Eesti veebiajakirjanduse arhiveerimine vajab tiigrihüpet
Paberajakirjandus hääbub. Tootmis- ja kojukandekulud tõusevad, tellijad kolivad veebi. 2022. aasta lõpus ilmus viimane paberil Äripäev, selle aasta aprillist lõpetas füüsilisel kujul ilmumise Eesti Päevaleht. Samal ajal ületas Delfi digitellimuste arv saja tuhande piiri. Praegune veebiportaalide arhiveerimise tehnoloogia ei ole aga veel digipöördeks valmis, seda kinnitavad nii eksperdid kui ka isiklik kogemus.
Sada aastat tagasi ilmunud päevalehti sirvides saame kiiresti teada, mis olid tollal kõige põletavad teemad. Vanu väljaandeid võib lugeda nii arhiivides kohapeal kui ka skaneeritud versioonina andmebaasides. Kui aga jätta paberajalehed kõrvale ning püüda aru saada, mis olid meie veebimeedia olulisemad lood alles hiljuti, näiteks kümme aastat tagasi, osutub see üllatavalt keeruliseks ülesandeks (loe kõrvallugu).
Lugejaandmed näitavad selgelt veebimeedia võidukäiku. Eesti Meediaettevõtete Liidu andmete kohaselt suurenes liidu liikmete (Delfi Meedia, Õhtulehe Kirjastus, Äripäev ja Võrumaa Teataja) digitellimuste arv kolme viimase aastaga enam kui 50 protsenti ehk sajalt tuhandelt 160 tuhande tellimuseni. Samade väljaannete paberlehtede tiraažid kukkusid aga samas ajavahemikus 110 tuhandelt eksemplarilt 90 tuhandeni. Oluline on märkida, et siinsest statistikast puuduvad Postimehe andmed, sest väljaanne ei avalda alates 2021. aastast ei trükiarvu ega digitellimusi.
Jah, täna ilmuvad veel ajalehed paberil ning neid saab virnadena nõuetele vastavatesse hoidlatesse kuhjata või trükifailina pilve laadida. Kuid mis juhtub siis, kui paberajakirjandus on lõplikult ajalukku kadunud. Küsimus ei ole oluline vaid ajaloolastele või meediauurijatele – oleviku talletamine on ühele väikesele rahvale eluliselt tähtis. Eksperdid peavad teemat oluliseks, ent e-riigile ebakohaselt oleme veebiajakirjanduse arhiveerimise lahendamisega kännu taha kinni jäänud.
Meediamajad ootel
Delfi ning Eesti Päevalehe, äsja paberilt lõplikult veebi kolinud ajalehe peatoimetaja Urmo Soonvaldi sõnul kaasneb digimeedia arhiveerimisega mitmeid kitsaskohti. Peamine väljakutse tuleneb portaalide pidevast uuenemisest. Esilehed muutuvad minutidega ning ka artiklite sisu on kogu aeg täienemisel. Tegu on tootega, mis ei saa mitte kunagi valmis. Kuid mis hetkel ja mis mahus siis lehekülgede sisu salvestada? “Head lahendust veel leitud ei ole,” ütleb Soonvald.
Eesti Rahvusringhäälingul (ERR) on seadusega kehtestatud kohustus salvestada eesti rahvuskultuuri ja ajaloo mõistes olulisi sündmusi ning tagada nende salvestiste säilimine. See puudutab aga audiovisuaalset sisu, mille arhiiv on ERRil tõesti mahukas. Käesoleva aasta aprilli keskpaigast on näiteks järelvaadatavad kõik “Aktuaalse kaamera” saated alates 1993. aastast. Veebisisu salvestamist aga seadus ei kohusta. Uudisteportaal err.ee võimaldab sirvida ka varasemaid uudiseid, kuid üle viie aasta vanuste lugude juures seisab hoiatus: artikkel on rohkem kui viis aastat vana ja kuulub arhiivi, mida ERR ei uuenda.
Postimehe meediamajas ollakse toimuva muutuse suhtes äraootaval seisukohal. Peatoimetaja Priit Hõbemägi kinnitab, et nende paberleht veel niipea ei kao. Siiski tajutakse suurt vastutust. “Meie kirjastame Eesti ajalugu,” sõnastab Hõbemägi paber-Postimehe olulise ülesande. Sarnaselt konkurentidele ei tegeleta aga majasiseselt veebisisu arhiveerimisega. Hõbemägi soovitab uurida Rahvusraamatukogu arhiive, sest nende ülesannete hulka kuulub muuhulgas veebilehtede talletamine.
