Pressifotograaf kui ajakirjanduse kiirreageerija. „Minu ükski päev ei ole samasugune”
Mustvalge pilt koroonahaigest, Ukraina sõja karm reaalsus, laulupeo unustamatud emotsioonid ning elektrikute tööpäev lumisel põllul – need on vaid üksikud näited pressifotodest, mis erinevates uudisteportaalides artikleid illustreerivad.
Pressifotol on märkimisväärne roll ajakirjandusliku loo jutustamisel. Nii Järva Teataja pressifotograaf Dmitri Kotjuh kui ka tema ametivend Kiur Kaasik Delfist sõnasid, et tihti on foto pealkirja kõrval esimene asi, millel lugeja silm peatub. Kui need kaks on kõnekad, pöördutakse alles artiklit lugema.
„Minu jaoks on pressifoto midagi, mis jutustab loo,” ütles Rapla Sõnumite piltnik Camilla Kännola. Tema sõnul peab lugeja ka üksikust fotost aru saama, kuid peamiselt on see tugi tekstile. Pressifoto visualiseerib sündmust ning loob konteksti. „Ma olen seda kogu aeg võtnud tiimitööna,” tõdes Äripäeva pressifotograaf Liis Treimann. „Ei ole niimoodi, et on lugu ja pilt või on ajakirjanikud ja fotograafid. Ilma ühe või teiseta me ei teegi ajakirjandust.” Seega on pressifoto oluline tähelepanu haaramiseks ja sündmuse autentseks kujutamiseks.
Iga tööpäev on erinev
Pressifotograafide tööd iseloomustavad sõnad mitmekülgne ja etteaimamatu. Kõik neli fotograafi kinnitasid, et nende tööpäevad pole kunagi samasugused. Lisaks planeeritud sündmuste pildistamisele tuleb olla valmis ootamatusteks. „Ütleme nii, et autos peavad sul olema varuriided ja kummikud, sest sa võid vabalt kuskilt laudast minna presidendi kantseleisse, mida on juhtunud,” ütles Treimann naljatades. Kuid mõttel on tõepõhi all. Ametikaaslane Kotjuh võrdles tööd päästjatega. „Kui juhtub midagi, siis ta reageerib ja on valmis,” sõnas ta. „Minu töö on täpselt samasugune.”
Samuti on läbivaks märksõnaks mitmekülgsus. Kaasik kirjeldas, et pressifotograafidele määratakse pildistamisülesandeid vastavalt ajakirjanike teemadele, samuti tegelevad fotograafid vahel isiklike fotolugudega.
Kuna uudised ja artiklid varieeruvad teemast teemasse, teevad seda ka jäädvustused. „Sul võib olla sporti, kultuurisündmuseid, mingit passimist kuskil, action’it – igasuguseid asju,” ilmestas Treimann. Kännola tõi välja, et ka korduvad üritused ei ole kunagi täpselt samasugused. „Mulle meeldib ringi liikuda, mulle meeldib näha uusi asju ja see töö võimaldab seda,” lisas ta.
Olgugi et pressifotograafe ühendab mitmekülgne töö, varieeruvad nende fotod väljaanniti. Näiteks kirjeldas Kotjuh, kuidas Järva Teataja ainsa fotograafina peab tal olema väga hea ajaplaneerimisvõime. Samuti ei saa ta oma töötunde arvestada vahetustena: kui juhtub mõni erakordne sündmus või toimub üritus, peab ta seda ajahetkest olenemata kajastamata. „Suurtes lehtedes töötavad fotograafid kuskil kaheksa tundi. Maakonnalehes sellist luksust ei ole,” ütles ta.
Maakonnalehe pressifotograafidel tekib tänu tööle suurem lähedus oma piirkonnaga. Näiteks rääkis Kotjuh, et kuna Järvamaa on väike, teavad kõik kõiki. Fotograafi tuntakse aga eriti hästi. „Mind teavad kõik. Näiteks linnapead vahetuvad, aga mina olen siin juba 12 aastat,” muigas ta.
Kännola kirjeldas, kuidas töö on aidanud tal Raplamaad tundma õppida. „Ma olen terve elu Raplamaal elanud. Kui ma enne ei teadnud Raplamaast mitte midagi, siis nüüd olen ma aastaga ka kõik väiksemad nurgatagused läbi käinud,” lausus ta.
