatsioon on neile andnud, ja üsna mitmel tulid seepeale pisarad silma. Ma sain aru, et see nende natukene välja mõeldud maailm, oma päikesesüsteem, isemoodi reeglite ja seadustega, on neile väga püha ja oluline paik.

Korporatsiooni olulisusest ka selle vilistlastele võib näitena välja tuua asjaolu, et korp! Sakala vilistlaskogu pakkus Eesti Rahva Muuseumi endise näitusehoone eest 700 000 eurot, et Sakala selle maja endale saaks. Lõpuks jäi maja siiski aga Tartu linnale, et hoone jääks avalikkusele maksimaalselt kättesaadavaks.

Korp! Sakala vilistlaskogus on nende kodulehe andmetel ligikaudu 200 liiget. Kui nende deviisiks oleks “vabadus, võrdsus, vendlus”, siis oleksid nad ilmselt kõik pidanud selle maja eest 3500 eurot maksma. Aga kuna nende deviisiks on “üks kõigi eest, kõik ühe eest”, siis võis selle summa välja käia vaid üks vilistlasliige ‒ ka kõigi teiste eest.

Korporatsioon Filiae Patriae. Foto: Anna Teele Orav.

 

Ühel külalisõhtul küsisin oma vastas istuvalt hermionelikult neiult:

“Kas teile ei tundu, et see kõik on nagu mäng?”

Ta vaikis hetke ja naeratas siis salakavalalt.

“See ongi mäng.”

——————————————————————————————————————————-

Lõpetuseks lisan siia ühe lühendatud kujul artikli 1931. aasta 18. aprilli Postimehest.

1929 aastal kord „Linda” kohvikust välja tulles leidis Tartu korporatsiooniliige, et tema palitu ripub varnas, kuid müts on läinud. Asjast teatas ta politseile, kuid varguses kedagi kahtlustada ei teadnud. Aasta hiljem teatas sama korporant politseile, et tema oma kadunud mütsi saanud kätte. Selle on üks Sakala korporatsiooni liige võtnud ära Johan Pillikselt Jägala puupapivabriku peol.

Mütsi kättetooja kirjeldanud mütsi äravõtmise lugu: tema olnud Jägala puupapivabriku peol ja näinud oma kõrval Johan Pillikset, kellest teadnud, et ta ei ole kunagi üliõpilane olnud, vaid on keskkooli viimasest klassist välja heidetud kahtlaste asjade pärast. Ta pöördus küsimusega Pillikse poole, mis korporatsiooni ta kuulub. See vastanud, kuid hääldanud korporatsiooni nime valesti, mis peale temale vastanud, et niisugust korporatsiooni ei ole ja haaranud mütsi peast. /…/ Kohtus seletanud Pillikse, et temal olnud seda mütsi vaja, sest olles näitejuhina ühes Tartu keskkoolis, tulnud seal lavastusele näidend “Roheline konn”, kus tegelastel olevat tarvis kirjut peakatet. Kui korporant küsinud korporatsiooni nime, siis ta hääldanud selle meelega valesti tögamise mõttes ja kui ta pärast seletanud, et tema on rätsepa sell, siis teinud seda aasimise mõttes. Rahukohtunik mõistis Pillikse kaheks nädalaks aresti. Pillikse lahkus kohtusaalist väga rõõmsa näoga, et asi lõppes ainult 2-nädalase arestiga, sest ta on varem portsigaari varguse pärast kolmeks kuuks tingimisi kinni mõistetud ja tähtaeg – kolm aastat – ei ole veel möödunud.

+ posts
+ posts