Arhiiviroboti head ja vead
Rahvusraamatukogul (RaRa) on tõepoolest vanade veebilehekülgede sirvimiseks eraldi veebiarhiiv. RaRa rahvusteavikute säilituskeskuse juhi Eva-Maria Artuse sõnul tegeleb lehtede salvestamisega robot, mis jäädvustab üle-eestilisi veebiväljaandeid iga kahe tunni tagant ning maakonnalehti mitu korda nädalas. “Kasutame vabavaralist veebiarhiveerimise tarkvara ning lisaks teeme arhiveeritava saidi esilehest ka ekraanipildi,” selgitab Artus, lisades, et arhiveerituna näeb sait välja samasugune kui veebis – saab klikkida linkidele jne.
Veebiarhiveerimise tarkvara vajab aga tublisti arendamist. Esimene probleem peitub Rahvusraamatukogu arhivaaride piiratud ligipääsus veebimeedia tasulisele sisule. Riigiasutuste kodulehtede jäädvustamine sujub, ent ajakirjandusväljaannetel tuleb ette maksumüür. “Kui soovime pääseda maksumüüri taha, siis selleks oleme meediamajadega ühendust võtnud. Osadel juhtudel on läbirääkimised veel pooleli,” avab Artus kokkulepete tagamaid.
Teine väljakutse on arhiveeritud sisu kättesaadavaks tegemine. Arusaadavalt ei soovi väljaanded, et nende eilsed artiklid oleksid arhiivis tasuta lugemiseks. Seetõttu pääseb lehekülgedele ligi vaid autoriseeritud töökohtadelt, mis asuvad lisaks RaRa’le veel Tartu Ülikooli, TalTechi ja Tallinna Ülikooli raamatukogudes ning Eesti Kirjandusmuuseumis. Kuid nagu selgus (loe kõrvallugu), saab täna tervele veebiarhiivile ligi vaid Tartu Ülikooli raamatukogus ja Rahvusraamatukogus kohapeal.
Avalike lehekülgede arhiivimaterjalid ei ole samuti täies mahus kasutajatele ligipääsetavad. See tuleneb juba spetsiifilisemalt roboti töövõtetest, mis küll muudkui salvestab, kuid ei tee materjali koheselt kättesaadavaks. Küsimusi tekitab ka Urmo Soonvaldi osutatud probleem, et veebiartiklid täienevad pidevalt. Robot aga sama URL’i kaks korda ei salvesta, mis tähendab, et arhiveeritakse artikli esimene versioon.
Lahendused juba töös
Lahendamist vajavaid probleeme jagub. Muuhulgas tekitavad küsimusi autoriõigused arhiveeritud materjali üle ja sotsiaalmeediasisu jäädvustamist puudutav. Oluline on, et Rahvusraamatukogu esindaja Eva-Maria Artuse sõnul käib tihe töö lahenduste leidmiseks. Näiteks saabub järgmise aasta alguses digitaalarhiivi Digar uusversioon, millega peaks muutuma kasutajasõbralikumaks ka veebiarhiiv.
Tööd on veel palju, tõdevad kõik veebiajakirjanduse talletamisega seotud osapooled. Lugejatena saame vaid loota, et infotehnoloogia areng toimub kiiremini kui paberajakirjanduse hääbumine. Asjaosalistega vesteldes võib siiski aru saada, et arengud liiguvad õiges suunas ning peagi saab arhiivist hea ülevaate ka selle kohta, mida on kirjutatud veebiajakirjanduses. Seniks tuleb elus hoida paberväljaandeid, mis on tänaseni kindlaim allikas tuleviku ajaloolastele.
“Te olete esimene inimene, kes seda lehekülge küsib!”
Otsustasin uurida, millise pildi maalib kümne aasta tagusest ajast veebiajakirjanduse arhiiv tänaste vahendite abil. Teekond veebimeedia lähiminevikku osutub konarlikuks, isegi ootamatult keerukaks väljakutseks.