Suurte meediamajade pressifotograafid ei pühendu oma töös niivõrd ühele piirkonnale. „Me vaatame tööde pealt, et kui on mingisugune suurem, olulisem asi, siis me sõidame ringi,” ütles Äripäeva piltnik Treimann. Tema jutust ilmnes, et ringisõitmist jagub: intervjuule eelneval päeval tegi ta lugu Pärnus, järgneval päeval oli kavas sõita Kiviõlisse.
Delfi fotograafi Kiur Kaasiku sõnul käivad pressifotograafid pidevalt komandeeringutes. Arvestades, et terve Eesti katmine käiks ühele fotograafile üle jõu, vastutavad eri piirkondade eest kohalikud fotomeistrid. Kaasik kirjeldas, et enamik tema ülesannetest on Harjumaa ümbruses, Lõuna-Eesti materjali eest vastutavad aga juba Tartu fotograafid. Samuti kasutatakse vajadusel vabakutselisi fotograafe.
Hea pressifoto saladus
Võib ju tunduda, et pressifoto tegemine on nagu tavaline pildistamine: pead olema õigel ajal õiges kohas ja nupule vajutama. Siiski peitub pressifotode taga omaette teadus ning edukuse tagab kogemus. Igal pressifotograafil on oma pildikeel ja nipid, kuidas teha just selline pilt, mis on mõjus. Treimanni sõnul on heas pildis vastuolu, mingisugune konfliktne olukord või vastandid. „Minu jaoks on ühe pildiga vastuolu edasiandmine see, mis teeb väga hea pildi,” lisas ta.
Kaasik leidis, et edukas pressifoto peab olema tehniliselt hästi tehtud, tabama olulist sündmust ja vastama uudiskriteeriumitele. „Lisaks on selles midagi veel,” sõnas ta. „Midagi, mida on võib-olla raske sõnadesse panna, aga kui lugeja vaatab seda, siis ta tunneb, et see on hea foto.”
Kännola ütles, et pressifotost peab õhkuma emotsiooni, eriti inimeste kujutamisel. „Näost oskab igaüks pilti teha, aga neid emotsioone sinna peale saada on hoopis teine asi,” sõnas ta. Lisaks tõi ta välja foto värvid, mis on tihedalt seotud emotsioonide edasiandmisega.
Kotjuhi sõnul tagab pressifoto edu meeldejäävus, millele aitab kaasa lihtsus. „Mida lihtsam on pilt, seda parem,” sõnas ta.
Seega ei saa anda küsimusele „Milline on hea pressifoto?” ühte vastust. Igal pressifotograafil on välja kujunenud käekiri, millega fotosid omapäraselt jäädvustada. Siiski on heal fotol kindlad tunnused: see tõmbab tähelepanu, jääb meelde ning mis kõige olulisem, kõnetab vaatajat.
Liis Treimann – „Koroonapalat”. Vladimir oli pildistamise hetkeks Ida-Viru Keskhaiglas olnud kaheksa päeva. Arst juhendab teda parasjagu külje peal olema, see positsioon aitab paremini hingata. Foto on tehtud 2020. aasta talvel. Eesti Pressifotograafide Liidu žürii pärjas fotoseeria, kust pilt pärit on, 2020. aasta pressifoto ja parima uudisfoto tiitlitega.
Dmitri Kotjuh – „Must päev”. „Öelge palun, millal see lõppeb? Millal lõppeb see, et meie lapsed peavad surema?“ küsisid õhurünnakus hukkunud 11-aastase Anastassija vanemad. Sõja algusest saadik on Venemaa pommi- ja raketirünnakutes hukkunud sadu Ukraina lapsi, neist noorimad vaid mõnekuused. 2022. aasta detsembri lõpuks oli sõjas ametlikel andmetel saanud surma vähemalt 429 last. Pildil maetav Anastassija hukkus, kui Harkivis asuvat eramaja tabas Vene vägede õhutõrjerakett S-300. Eesti Pressifotograafide Liidu žürii valis pildi 2022. aasta parimaks uudisfotoks.
Kiur Kaasik – „Laulupidu”. „Vahetult peale 2023. aasta noorte laulu- ja tantsupidu täheldasin internetis nurisemist peo vajalikkuse üle. Laulukaare all pildistades nägin aga lugematul hulgal noori, kelle jaoks tähendas see väga-väga palju.”
Camilla Kännola – „Elektrikute tööpäev”. Hetk elektrikute tööpäevast Raplamaal Palamulla külas novembri lõpus, kui Eestit tabas tugev tuisk ja lumesadu, mis jättis pimedasse tuhanded kodud. Eesti Pressifotograafide Liidu žürii valis pildi 2023. aasta parimaks uudisfotoks.