Jahe kevad puhub näkku. Sean sammud Tartu Ülikooli raamatukokku, kus saab Rahvusraamatukogu andmete kohaselt ligi kogu veebiarhiivi sisule. Selleks on ülikoolide raamatukogudes spetsiaalsed nn autoriseeritud töökohad, millel on ligipääs maksumüüri taga olevatele veebiportaalidele.
Autoriseeritud töökohal tekib aga kimbatus, sest arvuti ei lase mind isegi veebiarhiivi leheküljele. Ekraanile hüppab suur hoiatav kiri: “Veebileht blokeeritud.”
Küsin abi laenutuslaua taga seisvalt proualt. Minu küsimuse peale teeb abivalmis proua suured silmad ning sõnab, et peab kutsuma Malle (raamatukogu töötajate nimed muudetud). Juhtumisi tuiskabki Malle meist raamatukäruga just samal hetkel mööda.
“Hästi, lähme vaatame,” teatab ta minu abipalvet kuuldes, “aga mul on esmalt prille vaja.” Sõidame liftiga Malle prillide järele. Viimaks arvuti taha jõudes on daami üllatus suur, kui ütlen lehekülje, kuhu tahaksin ligi pääseda. “Veebiarhiivi! Te olete esimene inimene, kes seda lehekülge küsib!”
Uus abivägi tulekul
Malle vaatab mulle otsa ja noogutab. Nii tähtsa sündmuse puhul peab ta paremaks kutsuda abiväge.
“Ma kardan, et Kristiina on praegu lõunal, aga ma helistan talle,” tegutseb Malle täis otsustavust. Õnneks on Kristiina lõunalt tagasi ning juba paari minuti pärast põrnitseme koos tema ja Mallega sama nõutult arvuti ekraanile hüppavat kirja.
“Ei, teate, ma kutsun parem Tõnise,” leiab Kristiina ning valib telefonis õige numbri.
Kampsuniga Tõnis ilmub hiiglasliku raamatukogu katakombidest kohale veel enne, kui Kristiina jõuab telefoni tagasi taskusse pista. Seletame koos Malle ja Kristiinaga, milles seisneb meie mure – nüüd juba ühine.
“Mhm, selge,” noogutab Tõnis ning hakkab nobedalt midagi arvuti ekraanil kirjutama.
“Olen nüüd terve osakonna tööle pannud,” ütlen vabandavalt Mallele ja Kristiinale. “Ah, eks meil endal ka huvitav,” vastab Malle, kes on tõesti silmanähtavalt põnevil.
Mööduvad minutid. Viimaks ajab Tõnis selja sirgu. Tema ees ekraanil ilutseb veebiarhiivi lehekülg. Asun kohe ühe hingetõmbega sukelduma minevikku. Otsin veebiväljaannete vanu lehekülgi, kuid paraku selgub, et ligipääs nende sisule on piiratud, justkui kasutaksin tavalist veebibrauserit.
“Huvitav, siis on vist asi tallinlastes,” mõtiskleb Tõnis krüptiliselt. See tõdemus lõpetab minu uurimisretke Tartu Ülikooli raamatukogu autoriseeritud töökohal veebimeedia minevikku. Tunnid on möödunud, jahe kevadtuul puhub näkku veelgi jahedamalt.
Üksainus võimalus
Hilisemas suhtluses Rahvusraamatukoguga selgub, et praegu ongi ligipääs ammusele veebisisule ka autoriseeritud töökohtadel piiratud. Nii saab veebilehtede arhiivisügavustes peituvate materjalidega täies mahus tutvuda vaid Tallinnas, üksnes Rahvusraamatukogus kohapeal. Peamaja remondi tõttu asuvad nad hetkel aadressil Narva mnt 11.
Kui peale minu leidub veel teine ja võib-olla kolmaski inimene, kes tulevikus Seda Lehekülge küsib, on lahendus juba nende poole teel. Jah, kõigi väliste märkide järgi on toimiv veebiarhiiv tõesti tulekul.
Rahvusraamatukogu kinnitab nädalapäevad hiljem, et nüüdseks on ka Tartu Ülikooli raamatukogust võimalik veebimeedia lähiminevikku sukelduda. Teistes raamatukogudes saame aga endiselt sirvida ajaloolisi paberlehti ja oodata rahulikult e-riigi veebiportaalide arhiveerimise tehnoloogia tiigirihüpet.
Eesti veebiajakirjanduse arhiveerimine vajab tiigrihüpet
Paberajakirjandus hääbub. Tootmis- ja kojukandekulud tõusevad, tellijad kolivad veebi. 2022. aasta lõpus ilmus viimane paberil Äripäev, selle aasta aprillist lõpetas füüsilisel kujul ilmumise Eesti Päevaleht. Samal ajal ületas Delfi digitellimuste arv saja tuhande piiri. Praegune veebiportaalide arhiveerimise tehnoloogia ei ole aga veel digipöördeks valmis, seda kinnitavad nii eksperdid kui ka isiklik kogemus.
Sada aastat tagasi ilmunud päevalehti sirvides saame kiiresti teada, mis olid tollal kõige põletavad teemad. Vanu väljaandeid võib lugeda nii arhiivides kohapeal kui ka skaneeritud versioonina andmebaasides. Kui aga jätta paberajalehed kõrvale ning püüda aru saada, mis olid meie veebimeedia olulisemad lood alles hiljuti, näiteks kümme aastat tagasi, osutub see üllatavalt keeruliseks ülesandeks (loe kõrvallugu).
Lugejaandmed näitavad selgelt veebimeedia võidukäiku. Eesti Meediaettevõtete Liidu andmete kohaselt suurenes liidu liikmete (Delfi Meedia, Õhtulehe Kirjastus, Äripäev ja Võrumaa Teataja) digitellimuste arv kolme viimase aastaga enam kui 50 protsenti ehk sajalt tuhandelt 160 tuhande tellimuseni. Samade väljaannete paberlehtede tiraažid kukkusid aga samas ajavahemikus 110 tuhandelt eksemplarilt 90 tuhandeni. Oluline on märkida, et siinsest statistikast puuduvad Postimehe andmed, sest väljaanne ei avalda alates 2021. aastast ei trükiarvu ega digitellimusi.
Jah, täna ilmuvad veel ajalehed paberil ning neid saab virnadena nõuetele vastavatesse hoidlatesse kuhjata või trükifailina pilve laadida. Kuid mis juhtub siis, kui paberajakirjandus on lõplikult ajalukku kadunud. Küsimus ei ole oluline vaid ajaloolastele või meediauurijatele – oleviku talletamine on ühele väikesele rahvale eluliselt tähtis. Eksperdid peavad teemat oluliseks, ent e-riigile ebakohaselt oleme veebiajakirjanduse arhiveerimise lahendamisega kännu taha kinni jäänud.
Meediamajad ootel
Delfi ning Eesti Päevalehe, äsja paberilt lõplikult veebi kolinud ajalehe peatoimetaja Urmo Soonvaldi sõnul kaasneb digimeedia arhiveerimisega mitmeid kitsaskohti. Peamine väljakutse tuleneb portaalide pidevast uuenemisest. Esilehed muutuvad minutidega ning ka artiklite sisu on kogu aeg täienemisel. Tegu on tootega, mis ei saa mitte kunagi valmis. Kuid mis hetkel ja mis mahus siis lehekülgede sisu salvestada? “Head lahendust veel leitud ei ole,” ütleb Soonvald.
Eesti Rahvusringhäälingul (ERR) on seadusega kehtestatud kohustus salvestada eesti rahvuskultuuri ja ajaloo mõistes olulisi sündmusi ning tagada nende salvestiste säilimine. See puudutab aga audiovisuaalset sisu, mille arhiiv on ERRil tõesti mahukas. Käesoleva aasta aprilli keskpaigast on näiteks järelvaadatavad kõik “Aktuaalse kaamera” saated alates 1993. aastast. Veebisisu salvestamist aga seadus ei kohusta. Uudisteportaal err.ee võimaldab sirvida ka varasemaid uudiseid, kuid üle viie aasta vanuste lugude juures seisab hoiatus: artikkel on rohkem kui viis aastat vana ja kuulub arhiivi, mida ERR ei uuenda.
Postimehe meediamajas ollakse toimuva muutuse suhtes äraootaval seisukohal. Peatoimetaja Priit Hõbemägi kinnitab, et nende paberleht veel niipea ei kao. Siiski tajutakse suurt vastutust. “Meie kirjastame Eesti ajalugu,” sõnastab Hõbemägi paber-Postimehe olulise ülesande. Sarnaselt konkurentidele ei tegeleta aga majasiseselt veebisisu arhiveerimisega. Hõbemägi soovitab uurida Rahvusraamatukogu arhiive, sest nende ülesannete hulka kuulub muuhulgas veebilehtede talletamine.