Sarnased artiklid
Pressifotograaf kui ajakirjanduse kiirreageerija. „Minu ükski päev ei ole samasugune”
Mustvalge pilt koroonahaigest, Ukraina sõja karm reaalsus, laulupeo unustamatud emotsioonid ning elektrikute tööpäev lumisel põllul – need on vaid üksikud näited pressifotodest, mis erinevates uudisteportaalides artikleid illustreerivad.
Pressifotol on märkimisväärne roll ajakirjandusliku loo jutustamisel. Nii Järva Teataja pressifotograaf Dmitri Kotjuh kui ka tema ametivend Kiur Kaasik Delfist sõnasid, et tihti on foto pealkirja kõrval esimene asi, millel lugeja silm peatub. Kui need kaks on kõnekad, pöördutakse alles artiklit lugema.
„Minu jaoks on pressifoto midagi, mis jutustab loo,” ütles Rapla Sõnumite piltnik Camilla Kännola. Tema sõnul peab lugeja ka üksikust fotost aru saama, kuid peamiselt on see tugi tekstile. Pressifoto visualiseerib sündmust ning loob konteksti. „Ma olen seda kogu aeg võtnud tiimitööna,” tõdes Äripäeva pressifotograaf Liis Treimann. „Ei ole niimoodi, et on lugu ja pilt või on ajakirjanikud ja fotograafid. Ilma ühe või teiseta me ei teegi ajakirjandust.” Seega on pressifoto oluline tähelepanu haaramiseks ja sündmuse autentseks kujutamiseks.
Iga tööpäev on erinev
Pressifotograafide tööd iseloomustavad sõnad mitmekülgne ja etteaimamatu. Kõik neli fotograafi kinnitasid, et nende tööpäevad pole kunagi samasugused. Lisaks planeeritud sündmuste pildistamisele tuleb olla valmis ootamatusteks. „Ütleme nii, et autos peavad sul olema varuriided ja kummikud, sest sa võid vabalt kuskilt laudast minna presidendi kantseleisse, mida on juhtunud,” ütles Treimann naljatades. Kuid mõttel on tõepõhi all. Ametikaaslane Kotjuh võrdles tööd päästjatega. „Kui juhtub midagi, siis ta reageerib ja on valmis,” sõnas ta. „Minu töö on täpselt samasugune.”
Samuti on läbivaks märksõnaks mitmekülgsus. Kaasik kirjeldas, et pressifotograafidele määratakse pildistamisülesandeid vastavalt ajakirjanike teemadele, samuti tegelevad fotograafid vahel isiklike fotolugudega.
Kuna uudised ja artiklid varieeruvad teemast teemasse, teevad seda ka jäädvustused. „Sul võib olla sporti, kultuurisündmuseid, mingit passimist kuskil, action’it – igasuguseid asju,” ilmestas Treimann. Kännola tõi välja, et ka korduvad üritused ei ole kunagi täpselt samasugused. „Mulle meeldib ringi liikuda, mulle meeldib näha uusi asju ja see töö võimaldab seda,” lisas ta.
Olgugi et pressifotograafe ühendab mitmekülgne töö, varieeruvad nende fotod väljaanniti. Näiteks kirjeldas Kotjuh, kuidas Järva Teataja ainsa fotograafina peab tal olema väga hea ajaplaneerimisvõime. Samuti ei saa ta oma töötunde arvestada vahetustena: kui juhtub mõni erakordne sündmus või toimub üritus, peab ta seda ajahetkest olenemata kajastamata. „Suurtes lehtedes töötavad fotograafid kuskil kaheksa tundi. Maakonnalehes sellist luksust ei ole,” ütles ta.
Maakonnalehe pressifotograafidel tekib tänu tööle suurem lähedus oma piirkonnaga. Näiteks rääkis Kotjuh, et kuna Järvamaa on väike, teavad kõik kõiki. Fotograafi tuntakse aga eriti hästi. „Mind teavad kõik. Näiteks linnapead vahetuvad, aga mina olen siin juba 12 aastat,” muigas ta.
Kännola kirjeldas, kuidas töö on aidanud tal Raplamaad tundma õppida. „Ma olen terve elu Raplamaal elanud. Kui ma enne ei teadnud Raplamaast mitte midagi, siis nüüd olen ma aastaga ka kõik väiksemad nurgatagused läbi käinud,” lausus ta.