Arhiiviroboti head ja vead
Rahvusraamatukogul (RaRa) on tõepoolest vanade veebilehekülgede sirvimiseks eraldi veebiarhiiv. RaRa rahvusteavikute säilituskeskuse juhi Eva-Maria Artuse sõnul tegeleb lehtede salvestamisega robot, mis jäädvustab üle-eestilisi veebiväljaandeid iga kahe tunni tagant ning maakonnalehti mitu korda nädalas. “Kasutame vabavaralist veebiarhiveerimise tarkvara ning lisaks teeme arhiveeritava saidi esilehest ka ekraanipildi,” selgitab Artus, lisades, et arhiveerituna näeb sait välja samasugune kui veebis – saab klikkida linkidele jne.
Veebiarhiveerimise tarkvara vajab aga tublisti arendamist. Esimene probleem peitub Rahvusraamatukogu arhivaaride piiratud ligipääsus veebimeedia tasulisele sisule. Riigiasutuste kodulehtede jäädvustamine sujub, ent ajakirjandusväljaannetel tuleb ette maksumüür. “Kui soovime pääseda maksumüüri taha, siis selleks oleme meediamajadega ühendust võtnud. Osadel juhtudel on läbirääkimised veel pooleli,” avab Artus kokkulepete tagamaid.
Teine väljakutse on arhiveeritud sisu kättesaadavaks tegemine. Arusaadavalt ei soovi väljaanded, et nende eilsed artiklid oleksid arhiivis tasuta lugemiseks. Seetõttu pääseb lehekülgedele ligi vaid autoriseeritud töökohtadelt, mis asuvad lisaks RaRa’le veel Tartu Ülikooli, TalTechi ja Tallinna Ülikooli raamatukogudes ning Eesti Kirjandusmuuseumis. Kuid nagu selgus (loe kõrvallugu), saab täna tervele veebiarhiivile ligi vaid Tartu Ülikooli raamatukogus ja Rahvusraamatukogus kohapeal.
Avalike lehekülgede arhiivimaterjalid ei ole samuti täies mahus kasutajatele ligipääsetavad. See tuleneb juba spetsiifilisemalt roboti töövõtetest, mis küll muudkui salvestab, kuid ei tee materjali koheselt kättesaadavaks. Küsimusi tekitab ka Urmo Soonvaldi osutatud probleem, et veebiartiklid täienevad pidevalt. Robot aga sama URL’i kaks korda ei salvesta, mis tähendab, et arhiveeritakse artikli esimene versioon.
Lahendused juba töös
Lahendamist vajavaid probleeme jagub. Muuhulgas tekitavad küsimusi autoriõigused arhiveeritud materjali üle ja sotsiaalmeediasisu jäädvustamist puudutav. Oluline on, et Rahvusraamatukogu esindaja Eva-Maria Artuse sõnul käib tihe töö lahenduste leidmiseks. Näiteks saabub järgmise aasta alguses digitaalarhiivi Digar uusversioon, millega peaks muutuma kasutajasõbralikumaks ka veebiarhiiv.
Tööd on veel palju, tõdevad kõik veebiajakirjanduse talletamisega seotud osapooled. Lugejatena saame vaid loota, et infotehnoloogia areng toimub kiiremini kui paberajakirjanduse hääbumine. Asjaosalistega vesteldes võib siiski aru saada, et arengud liiguvad õiges suunas ning peagi saab arhiivist hea ülevaate ka selle kohta, mida on kirjutatud veebiajakirjanduses. Seniks tuleb elus hoida paberväljaandeid, mis on tänaseni kindlaim allikas tuleviku ajaloolastele.
“Te olete esimene inimene, kes seda lehekülge küsib!”
Otsustasin uurida, millise pildi maalib kümne aasta tagusest ajast veebiajakirjanduse arhiiv tänaste vahendite abil. Teekond veebimeedia lähiminevikku osutub konarlikuks, isegi ootamatult keerukaks väljakutseks.
Jahe kevad puhub näkku. Sean sammud Tartu Ülikooli raamatukokku, kus saab Rahvusraamatukogu andmete kohaselt ligi kogu veebiarhiivi sisule. Selleks on ülikoolide raamatukogudes spetsiaalsed nn autoriseeritud töökohad, millel on ligipääs maksumüüri taga olevatele veebiportaalidele.
Autoriseeritud töökohal tekib aga kimbatus, sest arvuti ei lase mind isegi veebiarhiivi leheküljele. Ekraanile hüppab suur hoiatav kiri: “Veebileht blokeeritud.”
Küsin abi laenutuslaua taga seisvalt proualt. Minu küsimuse peale teeb abivalmis proua suured silmad ning sõnab, et peab kutsuma Malle (raamatukogu töötajate nimed muudetud). Juhtumisi tuiskabki Malle meist raamatukäruga just samal hetkel mööda.
“Hästi, lähme vaatame,” teatab ta minu abipalvet kuuldes, “aga mul on esmalt prille vaja.” Sõidame liftiga Malle prillide järele. Viimaks arvuti taha jõudes on daami üllatus suur, kui ütlen lehekülje, kuhu tahaksin ligi pääseda. “Veebiarhiivi! Te olete esimene inimene, kes seda lehekülge küsib!”
Uus abivägi tulekul
Malle vaatab mulle otsa ja noogutab. Nii tähtsa sündmuse puhul peab ta paremaks kutsuda abiväge.
“Ma kardan, et Kristiina on praegu lõunal, aga ma helistan talle,” tegutseb Malle täis otsustavust. Õnneks on Kristiina lõunalt tagasi ning juba paari minuti pärast põrnitseme koos tema ja Mallega sama nõutult arvuti ekraanile hüppavat kirja.
“Ei, teate, ma kutsun parem Tõnise,” leiab Kristiina ning valib telefonis õige numbri.
Kampsuniga Tõnis ilmub hiiglasliku raamatukogu katakombidest kohale veel enne, kui Kristiina jõuab telefoni tagasi taskusse pista. Seletame koos Malle ja Kristiinaga, milles seisneb meie mure – nüüd juba ühine.
“Mhm, selge,” noogutab Tõnis ning hakkab nobedalt midagi arvuti ekraanil kirjutama.
“Olen nüüd terve osakonna tööle pannud,” ütlen vabandavalt Mallele ja Kristiinale. “Ah, eks meil endal ka huvitav,” vastab Malle, kes on tõesti silmanähtavalt põnevil.
Mööduvad minutid. Viimaks ajab Tõnis selja sirgu. Tema ees ekraanil ilutseb veebiarhiivi lehekülg. Asun kohe ühe hingetõmbega sukelduma minevikku. Otsin veebiväljaannete vanu lehekülgi, kuid paraku selgub, et ligipääs nende sisule on piiratud, justkui kasutaksin tavalist veebibrauserit.
“Huvitav, siis on vist asi tallinlastes,” mõtiskleb Tõnis krüptiliselt. See tõdemus lõpetab minu uurimisretke Tartu Ülikooli raamatukogu autoriseeritud töökohal veebimeedia minevikku. Tunnid on möödunud, jahe kevadtuul puhub näkku veelgi jahedamalt.
Üksainus võimalus
Hilisemas suhtluses Rahvusraamatukoguga selgub, et praegu ongi ligipääs ammusele veebisisule ka autoriseeritud töökohtadel piiratud. Nii saab veebilehtede arhiivisügavustes peituvate materjalidega täies mahus tutvuda vaid Tallinnas, üksnes Rahvusraamatukogus kohapeal. Peamaja remondi tõttu asuvad nad hetkel aadressil Narva mnt 11.
Kui peale minu leidub veel teine ja võib-olla kolmaski inimene, kes tulevikus Seda Lehekülge küsib, on lahendus juba nende poole teel. Jah, kõigi väliste märkide järgi on toimiv veebiarhiiv tõesti tulekul.
Rahvusraamatukogu kinnitab nädalapäevad hiljem, et nüüdseks on ka Tartu Ülikooli raamatukogust võimalik veebimeedia lähiminevikku sukelduda. Teistes raamatukogudes saame aga endiselt sirvida ajaloolisi paberlehti ja oodata rahulikult e-riigi veebiportaalide arhiveerimise tehnoloogia tiigirihüpet.