Suurte meediamajade pressifotograafid ei pühendu oma töös niivõrd ühele piirkonnale. „Me vaatame tööde pealt, et kui on mingisugune suurem, olulisem asi, siis me sõidame ringi,” ütles Äripäeva piltnik Treimann. Tema jutust ilmnes, et ringisõitmist jagub: intervjuule eelneval päeval tegi ta lugu Pärnus, järgneval päeval oli kavas sõita Kiviõlisse.
Delfi fotograafi Kiur Kaasiku sõnul käivad pressifotograafid pidevalt komandeeringutes. Arvestades, et terve Eesti katmine käiks ühele fotograafile üle jõu, vastutavad eri piirkondade eest kohalikud fotomeistrid. Kaasik kirjeldas, et enamik tema ülesannetest on Harjumaa ümbruses, Lõuna-Eesti materjali eest vastutavad aga juba Tartu fotograafid. Samuti kasutatakse vajadusel vabakutselisi fotograafe.
Hea pressifoto saladus
Võib ju tunduda, et pressifoto tegemine on nagu tavaline pildistamine: pead olema õigel ajal õiges kohas ja nupule vajutama. Siiski peitub pressifotode taga omaette teadus ning edukuse tagab kogemus. Igal pressifotograafil on oma pildikeel ja nipid, kuidas teha just selline pilt, mis on mõjus. Treimanni sõnul on heas pildis vastuolu, mingisugune konfliktne olukord või vastandid. „Minu jaoks on ühe pildiga vastuolu edasiandmine see, mis teeb väga hea pildi,” lisas ta.
Kaasik leidis, et edukas pressifoto peab olema tehniliselt hästi tehtud, tabama olulist sündmust ja vastama uudiskriteeriumitele. „Lisaks on selles midagi veel,” sõnas ta. „Midagi, mida on võib-olla raske sõnadesse panna, aga kui lugeja vaatab seda, siis ta tunneb, et see on hea foto.”
Kännola ütles, et pressifotost peab õhkuma emotsiooni, eriti inimeste kujutamisel. „Näost oskab igaüks pilti teha, aga neid emotsioone sinna peale saada on hoopis teine asi,” sõnas ta. Lisaks tõi ta välja foto värvid, mis on tihedalt seotud emotsioonide edasiandmisega.
Kotjuhi sõnul tagab pressifoto edu meeldejäävus, millele aitab kaasa lihtsus. „Mida lihtsam on pilt, seda parem,” sõnas ta.
Seega ei saa anda küsimusele „Milline on hea pressifoto?” ühte vastust. Igal pressifotograafil on välja kujunenud käekiri, millega fotosid omapäraselt jäädvustada. Siiski on heal fotol kindlad tunnused: see tõmbab tähelepanu, jääb meelde ning mis kõige olulisem, kõnetab vaatajat.
Liis Treimann – „Koroonapalat”. Vladimir oli pildistamise hetkeks Ida-Viru Keskhaiglas olnud kaheksa päeva. Arst juhendab teda parasjagu külje peal olema, see positsioon aitab paremini hingata. Foto on tehtud 2020. aasta talvel. Eesti Pressifotograafide Liidu žürii pärjas fotoseeria, kust pilt pärit on, 2020. aasta pressifoto ja parima uudisfoto tiitlitega.
Dmitri Kotjuh – „Must päev”. „Öelge palun, millal see lõppeb? Millal lõppeb see, et meie lapsed peavad surema?“ küsisid õhurünnakus hukkunud 11-aastase Anastassija vanemad. Sõja algusest saadik on Venemaa pommi- ja raketirünnakutes hukkunud sadu Ukraina lapsi, neist noorimad vaid mõnekuused. 2022. aasta detsembri lõpuks oli sõjas ametlikel andmetel saanud surma vähemalt 429 last. Pildil maetav Anastassija hukkus, kui Harkivis asuvat eramaja tabas Vene vägede õhutõrjerakett S-300. Eesti Pressifotograafide Liidu žürii valis pildi 2022. aasta parimaks uudisfotoks.
Kiur Kaasik – „Laulupidu”. „Vahetult peale 2023. aasta noorte laulu- ja tantsupidu täheldasin internetis nurisemist peo vajalikkuse üle. Laulukaare all pildistades nägin aga lugematul hulgal noori, kelle jaoks tähendas see väga-väga palju.”
Camilla Kännola – „Elektrikute tööpäev”. Hetk elektrikute tööpäevast Raplamaal Palamulla külas novembri lõpus, kui Eestit tabas tugev tuisk ja lumesadu, mis jättis pimedasse tuhanded kodud. Eesti Pressifotograafide Liidu žürii valis pildi 2023. aasta parimaks uudisfotoks.
